Nokia - ei viitsi enam sõimata

Kuulge, Nokia poisid ja tüdrukud - tehke parem telefone, see tuleb teil juba enam-vähem hästi välja. Aga
ärge toppige oma nina sinna, millest te midagi ei jaga - tarkvaraarendusse.

Sellest ei olegi väga kaua aega möödas, kui uuendasin oma N82-e tarkvara - ja avastasin, et mu GPS ei oska enam mu asukohta näidata. Mulle pakuti küll lahkelt uue kaardirakenduse prooviversiooni, kuid pärast selle möödumist pidanuks ma juba eurosid köhima. Ei ole ilus, seltsimehed telefonistid, ei ole ilus!

Ühel hetkel pistis ka PC Suite kisama, et teda on hädasti vaja uuendada. Naiivne nagu ma olen, lasingi uue versiooni peale. Ja avastasin, et rakendus, mis vanasti liigutas musa arvutist telefoni, on värvi vahetanud, kannab nüüd nime Nokia Music ja nõuab eraldi installimist. Kuna olemasolev playlist oli mind tõesti ammu ära tüüdanud, tõmbasin rakenduse käima. Ja sain otse loomulikult järjekordse WTF?!?-elamuse.

Kõigepealt otsis see tõbras uuesti mu arvuti läbi, et mu tümpsukogus inventuur teha. Järgmine pool tunnikest kulus selleks, et mu albumitele plaadiümbrised leida. No milleks? Pealegi toppis ta pooltele mu lugudele, esindajast ja žanrist hoolimata, juurde ühe Tom Waitsi albumi pildi.

Hea küll, igasugu pisiveidrused saab ühele rakendusele alati andeks anda, kui ta vähemalt oma põhifunktsiooni täidab. Tutkit. See Nokia tarkade inseneride ja Koskenkorva ühistöö vili ei suutnud end telefoniga ühendada! Ilmselt oleksin jäänudki Connect-nuppu vajutama, õnneks aga märkasin teadet, mis käskis a) sulgeda kõik ülejäänud Nokia rakendused (ilgelt oli vaja reliisida sihuke kräpp, mis teie omaenda softiga läbi ei saa, onju) ja b) võtta juhe telefoni tagant ära, ühendada see uuesti ja valida telefoni menüüst "Meediumipleier" (sööge vähem kärbseseeni ja ärge kujutlege, et telefon sellepärast selgeltnägijavõimed omandab).

Okei, sain siis arvutile "meediumi" külge ja võisin hakata äratüüdanud lugusid kustutama. Arvate, et õnnestus? Isegi pärast seda, kui minu käest oli umbes seitse korda üle küsitud, kas ma ikka olen kindel, et tahan kustutada?

Ja mille kuradi pärast on vaja iga lugu, mida ma korraks kuulata tahan, pleilisti toppida? Milleks eraldi kaust "Nokia Music Manageri" jaoks, kus kõik telefoni ja arvuti vahel liikunud lood on dubleeritud? Ning jah, ma saan aru, tarkvarauuendst oli vaja selleks, et teil on ilgelt vaja oma muusikapoest mulle midagi müüa, aga miks on selline võimalus ainult kümnekonna Euroopa riigi elanikel? Ühisturust olete midagi kuulnud?

No hea küll, nii sitt kui Sony-Ericssoni soft see Nokia oma kaugeltki ei ole, kuid see pole mingi näitaja - sellise kräpi kokkukirjutamiseks tuleb juba spetsiaalselt pingutada. Aga väike testimine enne uue tarkvaraversiooni väljalaset ning mõned tuhanded eurod kasutajasõbralikkuse uurimiseks ei teeks Nokiale küll kurja.

Hea oli vähemalt see, et pärast ligi minuti kestnud telefoni margi tuvastamist apgreiditi mu vana N82 8-gigase mälukaqardiga N95-ks :)

Karmavõlg tahab maksmist

Ei, ärge muretsege, doktor Baarmänil praegu veel on töökoht, kus pidada tüüpilise kontoritöötaja kangelaslikku võitlust: enne lõunat näljaga, pärast lõunat unega.

Aga vaadates seda, kuidas koondamistont järjest rohkemaid sõpru/tuttavaid/muidu häid inimesi kollitab, otsustas doktor Baarmän oma rohelise bareti sahtlipõhjast välja otsida ning end töötute armee juurde instruktoriks komandeerida.

Niisiis, mu kallid 75 000 nekrutit, nüüd hakkame lihvima kõiki klassikalisi sissisõja võtteid, teeme endale selgeks taktika ja relvasüsteemid ning ei unusta ka primitiivseid, ent tõhusaid lõkse. Ja mis kõige tähtsam - hoiame moraali kõrgel!

No pasaran! Patria o Muerte! No tule Ansip appi!


Lähemalt loe abiraha.blogspot.com

Web 4.0 rõõmud

Räägivad, et varsti ei pidada arvutil enam opsüsteemi vaja olema - paned aga masinale hääled sisse, see tõmbab võrguühenduse püsti ja kogu edasine toimub juba netis. Väga mugav - ei mingeid erinevaid platvorme, kogu aktsioon võib joosta suvalise riistvara peal. Või noh.

Kuna mu ametiläpakas viibib järjekordses garantiiremondis, ei jäänud muud üle, kui panna oma vanale läpakale hääled sisse, teha brauser lahti ja üritada niiöelda pilves pakutavate teenustega tööd teha.

Iseenesest oleks nagu kõik olemas. Aga.

Umbes viis aastat tagasi, kui see läpakas veel uus oli, jaksas ta ilma suuremate jamadeta jooksutada korraga kogu kontoripaketti (Outlook, Word, Excel, Project)ning lisaks veel paari brauseriakent koos Messengeri ja Skype'iga. Viirustõrje ja muud taustateenused kah muidugi.

Täna oli lahti ainult Firefox. Mis suutis nelja avatud sakiga arvutil totaalselt keele vesti peale tirida. Pole ka ime - protsessori load oli keskmiselt 50%, poolest gigast saadaolevast mälust aga krabas Firefox endale tervelt 155 mega. Ja ega Operaga palju parem olnud - see tahtis endale 122 mega, kuid veebivideot striimida ikka ei jaksanud.

Siit moraal - isegi kui kogu aktsioon toimub võrgus, tahab pelgalt suhtlemisliides ikkagi päris kõva rauda alla.

Tervisesport massidesse!

Valimisi võiks tihemini korraldada.

Hea küll, virisegu nad seal ajalehes pealegi, et kõikvõimalikud asfaldilaotamised sätitakse vahetult enne valimisi, kuid Pelguranna tänava siledakslükkamine oli igal juhul hea mõte. Olgu Etkar kiidetud, eriti arvestades asjaolu, et minu puhul oli sihuke häälelantimine nagunii asjatu vaev. Aga meeldiv ikkagi.

Käisin just oma tõukerattaga siledat teed kaifimas. Kepsu järgi 38 minutit, 4,18 km, keskmine kiirus 6,5 km/h, maksumumkiirus 16,5 km/h. Nojah, kui arvestada, et mu GPS väidab sealjuures, et täna on 7. september, ei tasu neid andmeid vist päris sajaprotsendiselt uskuda. Aga mõnus oli küll :)

Siledal asfaldil sõita ei ole muidugi viga, kuid ka seal tasub hoolega jälgida, mis ratta ette jääb. Kui läksin liiga julgeks ning madalamaks lihvitud äärekivi ründasin, sain aru, miks juhendis soovitatakse kanda kiivrit ning muud kaitsevarustust - kui selline sõiduriist kohtab hoo peal juba paari sentimeetri kõrgust takistust, on järgmisena eeskavas salto. Mina küll seekord veel pääsesin.

Pidurdamine on selle tranduletiga harjumatu, kuid siiski toimiv. 46 number tossuga peab ainult väga täpselt jälgima, kuhu sõidu ajal jalg jääb - juhtraua ja piduri vahele liigset ruumi ei jää ning kui jalg liiga taha jääb, kipub kand pidurit vajutama.

Ma, muide, ei olnud ainus, kes seal täna tõukerattaga ukerdas :)

Uus kaherattaline sõber

  Vananemisega pidi kaasnema ka teatud hulk infantiilsust. Minu puhul avaldus see nii, et soetasin omale tõukeratta, vot just niisuguse. Kanderihm on pildilt puudu, läbipaistev kandekott anti ka kaasa.

Ega midagi, pakkisin ta sealsamas Rocca al Mare kaubakeskuse ees lahti ning keerasin otsa Pelguranna poole (hiljem kodus juhendit lugedes sain teada, et enamik õnnetusi juhtub algajatega esimese kümne minuti jooksul. Laki mii :)).

Ei, ma olen tõukerattaga täitsa sõitnud, isegi veel selle aastanumbri sees – Värskas sai kickbike’i laenutada ning me Sassiga tiirutasime sanatooriumi ümbruses vähemalt kaks korda. Aga kickbike on muidugi märksa suurem ja stabiilsem kui minu oma ning erinevalt mu rulluisuratgastega uuest sõbrast kannatas isegi metsarajal sõita.

Esmamulje oligi, et uus tõukeratas loeb üle iga väiksemagi teekonaruse. Teine mulje - sellel pisikesel asjandusel tasakaalu hoidmine on arvatust keerukam (tegelt oli mul kott arvuti ja muu tränaga seljas ka), Kolmas mulje: sõidusuuna säilitamine oli üle ootuste keerukas. Sõidu pealt prillide kohendamine tuli ära unustada – nii kui ühe käe juhise küljest lahti lasid, kippus sõiduriistake vastaskülge keerama.

Jalad pehmenesid üle ootuste kiiresti – seda mitte tõukamisest, vaid sõiduasendi ja tasakaalu hoidmisest. Terve Paldiski maante äärne lõik kuluski tasakaalu kättesaamiseks, lisaks osutus sealne rattatee mitte eriti siledaks.

GPS-i taipasin käima panna alles Merimetsa haigla külje all, sealt kuni Stromka alguseni kandsin oma sõiduvahendit enamasti näpu otsas – see tee seal on pehmelt öeldes ebatasane. Korra mõtlesin, et äkki onteepervel sõit siledam, kuid sinna jäin kohe kinni. Aga siiski. Merimetsa haigla kõrvalt minu koduukseni tuli 2,45 kilomeetrit, keskmiseks kiiruseks (koos vahepealse kõnni ning vältimatute prillikohendus- ja jalavahetuspeatustega) väitis GPS 6,2 km/h, maksimumkiiruseks aga tervelt 16,3 km/h. Arvan, et see viimane tuli Pelguranna tänava tuttuuel asfaldil.

Üldiselt võttis see paarkümmend minutit mu kenasti läbi, särk tuli pärast välja väänata. Naised, kui tahate endale ilusat siredat säärejooksu ja kena trimmis peput, siis soovitan igal juhul tõukeratast – need lihasgrupid said päris kõva koormuse.

Linnasõiduks on sihuke tõukeratas idee poolest vägagi käepärane, seda annab kergesti kokku zippida ning kasvõi kaenla all bussi kaasa võtta. Aga ta sunnik tahab sõitmiseks igal juhul kuiva ja siledat pinda, millega enamikus Eesti linnades on pehmelt öeldes raskusi.

Ma ei ole väga kindel, kas ja kui sageli ma oma uue kaherattalise sõbraga ringi tiirutama hakkan. Aga noh,majapidamises kaks poisslast vohamas, küll ta ükskord ära sõidetakse :)