neljapäev, 22. september 2011

Sügismasendus, vol. 2

Tundub, et mul on hetkel tõesti liiga palju vaba aega. Millegi muuga ei saa seletada tõika, et lugesin üle hulga aja mitmesuguste internetiartiklite kommentaare.

No näiteks sihuke artikkel. No kelle kuradi asi see on, kui mingi tädi ei julge tänaval liikuda muidu kui kott peas? Äkki kardab ta otsest päikesekiirgust, kannatab eriti võika ekseemi käes või on lihtsalt kole? Kui see on tädi vaba valik, siis minupoolest kandku või piiskopitiaarat. See koht, kus üldsus ja ametivõimud sekkuma peaksid, tekib IMHO alles siis, kui tädi kodus mehe käest katmata näoga ringilitutamise eest kolki saab - aga just see jätab enamiku asjaosalisi külmaks. Kusse loogika siin on, ah?

Või siis selline tore kirjatükk. Lugesin tekstist kokku vähemalt viis demagoogilist konstruktsiooni ja kaks otsest ajaloolist valet. Kas niisuguseid asju seal politoloogia magistrantuuris õpetataksegi? Kusjuures enamus kommentaatoreid on ilma igasuguse kriitikata nõus sihukest sonimist täielikuks tõeks tunnistama. Vägisi poeb hinge kahtluseuss, et äkki autor oma põhilises järelduses, milles süüdistab rahvast mõtlemisvõime puudumises, niiväga ei eksigi? No aga MINA olen ju ka eesti rahvas! Ja ma tean väga mitmeid inimesi, kes on sama targad kui mina, kui mitte targemadki :) Kui see ongi intellektuaalne tase, mida põliseestlased pakuvad, ei ole neil poliitikamaastikule nagunii asja.

Lugesin ka südantliigutavat lugu sellest, kuidas noor emme peab oma tatise põngerja hädaga lasteaeda jätma, sest kui ta koju pägalat põetama jääks, oleks ülemus kuri ja mine tea, võib-olla annaks kinga ka. Kommentaarid jagunesid ettearvatavalt kaheks: vähemus oli ise samas olukorras olnud ja tundis kaasa, enamus aga süüdistas noort mammat kõigis surmapattudes, kaasaarvatud oma lapse ja tolle rühmakaaslaste tervise jäädavas hävitamises. Kohustusliku refräänina lisandus muidugi etteheide: mis te neist lastest üldse teete, kui neid ülal pidada, neile kõige kallimaid hilpe-mänguasju soetada ja igal hetkel hoidjat palgata ei suuda!

Nomaitea. Kõhutunne ütleb, et olnuks etteheitjate vanemad nõnda head planeerijad ning majanduslikult kaalutlejad kui nad ise väidetavalt on ning ka teistelt nõuavad, jäänuks julgelt 99,9% neist endist mitte ainut sündimata, vaid isegi tegemata. Teisest küljest laseb kõnealune tädi täiesti ilmselt ülemusel endale pähe istuda. No tõesti ei pea eeldama, et sulle su õigused hõbekandikul kohale tassitakse, vahel tuleb ka endal natuke suud paotada ja selgroogu näidata.

Mina küll ei arva, et näiteks 6-aastane pägal kodus iseseisvalt hakkama ei saa. Lapsed on küll muidugi erinevad, kuid isiklikult mulle küll meeldis üksi kodus tšillida, telekast multikaid vaadata, vanast kiiktoolist ja lahtikäivast voodist onni ehitada ning plaadi pealt Onu Remuse jutte kuulata. Emme oli muidugi tööl, parimal juhul oli naabrinaisega kokkulepe, et kui läbu kõrvalkorteris liiga suureks läheb, visaku korra pilk peale. Ausõna, kui mingi tundmatu tädi oleks kogu selle aja juures passinud, oleks see kaunis igav lugu olnud.

Tegelikult on lapsed märksa kõvemast puust kui nunnutavad lapsevanemad arvatagi oskavad. Meil näiteks vahetatakse torusid, vett pole juba teist päeva ning ma tunnen end ilma dušita õige näruselt. Pägal aga, keda (justjust, lasteaiast külgesaadud) tatitõve tõttu juba paar nädalat pole vanni torgatud, tatsab siin täiesti stressivabalt ringi ega näi veeprotseduuridest erilist puudust tundvat.

kolmapäev, 21. september 2011

Sügismasendus

Ööpäevane unevajadusmiinimum hakkab sujuvalt lähenema 12 tunnile - arenguruumi veel on. Ja sobivalt hämar ja udune on kah.

Vesi võeti ära ning maja ühendustee muu maailmaga kaevati läbi - ilmselt otsiti torustikku. Ette hoiatama muidugi ei hakatud ja edasisi selgitusi ka ei jagatud. Õige kah, äkki saab kohalikelt veel lõuksi...

Lugesin üle tüki aja läbi kohaliku lehe jooksva kuu numbrid. Kogu lugupidamise juures - mitte ei tahaks uskuda, et kohalik elu ongi nii igav kui leht kirjutab. Aga nalja saab ikka ka. Näiteks maavanema järjekordne turismiteemaline õhkamine - jah, kohti, kus ööseks jääda, on maakonnas küll vähevõitu, kuid probleemi lahendamisega juba tegeldakse. Maa- ja omavalitsused nimelt lasevad välja suures tiraažis A3 formaadis trükiseid, mis tõenäoliselt suudavad suurema vihma kinni pidada küll... Nojah, kui millegi muu jaoks auru ei jätku, siis vilet lasta ju ikka võib. Oh seda filigraansuseni lihvitud asendustegevust...

Ehkki vihma kallab niigi, ei jäänud täna muud üle kui auto puhtaks pesta. Pägalale, kes tol hetkel kah autos viibis, kujunes see päeva elamuseks: õhtuks olid ka kõik mänguautod automaatpesulast läbi lastud ning ilmselt on ka Une-Matil põhjalik pesulasligunemine plaanis. Vähemalt kellelgi oli täna kena sügispäev :)

reede, 16. september 2011

Ärge muretsege, varsti keelatakse ka säästupirnid!

Õigemini elavhõbe-madalrõhu-gaasilahenduslambid. Vanad head elavhõbetermomeetrid juba keelati, küllap jõuab järg ka nonde praegu haibitavate luminofoortorudeni.

Doktor Baarmän, kel üldiselt pole meie planeedi vähema risustamise vastu midagi, oli nonde krdi säästupirnide suhtes algul üsna entusiastlik. Mäletan, et rohkem kui kümme aastat tagasi sai esimene komplekt kalli raha eest poest tuppa toodud ning hõõglampide asemel lakke keeratud. Paraku ei jäänud ka pettumus kiirelt tulemata - juba vähem kui poole aasta pärast oli valgusallikas poole tuhmim kui enne, luminofoortoru ühte otsa tekkis tume sade ning mõne aja pärast hakkas üks pirn ka vilkuma. Vähem kui aastaga olid pooled "säästupirnid" rivist välja langenud, nende asemele keerasin tagasi vanad head hõõglambid ning kandsin kaotatud raha pere-eelarve sellele reale, mis räägib isikliku lolluse kinnimaksmisest.

Teadjamad inimesed hiljem küll õpetasid, et säästu-, aga eriti halogeenpirne ei tohi näpuga puutuda, see jätab nende pinnale erineva soojusmahtuvusega pleki, mis kokkuvõttes mõjub pirni elueale halvasti. Võibolla on sellel tõepoolest tõepõhi all, ehkki kogemus näitab, et kui üks neetud jublakas ikka tõesti tahab maha kärsata, siis ta seda ka teeb, olgu sul tema paigaldamise juures või kaks paari kindaid käes.

Nii et olgu selle planeedi päästmisega kuidas on, "säästupirni" ostab endale ainult see, kes oma rahakoti peale tõeliselt tige. Kuid lisaks rahalistele on siin ka olulised terviseriskid, millest CO2 emissioonile rõhuvad eurodirektiivid millegipärast ei räägi. Nimelt saab ka kõige vingemalt kokku pandud luminofoortoru eluiga ükskord otsa, kas siis loomuliku surma läbi või juhtub temaga mingi õnnetus - saab teine näiteks peretüli käigus taignarulli või lendava taldrikuga pihta ehk siis võtavad üleannetud jõmpsikad ta algosadeks lahti. Mispuhul näeb asjade ametlik käik ette päästeteenistuse kohalekutsumist ning ruumide mürgist puhtaksrookimist. Kas need kulud on kah summaarsesse CO2 emissiooni sisse arvatud, ah?

Ning juhul, kui pirn juhtub terveks jääma, tuleks ta pärast eluea lõppu transportida ohtlike jäätmete jaama. Minul on lihtne, üks seesugune asub mu põhielukohast paarisaja meetri kaugusel, aga julgen arvata, et enamik kodanikke viskab selle tavalisse olmeprügisse. Ja millegipärast pole ma 100% kindel, et see toru ka jäätmejaamas terveks jääb või et seda hilisema jäätmekäitluse käigus kuidagi tavaprügist teistmoodi koheldakse. Nii et CO2 asemel tekitas lugupeetud eurobürokraatia meile hoopis ulatusliku Hg emissiooni :(

Lisaks on siin veel üks väidetav terviserisk. Nimelt pritsib too elavhõbe-madalrõhu-gaasilahenduslamp töö käigus välja UV-kiirgust, millel peaks teoreetiliselt olema mõõdukas vähkitekitav toime. Ehk siis inimesed, kel eelsoodumus või kes juba vähiravil olnud, peaksid parem oma säästupirnid kas vihamehele kinkima või Brüsselisse saatma.

Paanika rahustamiseks olgu siiski öeldud, et mõõdukalt paks klaasikiht peaks UV-kiirguse siiski enamasti kinni pidama, nii et muretseda tasub alles siis, kui see totakas pirn valgusti sees teile lühikeselt distantsilt otse näkku vahib. Mul vist sihukesi majapidamises hetkel eriti ei olegi, uuema disainiga lühtrites tiksuvad aga rõõmsalt kas halogeenid või LED-id.