Muruniitjat remontimas

Sel nädalal lasti Osavate Käte Ring muruniitja kallale.
Kuna ma igast pentsuvärki põhimõtteliselt umbusaldan, käitab enamiku kodumasinaid minu majapidamises kas elektri-, auru- või musklivägi. Oi ma ootan seda aega, mil ka autosse ei pea enam pentsu kallama... Aga see selleks.
Eelmine muruniitja, mis eelmsel aastal muruniitjamaale tagasi läks, teenis auga mitu aastat ja üllatas algusest peale vaikse ja sujuva käigu ning viisaka ülalpidamisega - näiteks kivvi või mättasse kinni jäädes ootas ta rahulikult, kuni keegi ta lahti päästab, ning undas seejärel rahulikult ja katki minemata edasi.
Mõistagi olid mul uue aparaadi suhtes vähemalt sama kõrged ootused. Ei saa salata, et disainivärk on italjaanodel (muruniiduki autorid) tugev - lisaks paranenud aerodünaamikale oli ka lülitihoob hoopis käepärasem, mõeldud oli ka elektrijuhtme kinnitamisele ning rataste kõrguse reguleerimiseks pandi kaasa koguni eraldi kuuskantvõti spetsiaalses plastmasshoidikus.
Paraku selgus, et materjali tugevuse koha pealt olid makaronisööjad tiba mööda pannud - see jubin, mille külge lõikereta kinnitub, pole piisavalt al dente. Kõigepealt purunesid tiivikut paigal hoidvad plastmassjullad. Ega kedagi, kinnitasin tiiviku tavaliste kruvidega, üritades järgida purunenud plastmassjullade profiili. See konstrui pidas vastu tervelt poolteist niitmist, pärast mida olid kruvid tolle plastmassjulla seest sõna otseses mõttes välja rebitud, mul aga tekkis kerge kahtlus - kas mootor on tolle hapra konstruktsiooni jaoks liiga võimas või Itaalia elektrivool nõrgem kui meil. Sest sihukesi täkkeid ja hõõrumisjälgi vana niiduki lõiketeral minu mäletamist mööda küll ei olnud.
Seekord kinnitasin tiiviku kahe poldiga. Kui need tolle plastmassketta ribadeks lasevad, võtan mootori niidukist välja ja panen kreissae külge - sihke loom peaks jämedat palki lõikama küll.

Tigudele olen samahästi kui Osama

Teod (need, mis roomavad) on käesoleval aastal kahtlaselt viisakaks läinud. Mu aiavärava kõrval on väiksemat sorti betoonplaat, kuhu nad aeda pääsemiseks kenasti järjekorda võtavad. Seepeale ärkas minus muidugi massimõrvar, võtsin kuuri seina najalt toki ja vajutasin nad puruks. Puhtegoistlikel kaalutlustel - mida vähem tigusid, seda rohkem aias kasvavat staffi mulle närida jääb.
Paar tundi hiljem läksin samast kohast mööda - tundus, et vähemalt teist samapalju tüüpe oli matustele kogunenud. Saatsin nemadki igavestele jahimaadele.
Buhhahhaaa :)
Kui tigudel oleks oma viisenthaali keskus, peetaks mulle vist juba Lõuna-Ameerikas ajujahti.
Aga neile sääskedele tuleks ka miskine näopeks korraldada. Veri nõuab vere hinda!