Mida Berliinis peale hakata

Kui tekib tahtmine pägalatele mõnd suurlinna näidata, on Berliin täitsa hea valik - lennata pole kaugele, majutus ja toit on kvaliteetsed ning sealjuures mitte ülearu kallid ning seda, mida vaadata, on ka omajagu.

Oma 3 748148 elanikuga on Berliin Euroopa Liidu suuruselt teine linn (pärast Brexitit saab kõige suuremaks) ning lennata tuleb sinna nõks alla kahe tunni. Minu puhul oli lennutajaks Ryanair, mis ei paku küll kõige mugavamat lennuelamust, kuid üllatas positiivselt kiiruse ja ladususega. Ka pagas, mille eest ma kohe piletit ostes juurde maksin, aniti kiiresti kätte ega läinud kuhugi kaduma.

Schönefeldi lennujaam, kuhu meid maha pandi, on südalinnast üksjagu kaugel, sinna saab kõige mugavamini rongiga, Erilist vahet ei ole, kas S-bahni või Regionalbahniga, mõlemis kehtib sama pilet ning ka perroonid on peaaegu kõrvuti. Kaks tundi kehtiv pilet maksab 3.40, mis on vahemaad arvestades ainult natuke kallim kui meil. Neljaliikmelise kamba peale on mõttekam osta perepilet, mis on natuke odavam, aga kui olulise osa seltskonnast moodustavad pägalad, on mõtet osta turistikaart - sellega saab kuni kolm 6-14-aastast last tasuta kaasa sõita ning lisaks saab paljudes muuseumides ning lõbustusasutustes keskeltläbi 25% alet. Ühistranspordipilet kehtib nii rongides, trammides kui bussides, enne kasutamist tuleb kas bussis või rongijaamas ära tembeldada (selleks on sihukesed kollased või punased kastid, mis löövad piletile ajatempli peale ning osta saab neid kõikides rongijaamades olevatest automaatidest. Automaat sööb hea isuga ka Eestis tegutsevate pankade välja antud kaarte. Kui turistikaardi juurde brošüüri ja linnakaarti ka tahta, võib selle osta mõnest turismiinfopunktist (lennujaamas on ka). Mina sain oma kaardid hotellist, sealse nännipunkti operaator müüs meile sama soojaga ka loomaaia sooduspiletid.

Üldse tasub mainida, et saksa ärid on oma sularahafetišiga oluliselt tagasi tõmmanud - kui veel kümmekond aastat tagasi sai kaardiga maksta ainult väga valitud kohtades, siis nüüd peaaegu igas suvalises putkas. Igaks juhuks tasub mõnikõmmend eurot alati taskupõhjas hoida, sest tänavakaubandus ja nišiärid ei tunnista jätkuvalt pangakaarte, aga rahakotti puuga seljas tassima enam ei pea.

Hotelliga meil vedas. See kandis originaalset nime Hotel Berlin, toa eest, kuhu mahtus 4 inimest, küsiti 86 eurtsi öö eest ning Saksamaale mitteiseloomulikult oli toas ka konditsioneer. Erilist efekti ei näinud sellel küll olevat - võibolla oli põhjuseks esiku põrandaküte ning asjaolu, et kui toas kedagi ei olnud, pandi ka puhuja seisma. Igatahes oli toas suur telekas, kapslitega kohviautomaat (tegi täitsa normull kohvi) ning tavakülmkapi seisusse taandatud minibaar. Kuna hommikusöögi eest küsiti 12 eurtsi per nase, tundus mõistlikum lähimast supermarketist võileivastaff külmkappi varuda, mis ühtlasi lahendas ka muude vahepalade probleemi. Hotelli asukoht saatkondade ja Kurfürstendammi vahel odavpoekettide kättesaadavust ei mõjutanud - poole kilomeetri raadiuses oli neid vähemalt viis - kaks Edekat, Netto, Lidl ja Spar. Isegi natuke hatusevõitu Nettos oli toidukraam kvaliteetne, ehkki veidi harjumatu maitsega. Aga noh, selleks ju väljamaal käiaksegi, et oleks teistmoodi kui kodus :)

Mis väljas söömisesse puutub, siis hinnad on seal muidugi sutsu kõrgemad kui meil, see-eest on portsud, ütleksin, kordades suuremad, nii et kilohind tuleb igal juhul soodsam. Liha valmistada nad seal oskavad ja millegipärast ei käi nad seal ka eriti ülekaalulistena ringi, ehkki hunnik kolesterooli koos vähmalt paari õllega on tervisliku toitumise nõustajate õudusunenägu. Vasakpoolsel pildil ongi lihavalik (koorekuhja all on küpsekartul), parempoolsel aga tänavatoit seokse krõbeda söödava tuutu sees, mõlemad väga maitsvad.

Muide, pühapäeval ei pääse turist väljas söömisest nagunii, sest poed, sealhulgas ka toidupoed on kõik kinni. Ja osades söögikohtades hinnad sutsu kallimad kui tavalistel päevadel :)




Kui teenindusest rääkida, siis see on eestlase jaoks harjumatult sõbralik, isegi familiaarne. Ma ei räägi ainult ettekandjatest ja muudest teenindajatest - isegi supermarketi kassapidaja viskab võhivõõrastega nalja ning proovib poetada paar lauset elust ja asjadest. Eks tõsiseid ja isegi mossis nägusid kohtab ka, aga saksa sõbralikkus ei jätnud sihukest keep smilingu muljet - paistis, et nad suhtuvadki sinusse heatahtlikult.

Mina olekski ausaltöeldes piirdunud inimeste ja üldise atmosfääri vaatamisega, aga pägalatele see mõistagi ei sobinud. Seega kammisime ka muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Üks esimesi oli filmimuuseum (asub, muide, Berliini Legolandiga samas majas, Sony keskuses). Kui teid huvitab Saksa filmikunsti ajalugu üldiselt ja Marlene Dietrich personaalselt, siis on see igati äge koht. Põhirõhk tundub olevat eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel, mis teisest küljest ongi ju saksa filmi kuldaeg.


Teine umbes samasse teemasse minev vaatamisväärsus on fotomuuseum, mis oma põhimassilt on pühendatud moe- ja elustiilifotograafile Helmut Newtonile. Paljaid tibinaid on eksponeeritud ohtrasti, aga muidu ägedaid pilte on ka palju.

Poiss-soost pägalatele on tehnikamuuseum muidugi oluliselt põnevam. Hoiatan ette - see on tohutu suur, läbikäimiseks kulub vähemalt päev. Erinevalt teistest muuseumidest seljakotti ära andma ei pea ning nii sees kui pargis on mitu ala, mis on mõeldudki kaasavõetud toidu ja jookide tarbimiseks. Kui võileib hotelli unus, on kohapeal ka täitsa viisakas söögikoht.


Eksponaatide põhiosa moodustavad kõikvõimalikud sõiduvahendid - laevad, lennukid, rongid, isegi mõned raketid. Rongid on mõistagi elusuuruses, enamik lennukeid ka.

Kunstizaalis ringi kolada saab ka - põhiliselt on sellised koondatud Museuminselile. Mingit tarka juttu ma siia juurde panna ei oska, kunstiajalugu oli mul ülikoolis kolm. Natuke tundus veider, et sakslased näivad nimetavat peaaegu kõiki oma üle-eelmise sajandi kunstnikke realistideks, seda sõltumata stiilist, milles nad maalisid. Samas eksponeerivad nad realistide reas rõõmsalt ka Rodini ja muid impressioniste.

Isiklikult mulle meeldib romantismus rohkem :)

See oli üks mu lemmikpilte (Fritz von Uhde, Komm, Herr Jesu, sei unser Gast) - ehk siis kui sa tõsimeeli kutsud jumalat oma söömaajast osa võtma, siis ühel hetkel võibki ta sisse sadada, aga sul pole talle taldrikutki valmis pandud... :)

Spioonimuuseum oli ka äge. Loomulikult olid üles loetletud nii Ida-kui Lääne-Saksa esispioonid ja muud tähtsamad luurealased saavutused, aga ka Bondi enda varustus ja medalid ning igasugu muud imevidinad, millega annab kaasinimeste järgi luurata.

Kuulsast Berliini müürist on järel ainult mõned jupid, sedagi kaugemal äärelinnas. Müürile on pühendatud ka mitmeid muuseumid. Üldisest linnapildist on Ida- ja Lääne-Berliini eristamine aga peaaegu kadunud - kui konkreetselt ei tea, kus see kunagi oli, ega siis enamasti ei märka ka. Eriti põhjalikult on see kadunud Potsdami platsilt, mis on muidugi ka vahepeal täis ehitatud.

Eks müüre vajata tänapäevalgi. See on teetõke Breitscheidplatzil, kus mõned aastad tagasi üks tüüp aotoga rahvamassi sisse sõitis.

Peale müüri on Berliini üks põhilisi tõmbenumbreid muidugi loomaaed. Loomade koha pealt ta Tallinna omast vast väga palju rikkalikum ei olegi, kuid ilmselgelt on neil paar suurusjärku rohkem raha.

Põhiliseks tõmbenumbriks on seal muidugi pandad, aga nende juures tungles nii palju rahvast, et korralikku pilti ei saanudki. Hülged ja pingviinid olid palju lõbusamad. No ja muidugi ka elevantsid, minu lemmikud :)

Linna peal ringi kolada on kõige mõnusam laevaga - sõit on sujuv ja ei raputa, õlut serveeritakse kohapeal (ja kemps on ka) ning tavaliselt räägitakse selgitavat juttu ka, millest sa parasjagu mööda sõidad. Laevaliklus on tihe, ühel hetkel proovisid üksteisest mööda trügida viis jõelaeva.

Ma nüüd ei tea, kui teretulnuna ma pagulase rollis end seesuguses getos tunneks... Muide, moslemid ja neegrid pidasid end oluliselt vaiksemalt viisakamalt ülal kui itaallased. Viimased ilmselt maksid kätte 60ndate eest, mil saksa turistid nende maa üle ujutasid. Või siis tulid oma Itaaliast ära jahedasse - Berlinis oli ikkagi ainult 27 kraadi.

Berliini teletornist avanevate vaadete suhtes olen pigem skeptiline - no öelge ise, kas ja kui palju vaatamisväärsusi te sellelt kõrguselt ära tunnete:

Vaateplatvormist järgisel korrusel on täitsa viisakas resto, millesse sisenedes tabas väiksemat pägalat kerge ehmatus: "Siin ju põrand liigub!" Ehk siis põhimõte on sama mis Tallinna teletorni kohvikus. Söök oli hea nagu igal pool, vaate nautimisega oli nagu oli.

Mõistagi tuleb ka teletorni aknaid pesta. Kui algul tekitasid tühjalt kõlkuvad rakmed kerget muret, siis hiljem ilmusid ka aknapesijad nende sisse - ei olnudki välja pudenenud.

Pilet teletorni on kaval ette ära osta ja lasta end SMS-i teel teavitada, millal sinu järjekord kätte jõuab - see säästab pikemast järjekorratamisest.

Mis maa peal ringi vaatamisse puutub, siis tegelikult kannatab jala käia küll - põhilised vaatamisväärsused ei asu üksteisest rohkem kui paari kildi kaugusel. Kui jalg ära väsib, tasub istuda trammi või bussi - viimased on tihtilugu kahekorruselised ning liin number 100 ja 200 sõidavad põhilistest punktidest mööda. Nende kahekordsete ekskursioonibusside eest pole tõesti mõtet eraldi maksta.

Shoppamisega eriti aega tegelda ei olnud, kuid üldmulje jäi, et hinnad on samad või isegi sutsu kallimad kui meil, aga valik oluliselt kirevam. Minu suurusega paistis neil olevat samasugune ikaldus mis siingi, ehkki ise ajavad wursti ja õlut koormate viisi näost sisse.

Ravumid, kui te neid tarvitate, tasub Eestist kaasa võtta - meil on need odavamad ja valik parem. Mul näiteks hakkas õlg valutama ning käisin läbi viis apteeki - igaühes pakuti mulle samasugust mõttetult kallist geeli, mis Eestis maksis kolm korda vähem ja polnud ikka päris see, mida vaja.

Kokkuvõttes oli muidugi tore, eriti inimesed, aga kokkuvõttes ronis vägisi pähe mõte - mille sellise pärast tasub Berliini ronida, mida mujal ei ole? Saksa koloriiti peab spetsiaalselt otsima, näkku see enam kuidagi ei karju - Berliin on tavaline maailmalinn. Jah, kõik on sõbralik ja kvaliteetne (välja arvatud jalgratturid, need on vaat et nahaalsemad kui meie omad), aga sellist uudsuse võlu nagu kümmekond aastat tagasi käies kardetavasti enam ei kogeks.

Nii et minge parem Poola - sealses kirdenurgas, kunagisel Ida-Preisimaal on seda va saksa koloriiti oluliselt rohkem alles :)

Getodieet

Ettenägelikumad blogilugejad mõtlevad muidugi juba sellele, mis tuleb pärast jõule ja aastavahetust, ehk siis vahepeal taljele ja muudesse huvitavatesse kohtadesse ladestunud pekist lahtisaamisele. Ja ega selleks otstarbeks midagi kavalamat kui dieet välja mõeldud ei ole, dieedivaldkonna viimane moeröögatus on aga (trummipõrin) - getodieet!

Ketodieeti teame ju kõik, sellele ma siin täiendavat reklaami tegema ei hakka. Getodieet on veel lihtsam ja soodsam, ära jääb nii tüütu kalori- kui ka veel vastikum rahalugemine, sest reegleid on ainult kaks:
1. Süüa võid palju tahad.
2. Maksta selle eest midagi ei tohi.

Tundub ju mugav, onju?

Sõpru, sugulasi ja Päästearmeed väärkasutada on täitsa lubatud, sest varem või hiljem tüütate nad nagunii ära ja leivalt ning supilt maha võetakse teid üsna ruttu (sotsiaalosakonda pole mõtet ronidagi, see saadab teid kohe pikalt). Toidupangas hakatakse teid ka ilmselt imelikult vaatama, kui te sinna oma mersuga kohale vurate ja noh, eks südametunnistuse piin, et olete ilma söögita jätnud mõne kaaskodaniku, kes päriselt ka nälga tunneb, kuluta ju ka rohkem kui ühe kalori.

Südametunnistusest rääkides - ei, ma ei õhuta kedagi seadust rikkuma. Võid ju katsetada lihtlabase poevargusega või karmimal juhul proovida naabruskonna niggadelt nende burksid jõuga ära võtta, aga usu mind, arestimajas on kalorid väga täpselt loetud ja alla võtta sul seal ei õnnestu. Niggadega võib paremini minna - kui sa just ei paranda oluliselt kohalikku kiirjooksurekordit (mis kindlasti mõjub taljele hästi), on kaks võimalust - sa kas veedad järgneva kuu suhteliselt ebaapetiitse haiglatoidu peal ning paremal juhul on sul raskusi ka lusika käeshoidmisega, teisel juhul aga - noh, ilma hammasteta on ka raske liiga palju süüa.

Ise endale toidu kavatamine on täiesti okei, eriti arvestades, et see on suht pika vinnaga protsess ja praegusel aastaajal nagunii eriti midagi ei kasva. Nii et kui kevadeni välja venitate, võib julgelt kardulad maha panna ja kaalikate ümbert umbrohtu kõplama asuda - füüsiline töö värskes õhus mõjub kah figuurile hästi.

Mis töösse puutub, siis vabatahtlik töö või töötamine pelgalt toidu eest on kah lubatud - eks näis, kaua te niimoodi vastu peate. Loodetavasti leiate peagi, et lihtsam on see paar-kolm päeva ausalt ära nälgida, ihaldatud kaalunumber kätte saada ja getodieet kuradile saata hoopis sõbrale-sõbrannale kaela määrida :)

Pidulik kaeraküpsis

Maitsva ja tervisliku kaeraküpsise saab valmis üllatavalt väikse vaevaga.
Kõigepealt tuleb leida puhas nõu (okei, see on veel vaevaline osa). Seejärel tuleb tuhlata oma kuivainekappides ning otsida kokku igast kahtlased jahu- ja pulbrijäägid. Siinkohal tuleb teha kummardus COOP-i suunas, kes kõigepealt ostab kalli raha eest kokku igasugu ökokaerahelbeid ja müslisid, täistera speltajahu, eksootilisemat sorti kuivatatud puuvilja ja muud sarnast staffi, laseb sellel "Best before" kehtivusaja lõpuni riiulil seista (sest keegi ei raatsi osta) ning seejärel paiskab kogu selle hüva kraami poole hinnaga müüki. Eks ma sellest riiulist paljud oma toorained ammutangi. Näites juba mainitud ökokaerahelbed, speltajahu, puuviljamüsli ning kuivatatud viigimarjad. Kõike, mis sinna riiulisse välja pandud, ei maksa muidugi näppida, näiteks liiga kaua seisnud aprikoosid teevad kogu segu kibedaks.
Okei, oletame, et kuivainekapis leidus miskit jahu (eelistatavalt nisu, aga kõlbab ka mais) ning soovitavalt ka kaerahelbeid (sest mis kaerahelbeküpsis see muidu oleks). Väga okei variant on ka eelmainitud müsli - see sisaldab juba eos märkimisväärse koguse kaerahelbeid, aga tavaliselt ka natuke maisikrõbunaid, puuvilju ja pähkleid. Nüüd polegi muud, kui valada kokku paarsada grammi müslit, samapalju tavalisi kaerahelbeid ja sadakond grammi (täistera)jahu. Viimase võib ka ära jätta, aga siis peab panema rohkem muna, et kogu segu küpsisena ka koos püsiks. Kui allahinnatud müslit hankida ei õnnestunud, võib sellevõrra rohkem panna kaerahelbeid ja kuivatatud puuvilju.
Lisaks helvestele ja jahule tuleks segusse lisada ka mõned munad - näiteks kaks kuni neli. Kuna mina viskasin segusse ka ühe spordipulbripurgi põhja, piirdusin kahe munaga.
Maitseks tuleks nüüd lisada natuke soola, head maitset lisavad ka veidike kaneeli, kardemoni ja vaniljet. Suhkrut me siia kooki ei pane, kogu magusus tuleb kuivatatud puuviljadest. Mina viskasin sisse peotäie rosinaid, mõned viigimarjad ja aprikoosid, natuke kuivatatud jõhvikaid ja natuke kõrvitsaseemneid. Need viimased ei ole küll puuviljad, aga saate aru küll. Veidi seemneid ei tee sellisele küpsisele üldse paha, kõige parem kombinatsioon on pakendis pealkirjaga "Seemnesegu salatile". Kes tahab magusamat küpsist, võib veel sisse hakkida kuivatatud datleid. Välja näeb see kõik siis umbes nii:

 Nüüd pole muud, kui segada kogu kupatus läbi, lisada parasjagu niipalju piima, et helbed ja jahu enam-vähem läbi vettivad, ning valada segu küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile. Taiplikumad said ilmselt juba aru, et eraldi pätsikestega me end vaevama ei hakka, vaid käsitlemegi kogu kaadervärki ühe suure küpsisena.

 200-kradises ahjus viibib ta umbes pool tunnikest, misjärel tuleks ta välja võtta, veidi jahutada ning väiksemateks tükkideks viilutada. Külmast peast ja natuke seisununa maitseb isegi paremini.

Vennasvabariigi kaubandusbilanssi toetamas

Ajal, mil poliitikud tegelevad lehmakauplemisega ja kombivad kõikvõimalikke, sealhulgas hea maitse piire, ei jää mõistlikul kodanikul muud üle, kui emigreeruda. Kasvõi pooleks päevaks. Lähim välismaa, kui veepiir välja arvata, on minu jaoks Läti, sinna läksimegi.

Ei viitsinud järgi uurida, kui mitmendat aastat Valmiermuižas mihklilaata peetakse, mina käisin seal teist korda (tänud vihje eest!). Laat on sihuke väike ja mõnus, kohalikku rahvast palju, kuid siiski mitte niivõrd, et tulnuks trügida, šašlõki- ja praekardulahais praktiliselt puudub. Meie laatadel tavalist välitoitlustust tegelt ei olnudki, küll pakuti müügil olevaid sööke-jooke lahkelt maitsta ning kui kohalik (keha)keel juba piisavalt sorav, sai jutule ka kokavormis noorsandidega, kes pistsid täitsa tasuta pihku topsitäie küpsekaalikat toorjuustu ja jõhvikatega. Mulle isiklikult maitses see kombo niivõrd, et pistsin kaalika koos koorega nahka.

Degusteerimine on tegelt väga hea turundusnipp - ilma selleta poleks kindlasti mu seljakotti maandunud pudelid kohaliku ebaküdoonia- ja aroonialimonaadiga. Rääkimata kõrvitsapuskarist - jah, te lugesite õigesti, lätlased ajavad alkoholi ka kõrvitsatest...

Onu, kes toda kõrvitsajooki maitsta pakkus, arvas ise ka, et eks see vähe ekstraordinaarne tooraine olnud, aga maitsel polnud vigagi. Muide, nimetet innovaatilise toote on välja lasknud firma nimega "Veselības laboratorija" - kõlab peaaegu nagu "Prantsuse sõltumatu laboratoorjum", onju, ainult see pooleliitrine toode näeb kuidagi ehtsam välja :)

Ah jaa, need seal pudeli taga paremat kätt on sklandrausis - sihukesed rukkitaignast pesa sees köögiviljatäidisega (võib olla kartul, porgand vms) pirukad. Nii maitselt kui tekstuurilt meenutavad kangesti karjala pirukaid, aint neid ei voldita pealt kokku. Tolle teise, musta kausi sees on tavalisest Valka "Top!" poest pärit pirukavalik, millest õunapirukas on vist kõige parem.

Kõikvõimalikku leiba-saia ja muid küpsetisi oli laadalgi ohtrasti, lisaks igasugu kuivatatud puu- ja juurvilja, juustu-sinki-vorsti ning loomulikult ebaküdooniat igas vormis, sealhulgas veinina. Aga ka ägedat käsitööd, eriti rahvusmustrites sokke-salle-kampsikuid ja mütse (äärepealt oleks vanemale lapsele ostnud mütsi kirjaga "Thank god I'm Latvian"), kõrvarõngaid ja käevõrusid, natuke sepiseid, puidust mänguasju ja muud puukraami ning loomulikult läti keraamikat.

Eks ma kulutasin rohkem, kui olin planeerinud, aga ei kahetse. Minge ka. Laata peetakse seal mihklipäeviti, aga parem valik laadakaubast on permanentselt müügil ka kohaliku pruulikoja poes. Lisaks müüakse viimases ka lahtist Valmiermuiža õlut, siidrit ja muid kohalikke delikatesse. Süüa antakse ka.

Kui juba minekuks läheb, siis Valga-Valmiera tee (ja sealt edasi kuni Riiani välja) on küll maaliline, aga igavavõitu. Palju ägedam on sõita üle Karksi ja Ruhja, seal on tee vaheldusrikkam ja kurvilisem.

Paljureklaamitud alkopoodi sedapuhku ei sattunud, aga tavalises linna- või külapoes on hinnad enamvähem samal tasemel ning õllevalik ka mitmekesisem. Õlu Lätis väga palju soodsam ei ole, küll aga kange alkohol.Paljureklaamitud odavamat kütust ei hakanud kusagil silma - kui kõige odavamas pentsukas Tartu külje all maksis liiter 95-t 1.009, siis Läti pentsukates oli sama toote hind 1.069 - 1.096. Nii et sedapuhku jäi aktsiis kodumaale.

Laisa mehe hommikupuder

Maitsva ja tervisliku hommikupudruga on see häda, et tolle kokkukeetmiseks pead tõusma mõned minutid varem kui tavaliselt ning eks temaga ole üksjagu vaeva ka - sega kokku, passi, et üle ei kee, lõpuks oota, kuni ära jahtub.
Kui sul aga leidub kodus multikeetja (nagu mul näiteks), on elu palju lihtsam. Aega ja vaeva nõudva ettevalmistustöö võib jätta eelmiseks õhtuks. Tõsi - kuna kõik komponendid peavad öö läbi toatemperatuuril seisma, siis piima paraku kasutada ei saa, aga ega eriti vaja ei ole ka.
Niisiis, võta üks väiksemapoolsem õun, tee tükkideks, eemalda südamik ja kui soovid, siis ka koor. Viska potti. Peale raputa ohtralt kaneeli ja kui sul on, siis ka näpuotsatäis kardemoni. Suhkrut ega soola ära pane, selle asemel otsi kapist kuivatatud puuvilju. Mina panen tavaliselt kolm datlit, kolm suuremat kuivatatud aprikoosi ja mõnikümmend grammi rosinaid. Dattel annab põhimagususe, aprikoos seda tasakaalustava hapukama meki ja rosinad on niisama mõnusad. Rosinate asemel on kuivatatud jõhvikad ka väga head, aga neid liigub laiatarbepoodides tiba harvemini, kallimad on ka. Tõsi, ega kõige odavamaid rosinaid ka osta tasu, meie sõbrad usbekid kipuvad neile suht palju kivikesi ja oksatükke sisse jätma.
Pudru põhikomponendiks soovitan kas nisuhelbeid või jämedaid röstitud kaerahelbeid. Tavaliselt on multikeetjaga kaasas ka mõõdutopsik, ühe õuna kohta on kaks topsikutäit helbeid just paras kogus. Kaerahelvestele olen peale kallanud umbes supilusikatäie oliiviõli (ekstra süütu on liiga vänge, see odavam jääkõli aga täpselt paras), nisuhelbed saavad ka ilma õlita väga hästi läbi. Siis lisa tavalist kraanivett, selle arvestusega, et ühe topsitäie helveste kohta tuleks kaks-kolm topsitäit vedelikku. Sega kogu kupatus paari hooletu randmeliigutusega läbi, sulge multikeetja kaas, programmeeri pudru valmima näiteks kella 7-ks ja kobi magama. Hommikul ärka multikeetja piiksumise ning meeliülendava kaneeli- ja kardemonilõhna peale. Niikaua kuni võimled ja duši all käid, hoiab keetja su pudruportsu parajalt sooja, aga kui liiga palav puder pole sinu stiihia, lülita oma automaatpada lihtsalt välja. Niimoodi jahtub ta küll natuke kiiremini, kuid ega ta seal kaane all päriselt külmaks ikka ei lähe.
Minu öeldud kogusest tuleb välja kolm täis või neli mitte nii väga täis pudrukaussi. Kui juhtud üksi elama, siis jäta need kaks ülejäänud kaussi rahulikult kööki seisma - soojas toas ei juhtu selle pudruga midagi, külmast peast on ta aga vaat et paremgi.
Õuna asemel pirni või mõnd muud värsket frukti kasutada ei olnud hea mõte - tavaline õun töötab kõige paremini.
10-minutilisest keetmisajast piisab, eriti kui ta hiljem veel natuke haududa saab.
Ja keeduanum pese parem kohe, kuni veel soe - nii võid pääseda pelgalt üleloputamisega. Kui pudru seal juba päev otsa seisnud, on kraapimist-leotamist kõvasti rohkem.
Kui sa aga kogu selle keedumajandusega kohe üldse jännata ei viitsi ja/või arstitädi käseb rohkem piimatooteid tarvitada, saad läbi veelgi lihtsamalt.
Osta maitsestamata jogurtit.
Rüüpa natuke pealt ära.
Kalla eelmisel õhtul sinna natuke rosinaid ja kaerahelbeid (või, kui sihid hipsteriseisust, siis näiteks toortatart).
Kui kallamine alles hommikul meelde tuli, võid piirduda ka ainult kaerahelvestega - rosin ja tatar tahaksid seista, kaera aga võid põhimõtteliselt kohe krõmpsutama hakata.
Mulle isiklikult piisab hommikul poolest 400-grammisest topsist. Kuivõrd aga jogurtitopsid kisuvad viimasel ajal sinna 380 grammi kanti, tuleb kas paar lumekrabi pulka, üks keedumuna või paar tükki heeringat peale hammustada. Lõunasöögini lööb vastu küll.

Juustune tomati-kõrvitsasupp

Kui ma seda veel maininud pole, siis siin Pelgurannas mul ahju-pliiti polegi, kogu kokkamisvajaduse rahuldab multikeetja. Mistap ma eriti ei tee vahet ka keetmisel-praadimisel - lihtsalt natuke erinev programm, kuid keskkond on sama.
Aga supi juurde. Vaja läheb
4 spl oliiviõli (võib ka rohkem)
1 paprika
paar küünt küüslauku
4 tomatit
0,5 kg kõrvitsat (võib ka rohkem)
1 tops Merevaiku
koriandrit
soola.
Puhasta ja tükelda paprika (jäta suured tükid). Viska kuuma õlisse.
Niikaua kuni paprika praeb, puhasta ja tükelda küüslauk. Viska paprikale seltsiks.
Puhasta ja tükelda tomatid. Kui tomatinahk ei meeldi, võta see ära. Mulle meeldib, nii et ma teen lihtsalt tükkideks. Sega pipraga. Piilu potti. Kui küüslauk on pruunistunud, kalla tomatid otsa.
Kuumuta niikaua, kuni tomatinahk maha rullub. Siis vala kõrvitsatükid peale. Viimased võib riivida, siis saab rutem, aga väikesed tükid ajavad kah asja ära. Muide, kõrvitsatükke võib enne pottipanekut eraldi kausis oliiviõli ja natukese soolaga segada ning natuke seista lasta. Süüa võib neid ka sellistena toorelt - maitse on ju-ma-lik! :)
Nüüd tuleks kogu kompotti keeta niikaua, kuni kõrvits laiali laguneb. Kui asjad juba niikaugel, tuleks lisada maitse järgi soola (ilma ei saa, jääb liiga maitsetu) ning koriandrit, võib ka muskaati. Seejärel võib potil kuumuse alt ära võtta ning teha viimane viimistlus - segada sodi hulka topsitäis Merevaiku (või mõnd muud sulatatud juustu).
Seejärel on supp põhimõtteliselt kohe serveerimisvalmis. Peale võib puistada krutoone, kui neid on (mul pole), aga ilma maitseb kah hästi.

Wokitud kaalikas seente ja apelsiniga

See nüüd ei ole laisa inimese retsept. Peamiselt seetõttu, et kaalika koorimine ja  poolesentimeetristeks kuubikuteks lõikumine nõuab suht karmi füüsilist jõudu. Aga kui sellest kännust on üle saadud, on juba kõik lihtne. Kuubikud lähevad potti, piisavalt õli (mina soovitan odavama otsa oliivijääkõli, see pole nii terav) selga ning pott aeglasele tulele. Vett pole juurde vaja, soola läheb minimaalselt.
Kui kaalikatükid on umbes veerand tundi rahulikult ära podisenud (vahepeal võib neil teist külge ka keerata), tuleks samasse potti visata seened. Alusetäis šampinjone käib küll, eriti rookida ega hakkida neid ei maksa, piisab täiesti, kui pooleks lõigata.
Veel veerand tunni pärast tuleb apelsini kord. Tollel tuleks koor ära võtta - muidu läheb kogu kompott liiga vängeks kätte ära. Selle, mis üle jääb, võiks teha väiksemateks tükkideks ja need siis kohe ülejäänud seltskonnale selga.
Kuna kaalikasalatile pannakse tihtilugu rosinaid ka hulka, siis ei maksa head traditsiooni rikkuda -umbes peotäiest piisab. Ärge neid kõige odavamaid võtke, nondel on igast prahti, oksapuru ja kivikesi liiga palju hulgas. Ma ostsin poest lahtisi, suuri, need on päris head.
Maitseainetest võiks lisada (hästi natuke) soola, koriandrit, lemmikmaltsa (tüüpi oregano, pune või muu selline) ja supilusikatäie või paar kõrvitsaseemneõli. Vabalt võib panna ka küüslauku ja paprikat. Mina viskasin juurde paar tükeldatud ja pipraga ülekäidud tomatit, aga seda rohkem mahuefekti pärast, maitsele ja konsistentsile nad suurt midagi juurde ei anna.
Süüa kuumalt, kas liha kõrvale või ka niisama, täisväärtusliku ja tasakaalustatud toidukorrana.
Mulle maitses, proovige ka :)

Võltshapukapsaste rehabilitatsiooniprogramm

Hoolimata oma proletaarsest ja mitte eriti religioossest taustast olen minagi tõupuhas eestlane, kes ka untsuläinud toitu naljalt ära ei viska.
Ühesõnaga, võtsin needsinatsed pakendist välja, pesin sõela peal puhtaks, ülejäänud äädika-suhkruvee viskasin minema. Siis valasin potti herneid, nisutangu, linaseemneid ja äranõrgunud kapsad. Ühe porgandi, soola-pipart ja natuke vett panin ka. Kui sa oled taimetoitlane, võid kogu kupatuse õliga üle valada, klassikalises variandis aga tahab see kupatus väikest käntsakat pekist sealiha.
Lase haududa paar tundi, kuni viimanegi komponent pehme. Mida kauem, seda parem. Kui kiiremini tahad, pane herned ja tangud ööseks likku, aga kui hautise idee tuleb kiirelt nagu mul, võid minna ka seda teed, et lased lihtsalt tunnikese kauem haududa.
Mulle küll maitses.
Pärishapukapsad ostsin ka, jõhvikatega. Hiljem selgus, et needki olid Läti päritolu. Nagu ütles kuri robotilaboratooriumi omanik kinofilmi "Navigaator Pirx" algupoolel: "Minu silmis olete end rehabiliteerinud".

Sain haledalt petta

See pole üldse esimene kord, kui vähene läti keele oskus mulle kurvalt kätte maksis. Millalgi 8-aastasena üritasin Riias jäätist osta. Umbes pool tundi pidasin järjekorda kinni, enne kui keegi telepaatiliste võimetega kohalik mu eesti-vene segakeeles väljendatud telimuse müüjatädile ära tõlkida oskas.

Täna tekkis isu hapukapsaste järgi - ärge parem küsige, miks. Kohalikud kapsad tundusid juurikaletis oleva sihukeses potentsiaalselt lekkivas pakendis, kuid kohe samas kõrval vedeles lätikeelsete kirjadega pisike plastmassämber. Tagantjärgi ei meenugi, kas poe pandud hinnasildil ka kiri "hapukapsas" leidus ja ega ma ei süvenenud ka. Ostsin ära, tassisin koju, tegin lahti ja lõin kahvli sisse. Maitse tundus imelik. Kuidagi magus. Hapukapsas, ja magus, et nagu päriselt ka? 

Uurisin silti. Nojah, "Värskekapsassalat (mhmh, kahe s-iga, nagu Lätis ikka) porganditega. Koostis:kapsas (63%), marinaad (34%)(vesi, suhkur, sool, äädikhape, sidrunhape, kaaliumsorbaat), porgand (1,4%), sool."
Minu talupojamõistus jooksis selle koha peal nüüd küll kokku. Et nagu lihtsam on kapsaid marinaadiga solkida kui neid niisama hapneda lasta? Milleks, vennad lätlased, milleks küll?

Vahemereaineline maavitsaliste hautis

Ma parem ei hakka rääkima reklaamjuttu, kui tervislik see sodi olema saab - igaüks võib proovida ja omad järeldused teha. Kui toorainete hinnad kokku rehkendada, pole ta ka teab kui odav, aga pluss on selles, et kõhu täis saamiseks kulub hautist üllatavalt vähe, seda isegi juhul, kui kartulid-makaronid kõrvalt ära jätta.

Lähteainetest oleks vaja varuda:
mõnisada grammi seeni (alusetäis šampinjone käib küll)
üks baklažaan
üks suvikõrvits
kolm-neli tomatit
paar küüslauguküünt
oliiviõli
palsamäädikat
worchestershire'i kastet
soola, pipart, lemmikmaitseainet (koriander, rosmariin, mis iganes).

Tükelda baklažaan ja suvikõrvits. Tükid sega eraldi nõus oliiviõli, palsamäädika, mõne grammi soola ja maitseainetega ning jäta veidiks ajaks laagerduma.

Kalla poti põhja tubli sorts oliiviõli (ei pea olema ekstra süütu, jääkõli on praadimiseks isegi parem) ja pruunista selle sees seened. Umbes poole pruunistamise peal lisa tükeldatud küüslauk.

Kui seentele hakkab aitama (lõhnast saad aru, maitsta on kah lubatud), kalla neile selga baklažaanitükid ja suvikõrvits. Kui segu keema hakkab, võta kuumust vähemaks, kata kaanega ja jäta hauduma.

Nüüd tükelda tomatid. Võid kasutada sama nõu, mille seest eelmine sats potti läks - vähem pesemist ja õli-äädikat läheb ka natu vähem raisku. Tomatitükkidele puista peale ohtrasti pipart, näputäis soola ja (jälle ohtralt) worchestershire'i kastet. Jäta mõneks ajaks seisma.

Ja ega nüüd polegi muud, kui käi aeg-ajalt poti sisu segamas ja passi peale, millal baklažaan juba  pehmemaks muutuma hakkab. Viimasel juhul on õige hetk tomatid potti kallata ning lasta kogu kupatusel edasi haududa.

Valmis saab siis, kui baklažaan pehme - selleks võib minna kuni pool tundi. Maitse segu ja vajadusel lisa soola. Jajaa, ma tean küll, mida arsti- ja muud tädid soola liigtarvitamise kahjulikkusest räägivad, aga usu mind - ilma soolata ei tule ka ülejäänud maitsebukett kuidagi esile. Kui tegid kõik õigesti, omandavad baklažaan ja suvikõrvits mõnusa puravikumaitse ja konsistentsi, piprane tomatimögin seal ümber annab vajalikku lisavürtsi.

Kui valmis, võta pott tulelt ja serveeri nagu paksu suppi või, kui oled tahkema toidu austaja, lisandina kartulite-makaronide juurde.

Märkus 1. Keegi ei keela sul enne seente pruunistamist sinnasamma potipõhja ka kanatükke või hakkliha praadida, aga see parandab ainult toiteväärtust, maitset mitte eriti.

Märkus 2. Kui taimetoit on sinu stiihia, viska koos baklažaanidega potti ka üks avokaado (koor ja kivi võta ikka enne ära ka, onju) - saad hulga tahedama ja kõhtutäitvama suutäie.

Märkus 3. Täiesti on lubatud koos küüslauguga ka natuke sibulat praadida.

Märkus 4. Kui rahvast palju ja puudus majas, riivi tavalist kõrvitsat ja lase enne potiviskamist koos baklažaani ja suvikõrvitsaga samas segus marineeruda. Kõrvitsale pead kindlasti ka soola lisama!

Märkus 5. Ühe paprika võib ka panna.

Pilti juurde ei pane - ametlik põhjus on see, et maitseb see sodi oluliselt parem kui välja näeb. Mitteamelik - lihtsalt ei viisi :)

Abistame diktatuuri all ägavaid tallinlasi!

Kallid Linna elanikud!
Olen pisarateni liigutatud teie raskest elust Etkari kohutava diktatuuri all ning tunnen südamest kaasa kõigile, kelle maailm ja elatusallikad pärast ühistranspordiradade mahajoonistamist kokku varisesid.
Aga ärge muretsege, vaba maailm pole teid teps mitte unustanud. Me siin juba vaikselt valmistame ette vaatlusmissiooni ja humanitaarabikolonne ning kaalume tõsiselt lennukeelutsooni jõustamist.
Pidage veel natuke aega vastu! Abi on peagi teel!
Muide, Kroku, värsket mustsõsrtamoosi saab ikka ka ;)

Võileivaheeringas

Olgem ausad, soe ilm pole pikemaks ja keerulisemaks vaaritamiseks eriti kohane. Samas jälle - kaua sa seda va vorsti ikka võikude peale viilutad.

Ent ega traditsiooniline sink-vorst-juust olegi ainus variant võileiva katmiseks. Mina näiteks ostsin ühest siinkohal nimetamata jäävast (hinnapakkumised on juba välja saadetud, jääge kuuldele!) poest paki ilma õlita heeringat, salatisibula ja paar tomatit, tegin parajateks tükkideks, kallasin otsa sortsu sojakastet, balsamicot ja õli, segasin läbi ja lasin sutsu seista. Võileiva peal oli ütlemata hea!

Kui sul, hea lugeja, tekkis isu korrata, siis mõned tähelepanekud:

1. Natuke seeni, kasvõi kõige tavalisemaid šampinjoniviile ei riku seesugust võileivakatet kohe kuidagi mitte.
2. Soola võib panna või mitte, maitseasi. Sojakaste on kah soolane, aga ei ole kohustuslik. Balsamico kah mitte.
3. Kui toores sibul sulle kas kirbe maitse või seltskondlike tagajärgede poolest ei sobi, ei keela keegi sul seda enne hulkasegamist pannil kergelt klaasjaks lasta.
4. Tahtsin olla edev ja panin oliiviõli, aga tavaline toiduõli tundub isegi tiba paremini sobivat - heeringas ja sibul mängivad neutraalsema õli puhul paremini. Samas sobib sihuke õlipära suurepäraselt ka niisama leiva/saiakannikale kallata.

Mõnusat pealehammustamist!

Grillitud porgandipirukas

Ärge naerge midagi - ajalooliselt on kujunenud nii, et siin Pelgurannas mul praeahju ei ole. See-eest on kuumaõhugrill, nii et kui tekkis teatud ühiskondlik surve porgandipiruka asjus, sai see tolmust puhtaks lükatud ja kurjaks aetud.
Tegelikult pole grillitud pirukas midagi erilist - tavaline pärmitainas (ma panin muna ja õli ka), küpsetusvorm õli või mõne muu määrdega kokku, kiht tainast alla, teine kiht keedetud ja puruksvajutatud porgandeid peale, sinna otsa peoga riivjuustu ja tiba muskaati, siis tainaga pealt kinni ja kui vormi sügavus võimaldab, siis veel porgandeid, juustu ja tainast. Küpsetamise lõpupoole võib juustu ka piruka peale raputada, lõhnab paremini.
Enesekriitika korras pean tunnistama, et panin taina kogusega totaalselt mööda, sestap kerkis kogu kupatus küttekehale liiga lähedale ja juust kõrbes ära. Aga maitsel polnud viga. Järgmine kord panen seeni ka :)

Ärasolvatud kana

Mäletatavasti oli see Pipi Pikksukk, kelle hinnangul võiks inimsööjatele paljugi andeks anda, kuid mitte seda, kui nad peaks teda koos porganditega serveerima. Ma küll ei hakka praegu täpset terminoloogiat välja mõtlema, kes peaksin olema mina ühe kana vaatevinklist, kuid igal juhul õnnestus mul see linnuke porganditega ära solvata.

Ahjukana prepareerimist olen ma siin korra juba kirjeldanud. Seekord toppisin kanale sisse ja külje alla lisaks tavapärasele soolale-piprale veel kaks suurt küüslauguküünt (oma aias kasvatet, nende ekvivalendiks oleks umbes poolteist hiina küüslaugumugulat), ühe suurema porgandi ning peotäie sügavkülmutatud pohli. Natuke kuivatatud pastinaaki, mõned mustad ploomid ja paar datlit samuti. No hea küll, paras sorts punast veini läks ikka ka :)

Ahjus küpses see lind umbes neli tundi, tänu fooliumile vedelikku märkimisväärselt ei kaotanud (ja, paraku, pruuniks ka ei läinud), kuid väga maitsev ja mahlane sai igal juhul. Järgmisel korral, arvan, võtan tolle tavapäraselt tuima rinnakuga kah midagi ette.

Niisugusele kanale pole vaja noaga kallale minna, menetlemiseks piisab ka lusikast. Juurde peaks lisaks tavapärasele riisile või kartulile kindlasti ka mingit silo andma, muidu jääb olemine raskeks.

Õhtusöök viieteistkümnele

Mida teha, kui sind ähvardatakse kollektiivse soolaleivapeoga su oma isiklikus korteris, sa ise aga oled liiga pehmeke (jah, Merle, oled küll!), et küllakippujad lihtsalt pikalt saata  ning sul on aega ainult napp tund, enne kui nad su juurde sisse sajavad?
Ega siis muud üle jäägi, kui tavapärasest nii umbes tunnike varem minema hiilida ning varustada end elukohajärgsest supermarketist alljärgnevate produktidega:

• Kaks pakki makarone - suht suva mis sorti. Muide, Kroku, täiesti on müügil ka gluteenivabad makakad ;)
• Üks keskmise suurusega suitsukana (või sellega võrreldavas koguses suitsukoibi).
• Purk või paar viilutatud hapukurke - vaata et ei oleks väga äädikased, samas võiksid ikka hamba all mõnusalt krõmpsuda.
• Üks-kaks tavalist kurki.
• Kaks purki ananassitükke (mitte rõngaid!).
• Liiter hapukoort. Salatikoorest mine ringiga mööda (sest see on lihtsalt jäle) - mida paksem, seda parem.
• Teine liiter majoneesi - jällegi su oma valik, peaasi, et mitte liiga äädikane.
• Vähemalt kaks mugulsibulat
• Vähemalt pool kilo heeringat. Endal on vähem vaeva, kui see on juba fileeritud ning parajateks tükkideks tehtud.
• Restitäis vutimune.
• Karp kirsstomateid.
• Pakk mozzarellapallikesi.
• Värsket basiilikut.
• Pakk või paar tortillasid.
• Karbitäis pasteeti. Isiklikult eelistasin varem Selveri oma, nüüd Rimi toodet - põhjusel, et brändi on esimese seest teise üle kolinud. Aga võiks olla sihuke pehmemat sorti, mida on hea määrida.
• Kaks karpi meremarja. Või mõnd muud kalamarjaasendajat. Või päris kalamarja, ehkki see oleks juba ilmne raiskamine.
• Liiter jäätist - jällegi su omal valikul. Ehtsast koorest tehtud vaniljejäätis on vast siiski alati kindla peale minek.
• Vähemalt 70-grammine pakk želatiini.
• Kaks pudelit odavama otsa veini, kindlasti magusamapoolne. Šampus muide sobib kah väga hästi. Ja ära muretse, see on ainult söögitegemiseks, joogid lähevad eraldi arvestusse.
• Jooke vastavalt vajadusele, seltskonna iseloomule, peo eeldatavale kestvusele ja muudele ilmaoludele.

Kui oled kogu selle nänni koju tassinud, pane joogid külma (kui sul on rõdu, siis see sobib väga hästi), lükka parajalt suur keedupott vähese veega tulele, lisa paar teelusikatäit soola ning ülejäänud vesi keeda elektrikannuga, nii saad rutem.
Samal ajal kui vesi soojeneb, otsi parajalt suur nõu, näiteks plastmassämber. Kui kasutad seda põhiliselt põrandapesuks, ära unusta sellest vähemalt suurem liiv minema uhta!
Kui vesi veel keema pole hakanud, võta kana, eemalda sellelt kondid ning saadud liha haki parajateks suutäiteks. Sellest tuleb nüüd meie põhiroog,

Suitsukanaga ananassisalat
Ananassisalat sellepärast, et kui sa need kaks purgitäit sinna sisse kallad, hakkab ananassi maitse domineerima, ülejäänu kipub olema lihtsalt täitematerjal.
Kana tükeldamine võib võtta rohkem aega kui eeldasid, seega on oluline kaasata abijõude või teha suuremad tükid. Tervet kana köögikombainist läbi lasta ei pea juhtivad spetsialistid siiski otstarbekaks.
Kui vesi vahepeal keema läks, kalla see kannust potti ning vala otsa need kaks pakki makarone. Sega korraks läbi ning siirdu tagasi tükeldamistöö juurde.
Kui oled kanaga ühele poole saanud, kalla see ämbrisse ning võta ette kurgid. Kui oled eriti peenikeseks hakitud salati fänn, soovitan sulle riivi, aga üldiselt pole mõtet väga detailseks minna - viiludeks jäetud kurk tekitab sellises salatis kindlasti rohket elevust.
Kui makaronid on vahepeal pehmeks keenud, kalla keeduvesi ära ning loputa nad paaril korral külmast veest läbi - nii saad nad parajasse konditsiooni. Järelhauduma pole neid mõtet jätta, seega suuna nad sujuvalt oma salatiämbrisse. Kalla otsa kaks purgitäit ananassitükke, kusjuures kompotivedeliku väljakurnamisega pole mõtet vaeva näha - pelgalt koore ja majoneesiga jääb see salat nagunii kuivaks.
Nagu sa isegi aru saad, on nüüd see hetk, mil tuleb lisada hapukoor ja majonees. Enne, kui segama hakkad, lisa veel natuke soola, miks mitte aroomisoola kujul.
Kui oled salati korra läbi seganud, kasuta oma isiklikku otsustusvõimet ja hinda olukorda - kas saadud segu on ikka mõnusalt lirtsuv või ehk liiga mage? Vastavalt vajadusele lisa siis komponente.
Kui oled tulemusega rahul, jäta salat külalisi ootama ning võta ette järgmine suupiste:

Heeringas klassikalisel kujul

1. Otsi temaatiline liud.
2. Kalla sellele tükeldatud heeringas
3. Lõika sibulad rõngasteks ja lao need heeringale selga
4. Kata ohtra hapukoorega.

Tulemus jäta lauale külalisi ootama ja võta ette järgmine roog,

Ümmargune suupistevalik
Unustasin ennist mainida, et enam-vähem makaronidega samal ajal võiks keema panna ka vutimunad. Kuni sa salatiga mässad, võivad need natuke aega külmas vees liguneda, kuni sul on aega nendega tegelda.
Ehkki sul võib tekkida kange kiusatus neid koos koorega serveerida, mis oleks kahtlemata dekoratiivne, peetakse siiski viisakaks, kui sa nad ära koorid. Otsi sobiv madala põhjaga kauss, lisa kooritud munadele ka kirsstomatid ja mozzarellakuulid ning kui tahad, siis ka paar lusikatäit majoneesi. Dekoreeri basiilikuga ning kanna lauale.
Järgmisena on meie menüüs

Tikuvõileivad
Ära karda, erilist hullu nikerdamist nendega ei ole, jõuad küll.
Võta tortilla ja määri sellele pasteeti peale. Mitte väga palju, muidu muudad kogu rajatise ebastabiilseks. (Ühelt poolt) kokkumäkerdatud tortilla aseta alusele ja pane sellele peale järgmine. Ainult et tolle peale kanna majoneesi ja meremarjade segu (ilma majoneesita kipuvad nad võileiva vahelt minema veerema). Korda operatsiooni veel mõne pasteedi- ja meremarjakihiga, kuid jälgi siiski, et võileivatikk sellest moodustisest ikka läbi ulatuks. Seejärel võtagi nimetatud tikud ning torgi võileib nendega läbi, järgides enam-vähem ruudulist mustrit. Nüüd võta terav nuga ja nüsi kook väikesteks tükkideks, nii et iga tükki jääks vähemalt üks tikk koos hoidma. Ära karda, ega need kihid sul lõikamise juures eriti sõitma ei hakka, selleks sa need tikud juba enne lõikamist sinna sisse torkisidki.
Kui sul aega ja materjali üle jäi, võid sedasi teha rohkem kui ühe alusetäie tikuvõileibu ja kui oled eriti edev, võid iga tiku otsa torgata veel ka kurgiviilu või poolitatud kirsstomati. Jälgi siiski, et sulle jääks veerand tunnikest ka desserdi valmistamiseks, milleks on

Veinitarretis
Nüüd mõtled kindlasti, et doktor Baarmän on lolliks läinud - no kesse siis veerand tunniga tarretise valmis saab! Kuid paanikaks pole põhjust - kuni ilmad püsivad kenasti miinuskraadide juures, on tarretis desserdi serveerimise hetkeks kenasti kallerdunud.
Vala vein ümber nõusse, milles seda segada saab. Šampuse puhul võid proovida ka mõned mullid ära tarretada - praktika näitab, et see võib isegi õnnestuda, kui sa segu võimalikult vähe loksutad.
Nüüd kalla želatiin paraja suurusega kuumiskindla nõu sisse ja lisa umbes poolteist klaasi vett. Seejärel püüa tardainet vees lahustada.
Ei õnnestunud?
Ega ei pidanudki õnnestuma, aga vähemalt segasid sa tolle mögina korralikult läbi.
Nüüd pane segu minutiks mikrolaineahju ja keera kuumus maksimumi peale. Keema ta minuti jooksul ei tohiks hakata, kuid ole nõu ahjust väljavõtmise juures ettevaatlik, et sa ennast ära ei kõrveta. Kui ahi tegi oma töö korralikult, peaks segu olema piisavalt vedel, et see veinile (viimast hoolega segades) otsa kallata.
Loodetavasti panid sa desserdikausid juba kandikule valmis, seega pole sul muud muret kui valmissegu pokaalidesse kallata ja kogu kupatus rõdule jahtuma ning tarduma toimetada. Selleks, et igasugu kontvõõrad ligi ei pääseks, kata see patarei kas teise kandiku või millegi muuga kinni ka.
Nagu öeldud - selle aja peale, kui rahvas desserti nõudma hakkab (või ka peaparandust, nii kuidas pidu kulgeb), on segu kenasti külm ja kõva Serveeri koos tükikese jäätisega ning jää tulemusi ootama - praktika näitab, et nii külmutatud kui ka tarretatud vein niidab oluliselt jõudsamini kui tavaline.

Pildil naaseb värske korteriomanik ostlemisretkelt.

Soovitus 1. jaanuariks

Teen siin sõpradele natuke tasuta reklaami.
Eks me kõik tea, mis meid homme lisaks uuele rahale ootab. Kui eurode vastu ei saa ma eriti midagi soovitada, siis pohmaka puhuks on olemas üks tõeliselt väärt toode: Pohmeran®.
Hoiatan ette: kaine või poolpiduse peaga maitstes pole ta pehmelt öeldes suurem asi - tüüpiline hapupiimalurr, ütleksin isegi, et ülekäärinud.
Lood on aga hoopis teised, kui nimetatud pudeli järgmisel ommikul lahti korgite - vot siis tahaks teist juua rohkem ja veel, maitse on täiesti asjakohane ja olemise teeb kah paremaks.
Nii et nõudke hästivarustatud kauplustest!

Säästupasteet

Jajaa, ma tean küll - niimoodi läheb see siin juba toidublogiks kätte ära. Aga no millal siis veel kõhtu orjata kui jõulude ja aastavahetuse paiku?

Täna teeme pasteeti. Kuid säästuteemale truuks jäädes mitte tavalist, vaid oapasteeti.

Tegelt peaks oad muidugi ise valmis keetma. Aga kuna me siin lisaks rahale säästame ka vaeva, siis mina isiklikult ostsin teate-küll-millisest poest purgitäie konserveeritud aedubasid, 6.90 tükk. Purgis on väidetavalt 240 grammi ubasid - no palju sa seda pasteeti ikka näost sisse ajada viitsid, eks ole.

Lisaks ubadele kulub ära veel üks keskmisest natuke väiksem porgand, üks sibul ja vähem kui pool pakki võid (ja mei ei räägi täismõõdulistest, 200-grammistest võipakkidest, vaid meie euro-ootuses kaubandusvõrgu üle ujutanud 150-grammistest). Kui oled täisvereline taimetoitlane, võid piimarasva asemel muidugi ka õli tarvitada, kuid olgem ausad, ehtsa või vastu ei saa ikka miski.

Esialgu tuleks võid võtta niipalju, et pann parasjagu libedaks muutuks, ning puistada sellele peale peeneks hakitud sibul. Kuni too vaikselt klaasistub, tuleks avada purk ubadega ning ühtlasi ka eelnevalt läbikeedetud porgand pisemateks tükkideks lõikuda. Kui porganditükid said suuremad kui oad, tuleks need siis ka vastavalt esimesena pannile uhada, vastasel juhul aga loomulikult vastupidi. Kõige selle juures peaksid ka sibulatükid kuidagi pehmeks saama.

Ega seda sousti seal panni peal eriliselt pruunistada vaja ei ole, piisab, kui aedvili korralikult läbi kuumutatakse. Seejärel tuleks kogu kupatus pannilt mõnda teise, soovitavalt vähe kõrgemate äärtega nõussse valada, lisada ülejäänud või ning vaadata üle oma maitseaineteriiul. Mina panin pool teelusikatäit soola, parasjagu pipart, natuke nelki ja kaneeli ning loomulikult peenestatud loorberit ja riivitud muskaati. Kui palju täpselt, otsustab igaüks ise, selleks meie keelele ju maitsenäsakesed pandud ongi.

Muidugi ei tee väike sorts alkoholi selle mögina maitseomadustele sugugi mitte paha. Kuna mu viskipudel sai just tühjaks, pidin ühe oma VSOP-konjakitest lahti korkima. Niipalju siis säästmisest :) Tegelt pole konjak muidugi kohustuslik, kuid annab maitsele igati meeldiva lisanüansi.

Või pärast pole vaja muretseda, see sulab kuumas massis ära isegi, kuid ülejäänud fruktid tuleks pasteedisarnase konsistentsi huvides saumiksriga puruks ja segi lasta. Seejärel on toit põhimõtteliselt valmis, kuid õiget pasteeti tuleb süüa ikkagi külmalt.

Kuidas see kahtlane ollus maitseb? Kui sa muskaadiga ei koonerdanud, siis üllatavalt tavalise pasteedi moodi. Minu oma maitses isegi parem. Ja ei, konjakit seal sees ei olnud LIIGA palju :)

Pisike viil hapukurki on sihukse võileiva otsas täiesti omal kohal. Võimalik, et eelistad saia, kuid pildiloleva omaküpsetatud leivaga oli kah väga mokkamööda. Ja leivaküpsetamist ma siinkohal õpetama ei hakka, see läheks juba liiga meinstriimiks kätte ära.

Laisa mehe ahjukana

Täna valmistame ahjukana. Säästame sealjuures nii raha kui ka vaeva - mis on säästukulinaaria juures vast ehk olulisemgi :)

Osta üks keskmiselt rammus broiler. Sügavkülmutatud supikanu ära näpi - seal pole tõesti muud kui luu ja nahk, pealegi matsevad nad jõledalt (ma ükskord proovisin). Mina sain enda oma säästukast, soodushinnaga 29.90 kilo (tõepoolest, ma olen neile juba nii palju tasuta reklaami teinud, et miskine nendepoolne nänn oleks nüüd küll teretulnud). Firmamärgiks oli Tallegg, mis muidugi võib tähendada ka Poola või Leedu päritolu. Aga vahet pole, ma tegelt ei usu, et nende geneetika ja proteiinijärjestus seal lõuna pool kuidagi põhimõtteliselt teistmoodi oleks.

Reeglina on sihuke broiler juba tehases karvutustatud, samuti on eemaldatud suurem osa sisikonda, kael ja lestad. Keri lahti foolium, nii paraja varuga, ja laota ahju sobiva küpsetusvormi põhja. Tavaliselt on see broiler nii suur, et teine kiht fooluimi tuleks keerata risti ümber eelmise, nii et pane too ka valmis. Eemalda broilerilt pakend, vaata igaks juhuks, ega ta külge sulgi või miskit muud liigset turritama pole jäänud, ja aseta fooliumile lähteasendisse.

Nüüd järgneb kõige keerulisem osa: maitsestamine.

Võta peoga küüslauku ja lõika see nii peenikesteks tükkideks kui viitsid (mina tegin viilud). Viska tükid väiksemasse kaussi, uha otsa kolm (mitte kuhjaga) teelusikatäit soola, sinna järgi paras ports jahvatatud pipart ja kui on, siis ka kuivatatud juurvilja. Mina panin veel näpuotsatäie jahvatatud nelki ja natuke karripullbrit.

Võta üks-kaks õuna. Kui viitsid, siis koori ja eemalda seemned, aga võid ka lihtsalt niisama ära viilutada. Õunatükid lao pidulikult kana külje alla ja need, mis üle jäävad, topi sisse. Sinnasamasse võid suruda ka kuivatatud ploome, aprikoose, rosinaid ja muud säärast. Nüüd nühi oma brolier ettevalmistatud matseseguga nii seest kui väljast sisse, küüslaugutükid võid kah kunstipäraselt nii külje kui ka kaenla alla ära sättida. Lõpuks võid veel kogu kupatusele natuke karripulbrit peale raputada ja, et see lugu väga kuivaks ei läheks, kalla talle sisse ka sorts veini või muud sellist (mul oli täna viskit).

Seejärel, nagu isegi aru saad, tuleb foolium kinni voltida (ja ma mõtlen KINNI, nii et pealt lahti või üldse kusagilt pragusid ei jääks) ja passima jääda, millal ahi niiipalju ära köeb, et siibri kinni saab panna (me räägime ahjust ahikütte kontekstis, eks ole). Siis pole muud, kui lükka söed kõrvale, ahjuvorm kõige kanaga sisse, ahjuuks kinni ja las ta seal nüüd küpseb. Kui fooliumi korralikult kinni voltisid, võib ta seal lõdvalt kasvõi pool päeva tiksuda, ilma et temaga midagi paha juhtuks.

Välja võta siis, kui kõht tühjaks läheb või ahi jälle kütte panna tuleb - kumb enne kätte jõuab. Voldi foolium lahti ja ära oma sõrmi sealt vahelt väljapaiskuva kuuma auruga ära kõrveta.

Pane oma vaim valmis - erilist krõbekana aroomi sealt ei tule, isegi kui ta sul hea mitu tundi kuumas ahjus podises.

Võta suur lusikas ja toimeta see mögin eraldi kaussi. Kahvel unusta parem ära - kogu mass on nii pehme, et pudeneks kahvli küljest laiali. Kontide küljest ta, muide, pudenebki.

Nagu sa juba õigesti ära arvasid, on tegemist äärmiselt pehme ja, mis seal salata, ka maitsva söömaajaga. Juurde soovitan keedetud riisi ja kindlasti ka mingit salatit - sa sööd seda nii palju, et ilma juurdepakutava silota läheks olemine liiga raskeks.

Mida teha aga siis, kui sa oma elamist puudega köetava ahju varal ei soenda? Sellisel juhul osta küpsetuskotti eelpakendatud kana. Maitse pole küll nii vinge ja ka hind on poole kallim, kuid see-eest tuleb krõbedama koorikuga (mida arstitädid nagunii süüa ei soovita) ja saab ka rutem valmis.

Poissmehe puuviljakook

Nimetet hõrgutis sobib suurepäraselt kõikideks sotsiaalseteks sündmusteks, mis pealkirjas mainitud isiku tagasihoidlikus elamises aset leida võivad - romantilisest õhtusöögist rõõmsa viinaviskamiseni sõprade seltsis. Jajaa, ärge naerge midagi - kook, mida me kohe kokku keerama hakkame, läheb hästi nii pealehammustamiseks, aga veel paremini järgmisel ommikul, elektrolüütide tasakaalu taastajana.

Kindlasti on su riiulinurgas vedelemas pakk proteiinipulbrit, mis, ütleme otse, ei osutunud su esimeseks maitse-eelistuseks ning seetõttu parematele sortidele ruumi tegema pidi. Nüüd on hea võimalus hüva kraam kõikvõimalike sotsiaalsete hüvede vastu tagasi vahetada ;)

Kühvelda pakist kausipõhja paar supilusikatäit. Seejärel vaata külmkapis ringi - äkki leidub seal näiteks piima? Võib vabalt olla ka hapuks läinud - see sobib isegi paremini. Hästi kõlbavad ka keefir või jogurt. Kui neid ka ei ole, võta tavalist vett  ning lisa veel paar supilusikatäit pulbrit.

Võib-olla on sul kusagil karbis maisihelbeid, mida sa enam nii hoolsalt ei tarvita kui lapsepõlves? Või äkki müslit? Kui sinu põhjatud varud sisaldavad mõlemit, kalla kummastki paras ports sinna kaussi, kuhu sa pulbri juba ära segasid. Lase neil seal natuke liguneda ning tee väike revisjon oma sahtlites ja seljakotis - äkki leidub sul kuivatatud puuvilja? Rosinad oleksid ideaalsed, kuivatatud aprikoos ei tee ka paha. Minul läks koguni nii hästi, et koogi sisse sai poetatud veel kuivatatud ploome, jõhvikaid ning ananassikuubikuid. Nagu hiljem selgus, oleks pelgalt rosinatest ja ananassikuubikutest täiesti piisanud. Kuivatet fruktid võivad vabalt moodustada natuke vähem kui poole taigna mahust - küll proteiin kogu kupatuse koos hoiab.

Nüüd järgneb kõige vastutusrikkam osa - maitsestamine. Kalla kogu kupatusele nii palju suhkrut, et see tolle pulbri vastiku maiste ära tapab - aga mitte rohkem, muidu läheb läägeks kätte ära. Seda löga, mida sa parasjagu kokku segad, võid muide julgelt maitsta - seal pole ju üksikult võttes midagi, mida sa nagunii toorena ei tarvitaks :)

Kui sul on, uha tolle mögina sisse ka vaniljesuhkrut - sedagi mitte väga palju. Vaata üle oma pudelipõhjad - sorts rummi, hädakorral ka konjakit või viskit, saab sinu kulinaarsele meistriteosele ainult kasuks tulla. Et kogu kupatus paremini koos seisaks, võid hulka segada ka tavalist jahu, kõrbemamineku vältimiseks tuleks aga lisada paar supilusikatäit õli (mul oli näiteks sihukest oliivõli, milles sidrunit sees leotatud - päris omapärane mekk tuli juurde).

Edasi on kõik juba lihtne - leia vorm, kuhu kõik see sodi ära mahub (ära muretse, eriti kõrgemaks ta ei kerki), vooderda see küpsetuspaberiga (toda peab ikka kodus varuks olema - selle sisse on mugav võileibu keerata) ja kalla (justnimelt kalla - tainas peab jääma parasjagu nii vedel, et on võimeline voolama) kogu kupatus vormi. Vorm pista ahju, keera regulaator 200 kraadi peale ja mine, olenevalt eelseisva ürituse iseloomust, kas tube koristama või nurgatagusesse poodi jookide järele.

Kui tagasi jõuad, leia kasutamata hambatikk ja, kui kook juba väga kõrbenud välimusega ei ole, torka tikk sinna sisse. Kui välja tõmmates tainast tiku külge ei jäänud, lülita ahi välja ning tõsta kook jahtuma. Lõika parajad tükid ja kui tõsiselt muljet tahad avaldada, serveeri koos vahukoore (või vaniljekastme või noh, kasvõi kohupiimakreemiga) ning paari viinamarjaga. Seepeale peaks temake juba piisavalt heldima ning proteiin teeb ülejäänu ;)

Rabarbrišašlõkk

Jaanipäev, mis seal salata, on notsude seas sama kurva kuulsusega kui jõuludki. Ja ehkki mul endal oli kuri plaan nimetet pühad tänavu vahele jätta, tajusin siiski mõningast ühiskondlikku survet, mis päädis grillpanni kuurist äblikuvõrgukihi alt väljakaevamise ning sellele sireliokstest lõkke tegemisega. Jaa, mul on sirelisiüsi, teil ei ole, nää-nä-nä-nää-nää :p
Liha panin juba nädala algul likku. Annan teile ka retsepti.
Tuleb võtta pool siga... No hea küll, piisab ka vähemast. Mina võtsin Maximast kahekilose käntsaka kaelakarbonaadi ja lõikasin selle enam-vähem ristikiudu parajateks tükkideks.Siis võtsin ühe suurema rabarbrivarre ning ladusin lihatükid koos rabarbiviilude ja sibularõngastega vaheldumisi kaussi. Pealevalatud marinaadi sisse segasin porgandimahla, sõstramahla, ühe küüslaugu, soola, pipart, paprikat ja juursellerit. Kuna rabarbri juurde passib hästi kaneel, siis panin seda ka, ja mitte vähe. Et soust ikka mahlasem tuleks, lisasin tubli sortsu oliiviõli. Ärge mu käest parem koguseid küsige - ise tuleb maitsta ja ära arvata, millal paras saab. Mulle isiklikult tundus, et sihukese lihakoguse peale pole see mögin piisavalt hapu, seega lisasin natuke riisiäädikat (see oli esimene pudel, mis kapist pihku sattus).
Ma arvan, et tubases grillahjus oleks tulemus saanud mõnevõrra kvaliteetsem, rääkimata segavate asjaolude (suits, sääsed) puudumisest. Samas on grillimine ja seltskondliku vestluse arendamine väljas lebotamiseks sama head ettekäänded kui mistahes muud. Seltskonda õnneks täitsa jagus.
Pilti ei ole kahjuks juurde panna - tulemus söödi käest ära nii kiiresti, et pildimassina säriajast poleks piisanud.