Reede, 28. september 2012

Millised on püsikliendi eelised?

Tähelepanekud, nagu ikka, Eesti ärikultuuri ning tuntumate firmade (pangad, kauplusteketid, telkod, tellitavad väljaanded, Eesti Vabariik) tegevuse põhjal:
  1. Saad rohkem spämmi (nii elektroonilist kui paberkujul).
  2. Inimesed, keda ettevõte palkab sulle igasugu träna pähe määrima, suhtlevad sinuga familiaarsemalt ja pealetükkivamalt.
  3. Kogu infot, mida sa ettevõttele annad või too sinu kohta ise kogub, võidakse kasutada sinu vastu.
  4. Sa ei saa KUNAGI nii häid pakkumisi kui uued kunded.
  5. See-eest tabab kaupade/teenuste hinnatõus sind kiiremini ja valusamalt.
  6. Aeg-ajalt pead maksma müstiliste lisateenuste eest, millest alguses juttu ei olnud või mis olid sulle tasuta.
  7. Hoiatused, ähvardused ja inkasso lendavad sulle kraesse oluliselt kiiremini ja väiksemate summade puhul kui uuel kliendil.
  8. Sinu kaebuste lahendamisele kulutatakse paar suurusjärku vähem ressursse kui müügile.
  9. Hinnakirjade ja kasutustingimuste muudatustest informeeritakse sind kas ajalehe vahendusel või parimal juhul lingiga lehekülgedepikkusele kantseliidist ja juristde murrakust kubisevale PDF-dokumendile, mille sees otsing ei tööta.
  10. Püsikliendi eelisena saad teatud müstilisi PUNKTE, mis konverteeruvad reaalseteks (ja sulle mittevajalikeks) hüvedeks ainult siis, kui sulle vana kuu ajal kuue tee ristil kolm keskealist neitsit (blond, brünett ja punapea) sulle igaüks kümme numbrit ütlevad ning sa selle kombinatsiooni eritariifse SMS-iga 60 sekundi jooksul ära saata jõuad.
  11. Kliendikaart, mida sa rahakoti vahel kannad, annab vähem alet kui summa, mida sa olid sunnitud maksma uue rahakoti eest, sest kliendikaartidest pakatanud vana rahakott ei pidanud survele vastu ja lagus ära.

Milliseid püsikliendi eeliseid oled sina kogunud?
Samuti võivad kommentaariumis sõna võtta kõik need, kes ennast puudutatuna tundsid.

Neljapäev, 27. september 2012

Mida ma peaksin teadma elektrituru avanemisest


  1. Ükskõik mida poliitikud ka ei räägiks - sina, tarbija, hakkad rohkem maksma.
  2. Ükskõik mida Eesti Energia (ja selle tütarettevõtted) ka ei luba - sina, tarbija, hakkad rohkem maksma.
  3. Ei maksa arvata, et mistahes pakett muutub mistahes tingimustel kliendile soodsamaks kui elektrifirmale. Vaata ka p. 2.
  4. Ainult väga naiivne elektritarbija astub Eesti Energiaga pikaajalisse lepingulisse suhtesse. Mäletate, kui sama firma lubas, et on mõtet investeerida öisesse elektriküttesse? Ja kes teab nimetada mõnd infrastruktuurifirmat, kes teeb alesid püsiklientidele, mitte uutele tulijatele? Vaata ka p. 2. ja 3.
  5. Ükskõik millise paketi sa valid, lüpsta saad niikuinii. Valida saad ainult niipalju, kas sind lüpstakse natuke rohkem või natuke vähem.
  6. Neile, kes eletkrimüüjat ja/või uut paketti ei vali, lüüakse kirves kõige räigemini selga. Vaata ka p. 1. ja 2.
Tähelepanekud põhinevad riigile kuuluva elektrifirma senisel käitumisel ja Eesti ärikultuuril üldiselt.

Laupäev, 15. september 2012

Nii nad selle elektriauto tapsidki

Käisin täna elektriautoga sõitmas, proovida anti Kangoo Van Z.E. Lootsin küll Fluence'it, aga see polevat õigeks ajaks Tartusse kohale jõudnud. Elektriversioon siis, lohutuseks lasti tiirutada diiselmootori käitatud tranduletti. Ega sellelgi viga olnud, kuid tagasi elektriauto muljete juurde.

Ma tegelikult fännan elektriautosid juba paarkümmend aastat. Ma ei hakka siinkohal oma esimeste kokkupuudete asjaolusid täpsustama, kuid mulle imponeeris nende vaikne, ent samas võimas ja kiire minek ning haisvate väljaheidete puudumine. Mis seal salata, eks ma oodanud midagi sarnast ka sellelt kogemuselt.

Väljast oli elektrikänguru samasugune kui ülejäänud liigikaaslased, võibolla ainult tiba pikem ja poolakeelseid kirju täis kleebitud. Ka seest oli suht spartalik, nagu sedasorti kaubikud ikka. Ning mis seal salata, ka minek oli uimane, nagu ka teistel samasorti kaubikutel. Elektriauto mõnudest sai aru alles siis, kui liiklussituatsioonis üritasid harjumuspäraselt siduriga mängida ning taipasid, et seda pole ju enam vaja.

Ja vaikne oli ta tõesti. Kui mitte arvestada kaubikule iselomulikku sõidukohinat tagaosas ning trollile iseloomulikku häält, kui kiirus juba suuremaks kasvas.

Okei, ma ei hakka siin tavapärast autoajakirjaniku mula ajama, asun kohe asja juurde.

Minu arust on elektri jõul käitatvad sõidukid sellistena, nagu neid praegu toodetakse ja turustatakse, autotöösturite hädapärane katse avalikule arvamusele minimaalselt vastu tulla - näete, me ju tegeleme elektriautodega, suuremad asjad nad ju veel ei ole, aga küll neist ajapikku midagi looma hakkab. Seniks aga ostke edasi meie äraproovitud sisepõlemismootoritega neljarattalisi - näete, me saime isegi kütsekulu 0,2 liitrit väiksemaks...

Olen korra istunud tolles Mitsubishi imeliikuris - seest jäi mulje, et see on meelega hästi ebamugavaks tehtud. Mis Kangoo Van Z.E.-sse puutub, siis olid musjöö Renault' targad insenerid võtnud tavalise automaatkäigukastiga Kangoo, sellest sisepõlemismootori välja visanud ning elektrimootori (jah, ma vaatasin kapoti alla, seal oligi klassikalise mootoriplokiga elekrimootor!) asemele aretanud.

Müügipoiss, kes kaubikuga koos proovisõidule kaasa anti, tunnistas ausalt, et känguru on neil alles teist päeva käes ja nad ise ei tea antud eksemplarist veel suurt midagi. Nii et alljärgnev virin ei pruugi olla kuigi täpne ja võib põhineda valedel eeldustel.

Aga siiski.

Mille kuradi pärast on elektriautole vaja käigukasti ja jõuülekannet? Ok, osad mootorid tahavad pöörlemiseks enam-vähem kindlat vahemiku, aga kesse keelab panna näiteks tagasilda kiiremaid ja esisilda aeglasemaid mootoreid?

Mida hekki teeb kapoti all tavaline autoaku? Et nagu kallist liitiumakust ei sa vajalikku pinget kätte? Inverterist olete kuulnud, härrased? Ja millega te toda tavalist akut õige laete? Ei jõudnud täpsemalt vaadata, aga vean kihla, et tavalise genekaga...

Mis te arvate, palju esi- ja tagalaternate halogeenid LED-idest rohkem voolu võtavad? Ega ma ka ei tea, aga jätke korra seisvale masinale lähituled peale ja vaadake, kui kiiresti need aku tühjaks tõmbavad. Et LED on kallim kui halogeen? Võrreldes aku hinnaga on see ju peenraha.

Müügipoiss rääkis ka midagi plaanidest elektriautod meie põhjamaisele kliimale paremini kohandada ja näiteks eraldi soojendi peale monteerida - et see siis kütaks kalli elektri asemel salongi diisliga. Nad peaksid seda ideed tiba edasi arendama ja hübriidautode tootjaile maha müüma. Ma nimelt ei saa siiamaani aru, miks peaks hübriidautot vedama nii sisepõlemis- kui elektrimootor. Esimene tahab ju ikka vana head sidurit, käigukasti ja jõuülekannet, mis lisaks kaalule ja keerukusele muudavad ka näiteks esisilla hapramaks ja lisavad neid punkte, mida remontida tuleb. Elektrimootori saab aga paigutada kasvõi rattarummu sisse ning jõuülekande asemel tahab ta minimaalselt üht juhet (nullfaasi juhtimisega saab ka auto metallkere hakkama). Nii et miks ei võiks too õnnetu sisepõlemismootor lihtsalt kapoti all tiksuda, elektrit genereerida ning külmal ajal kabiini soojendada? Oleks nii massin kergem kui ka sõiduulatus oluliselt suurem, kui akud tühjaks peaksid saama.

Aga ei, vaja on teha elektriautosid ikka samamoodi nagu noid vanu sisepõlemismootoriga käulasid...

Kolmapäev, 12. september 2012

Kas Blogipuu võib juba maha kanda?

FB-st sai siiber. Mõtlesin korra, et vaatan, mis blog.tr.ee peal ka uuemat on. Toksisin siis aadressi sisse ja vajutasin enterit.
Kuna midagi ei juhtunud, siis lappasin FB-d edasi, avasin ühe galerii ja jõudsin oma kümmekond pilti ära vaadata, enne kui mõningase üllatusena parasjagu vaadatud pilt eest ära kadus ja Blogipuu asemele tuli.
Olin vahepeal juba jõudnud unustadagi, et ma brauseril tolle aadressi lahti teha käskisin..
True story, happened with me just minutes ago.

Pühapäev, 2. september 2012

Kohustuslik postitus teemal "Jälle kooli!"

Hoiatan, tuleb pikk kirjatükk täis irisemist ja hala.

Haridus, teadagi, on teema, milles igaüks, kahtlemata isiklikele kibedatele kogemustele toetudes, on ekspert. Seda minagi. Isiklikud kogemused jäävad küll paarikümne aasta taha, see-eest aga on mul ette näidata ka aastake pedagoogilist staaži ning eksmatiga lõppenud pedagoogiline stuudium. Lisaks on mul ka vastikult hea mälu, mistap panengi kirja, mis minu arust omal ajal valesti läks.

Mäluga seoses - kui palju teie oma kooliajal külgeõpitud tarkusest õige mäletate? Igasugu asjapulgad näivad arvavat, et iga viimast kui silpi ja koma. Millest muidu arvamused stiilis "Lülitame selle või teise olulise teema õppekavasse ja siis on kõik korras".

Nojah.

Eks ta ole samasugune probleemi enda kaelast äralükkamine nagu internetiteenuste või tarkvara kasutustingimused, mida keegi kurat ei loe ega tõsiselt võta. Ehkki võib-olla peaks.

Aga ikkagi - hakkame nüüd mõttes üles lugema fakte, mida me kas 10, 20 või mõnel juhul koguni 40 aastat tagasi koolipingis igavledes ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasime. Miskit muidugi meenub, aga suurema osaga on, Ansipi väljendit kasutades: "Nagu lehm oleks sabaga löönud".

Ehk siis.

Õppekavasid võib koostada nii- ja teistpidi, suurendada ühtede ainete osakaalu ja vähendada teiste oma, lõpptulemus on ikka sama. Seda, mida kool meile tegelikult eluks kaasa annab, ei panda naljalt ühtegi aine- ega õppekavasse kirja.

Õpetajaameti väärtustamisest

Häbi meenutadagi, kuid kunagi, noore ülemusena oli mul veendumus: andis jumal ameti, annab ka sellega kaasaskäiva autoriteedi. Tundub, et samasugust paguni-usku on ka enamus neist hädaldajatest, kes kurdavad, et õpetajal pole autoriteeti ja selle ameti prestiiž on väike.

Huvitav, missugune džinn või isake nimetatud väärtusi neile jagama peaks? Kelle ülesandeks oleks käia suure ninarätikuga ringi ning pühkida lapsevanemate ja nende võsukeste poolt solvatud ja alandatud pedagoogide pisarad? Kes annaks neile väärilise palga ja kirjutaks seadustesse mõnitamisvastased ning automaatse distsipliini kehtestavad pügalad? Äkki ikka saaks kuidagi nii, et õpsid ise ei peaks enese kehtestamiseks ise pingutama, vaid keegi teeks selle raske töö nende eest ära?

Tõsi ta on, et lastega hakkamasaamist, nende tähelepanu võitmist ja neile naha vahele pugemist ülikoolis ei õpetata. Ning õpetajaks pürgiva kontingendi tase on enamasti paraku ka selline, et nad ei oska seda ülikoolilt nõudagi. Need, kellel on jumalast antud pedagoogianne, toimetavad enamasti omaenese tarkusest, ülejäänud aga piirduvad sellega, mida programm ette näeb ning heasüdamlikud ja maailma kurjusest puutumata didaktikutädid neileauditooriumi ees konspekti jaoks dikteerisid. Oi neid nutetud kauneid silmakesi, mis pärast esimest koolipraktikat ja reaalse eluga kokkupuutumist sulle kokkuvõtvas seminaris vastu vaatavad...

Positiivne programm?

Koolitatagu tulevasi õpse mitte auditooriumis, vaid reaalse koolitöö käigus, umbes nagu arstid residentuuri teevad. Eriala jääb nagunii paari aastaga automaatsuseni külge, õpetamisvõtted ning lastega suhtlemine saab tulla aga ainult reaalse tegevuse ja kohese tagasiside käigus. Tuleb küll tiba kallim ja töömahkam, aga tulemus on igal juhul parem ja ühiskonnale lõppkokkuvõttes soodsam.

Ja prestiiži, autoriteedi ning kõrgema palga võitleb igaüks endale ise välja. Kui vaja, paneb selleks kolleegidega seljad kokku. Seda me ju oma lastelegi õpetame, eks?

Õpetamisest üldiselt

Avastan nüüd Ameerika ja väidan, et praegune, juba paar viimast sajandit kehtinud koolikorraldus polegi mõeldud selleks, et kasvatada noortest inimestest targad, laia silmaringiga ja iseseisvalt mõtlevad tulevased kodanikud. Kool pole ülepea mõeldud õpilase kasuks ja hüvanguks, vaid selleks, et talle teatud arusaamad ja reeglid peale suruda ning teha temast standartne, kindlatesse raamidesse mahtuv inimühik.

Ka õpetamisprotsessi ülesehitus lähtub mitte sellest, et oleks hea õppida, vaid et oleks lihtsam ja odavam õpetada. Ei ole nii? Aga millest siis võimalikult suured klassikomplektid, ühetaoline programm nii nohikutele, hüpikutele kui muusikaliste või lingvistiliste kalduvustega tegelastele? Rääkimata meie keerulise, ent samas kompleksse maailma lahutamisest erinevateks, üksteisega praktiliselt seostamata õppeaineteks.

Sel teemal võiks jahuda pikalt, aga läheme nüüd konkreetsete õppeainete juurde.

Matemaatika

Sõimake mind šovinistiks, kuid 90% kaevetest, et mata on liiga raske ja enamikku seal õpitavat tegelikus elus ju kunagi vaja ei lähe, tuli tüdrukute pinkidest. Umbes sama protsent valis üli- või kutsekooli eriala samuti selle järgi, et seal jumala pärast matemaatikaga enam tegemist teha ei tuleks. Mis seal salata, eks ole praeguse humanitaarerialade populaarsuse üks põhjus ka varjatud või suisa avalikus reklaamis: meil ei pea matemaatikat õppima!

Bullshit. Mul näiteks oli ajalugu õppides matemaatikast vägagi palju kasu, seda isegi keelte omandamisel, ning statistilised meetodid andsid ajaloosündmustele uusi ja põnevaid vaatenurki.

Mis aga koolimatemaatikasse puutub, siis tunnis oli enamasti igav. Põhitehted tehti juba lasteaias selgeks, korratabel taoti esimeses klassis pähe ning ülejäänud 10 klassi sisustas rutiinne ülesannete lahendamine. Ja molutamine, sel ajal kui õps aeglasemaid klassikaaslasi arvutama peksis. Huvitavaks läks asi viimases klassis, kui natuke diferentsiaalarvutust nuusutada anti, aga siis lõppes kool kahjuks ära.

Ni et ma ei ole absoluutselt nõus, et matemaatika õpetamist tuleks muuta veelgi lihtsamaks ja tundide arvu vähendada. Selle asemel võiks mata jagada kahte raskuskategooriasse. Esimeses saaks kätte absoluutse elatusmiinimumi, et meie ühiskonnas hakkama saada. Lahendatavad ülesanded võiksid olla näiteks sellised:

"Üksikema Valli ostis poest kaks pakki piima, 52 senti pakk, pool leiba, 57 senti tükk, 250 grammi külmutatud hakkliha, 4,99 eurot kilo, pooleliitrise paki hapukoort (72 senti), ühe röstsaia (64 senti) ja kaks kohukest, 17 senti tükk. Ta maksis kassas 5-eurosega ning sai 38 senti tagasi. Kui arvestada, et poes käis sel päeval 642 inimest, kelle keskmine ostusumma oli 9 eurot ja 73 senti ning neid pügati sama protsendi ulatuses kui Vallit, siis kui palju sel päeval kokku kassas vahelt tehti?"

"Hooldekodu patsient Ludmilla võttis kolmeks kuuks 200 eurot kiirlaenu. Kui laenu intress oli 19% kuus ning viivis 1% päevas, siis millist summat kohtutäitur Ludmillalt kuue kuu pärast nõudma hakkab?"

"Ehitustöölised Pets ja Gunn sõidavad Petsi BMW 325-ga mööda Tartu-Võru-Luhamaa maanteed kiirusega 162 kilomeetrit tunnis. Neid asub jälitama Kanepi konstaabel Suzuki Jimnyl, mis ei võta rohkem välja kui 169 km/h. Kas konstaabel jõuab Petsi rehvid enne sodiks lasta, kui see Sõmerpalu ristis Võrust vastu saadetud patrulli pandud siili otsa sõidab?"

Teine raskuskategooria võiks siis anda ülevaate igasugu huvitavatest võimalustest, mida matemaatika tegelikult annab, nii et jõnglased vähemalt teaksid, mida kõike kokku arvutada annab ja mida ägedat ülikoolis veel juurde õppida saab.

Eesti keel ja kirjandus

Ehk siis see "lihtne" aine, millega tibid mängeldes hakkama saavad. Või noh, eks temaga ju teatav vaev ole kah, aga võrreldes äraneetud matemaatikaga siiski kukepea - mõelda pole midagi, õpid aga reeglid selgeks, loed kohustusliku kirjanduse läbi ja oledki haritud inime valmis. No niipalju ikka külge jääb, et Perekoolis harimatutele tüskraafikutele koht kätte näidata.

Mulle öeldi alles 10. klassis, et keel on loogiline süsteem, mille erinevatel osadel ja reeglitel on kõigil oma mõte ning mis on mõeldud mõistete täpseks edasiandmiseks ja inimmõtete ning -suhete korraldamiseks. Enne seda polnud keegi vaevunud selgitama, milleks kogu see tuupimine hea on ja milleks kogu see reeglteräga. Ausalt öeldes ei mäleta ma igasugu reeglitest suurt midagi, kogu mu keeletaju ja grammatika on puhas mälutrikk - ma lihtsalt TEAN, et ühtesid asju kirjutatakse ja öeldakse nii, teisi aga teistmoodi. Muide, kahtlustan, et enamus meist omandab kõik oma keeled samamoodi - massiivse kuulamise, lugemise ja suhtlemise käigus, mitte grammatikaraamatus näpuga järge ajades.

Ilma kohustusliku kirjanduseta poleks ma olulist osa maailmakirjanduse klassikast ning enamikku eesti kirjandusest tõenäoliselt lahtigi teinud. Või mine tea. Eesti kirjandust vaevalt, see on minu jaoks siiamaani liiga depressiivne, aga häid raamatuid lugesin ikka meelsasti ja omal algatusel. Näiteks "Sõda ja rahu" lugesin koguni mitu korda, paremad palad "Faustist" on siiamaani peas ning "Hüljatutest", ehkki see polnud kohustuslik, närisin end samuti läbi.

Aga kooli kirjandustunnid olid kohati ikka naljakad ka, eriti need kohad, kui meie mõistes põhikooli õpetaja dikteeris meile (vihikusse kirjapanemiseks), mida me ühest või teisest raamatust arvama peaksime. Kahjuks suri Brežnev enne ära, kui tema kirjanduslikud pärlid meile eakohaseks muutunuks, aga muid ajastu kangelasi saime ikka süle ja seljaga. Kusjuures ega need eriti räiged tundunudki, tõenäoliselt seetõttu, et olin lugenud vanaema pööningult leitud Stalini-aegseid lugemikke, millega võrreldes stagnaaegsed olid ikka päris pehmekesed. Aga ega kooliaegsed kirjandustunnid mu lugemisharjumusi eriti ei mõjutanud küll.

Vene keel

Jooksis sisse teisest klassist. Kui Tallinnas ja Põhja-Eestis aitas keelt õppida Soome televisioon, siis meie siin lõunas saime teise keele suhu vennaliku Kesktelevisiooni abiga - midagi muud ju vaadata ei olnud. Nojah, ETV oli kah, aga eks sealgi olnud suuremalt jaolt venekeelsed filmid eestikeelsete subtiitritega. Ja eks väljamaised filmid kinoski olnud venekeelse pealelugemise ja eesti subtiitritega, nii et küll see keel ka külge jäi. Üllataval kombel isegi ilma kolmetäheliste sõnadeta - need tulid hiljem ning kummalisel kombel eesti kõnekeele vahendusel.

Mina küll ei kahetse, et see keel omandatud sai - eks teda ole elus ikka vaja läinud ning ega vene kultuuripärandki nüüd nii kergekaaluline ole. Vene keeles lugeda pole küll väga vaja olnud, aga osad vene filmid on ju täitsa head. Vene multikatest rääkimata.

Ka vene kirjandus, mida meile tundides õpetati, polnud sugugi paha. Kaasaegset (tolleaegses mõistes) staffi nagu ei mäletagi, küll aga topiti kamaluga vene kirjanduse kuldaega, 19. sajandit. Vist tiba Jesseninit ka. Kokkuvõttes igati kena ja valgustav kogemus.

Inglise keel

Tollega läks pahasti. Keskastmes õnnistati meid mitmete eri õpetajatega, kuni üks hüsteerik meile paariks aastaks pidama jäi. Keelt kui sellist hakkasime õppima alles keskkooliastmes, kui saime lõpuks normaalse õpetaja ning süstemaatilise keelekogemuse. Aga ülikooli jõudes oli mu inglise keel ikka päris kehvake, sõnavara oli napp ning praktikat polnud ollagi. Ülikoolis oli erialasest kirjandusest end üsna vaevaline läbi närida ning mingil hetkel, kardan, oli ülikoolis õppima hakatud ning satikanalite pealt vahitud) saksa keel ehk paremgi. Tänapäeva lastel on keskkond sesmõttes ikka oluliselt toetavam, enamus kultuuri ju imporditakse nüüdsel ajal ameerikast.

Bioloogia

Jagunes vist mingil hetkel zooloogiaks ja botaanikaks ja läks siis jälle kokku tagasi.

Kabjaliste ja sõraliste klassifitseerimisest ei mäleta ma suurt midagi, mitokondritest ja risoomidest eriti kah mitte. Igasugu põnevate loomade ja taimede kohta lugesin mujalt raamatutest rohkem.

Geograafia

Millegipärast kahtlustan, et olin õpsist tiba targem. Mis ei ole ühe hilisteismelise jaoks sugugi hea ega mõistlik positsioon. Aga mis ma teha sain, kui mind on eluaeg huvitanud kauged maad ning kes ja kuidas seal kõik elavad.

Aga häid õppefilme ei tea ma siiamaani ringi liikuvat.

Füüsika

Võimsa potentsiaaliga õppeaine, mis kohati oli liiga teoreetiline ja ebapraktiline. Paremaks ei teinud asja ka erinevate vaimsete või sotsiaalsete probleemidega õpetajad, kellest viimane eksemplar nõudis lihtsalt definitsioonide pähetuupimist ja hindas selle järgi, kui täpselt suudeti neid reprodutseerida. Kuna olümpiaadidele oli ju ka vaja kedagi saata, ei olnud sugugi harv juhus, kui rajooniolümpiaadi panid kinni poisid, kellel füüsikas jooksev kaheseis. Mul endal oli liiga hea mälu, nii et kahtesid ma naljalt ei saanud, aga olümpaadidele mind kah ei saadetud. Ju ma siis esitasin liiga palju kiuslikke küsimusi ja tegin tunnis nägusid. Eriti astronoomiatunnis, mida andis sama õpetaja ning mis oli järjekordselt selline aine, mida ma teadsin õpetajast paremini. No ei saa olla ulmefänn, ilma et maailmaruumist, mustadest aukudest ning relatiivsus- ja kvantteooriast midagi külge ei jääks :)

Keemia

Tagantjärgi tuleb tunnistada, et mul oli vist lapsepõlves väga igav. Mille muuga seletada tõika, et ostsin poest konstruktori pealkirjaga "Junõi Himik" (jah, siis müüdi niisuguseid asju, ja isegi kohalikus poes!) ja tegin selle järgi kodus igasugu haisvaid katseid. Seal oli isegi lahjendatud väävel- ja soolhapet, kaaliumpermanganaati, kuivpiiritust ja muud põnevat. Ime, et ma meie elamist maha ei põletanud.

Keemiatundidel polnud iseenesest viga, vähemalt õpetajannat kannatas täiesti vaadata. Aga ma kardan, et mingi väga oluline seos jäi mul puudu, ma ei saa siiamaani päris täpselt aru, kuidas reaktsioonid tasakaalustatakse. Ja orgaaniline keemia on mulle kah natuke liiga abstraktne.

Joonistamine ja joonestamine

Ei olnud mu lemmikained - mu silmamõõt ja ruumitaju pole sellised, mis lubaksid reaalsust täpselt paberile üle kanda. Samas ei saa salata, et mõningast vaeva minuga siiski nähti ning vähemalt joonestamisele sain lõpuks pihta küll. Minust oleks tulnud sugugi mitte halb konstruktor - kui ainult keegi oleks vaevunud seletama, mil moel matemaatika, füüsika ja joonestamine kokku kolksuvad.

Tööõpetus

Üks väheseid aineid, milles omandatud oskusi on KÕIKI ka reaalses elus vaja läinud. Ma ei räägi sellest, et kodus polnud kedagi, kes oleks õpetanud jootekolbi õigetpidi käes hoidma (tinutamisega ei saa ma siiamaani läbi). Puidutreipinki, millest sain kaifilaadse elamuse, poleks keegi nagunii koju muretsenud, igasugustest muudest pinkidest, seadmetest ja ahjudest rääkimata. Ka algklasside käsitöötundides tehtud kudumis- ja heegeldamiskatsetustes pole midagi häbiväärset, see pusimine oli omamoodi täitsa põnev.

Hoopis teine asi olid kõikvõimalikud praktikad, ühiskondlikult kasulik töö, ravimtaimede korjamine ja vanapaberi kogumine ning muu selline teokohustus. Aiatöö oleks ju võinud olla huvitav, kasulik ja üldhariv, aga ega siis keegi meile ju midagi ei seletanud, anti lihtsalt kõblas kätte ja kästi kaevata "aiapostist kuni lõunani".

Kehaline kasvatus

Ma pole vist ainus, kelle eneseliigutamisrõõmu nimetatud õppeaine pikaks ajaks ja põhjalikult maha tappis. No ei olnud minust normatiivide täitjat ega käsu peale teistega samas taktis liigutajat. Kehalisi eeldusi mul ju iseenesest oli, aga mitte jooksmise, kaugushüppe ega jalka jaoks. Kui millalgi kuuendas klassis üks tore teener mind maadlustrenni kutsus, käisin tükk aega hea meelega, sain päris hea akrobaatikaettevalmistuse ning rähklesin kolm korda nädalas kaks tundi järjest nii et nahk märg. Seltskond ja suhtumine olid oluliselt teised, sain aeg-ajalt kiita ja eks endalgi olnud hea meel, kui sai endast 10 kilo raskemal kutil selja prügiseks teha. Kui treener poleks TSIK-i üle läinud ja trenniskäimine katki jäänud, oleksin tõenäoliselt praegu hoopis paremas füüsilises vormis.

Eks kehalise tunnis saanud kah vahel liigutamisrõõmu kätte, aga seda pigem kooliprogrammi kiuste. Mäletan, et ühes talvises tunnis, kui vähem rahvast ja keegi selga ei sõitnud, leidsin enda jaoks õige suusatamisnõksu, sõita oli kerge ja lõbus ning ma kohe ootasin järgmist tundi. Aga siis tuli jälle sõit aja peale, mina muidugi lootusetult viimane ja kogu rõõm jälle läinud.

No ei tule kõigist meist sportlasi, ei tule. Ja kõik ei jookse 100 meetrit vähem kui 20 sekundiga, ei viska palli 40 meetri kaugusele ega hüppa üle kitse. Aga kui igaüks meist liigutab ennast regulaarselt ja hea meelega, tähendaks see ju tervemaid ja õnnelikumaid inimesi, väiksemat kulu haigekassale ja paremat ühiskonda.

Ajalugu ja ühiskonnaõpetus

Ja perekonnaõpetus ka - seda andis meile üks papi, kes põhiliselt rääkis anekdoote. Ja ega seal peale anekdootide eriti midagi kõrva taha panna olnudki.

Inimese- ega kodanikuõpetust tol ajal mõistagi ei olnud, oli kummalise nimega aine - nõukogude riigi ja õiguse alused. Iseenesest pole üldse paha mõte peamised seadused ja nende rikkumise eest väänatavad karistused jõnglastele selgeks teha - paljud meist ikka siis kriminaalkoodeksi või liikluseeskirjaga enne kokku puutusid, kui kamm reaalselt turjas. Ega see ei olnud mingi abstraktne uina-muina, mida praegu inimeseõpetuse sildi all koolis antakse - ikka konkreetsed näited reaalsest elust koos määratud karistustega.

Ajalugu ise läks muidugi ajastu nahka, aga eks mingeid fakte ikka läbi tilkunud ka. Kuid eks ta kipub siiamaani olema pigem aastaarvude ja valitsejate loetelu, mind aga huvitas pigem, kuidas inimesed tol ajal elasid, mida sõid-jõid ja kus magasid ning miks nad tegid just selliseid töllakusi, nagu nad ajalooliselt tegid. Aga seda, nagu ma aru saan, ei õpetata eriti ka praegusel ajal.

Muusika

Lateaias olin kõva laulumees, kooliajal jäi see aga kuidagi soiku. Ega see, mida tunnis laulma pandi, ju kole olnud, praegugi hea lapsele unelauluks laulda. Ja naljapärast sai isegi tolleagse N. Liidu ning ENSV hümnid selgeks õpitud. Internatsionaali küll mitte, see soga lihtsalt ei jäänud meelde. Muusukaajalugu ei jooksnud kah müüda külgi maha, aga noodilugemisega piinamine jäeti just selles kohas katki, kui asjale oleks hakanud pihta saama.

Koolikorraldus

Oi ma vihkasin seda kella kaheksast kooli algust! Ja et veidi varasemat koolijõudmist karistati sunnitud garderoobisistumisega - enne ei lastud üles klassidesse, kui kell 8 sai. Ja et kooli tuli siseneda tagauksest - tagantjärgi ei saagi täpselt aru, millistel kaalutlustel.

Ma kipun kellaegu liiga tõsiselt võtma, nii et kaks asja olid pidevaks stressiallikaks - ümberriietumine enne ja pärast kehalise tundi ning söögivahetund. Viimane tähendas seda, et kuni 12 klassikomplekti pidi end 10 minuti jooksul kitsukesest sööklauksest sisse litsuma (uksel oli veel söögitalongi kontroll!), kiiresti kõhu täis helpima, nõud ära viima ja järgmisse tundi jõudma. Söömise ajal tuli veel mõistagi naabrit togida, magustoitu varastada ja seltsielu elada ka. Sestsaadik on mul söömishäire - söön kiiresti ja seetõttu liiga palju.

Iseenesest oli hea, et korrapidaja-õpetaja sügelevate näppudega jõnglastel vahetunni ajal silma peal hoidis. Hullem oli aga see, et enamasti sundis ta meid kitsukeses koridoris ringiratast jalutama, ja see oli nõme.

Koolivormi ja pioneerikaelaräti teema ei ole praegusel ajal enam aktuaalne, aga vahetsjalatsitega oli pidevalt mingi kamm. Aru ma ei saanud, mispärast - nagunii sunniti õpilasi nii klasside kui koridoride põrandaid pesema.

Ma natuke kahtlen, kas klassideks jagamine on see kõige mõistlikum viis noori inimesi ühise nimetaja alla koondada, pealegi on Jõgeva koolidel annet miksida samasse klassi kokku võimalikult ebasobiv iseloomude kombinatsioon. Aga vaieldamatult peab inimesel koolis olema keegi, kes tema käekäigul personaalselt silma peal hoiab ning igasuguste õppetööd otseselt mittepuudutavate korralduslike küsimustega tegeleb.

Personaalset Õpetajat on vist palju tahta...