Pühapäev, 23. detsember 2007

Kõige veidramad jõulukingitused

Lapsel oli täna korralik ehmatus: ajas end voodist välja, vaatas magamistoa aknalaua peale, siis kolistas kõik majapidamise aknalauad läbi, aga päkapikk polnud selleks advendiks midagi toonud :( Tõsi, kiri, mis seks puhuks pidanuks aknalaual päkapikku ootama, oli ka eelmisel õhtul kirjutamata ununud, nii et varant, et nüüd ei saanudki midagi, tundus suht tõenäoline... Aga loodetavasti ollakse nüüd paljajalu külmal põrandal ringilippamisega veidi ettevaatlikum, sest hiljem selgus, et õel päkapikk oli kogu otsimisaktsiooni käigus üksinda nurgas vedelevate susside sisse poetanud pisikese ja "hästi armsa" silitamise-ussi :p
Aga liiva täistopitud stressimaandav maohakatis pole teps mitte nende jõulude kõige veidram kingitus. Tegin reedel viisakusvisiidi oma perearstile ning muu seltskondliku vestluse käigus avaldasin soovi saada ka gripi vastu vaktsineeritud. Tehtud-mõeldud, ent kui mu peretohtri kompanjon oli sutsaka ära teinud, selgus piinlik tõsiasi, et mul pole sularaha kaasas. "Võta jõulukingiks," rehmas proua doktor suurejooneliselt, selmet mulle oma arve numbrit anda. Andra ei jaksa siiamaani oma klassiõe ekstravagantset praktilist meelt ära imestada. Aga kui mõtlema hakata - kõigi nende aastate jooksul, mil mind vaktsineeriti, pole ma talviti väga põhjalikult haige olnud, nii et seesugune kingitus on tõesti meeldiv ja kasulik :)

Neljapäev, 20. detsember 2007

Kas kõik ikka teadsid, et Jõgeva maavanem on tubli mees? :)

Minu äraolekul oli meie Jõgeva-lähedase elamise postkasti potsatanud üks ilus värvitrükis ja läikepaberil (küll õhukesel, kuid siiski läikepaberil) üllitis - Jõgeva Maavalitsuse infoleht nr 6 (järelikult on neid viis tükki juba ära ilmunud!).
Väljaandest võib iga soovija lugeda, et Kõik Jõgevamaa linnad said ühise aja (kirjaviis ja -vead muutmata):
Novembris paigaldati nii Põltsamaa (parempoolsel pildil) kui Mustvee (vasempoolsel fotol) linnasüdames asuva avaliku hoone seinale maakonna vapikell - samasugune, nagu Jõgeval maavalitsuse hoonet eelmise aasta detsembrist ehtiv ajanäitaja (keskel). Elektronkellade diameeter on 1,8 meetri meetrit ja kaal alla 50 kilo. Kella sees peituv GPS-süsteem on ühenduses navigatsioonisatelliidiga, mis garanteerib, et kell näitab alati täpset aega.
Kellad annavad endast kuuldavalt märku igal veerand-, pool- ja kolmveerandtunnil ning loomulikult täistunnil, kui kell mängib erinevaid meloodiakatkeid maavanem Aivar Koka enda loodud lauludest.
Arvate, et Jõgeva maavanema anded piirduvad ainult muusikaga? Leheküljelt 5 saame teada, et tegemist on ka eduka kirjastajaga:
Me unustame liiga kiirest nende inimeste töö, kes on midagi hästi teinud. Nii olen ma võtnud südameasjaks anda igal aastal välja vähemalt üks raamat, mis räägib meist, jõgevamaalastest Kalevipoja tegude maalt.
Kuid lisaks maakonna ja omavalitsusjuhtidest pajatavale raamatule ei unustata mainimast ka teist väljaannet. Ehk siis kasulikku ja õpetlikku kokaraamatut:
Õpperaamat valmis Jõgeva maavalitsuse eestvedamisel ning koostöös Jõgevamaa toitumisspetsialistide, koolide ja lasteaedade kokkade ning kooliõpilastega. Raamatu vastu tunnevad suurt huvi paljude lasteaedade ja koolide kokad üle Eesti.
Aga see, nagu öeldakse Teleturus, pole veel kõik. Lisaks on meil tegemist ka pedagoogiga:
Jõgeva maavanem Aivar Kokk andis Jõgevamaa kõikidele esimeste klasside õpilastele esimese õppeveerandi lõpus huvitava koolitunni Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ajaloolises klassitoas.
Ega kogu selle kasuliku lugemismaterjali kokkuvõtteks olegi rohkem öelda, kui tsiteerida seda, mida kirjutab üllituse vist juhtkirja moodi asjas heade jõgevamaalaste poole pöörduv AIVAR KOKK, Maavanem Kalevipoja tegude maalt:
Oleksin kellegi suhtes paratamatult ülekohtune, kui püüaksin hakatasiinkohal üles lugema jõgevamaalaste kõiki tänavusi olulisemaid tegusid. Midagi jääks ikka ütlemata. Parafraseerides "Kevadet" - enne läheks jumala päike looja, kui ma oma loeteluga ühele poole jõuaksin.
Ülekohtus maavanemat tõesti süüdistada ei saa. Selle asemel võib (ikka sellesama maavanema kutsel) minna
eeloleval pühapäeval, 23. detsembril kell 16 Jõgeva kultuurikeskuse ette jõulukuuse alla, kus süütame koos neljanda advendiküünla. Pärast lühikesi päevakohaseid esinemisi pakume kõigile rosinasuppi ja piparkooki.
Vat selline tubli mees on Jõgeva maavanem.
Statistika mõttes lugesin kokku: enam-vähem äratuntaval kujul figureeris Aivar Kokk 49-l fotol (neid, kus maavanema äratundmiseks pidanuks luubi appi võtma, ma ei lugenud), seevastu ees- ja perekonnanime pidi oli teda mainitud kõigest 12-l korral.
Huvitav, kas nimetatud väljaande koostanud inimesed saavad nüüd Jõgevamaa Kuld- või Hõberisti (mille nominente samas väljaandes ka otsitakse) või tuleb neil ülalviidatud statistilise vajakajäämise eest leppida pelgalt Jõgevamaa Raudristiga (mille nominente, olgem õiglased, infolehes siiski ei otsita)? :p

Kolmapäev, 19. detsember 2007

Sõimatasaamine palga sees

"Võtke selle ...ga midagi ette, keeravad seal kampaania täitsa untsu!"
On ju tore saada sõimata selle eest, et teed oma tööd ja teed seda hästi?
Naljakas, peaksin selliste asjadega juba harjunud olema. Omal ajal lehte tehes oli see juba niiöelda palga sees :) Nüüd aga on tuju paha ja ei taha kuidagi paremaks minna. Vist hakkan vanaks jääma...
Huvitav, kuidas piletikontrolörid ja müügiinimesed oma psüühikat taastavad? Neil peaks see värk ju veel palju hullem olema.
Natuke kurb on ka teada saada, et meie riigi ühe olulise institutsiooni üsna olulisel kohal olev isik ei jaga eriti palju ei sellest, millega ta oma otseste töökohustuste raames peaks tegelema, veel vähem aga sellest valdkonnast, millesse ta oma nina toppida üritab...

Pühapäev, 16. detsember 2007

Veel üks veider blogimiskogemus

Seekord Tartu-Tallinna kiirrongi teise klassi vagunis.
Mitte et esimene klassi eriti midagi päästaks, reede hommikul vastassuunas sõites leidsin küll wifi saatja üles, aga külge ühenduda ei õnnestunud.
Väljas on täielik masekas, pimeda halli udu seest roomavad miskised koledad puurootsud. Pime on ja aru ei saa, kus oled. "Vaata et mööda ei sõida :p" paneb Andra MSN-is südamele :)
Lõunane kiirrong on vähemalt sellepoolest meeldiv, et rongile minnes pole veel päris pime. No ja ruumi on ka laiemalt käes kui õhtuses.
Päeva ajal ringi sõites ei saanud päris hästi aru, miks mu autoke aeg-ajalt tee peal hüpleb. Kui jaama kõndides paar korda väikse kaapeka tegin, sain aru küll - must jää...
Tõenmäoliselt vastik ilm on süüdi ka selles, et internett täna mitte kuidagi levida ei taha - kui tavaliselt on üks suurem leviauk Tapalt Tallinna poole välja sõites ning teine Vägeva ja Pedja vahel, siis täna tundub see kohati lausa permanentne.

Neljapäev, 6. detsember 2007

Üks lauluke, mis ammu kummitas

Kuulsin seda juhuslikult raadiost juba väga tükk aega tagasi ning mulle hakkas sihuke mõnus jorisemine kohe meeldima :)
Häda oli aga selles, et ma ei suutnud tükk aega tuvastada ei autorit ega esitajat. Hiljem selgus, et ehkki meloodia oli väga tuttav, jäid sõnad kuulates valesti meelde ja seetõttu ei andnud kuugeldamine ka mingit tulemust.
Nüüd aga lasti sama laulu umbes veerand tundi tagasi raadiost uuesti, ja seekord olid sisestatud märksõnad täpsemad :D
Saage tuttavaks, see on saksa bänd The BossHoss, kes on Burt Bacharachi kunagise hiti kantristiilseks ümber kaverdanud. Kiire otsing ei näidanud küll, et nad miskit samaväärset veel oleks teinud, aga ka see üks laul on tõsiselt mõnus:

Kolmapäev, 5. detsember 2007

Pöffielamus saadud

Esimene kokkupuude oli mu oma eriala (IT) poole pealt ja negatiivne.
Üritasin, naiivne nagu ma olen, internetist piletit osta. Esimese katse tegin PÖFF-i kodukalt soovitud filmi juurest - skript, mis pidanuks ilmelt mind kuhugi ostmiskeskkonda edasi toimetama, ei töötanud. Okei, keerasin oma brauserilt veid paranoilisust maha - ikka ei midagi. Alles siis, kui tõmbasin käima brauseri, mida ma hoian igasuguste kahtlaste saitide uurimiseks, sain aru, et seal ei olegi midagi, mis töötada võiks :(
Seejärel saabus keniaalne mõte - aga miks mitte proovida otse mind huvitava kino kodukalt? Ent Kosmose veebikodus kuvati mulle rõõmsat teadet, et käimas on pöff, ning juhatati mind piletisooviga PÖFFI kodukale tagasi.
Kuna mulle telekast oli ju näidatud, et pileteid internetist osta siiski saab, maandusin lõpuks Piletilevi kodukal. Sääl selgus aga kummastav tõsiasi, et pileteid on saada vaid esimesse ritta. Kaks ja pool tundi, pea kuklas? Samal ajal kui töötervishoiuarst soovitab massaaži ja ujumist? Õnneks soovitas kogenum sõber pileteid otse kassast küsida, ja juhatas Vene teatris asuvasse PÖFFi tugipunkti.
Nimetatud kultuuriasutus pole meie juurest õnneks kaugel. Marssisin sisse ja leidsin vaevata PÖFFi leti (no tegelt oli see otse vastu ust, paar sammu trepist üles). Entusiastliku häälega tütarlaps leti taga suunas mind aga keldrisse, kus vanem proua üritas veerand tundi minu ees seisvale paarile pileteid välja trükkida, misjärel teatas, et tema arvuti on nüüd kokku jooksnud ja siirdugu me korrus kõrgemale tagasi.
Sama tütarlaps, kes meid ennist alla juhatas, ei tahtnud miskipärast pileteid müüa, olles pigem valmis soovitud kinode kassad oma isikliku mobiiltelefoniga läbi helistama ja soovijaile vajalikud piletid kinni panema. Lasin tal, käsi mobiiltelefonil, vanduda, et pileteid saab kinode kassadest igal suvalisel ajahetkel, mitte tund enne seansi algust, nagu kodukal kirjas, ning läksin otse Kosmose kassasse. Seal muidugi selgus, et vabalt saab kohti ka mujale kui esimesse ritta, näiteks otse keset saali...
Film ise oli hiinlaste "Mõistuselahing". Tutvustuses lubati, et "Filmis on romantikat, veriseid taplusi ja eelkõige hiina sõjafilosoofiat ning selle üle trooniv rahusõnum. Ehkki siin on palju suurejoonelisi lahingustseene, on põhirõhk siiski sõjastrateegial, vastase üle kavaldamisel ja tõhusal taktikal." Lahingustseene tõesti oli, tiba romantiiki kah, aga sõjastrateegia koha pealt ei näinud ma midagi, mida "Seitsmes samurais" juba näidatud polnud. See va rahusõnum jäi ka suht häguseks.. Nojah, filmikriitikutelt ei saagi ju nõuda, et nad sõjapidamiskunstist ja ühiskonna toimemehhanismidest (veel vähem muidugi füüsikaseadustest:)) midagi jagaksid...

Laupäev, 24. november 2007

Tartu probleem - puuduvad pistikupesad

Eile käisin siis oma Nissaniga selles uues kohas, mis Autoringilt garantiihoolduse üle võttis. Pole midagi öelda, teenindamine oli üliviisakas, isegi remondipoiss vabandas ette ja taha, kui ta pärast kahe- ja pooletunnist kõpitsemist auto mulle enam-vähem remondieelses konditsioonis tagasi andis, olles lubanud enne tehasele kirjutada ja uurida, mis seal siis ikka viga võiks olla ja kuda seda ravima peaks. Ainus, mida teenindusele ette võiks heita, oli vaba elektripistikupesa puudumine - kui ma oleks saanud läpaka aku laadima pannna, võinuks neil lasta veel kauemgi remontida :)
Eletritoite puudumine paistab olevat ka Tartu söömakohtade probleem - uitasin kesklinnas päris tükk aega, enne kui Maailmast pisitikuterivi leidsin. Võiks arvata, et kui sööma- ja joomakoha uksel ilutseb WiFi silt, on asutuse pidajad mõelnud ka mobiilse tööinimesega kaasasolevate vidinate toitmisele, aga kussa sellega. Või lebotavad minusugused peamiselt raamatukogus, kõrtsupidajad aga hoolitsevad pigem selle eest, et koht liiga kaua hõivatuna ei püsiks? Kahtlane, reede pärastlõunal hiilgasid kõik külastatud toitlustusasutused heal juhul veerandise täituvusega.
Maailma latte oli päris hea, jäätisel polnud ka viga ja isegi ettekandjatibi tegi paar kärmemat liigutust, kui talle mõni lahkem sõna öeldi :)

Teisipäev, 13. november 2007

Elisa, 9 points!

Tänane järjekordne kõne Elisa klienditeenindusse ning ligi kümneminutiline ootelaulu "Kuhu sa jääd, no kuhu sa jääd?!?" kuulamine lõppes meeldiva üllatusega: "Aga proovige arvuti käima panna, meie siit näeme, et ühendus on olemas". Rõõmujoovastuses unus isegi küsimata, kuna nad mulle seda teatada kavatsesid ;) Ei saa salata, et uudis teenis kestvad kiiduavaldused ka minu kolleegidelt, kes nüüd juba rohkem kui kolm nädalat minu internetisaamise saagale siiralt kaasa elanud.
Tormasin tuuletiivul koju (kesklinnast Pelguranda on 50 minutit keskmise käbedusega astumist) ning käivitasin mõlemad arvutid. Uskumatu - oligi internet olemas :) Kiirustest väidab, et alla tuleb suisa 7 megabitti, mis on isegi oluliselt parem kui meil töö juures. Mainin seda homme kindlasti ka meie pearaamatupidajale, kes täna vihast puhkides ning viletsat ühendust kirudes tükk aega enne tööpäeva lõppu oma arvuti kokku pakkis ning kontorist jalga lasi :p

Esmaspäev, 12. november 2007

Andrest ei ole enam


Inglise lehetoimetajad teavad, et parimad nekroloogid kirjutatakse asjaosalise eluajal ning isiku poolt, kes on parasjagu tulevase järelhüütavaga tõsiselt tülis. Kui kurb sündmus lõpuks käes, võetakse nekroloog sahtlist ning sellel on meeletu menu - kirjutis on emotsionaalne, siiras, kirjutatud tõsise kaasaelamisega ning ka midagi mainimisväärset pole unustatud.
Arvan, et mitte keegi siin maailmas ei saa Andresele head järelehüüet kirjutada. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kellelegi halvasti öelnud. Ma ei suuda kujutleda inimest, kellega ta oleks suutnud tõsiselt tülli minna.
Keegi meie omadest ei tahtnud uskuda, et teda ei ole enam - alles reedel oli ta veel meie seas, rääkis, viskas nalja, leppis esmaspäevaks kohtumisi kokku. Kairit mäletab ühena tema viimastest ütlemistest, et nii palju on veel teha...
12. veebruaril oleks ta saanud 30-aastaseks.

Autofirmade paranormaalsed turundusvõtted

Sain Autoringilt kirja, milles teatati, et nemad enam Nissani garantiihooldust ei paku, pöördugu ma edaspidi uue firma, Autospiriti poole.
Autoringi logoga võtmehoidja, mis mulle omal ajal uue auto soetamisel kauba peale anti, viskas seepeale Autoringi kirjad küljest ära - pärast esimest käivitamist oli liim lahti tulnud ja kirjadega metallketas vedeles auto põrandal...
Sihukese jõuga turundussõnum võtab ikka kõhedaks küll :)

Elamuslik rongisõit

Pole siin veel reedesest rongisõidust rääkinudki.
Alguses polnud väga viga. Jaama jõudes silmasin juba kaugelt kirja infotablool: Tartu rong saabub kell 17. St pool tundi hiljem. Reaalselt jäi ta koguni kolmveerand tundi hiljaks, kuid ärgem pisiasjade kallal norigem. Tegin kingitud lisaaja parajaks jaama puhvetis, kus nosisin miskit armeenia köögi saadust - nimi mul meelde ei jäänud, kuid koosnevat paistis see kahe pankoogi vahele pistetud paprikast ja hakklihast.
Koha, kust pidanuks väljuma Tartu kiirrong, oli hõivanud tavarong Narva, väljumisajaga 10 minutit pärast hilinevat Tartu rongi. Head see mõistagi ei ennustanud. Õnneks on Balti jaamas infotablood ja teadustajad, kuid võin mürki võtta, et vähemalt osa Tartusse kippunud rahvast tormas ummisjalu Narva rongile. Ülemistel, kus ka Tartu rong peatub, pole aga ei tabloosid ega teadustajaid, küll aga oli seal rahvast murdu - enamasti kõik Narva poole kippujad. Lõviosa neist muidugi ka Tartu rongi peale trügis...
Kui õnnetud narvakad avastasid, et rong hoopis Tartu poole suundub, oli ehmatus muidugi suur. Otse loomulikult tuli selle peale viina võtma hakata. Usina pudelikummutamisega tegelesid paraku ka minu seljataguse pingivahe okupeerinud skinnheedid, no ja arvake ära, mis juhtub siis, kui kokku satuvad nokastanud venelased ning ennast samuti juba ära sättinud nullpead? Õige, väga valjuhäälseks seletamiseks läheb :) Mina fikseerisin vähemalt üheksa seisu, kus kohe-kohe hakati üksteisele molli andma, ning vähemal samapalju vennastumisepisoode ;)
Lubatud politseid, millega kontrolöritädid kõiki osapooli ähvardasid, lõpuks ei saabunudki.

Kolmapäev, 7. november 2007

Läpaka äravõtmine mitmekordistab töö efektiivsust

Ma ise ka imestasin, kui hästi mõjus tööviljakusele palve koosoleku ajal sülearvutid kinni panna - tööle jäi ainult ettekandja oma, ja temagi ei saanud vahepeal lehti lugeda ega Messengeris jututada - selle arvuti pilt projtseeriti suurele ekraanile :)
Seega pidid kõik juba puhtast igavusest keskenduma sellele, mida räägiti, ja nii sai probleemide komplekt, mille kallal tavaolukorras oleks jahutud oma kolm tundi, pelgalt tunniga lahendatud. Kui arvestada, et viie inimese tunni aja töötasu on kokku ca 1000 krooni, siis firma jaoks oli kaks tonni nagu maast leitud. Kokkuhoitud elekter veel peale selle :D
Järgmised sammud on siis päevakorrast kinnipidamise jälgimine, koosolekueelse kodutöö nõudmine ning reegel, et koosolekutele kutsutakse ainult need, kelle kohalolek on vältimatult vajalik. Aga siin ei saa tõesti muudmoodi, kui tuleb koera saba jupikaupa raiuda - meie õrnahingelisi kaastöötajaid ei saa ju ometi nii radikaalsete sammudega ka ära ehmatada ;)

Teisipäev, 6. november 2007

Väikese inimese väikesed rõõmud

Tore on see, et täna pidi lõpuks laekuma kauaoodatud internet. Veel toredam on, et kokkulepitud kellaajal oli tõesti Elisa noormees ukse taga, ühendas juhtmed ära ja pani modemi tööle.
Paha on aga see, et hoolimata kõigist jõupingutustest linki ikka püsti ei saadud. Isegi minu proua emmel, kes juba üsna teravalt tunnetab interneti puudumist, hakkas poisist kahju :p
Süüdlane, nagu ikka, on Elion, kelle liinist, mida Eisa minu ühenduse jaoks rendib, olla 60 meetrit juhet puudu.
Nüüd võin ma jälle rahulikult magada, sest eks ütle ju vanasõnagi: "Esmatähtis on leida süüdlane, kõik muu lahendub iseenesest" :)

Kirjutaks ka Innost sitasti

Saaks kohe hullult loetavust juurde, ja kui keegi ei kommenteeri, siis Inno või Irja ikka :)
Aga vat ei kirjutagi!
Mina igatahes mäletan teda kui muhedat selli, kes, tundus, kärbestele liigategemist eriti ei nautinud. Mind ta loodetavasti ei mäleta ;)
Küll aga pole mul vähimatki isu tema eraeluliste tegemiste suhtes mingisugustki seisukohta võtta. Olen juba kord selline väheseltskondlik :p

Pühapäev, 4. november 2007

Maasika-aaloe mannapuding

Kõlab intrigeerivalt, vähemalt minu jaoks küll :)
Igatahes haarasin selle toote otsekohe poeriiulilt, tassisin koju ja tegin lahti.
Pealt oli sihuke kreemjas, manna oli koondunud põhiliselt keskele ning põhjas paistis moos (4% maasikaid, 1% aaloed). Ma tegelt olen harjunud, et need kihid paiknevad veidi teises järjekorras...
Aga üldmulje oli sama huvitav kui nimigi. Mulle üldse aaloe kohaliku toidu sees meeldib (väljamaal panevad nad sihukestesse segudesse liialt palju suhkrut), üksvahe ravisin aaloejoogiga koguni kergemat sorti peavalu. Ei olnud liiga magus ega liiga vedel (paksendajaid oli muidugi mehiselt), sihuke täiesti meeldiv magustoit. Kaloreid on ka muidugi üksjagu... Aga soovitan ära proovida!

Uusi kalosse jahtimas

Kes veel ei tea, siis eile tuli maha esimene lumi. Minul kaasnesid esimese lumega märjad varbad - tervelt kaks paari käimasid olid minetanud igasuguse vettpidavuse. Kuna ma ei tahtnud jagada ühe Rootsi kuninga kurba saatust (kes teatavasti võinuks senimaani elus olla, kui oleks oma jalad kuivad hoidnud), läksin Tallinna hästivarustatud kauplustesse uusi nõutama. Järgneb tasumata nutt ja hala :)
Ma kohe tahaks näha selle tegelase jala- ja peakuju, kes Eesti kingapoodidele hankeid teeb. Huvitav, kas ta ongi sihukene paatjalg, nagu ta arvab olevat 80% eesti meessoost elanikkonnast? Ning millisel statistikal põhineb jalatsiriiulitel kajastuv arvamus, et sama 80% täiskasvanud kohalikest meesisenditest evib jalanumbrit 44? Ning kannab enamasti musta värvi kingi? Mina näiteks kannaks küll heameelega oranže või suisa punaseid, kui neid kusagilt saada oleks...
Kusjuures tegelikult mu jalanumber ongi 44. See tähendab, et kui meie vabariigis müüdavad kingad oleks tehtud inimese jala järgi, võiksin oma varvaste otsa susata esimesed mistahes poeriiulilt pihku jäävad kotad. Aga kussa sellega - kogenud kingaostlejana otsin parem kohe numbrit 46. Jah, ninasse jääb tükk tühja ruumi, aga vähemalt on mingi šanss, et jalanõu üldse jalga läheb. Mul nimelt on lai ja kõrge jalalaba, ning otsustades selle järgi, mitmendat aastat nood Itaalia kergetööstuse ülejäägid juba riiulitel tolmavad, pole selline genotüüp siinkandis sugugi mitte haruldane.
Siinkohal võidakse muidugi küsida: aga miks sa, mees, üldse sihukese odava kräpiga jändad, otsi parem rahakotipõhjast mõned lisajakobsonid ning osta omale korralikud jalavarjud! Paraku on ka sakslastel see kitsa jala kiiks, samuti mu kunagisel lemmikul, Eccol. Niiöelda disainijalatsitest ei hakka siinkohal parem rääkimagi. Jah, leidsin ühed Clarksid, millele küll jäi ninasse seesama varvaste liigutamise ruum, kuid muidu olid kerged, pehmed ja mõnusad ning kus jalg lausa puhkas sees. Võtsin nad kahjutundega jalast, vaatasin tepitud riiet, mis oli meie märga talve arvestades veeliinile siiski liiga lähedal, ning lubasin endale seda ostu kevade poole uuesti kaaluda.
Lõpuks tulin ära ühtede toekamate soome tossudega, mis nägid sedamoodi välja, et vihm päris otse sisse ei saja. Kusjuures numbri sain ka 45 peale alla :) Ärge küsige, kust ma nad sain - see oli selles poes ja tõenäoliselt kogu Tallinnas viimane paar.
Aga ikkagi huvitav, miks meie suuremad kaubaketid end itaalia kräppi täis ostavad, selmet ka veidigi kodumaise jalatsitööstuse kaupa sees hoida? Mul on ühed Võrus tehtud sandaalid, mis on mugavad ja praegugu veel töökorras, Andra mäletab siiamaani hea sõnaga kodumaiseid talvesaapaid ning mul vist on kah veel kusagil ühed Tartus tehtud pidusemad kingad alles.
Mis värk on, kodanikud kingapoodnikud? Kas meie omad ei jaksa nii palju altkäemaksu anda kui italiaanod?

Neljapäev, 1. november 2007

Ning nätsu ja värvilist traati ei toonudki...

Otse loomulikult oli tervel hulgal inimestel vaja mulle helistada just siis, kui ma parasjagu üle lahe Helsingis olin. Ja otse kiuste oli nende hulgas töökaaslasi, kelle pikka numbrit ma millegipärast oma telefoni ei ole salvestanud (tavaliselt teen seda kohe, kui kontaktandmed siselisti ilmuvad). Väljamaal ju teatavasti Eesti lühinumber ei tööta, nii tulebki tagasihelistamiseks oodata, kuni laev jälle Eesti levialasse jõuab. Sest kedagi, kelle käest pikka numbrit küsida, enam kontoris ei ole...
Aga see-eest helistati mulle (ikka sealsamas Helsingis olles) Elisast ning lubati juba järgmisel teisipäeval tulla internetti paigaldama - Elion olla lõpuks oma juhtmekapi korda teinud :)
Annab ikka tunda küll, kui kaks päeva pole uudiseid lugenud. Ekspress kordas toda kurikuulsat Veljo Haameri õpetust, et WiFi ärahäkkimise vastu aitab see, kui toa seinad plekktahvlite ja fooliumiga ära vooderdada, mina aga olin levist väljas ega saanud reageerida :(
Lisaks oli täna kolm tundi suht jubedat koolitust. Rahvas istus kivinägudega, kuulas tapvalt igavat loengut asümmeetrilisest krüptograafiast ega osanud isegi küsimusi esitada.
Kõige hullem, et mina olin see tüüp, kes loengut pidas :S

Laupäev, 27. oktoober 2007

Isa käis vist korra kodus

Ma ei tea, mida ta sealt seinakapist otsis, igatahes olid kappi seina küljes hoidvad kruvid järgi andnud ning kapp oli kõige täiega veidi allpool olevale magamisriiete kapile otsa prantsatanud...
Veider, et see lollakas kapp rippus seal seinas rahulikult kogu selle aja, kui isa tolles toas elas, ning ootas allakukkumisega niikaua, kuni tuba vabaks sai...
Kusjuures tulime just surnuaialt - keegi, vist Angelika, oli haua ilusti korda teinud.

Neljapäev, 25. oktoober 2007

Kuidas ma kahe suure telekomifirma vahel vahemeheks olin

Kuivõrd teisipäevane internetti lülitumine ei lõppenud millegagi, helistasin eile Elisasse, et uurida, mis edasi saab. Olin vist valinud halva aja, sest meeskodanik teise telefoni otsas ei osanud miskit tarka kosta, vaid soovitas helistada järgmisel päeval kella 9-17 vahel.
Muidugi ei meenunud see soovitus mulle enne, kui alles tänasel sügaval pärastlõunal. Seekord sattus olema veidi kompetentsem tädi, kes pärast väikest klahviklõbinat ja ülehelistamist teadis öelda, et internetiühenduse paigaldamine jäi pooleli, kuna puudus ligipääs Elioni ühenduskappi. Kuna üllataval kombel ei olnud see mulle uudiseks, uurisin tädi käest, et mis nüüd edasi võiks saada. Tädi arvas, et kuna internetiühenduse tekitamine on ikka eelkõige minu mure, võiksin Elioni helistada ja kapile ligipääsu taotleda (oodake, ärge veel naerma hakake :)).
Elioni telefonitibi kuulas mu mure viisakalt ära ja laskis mulle jupp aega muusikat - tõenäoliselt selleks, et summutada ebatervet lõbusust oma kõnekeskuses :) Ma ei imesta, sest selle aja peale hoidis ka meie töökabinet, kes minu jutuajamisi tahtmatult pealt kuulas, juba põski hammaste vahel. Uuesti liinile ilmudes arvas Elioni kõneisik, et see vist on ikka kahe firma omavaheline asi, kuidas nad oma juhtmed ära jagatud saavad.
Elisa onu, kellele ma veelkord tagasi helistasin, oli küll mõneti pettunud, kuid lubas astuda samme kahe telekomifirma vastastikuse teineteisemõistmise edendamiseks. Mina aga võin nüüd rahulikult magada, sest minu probleem lubati üles kirjutada ning mulle teada anda, kuidas läbirääkimised edenesid.
Näis siis, kas mul õnnestus telekomirivaalid omavahel lepitada või tuleb diplomaatilist missiooni homme jätkata ;)

Kolmapäev, 24. oktoober 2007

Tänane rekord

Tänane tööpäev - mitmesuguste koosolekute kõrval jäi vaid 45 minutit töötegemiseks...
Aga see-eest sain lõpuks HDSPA ühenduse ära proovida - oli jah kiirem kui mõte :)

Teisipäev, 23. oktoober 2007

Õhtu ilma netita

Nii ongi.
Elisa ei suutnud siiamaani kaablit ära vedada, samas lülitas Starman oma ühenduse välja.
Nüüd ma siis istungi siin ilma netita ja kirjutan blogi... :p

Esmaspäev, 22. oktoober 2007

Uudiseid kulinaariarindelt

Ma lihtsalt ei saa muudmoodi, kui pean poetama paar kiidusõna Menu Cateringi aadressil.
Tänasel üritusel serveeritud suupisted basturmaga, tuvastamata sisuga lavaširull ning soolased korvikesed olid otse jumalikud, tuvastamata jäänud koostisega magus korvike aga viis sõna otseses mõttes keele alla :P
Võtsin neid hõrgutisi serveerinud tütarlapselt firma kontaktandmed, tõenäoliselt on neil nüüd pikaajaline püsikunde juures :)

Laupäev, 20. oktoober 2007

Mina ja auto

Nagu iga õige eestlane, pean otse loomulikult alustama kurtmisest, kui sitasti mul läheb.
Mured aga on mul täiesti klassikalisel moel seotud liiklusega, eriti kõikvõimalike troppidega, kes korralikel liiklejatel jalus tolgendavad ja liiklusohtlikke olukordi tekitavad.
Täna õnnestus nimelt ise olla seesugune tropp - oleksin kõrvalteelt peateele pöörates äärepealt ühele järelkäruga peugeotile külje pealt sisse sõitnud. Ma lihtsalt ei näinud paremalt poolt rahulikult täistuledega lähenevat autot!
Peugeotivend muidugi pidas kinni ja ütles paar sõna selle kohta, mis ta must arvab. Oleks seda ilmselt ka kätega teinud, kui kaalukategooriad poleks niipalju erinevad olnud. Vähe ma isegi poleks üritanud :D
Õnneks peale taastumatute närvirakkude seekord midagi ei hävinud. Küll aga kaalun tõsiselt võimalust auto liisimine ära lõpetada. Kokkuhoitud papi võiks suunata kinnisvara soetamisele piirkonnas, mis autoga liiklemist ei nõua ;)