Megataristuprojekt Jõgeva linnas

Saage tuttavaks - Jõgeva linn. Pindala 3,86 km², elanikke 5557. Tööstust on minimaalselt, seegi peamiselt linna erinevates servades. Linna läbiv transiit praktiliselt puudub - koormad rapsiseemnega liiguvad raudteejaamast Painküla õlitehasesse üle viadukti ja Jõgeva-Mustvee maantee, palgikoormad raudteejaamast Imaveresse samuti Mustvee maanteed pidi. Vähesel määral liigub piki Puiestee, Turu ja Estakaadi tänavaid tööstustoodang, laokaup ja põllumajandustehnika.
Ei saa öelda, et linna tänavaid poleks nõukaajast saadik remonditud - Vabariigi aastapäeva puhul tehti riigi rahaga korda kesklinn, hiljuti kõpitseti korda Rohu tänav ja tehti veel igasugu nipet-näpet. Kuid ega sellega linnaisade hool oma valijate ees rauge - veel sel aastal võtab linn kõvasti laenu ja ehitab Piiri, Suure ja Puiestee tänavate ristumiskohale ringristmiku.
Ma küll isiklikult südamest vihkan ringristmikke, pean neid ohtlikeks ja mõttetuteks ning ei näe võimalust, kuidas kurat saab Jõgeva liiklus senisest veel rahulikumaks muutuda, kui ta just lõplikult ei lakka, aga noh, kes olen siin mina, et mingi kolmesaja tonni laenamise ja sirgekslöömise üle iriseda. Pealegi on seda ainult samapalju kui linna aastased sotsiaalkulud ning kõigest pool linnavalituse enda ülalpidamiskuludest. Raha peab ju liikuma, eks ole, ja mis tast ikka elanikkonnale osutatavaile teenustele kulutada, kui on võimalik seda pangale intressideks ja laenutasudeks maksta.
Ma saan aru, et volikogu opositsioon on sihukese laristamisplaani üle millegipärast tige. Mina nende asemel hoopis rõõmustaksin. Ristmik jääb jalakäijate peamistest liikumisteedest natuke eemale, nii et sulli ja feimi on selle loojail koguda raske, mõnitada saab neid aga aastate kaupa. Eriti kuna ringristmik ajab tigedaks autojuhid - manööverdada on raske, nähtavus kehva ja pea need õnnetusedki seal tulema ei jää, isegi kui neid seni polnud.
Kui autod ja jalakäijad saaksid ringristmikul navigeerimisega veel kuidagi hakkama, siis veoauto- ja eriti bussijuhtidele saaks see olema tõsine pain in ass väljakutse. Eriti tore on see, et lõunasuunast linna keeravad bussid teevad seal kõva jõnksu just sel hetkel, kui Jõgevat valitseva koalitsiooni peamine sihtgrupp end bussiistmelt püsti ja palitut selga ajama hakkab. Kui nad nüüd vastu käe- või seljatugesid kloppida saavad või koguni kukuvad, siis mis te arvate, millist parteid ja valitsust nad selle eest kiidavad?
Aga veelkord, selline on Jõgeva linna valijate tahe ja seda tuleb austada.
Kõnealust ristmikku näeb siit. Nagu näha, Google'i andmeil ehitustööd juba käivad :)

Kohustuslik postitus teemal "Jälle kooli!"

Hoiatan, tuleb pikk kirjatükk täis irisemist ja hala.

Haridus, teadagi, on teema, milles igaüks, kahtlemata isiklikele kibedatele kogemustele toetudes, on ekspert. Seda minagi. Isiklikud kogemused jäävad küll paarikümne aasta taha, see-eest aga on mul ette näidata ka aastake pedagoogilist staaži ning eksmatiga lõppenud pedagoogiline stuudium. Lisaks on mul ka vastikult hea mälu, mistap panengi kirja, mis minu arust omal ajal valesti läks.

Mäluga seoses - kui palju teie oma kooliajal külgeõpitud tarkusest õige mäletate? Igasugu asjapulgad näivad arvavat, et iga viimast kui silpi ja koma. Millest muidu arvamused stiilis "Lülitame selle või teise olulise teema õppekavasse ja siis on kõik korras".

Nojah.

Eks ta ole samasugune probleemi enda kaelast äralükkamine nagu internetiteenuste või tarkvara kasutustingimused, mida keegi kurat ei loe ega tõsiselt võta. Ehkki võib-olla peaks.

Aga ikkagi - hakkame nüüd mõttes üles lugema fakte, mida me kas 10, 20 või mõnel juhul koguni 40 aastat tagasi koolipingis igavledes ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasime. Miskit muidugi meenub, aga suurema osaga on, Ansipi väljendit kasutades: "Nagu lehm oleks sabaga löönud".

Ehk siis.

Õppekavasid võib koostada nii- ja teistpidi, suurendada ühtede ainete osakaalu ja vähendada teiste oma, lõpptulemus on ikka sama. Seda, mida kool meile tegelikult eluks kaasa annab, ei panda naljalt ühtegi aine- ega õppekavasse kirja.

Õpetajaameti väärtustamisest

Häbi meenutadagi, kuid kunagi, noore ülemusena oli mul veendumus: andis jumal ameti, annab ka sellega kaasaskäiva autoriteedi. Tundub, et samasugust paguni-usku on ka enamus neist hädaldajatest, kes kurdavad, et õpetajal pole autoriteeti ja selle ameti prestiiž on väike.

Huvitav, missugune džinn või isake nimetatud väärtusi neile jagama peaks? Kelle ülesandeks oleks käia suure ninarätikuga ringi ning pühkida lapsevanemate ja nende võsukeste poolt solvatud ja alandatud pedagoogide pisarad? Kes annaks neile väärilise palga ja kirjutaks seadustesse mõnitamisvastased ning automaatse distsipliini kehtestavad pügalad? Äkki ikka saaks kuidagi nii, et õpsid ise ei peaks enese kehtestamiseks ise pingutama, vaid keegi teeks selle raske töö nende eest ära?

Tõsi ta on, et lastega hakkamasaamist, nende tähelepanu võitmist ja neile naha vahele pugemist ülikoolis ei õpetata. Ning õpetajaks pürgiva kontingendi tase on enamasti paraku ka selline, et nad ei oska seda ülikoolilt nõudagi. Need, kellel on jumalast antud pedagoogianne, toimetavad enamasti omaenese tarkusest, ülejäänud aga piirduvad sellega, mida programm ette näeb ning heasüdamlikud ja maailma kurjusest puutumata didaktikutädid neileauditooriumi ees konspekti jaoks dikteerisid. Oi neid nutetud kauneid silmakesi, mis pärast esimest koolipraktikat ja reaalse eluga kokkupuutumist sulle kokkuvõtvas seminaris vastu vaatavad...

Positiivne programm?

Koolitatagu tulevasi õpse mitte auditooriumis, vaid reaalse koolitöö käigus, umbes nagu arstid residentuuri teevad. Eriala jääb nagunii paari aastaga automaatsuseni külge, õpetamisvõtted ning lastega suhtlemine saab tulla aga ainult reaalse tegevuse ja kohese tagasiside käigus. Tuleb küll tiba kallim ja töömahkam, aga tulemus on igal juhul parem ja ühiskonnale lõppkokkuvõttes soodsam.

Ja prestiiži, autoriteedi ning kõrgema palga võitleb igaüks endale ise välja. Kui vaja, paneb selleks kolleegidega seljad kokku. Seda me ju oma lastelegi õpetame, eks?

Õpetamisest üldiselt

Avastan nüüd Ameerika ja väidan, et praegune, juba paar viimast sajandit kehtinud koolikorraldus polegi mõeldud selleks, et kasvatada noortest inimestest targad, laia silmaringiga ja iseseisvalt mõtlevad tulevased kodanikud. Kool pole ülepea mõeldud õpilase kasuks ja hüvanguks, vaid selleks, et talle teatud arusaamad ja reeglid peale suruda ning teha temast standartne, kindlatesse raamidesse mahtuv inimühik.

Ka õpetamisprotsessi ülesehitus lähtub mitte sellest, et oleks hea õppida, vaid et oleks lihtsam ja odavam õpetada. Ei ole nii? Aga millest siis võimalikult suured klassikomplektid, ühetaoline programm nii nohikutele, hüpikutele kui muusikaliste või lingvistiliste kalduvustega tegelastele? Rääkimata meie keerulise, ent samas kompleksse maailma lahutamisest erinevateks, üksteisega praktiliselt seostamata õppeaineteks.

Sel teemal võiks jahuda pikalt, aga läheme nüüd konkreetsete õppeainete juurde.

Matemaatika

Sõimake mind šovinistiks, kuid 90% kaevetest, et mata on liiga raske ja enamikku seal õpitavat tegelikus elus ju kunagi vaja ei lähe, tuli tüdrukute pinkidest. Umbes sama protsent valis üli- või kutsekooli eriala samuti selle järgi, et seal jumala pärast matemaatikaga enam tegemist teha ei tuleks. Mis seal salata, eks ole praeguse humanitaarerialade populaarsuse üks põhjus ka varjatud või suisa avalikus reklaamis: meil ei pea matemaatikat õppima!

Bullshit. Mul näiteks oli ajalugu õppides matemaatikast vägagi palju kasu, seda isegi keelte omandamisel, ning statistilised meetodid andsid ajaloosündmustele uusi ja põnevaid vaatenurki.

Mis aga koolimatemaatikasse puutub, siis tunnis oli enamasti igav. Põhitehted tehti juba lasteaias selgeks, korratabel taoti esimeses klassis pähe ning ülejäänud 10 klassi sisustas rutiinne ülesannete lahendamine. Ja molutamine, sel ajal kui õps aeglasemaid klassikaaslasi arvutama peksis. Huvitavaks läks asi viimases klassis, kui natuke diferentsiaalarvutust nuusutada anti, aga siis lõppes kool kahjuks ära.

Ni et ma ei ole absoluutselt nõus, et matemaatika õpetamist tuleks muuta veelgi lihtsamaks ja tundide arvu vähendada. Selle asemel võiks mata jagada kahte raskuskategooriasse. Esimeses saaks kätte absoluutse elatusmiinimumi, et meie ühiskonnas hakkama saada. Lahendatavad ülesanded võiksid olla näiteks sellised:

"Üksikema Valli ostis poest kaks pakki piima, 52 senti pakk, pool leiba, 57 senti tükk, 250 grammi külmutatud hakkliha, 4,99 eurot kilo, pooleliitrise paki hapukoort (72 senti), ühe röstsaia (64 senti) ja kaks kohukest, 17 senti tükk. Ta maksis kassas 5-eurosega ning sai 38 senti tagasi. Kui arvestada, et poes käis sel päeval 642 inimest, kelle keskmine ostusumma oli 9 eurot ja 73 senti ning neid pügati sama protsendi ulatuses kui Vallit, siis kui palju sel päeval kokku kassas vahelt tehti?"

"Hooldekodu patsient Ludmilla võttis kolmeks kuuks 200 eurot kiirlaenu. Kui laenu intress oli 19% kuus ning viivis 1% päevas, siis millist summat kohtutäitur Ludmillalt kuue kuu pärast nõudma hakkab?"

"Ehitustöölised Pets ja Gunn sõidavad Petsi BMW 325-ga mööda Tartu-Võru-Luhamaa maanteed kiirusega 162 kilomeetrit tunnis. Neid asub jälitama Kanepi konstaabel Suzuki Jimnyl, mis ei võta rohkem välja kui 169 km/h. Kas konstaabel jõuab Petsi rehvid enne sodiks lasta, kui see Sõmerpalu ristis Võrust vastu saadetud patrulli pandud siili otsa sõidab?"

Teine raskuskategooria võiks siis anda ülevaate igasugu huvitavatest võimalustest, mida matemaatika tegelikult annab, nii et jõnglased vähemalt teaksid, mida kõike kokku arvutada annab ja mida ägedat ülikoolis veel juurde õppida saab.

Eesti keel ja kirjandus

Ehk siis see "lihtne" aine, millega tibid mängeldes hakkama saavad. Või noh, eks temaga ju teatav vaev ole kah, aga võrreldes äraneetud matemaatikaga siiski kukepea - mõelda pole midagi, õpid aga reeglid selgeks, loed kohustusliku kirjanduse läbi ja oledki haritud inime valmis. No niipalju ikka külge jääb, et Perekoolis harimatutele tüskraafikutele koht kätte näidata.

Mulle öeldi alles 10. klassis, et keel on loogiline süsteem, mille erinevatel osadel ja reeglitel on kõigil oma mõte ning mis on mõeldud mõistete täpseks edasiandmiseks ja inimmõtete ning -suhete korraldamiseks. Enne seda polnud keegi vaevunud selgitama, milleks kogu see tuupimine hea on ja milleks kogu see reeglteräga. Ausalt öeldes ei mäleta ma igasugu reeglitest suurt midagi, kogu mu keeletaju ja grammatika on puhas mälutrikk - ma lihtsalt TEAN, et ühtesid asju kirjutatakse ja öeldakse nii, teisi aga teistmoodi. Muide, kahtlustan, et enamus meist omandab kõik oma keeled samamoodi - massiivse kuulamise, lugemise ja suhtlemise käigus, mitte grammatikaraamatus näpuga järge ajades.

Ilma kohustusliku kirjanduseta poleks ma olulist osa maailmakirjanduse klassikast ning enamikku eesti kirjandusest tõenäoliselt lahtigi teinud. Või mine tea. Eesti kirjandust vaevalt, see on minu jaoks siiamaani liiga depressiivne, aga häid raamatuid lugesin ikka meelsasti ja omal algatusel. Näiteks "Sõda ja rahu" lugesin koguni mitu korda, paremad palad "Faustist" on siiamaani peas ning "Hüljatutest", ehkki see polnud kohustuslik, närisin end samuti läbi.

Aga kooli kirjandustunnid olid kohati ikka naljakad ka, eriti need kohad, kui meie mõistes põhikooli õpetaja dikteeris meile (vihikusse kirjapanemiseks), mida me ühest või teisest raamatust arvama peaksime. Kahjuks suri Brežnev enne ära, kui tema kirjanduslikud pärlid meile eakohaseks muutunuks, aga muid ajastu kangelasi saime ikka süle ja seljaga. Kusjuures ega need eriti räiged tundunudki, tõenäoliselt seetõttu, et olin lugenud vanaema pööningult leitud Stalini-aegseid lugemikke, millega võrreldes stagnaaegsed olid ikka päris pehmekesed. Aga ega kooliaegsed kirjandustunnid mu lugemisharjumusi eriti ei mõjutanud küll.

Vene keel

Jooksis sisse teisest klassist. Kui Tallinnas ja Põhja-Eestis aitas keelt õppida Soome televisioon, siis meie siin lõunas saime teise keele suhu vennaliku Kesktelevisiooni abiga - midagi muud ju vaadata ei olnud. Nojah, ETV oli kah, aga eks sealgi olnud suuremalt jaolt venekeelsed filmid eestikeelsete subtiitritega. Ja eks väljamaised filmid kinoski olnud venekeelse pealelugemise ja eesti subtiitritega, nii et küll see keel ka külge jäi. Üllataval kombel isegi ilma kolmetäheliste sõnadeta - need tulid hiljem ning kummalisel kombel eesti kõnekeele vahendusel.

Mina küll ei kahetse, et see keel omandatud sai - eks teda ole elus ikka vaja läinud ning ega vene kultuuripärandki nüüd nii kergekaaluline ole. Vene keeles lugeda pole küll väga vaja olnud, aga osad vene filmid on ju täitsa head. Vene multikatest rääkimata.

Ka vene kirjandus, mida meile tundides õpetati, polnud sugugi paha. Kaasaegset (tolleaegses mõistes) staffi nagu ei mäletagi, küll aga topiti kamaluga vene kirjanduse kuldaega, 19. sajandit. Vist tiba Jesseninit ka. Kokkuvõttes igati kena ja valgustav kogemus.

Inglise keel

Tollega läks pahasti. Keskastmes õnnistati meid mitmete eri õpetajatega, kuni üks hüsteerik meile paariks aastaks pidama jäi. Keelt kui sellist hakkasime õppima alles keskkooliastmes, kui saime lõpuks normaalse õpetaja ning süstemaatilise keelekogemuse. Aga ülikooli jõudes oli mu inglise keel ikka päris kehvake, sõnavara oli napp ning praktikat polnud ollagi. Ülikoolis oli erialasest kirjandusest end üsna vaevaline läbi närida ning mingil hetkel, kardan, oli ülikoolis õppima hakatud ning satikanalite pealt vahitud) saksa keel ehk paremgi. Tänapäeva lastel on keskkond sesmõttes ikka oluliselt toetavam, enamus kultuuri ju imporditakse nüüdsel ajal ameerikast.

Bioloogia

Jagunes vist mingil hetkel zooloogiaks ja botaanikaks ja läks siis jälle kokku tagasi.

Kabjaliste ja sõraliste klassifitseerimisest ei mäleta ma suurt midagi, mitokondritest ja risoomidest eriti kah mitte. Igasugu põnevate loomade ja taimede kohta lugesin mujalt raamatutest rohkem.

Geograafia

Millegipärast kahtlustan, et olin õpsist tiba targem. Mis ei ole ühe hilisteismelise jaoks sugugi hea ega mõistlik positsioon. Aga mis ma teha sain, kui mind on eluaeg huvitanud kauged maad ning kes ja kuidas seal kõik elavad.

Aga häid õppefilme ei tea ma siiamaani ringi liikuvat.

Füüsika

Võimsa potentsiaaliga õppeaine, mis kohati oli liiga teoreetiline ja ebapraktiline. Paremaks ei teinud asja ka erinevate vaimsete või sotsiaalsete probleemidega õpetajad, kellest viimane eksemplar nõudis lihtsalt definitsioonide pähetuupimist ja hindas selle järgi, kui täpselt suudeti neid reprodutseerida. Kuna olümpiaadidele oli ju ka vaja kedagi saata, ei olnud sugugi harv juhus, kui rajooniolümpiaadi panid kinni poisid, kellel füüsikas jooksev kaheseis. Mul endal oli liiga hea mälu, nii et kahtesid ma naljalt ei saanud, aga olümpaadidele mind kah ei saadetud. Ju ma siis esitasin liiga palju kiuslikke küsimusi ja tegin tunnis nägusid. Eriti astronoomiatunnis, mida andis sama õpetaja ning mis oli järjekordselt selline aine, mida ma teadsin õpetajast paremini. No ei saa olla ulmefänn, ilma et maailmaruumist, mustadest aukudest ning relatiivsus- ja kvantteooriast midagi külge ei jääks :)

Keemia

Tagantjärgi tuleb tunnistada, et mul oli vist lapsepõlves väga igav. Mille muuga seletada tõika, et ostsin poest konstruktori pealkirjaga "Junõi Himik" (jah, siis müüdi niisuguseid asju, ja isegi kohalikus poes!) ja tegin selle järgi kodus igasugu haisvaid katseid. Seal oli isegi lahjendatud väävel- ja soolhapet, kaaliumpermanganaati, kuivpiiritust ja muud põnevat. Ime, et ma meie elamist maha ei põletanud.

Keemiatundidel polnud iseenesest viga, vähemalt õpetajannat kannatas täiesti vaadata. Aga ma kardan, et mingi väga oluline seos jäi mul puudu, ma ei saa siiamaani päris täpselt aru, kuidas reaktsioonid tasakaalustatakse. Ja orgaaniline keemia on mulle kah natuke liiga abstraktne.

Joonistamine ja joonestamine

Ei olnud mu lemmikained - mu silmamõõt ja ruumitaju pole sellised, mis lubaksid reaalsust täpselt paberile üle kanda. Samas ei saa salata, et mõningast vaeva minuga siiski nähti ning vähemalt joonestamisele sain lõpuks pihta küll. Minust oleks tulnud sugugi mitte halb konstruktor - kui ainult keegi oleks vaevunud seletama, mil moel matemaatika, füüsika ja joonestamine kokku kolksuvad.

Tööõpetus

Üks väheseid aineid, milles omandatud oskusi on KÕIKI ka reaalses elus vaja läinud. Ma ei räägi sellest, et kodus polnud kedagi, kes oleks õpetanud jootekolbi õigetpidi käes hoidma (tinutamisega ei saa ma siiamaani läbi). Puidutreipinki, millest sain kaifilaadse elamuse, poleks keegi nagunii koju muretsenud, igasugustest muudest pinkidest, seadmetest ja ahjudest rääkimata. Ka algklasside käsitöötundides tehtud kudumis- ja heegeldamiskatsetustes pole midagi häbiväärset, see pusimine oli omamoodi täitsa põnev.

Hoopis teine asi olid kõikvõimalikud praktikad, ühiskondlikult kasulik töö, ravimtaimede korjamine ja vanapaberi kogumine ning muu selline teokohustus. Aiatöö oleks ju võinud olla huvitav, kasulik ja üldhariv, aga ega siis keegi meile ju midagi ei seletanud, anti lihtsalt kõblas kätte ja kästi kaevata "aiapostist kuni lõunani".

Kehaline kasvatus

Ma pole vist ainus, kelle eneseliigutamisrõõmu nimetatud õppeaine pikaks ajaks ja põhjalikult maha tappis. No ei olnud minust normatiivide täitjat ega käsu peale teistega samas taktis liigutajat. Kehalisi eeldusi mul ju iseenesest oli, aga mitte jooksmise, kaugushüppe ega jalka jaoks. Kui millalgi kuuendas klassis üks tore teener mind maadlustrenni kutsus, käisin tükk aega hea meelega, sain päris hea akrobaatikaettevalmistuse ning rähklesin kolm korda nädalas kaks tundi järjest nii et nahk märg. Seltskond ja suhtumine olid oluliselt teised, sain aeg-ajalt kiita ja eks endalgi olnud hea meel, kui sai endast 10 kilo raskemal kutil selja prügiseks teha. Kui treener poleks TSIK-i üle läinud ja trenniskäimine katki jäänud, oleksin tõenäoliselt praegu hoopis paremas füüsilises vormis.

Eks kehalise tunnis saanud kah vahel liigutamisrõõmu kätte, aga seda pigem kooliprogrammi kiuste. Mäletan, et ühes talvises tunnis, kui vähem rahvast ja keegi selga ei sõitnud, leidsin enda jaoks õige suusatamisnõksu, sõita oli kerge ja lõbus ning ma kohe ootasin järgmist tundi. Aga siis tuli jälle sõit aja peale, mina muidugi lootusetult viimane ja kogu rõõm jälle läinud.

No ei tule kõigist meist sportlasi, ei tule. Ja kõik ei jookse 100 meetrit vähem kui 20 sekundiga, ei viska palli 40 meetri kaugusele ega hüppa üle kitse. Aga kui igaüks meist liigutab ennast regulaarselt ja hea meelega, tähendaks see ju tervemaid ja õnnelikumaid inimesi, väiksemat kulu haigekassale ja paremat ühiskonda.

Ajalugu ja ühiskonnaõpetus

Ja perekonnaõpetus ka - seda andis meile üks papi, kes põhiliselt rääkis anekdoote. Ja ega seal peale anekdootide eriti midagi kõrva taha panna olnudki.

Inimese- ega kodanikuõpetust tol ajal mõistagi ei olnud, oli kummalise nimega aine - nõukogude riigi ja õiguse alused. Iseenesest pole üldse paha mõte peamised seadused ja nende rikkumise eest väänatavad karistused jõnglastele selgeks teha - paljud meist ikka siis kriminaalkoodeksi või liikluseeskirjaga enne kokku puutusid, kui kamm reaalselt turjas. Ega see ei olnud mingi abstraktne uina-muina, mida praegu inimeseõpetuse sildi all koolis antakse - ikka konkreetsed näited reaalsest elust koos määratud karistustega.

Ajalugu ise läks muidugi ajastu nahka, aga eks mingeid fakte ikka läbi tilkunud ka. Kuid eks ta kipub siiamaani olema pigem aastaarvude ja valitsejate loetelu, mind aga huvitas pigem, kuidas inimesed tol ajal elasid, mida sõid-jõid ja kus magasid ning miks nad tegid just selliseid töllakusi, nagu nad ajalooliselt tegid. Aga seda, nagu ma aru saan, ei õpetata eriti ka praegusel ajal.

Muusika

Lateaias olin kõva laulumees, kooliajal jäi see aga kuidagi soiku. Ega see, mida tunnis laulma pandi, ju kole olnud, praegugi hea lapsele unelauluks laulda. Ja naljapärast sai isegi tolleagse N. Liidu ning ENSV hümnid selgeks õpitud. Internatsionaali küll mitte, see soga lihtsalt ei jäänud meelde. Muusukaajalugu ei jooksnud kah müüda külgi maha, aga noodilugemisega piinamine jäeti just selles kohas katki, kui asjale oleks hakanud pihta saama.

Koolikorraldus

Oi ma vihkasin seda kella kaheksast kooli algust! Ja et veidi varasemat koolijõudmist karistati sunnitud garderoobisistumisega - enne ei lastud üles klassidesse, kui kell 8 sai. Ja et kooli tuli siseneda tagauksest - tagantjärgi ei saagi täpselt aru, millistel kaalutlustel.

Ma kipun kellaegu liiga tõsiselt võtma, nii et kaks asja olid pidevaks stressiallikaks - ümberriietumine enne ja pärast kehalise tundi ning söögivahetund. Viimane tähendas seda, et kuni 12 klassikomplekti pidi end 10 minuti jooksul kitsukesest sööklauksest sisse litsuma (uksel oli veel söögitalongi kontroll!), kiiresti kõhu täis helpima, nõud ära viima ja järgmisse tundi jõudma. Söömise ajal tuli veel mõistagi naabrit togida, magustoitu varastada ja seltsielu elada ka. Sestsaadik on mul söömishäire - söön kiiresti ja seetõttu liiga palju.

Iseenesest oli hea, et korrapidaja-õpetaja sügelevate näppudega jõnglastel vahetunni ajal silma peal hoidis. Hullem oli aga see, et enamasti sundis ta meid kitsukeses koridoris ringiratast jalutama, ja see oli nõme.

Koolivormi ja pioneerikaelaräti teema ei ole praegusel ajal enam aktuaalne, aga vahetsjalatsitega oli pidevalt mingi kamm. Aru ma ei saanud, mispärast - nagunii sunniti õpilasi nii klasside kui koridoride põrandaid pesema.

Ma natuke kahtlen, kas klassideks jagamine on see kõige mõistlikum viis noori inimesi ühise nimetaja alla koondada, pealegi on Jõgeva koolidel annet miksida samasse klassi kokku võimalikult ebasobiv iseloomude kombinatsioon. Aga vaieldamatult peab inimesel koolis olema keegi, kes tema käekäigul personaalselt silma peal hoiab ning igasuguste õppetööd otseselt mittepuudutavate korralduslike küsimustega tegeleb.

Personaalset Õpetajat on vist palju tahta...

Ametlik teadaanne kõigile autoomanikele

Ostke aga jah edasi oma lemmikvärvi, st porise asfaldi karva trandulette. Ma saan aru, naabrimutiga võpsikusse krõpsu tegema minnes on protsendi murdosa võrra väiksem võimalus vahele jääda, see-eest aga ma päriselt ka näen teid, onju, kui te mul vasakpöördel ees passite või pimedast nurgast külje alla hiilite. A mul pohlad - ma võin tiba kallimat kaskot maksta küll, see-eest teie, niikaua kuni teil plekist mõlke välja taotakse, peate nagu viimased nohikud oma keskkooliaegsete punnvõrridega ringi uhama.
Ja see pole vabandus, et nagunii on porine - minu käulal paistab vähemalt punane katuseots kihi alt välja :)

Kohalik pisnis

Mida teeb supermarketi kassapidaja, kui kaardimakse ei lähe läbi? Saadab kunde lähima sularahaautomaadi kallale. Kuna aga automaat kah pangaga ühendust ei saanud, läksin poodi tagasi, kallasin juba kottipakitud tavaari lindile ning lahkusin kroonigi kulutamata. Vedas, et automaat ja kaarditerminalid sama liini otsas rippusid :)

Tartu-Jõgeva maantee ääres müüakse maasikaid hinnaga 25 krooni kilo. Samas müüakse ka kooritud ja pestud värskeid kartuleid, hinnaks 25 krooni kilo. Värskete porgandite hinda ei julenud vaadatagi, kui aga kohalik kurk peaks turule paisatama, tuleb ilmselt IMF-ile abipalve saata. Põllumajandus teatavasti ei tasu Eestis ennast ära, kohe mitte ei tasu.

Jõgeva on alati kehv kant olnud - tööd vähe, raha veelgi vähem. Sellegipoolest kogunevad need, kel töökoht veel säilunud, punkt kell kolmveerand viis poodidesse järjekorda. Täna Selveri laadapäevade ja reede puhul siis juba kell kolmveerand neli.

Aga Jõgeva kohal sõeluvad juba hävitajad

Peaks täna õhtul paraadiproovi vaatama minema, poleks homme trügimist :)

Veidrik ja vidinad

Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et talvepuhkus on sihuke mõnus asi. Mis te arvate, kas kaua magada on parem suvel, kui on valge, või talvel, kui on ühtlaselt pime? Kas eestlase puhkuseaegne põhitegevus - remont ja ringisebimine - on sihipärasem suvel, kui eelnimetatutele pakuvad konkurentsi lilled, heinamaa ja päikesepaiste, või talvel, kui väljas möllamas rutiinne vee ja lume segu? Kui nüüd meelde tuletada, siis tegelikult on mulle alati meeldinud üksi ringi töllerdada, samal ajal kui ülejäänud rahvas kusagil mujal sebib. Nii ka nüüd - tänavad on üsna tühjad, poed veelgi tühjemad, ümberringi on kõik (suhteliselt) puhas ja vaikne... Poodidest ja massist eristumisest rääkides - tundub, et olen üks väheseid, kellel on Jõgeva kandis tekkinud hull idee osta omale pesukuivati. No ja tõesti - milleks maksta mitu tuhat head raha, kui märjad asjad kuivavad õues täiesti tasuta. Isegi müüjapoiss ei jäänud vist päriselt uskuma, et mul oma sooviga tõsi taga on, vaid küsis tellimuse töössevõtmise eest käsiraha. Naise klassiõde, kes kah kodumaisinaid müüb, rääkis muidugi pikalt, et peaksime soetama kaheksatonnise AEG - see oskavat teha vahet, palju ja kui märg riidekraam tal sees on, tarvitavat vähem elektrit ja tagatipuks võivat me oma triikraua kah minema visata (hehh, nagu seda triikrauda siin keegi niisamagi kasutaks :P). Arvutasin natuke ja leidsin, et poole odavama Indesitiga hinnavahe tasateenimiseks kuluks umbes kakskümmend aastat. Seega läheb vist ikka Türgi väliskaubandusbilansi toetamiseks. Kardan, et ka Blu-ray mängija omanikke pole siinkandis kuigi palju. Ega mul ka eraldi mängijat ei ole, kuid uus arvuti peaks teoreetiliselt oskama neid lugeda küll. Mure on aga plaatidega - ka Tallinna ja Tartu parimates poodides on parimal juhul vaid üks Blu-ray riiul (millel näiteks Tartu Lõunakeskuses oli neli plaati. Iselugesin üle!). Uus meedia on mõistagi kallis, kõige odavamad filmid on 300 krooni tuuri, kuid vabalt võib välja käia ka kaks-kolm korda rohkem. Kuid kus häda kõige suurem, seal internett kõige lähem - muidugi tellisin ma teadagi mille :) Ja peab ütlema, et kvaliteedivahe on tõesti oluline - Blu-ray pilt on DVD omast samapalju parem kui DVD oma VHS-ist. Jama muidugi, et mängimahakkamiseks pidi PowerDVD alla sikutama 104-megase patchi, milleks tänase ühenduskiiruse juures kulus poolteist tundi. Muide, Fujitsu-Siemensi USB-telekas töötab tõesti ka Sordis, ehkki kohalikud on mõtte näha Digi-TV-d juba samahästi kui maha kandnud. Nõks aga tundub olevat selles, et antenn tuleks keerata harjumuspärase Tartu asemel Koeru peale. Minul näitab ta Koerut isegi kaasasoleva taskuantenniga, mis, tõsi, näib tahtvat vähemalt mingisugustki kogust rauda oma magnettalla alla. Kuna mul siin radikaid ja torusid ei ole, ripub antennijupats aknalingi küljes. Ja näitab :)

Fujitsu-Siemensi Digi-TV pulk

Ei, ärge jätke doktor Baarmänile liigset raha kätte! :)

See oli alles üleeile, kui arutasin ühe sõbra, tuntud arvutiajakirjanikuga, kas tasub endale Digi-TV pulka soetada, ja jõudsin suht kindlale veendumusele, et kuivõrd Digi-TV tahab vastuvõtuks sigahead signaali ja sellest tulenevalt maru vinget antenni, pole Jõgeva-suguses pommiaugus, kus isegi meeterlaine omal ajal eriti ei levinud, sihukese vidinaga nagunii miskit peale hakata.

Ehkki neelud olid kõvad - mõned päevad tagasi jäin Euronicsis pikalt vaatama Hauppauge analoogset USB vidinat, mida ära ostmast takistas vaid müüjapoisi kinnitus, et Eesti digikanaleid see ei näita. Õhtul asja uurides selgus muidugi, et näitaks küll, kui vastav koodek küljes oleks...
Eile aga tulin raamatupoest ja sättisin juba EMT-i boksi juures kõrvaklappe pähe, et kojumarssimine väga igavaks ei läheks, kui juhuslikult jäi pilk pidama helerohelisel karbil: Fujitsu-Siemens, Slim Mobile USB DVB-T, hind 590 krooni (sama palju kui see Hauppauge pulk). Otse automaatselt ronis käsi tasku rahakoti järele...

Kodus oli muidugi suht niru tunne, eriti kui avastasin karbist antennijupsiku, saksakeelse kokkupanemisjoonise ning mitmekeelsed ohutuseeskirjad, kus eestikeelses osas loeti peale karmid manitsussõnad, et ma kasutaks ainult Fujitsu-Siemensi välist toitejuhet (?!?) ning hoiduks seadme lasekriire vaatamisest (WTF?!?!?).

Palju ei parandanud muljet ka installiplaadi sissetorkamine - see tõmbas vaikimisi käima saksakeelse installika ning protseduuri lõpuks üritas jõuga arvutisse suruda saksakeelset Adobe Readerit (tagane, saatan!). Kuidagimoodi sain siiski nii rakenduse kui draiverid peale ja programmi käima.

Vaikimisi oli regiooniks määratud Eesti, kuid kuidas ma (saksakeelsest juhendist loetud õpetuse järgi) ka ei üritanud uut kanalivalikut defineerida ja rakendust skännima panna, teatati mulle tuimalt, et antud regiooni jaoks pole kanaliplaani saadaval, signaali leidmisest ja kanalite ülesotsimisest rääkimata.

Nüüd jätan ma natuke sealt kohalt vahele, kuidas ma kindlaks tegin, et nii jublakas, draiverid kui ka antenn siiski töötavad, ja jätkan sealt, kus ma avastasin, et vidinale võib regiooniks ka Läti valetada. Seepeale läks kanaliotsing lahti mis mühises, kõigepealt leiti 7 vaba ning seejärel 27 kodeeritud kanalit ning visati lõpuks ka pilt ette. Ilus, pole midagi öelda!

Mis mind aga kõige rohkem üllatab, on seadme võimsus. Selle üle, et ta Tallinnas kuus pulka kuuest ette võttis, ma eriti ei imestanud, aga et ta isegi siin Jõgeval, pisiantenni magnetjalga pidi radikatoru küljes näitab viis pulka kuuest... Respect! Pagan, mina pole siin ennemalt õhkupidi kunagi rohkem kui kaks ja pool kanalit kätte saanud :)

Ühesõnaga selle raha eest on vidinat küll ja veel, eriti kui te end installiprotsessist läbi närida suudate. Ärge ainult antenni arvutikotis kaasas tassides seda jalgapidi arvuti kõvaketta lähedusse unustage :p

Jõgeva maavanem, see üks ja ainus

Vaatasin mina võrgust neljapäevast Jõgeva maakonnalehte - iseenesest ju tore, et kibekiirel aastavahetuse ajal on selle peamiseks esiküljeuudiseks kohalike raamatukogutöötajate tunnustamine. Ei, raamatukoguhoidjad on väga toredad inimesed, mina küll arvan, et seda tööd ja eeslikannatust, mida mina neile olen põhjustanud, ei korva õieti miski :)

Ja kes on siis Jõgevamaal lõppeva aasta esiraamatukoguhoidja? Ei mingit kahtlust:

Kui teiste kategooriate puhul oli nominente mitu, siis Sõber Ida saaja kandidaate oligi ainult üks.
“See ei tähenda, et meil sõpru vähe oleks, vaid seda, et maavanema teened raamatukogude ees tunnistati nii ülekaalukateks: ta on aidanud tõsta raamatukogutöötajate eneseväärikust, raamatukogusid mitmel viisil aidanud ning kinkinud meile ka enda kirjastatud raamatuid,” ütles Siiri Õunap.
Eilegi jagas maavanem raamatukogudele vastilmunud “Kalevipoja kodupaiga aabitsaid” ning tunnustas paljusid raamatukogutöötajaid maavalitsuse aukirjaga.

Ei, liiga tagasihoidlikud olete te seal Jõgevamaal! Nii kõva mees kui Aivar Kokk väärib vähemalt ratsamonumenti Laiuse mäe otsas! Ammu oleks aeg juba!

Muide, kurjad keeled räägivad, et maavanema aastalõpuball toimub seekord Tartus, algul Volgas, hiljem Vanemuise kontserdisaalis. Õige kah - mis sinna Jõgevale ikka töllerdama ronida, saab otse kodunt tulla ja koju minna kah. Hulk bensiini jääb põletamata.

Mõttetud maavalitsused

Täiesti kompetentne audiitorfirma uuris asja ja leidis, et kolmandik maavalitsuste töötajaid täidab esindusülesandeid, teine kolmandik tegeleb iseenda aparaadi käigushoidmisega ning maavalitsusele otseselt ülesandeks tehtud kohustuste täitmisele jääb siis ülejäänud kolmandik.
Otse loomulikult hakkab varsti kostma ka nutulaulu (tegelt juba kostabki), et uuringu metoodika on vildak, valim polnud esinduslik ja üleüldse on maavalitsusi ikka väga-väga vaja. Metoodika osas võib isegi õigus olla, uuringu aluseks olnud maavalitsuste valimis (Harju, Lääne, Jõgeva, Rapla ja Põlva) võivad vaid kaks esimest ka millegi maakonnalaadse endale seljataha kirjutada. Ma küll ei tahaks jõgeva-, rapla- ja põlvamaalaste regionaalsele identiteedile tanksaabastega selga hüpata, aga... noh... Ütleme nii, et eks te ise tea kõige paremini :)
Mis minu kodumaakonda puutub, siis selle ärakaotamine on päevakorral olnud juba aastakümneid. Ega ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi, millega nad seal tegelevad. Ja ega nende panus kohalikku ellu olegi kunagi ärakaotamishirmudes jutuks olnud. Niipalju kui mina olend kuulnud, muretsetakse ikka selle üle, mis saab Jõgeva linna tulubaasist, kui hulk kõrgepalgalisi ametnikke töökoha kaotab.
No mina isiklikult arvan, et Jõgeva linna eelarve saab maavalitsuse ärakadumisest ainult võita. Sest praegu, olgem ausad, saab tuntava osa maavalitsuse inimeste pealt laekuvast tulumaksust hoopis Tartu linn. Kuhu, muide, läheb sisseostude näol ka arvestatav osa nende kättejäävast palgast. Kui aga maavalitsus ära peaks kaduma, tuleks päris mitmekümnel kõrgeltharitud ja laialdaste sidemetega spetsialistil endale uus rakendus leida. Tartu haldusstruktuurid on kardetavasti täis (ja eks näiteks Põlva maavalitsejatel teki ju sama mure, juhul kui), seega võiks nii mõnigi hoopis Jõgeval oma äri püsti panna - kasvõi näiteks projektikirjutusteenuse pakkujana. Ja kui ametiautot enam istumise all pole, hakkad tahtmatult mõtlema, et ons sel pendeldamisel ja rahakulul üldse mõtet, millest on vaid üks samm vana Jõgeva elukoha ülessoendamise ja tulumaksu taaslaekumiseni.
Asja regionaalpoliitiline aspekt... Mina millegipärast ei usu sellesse kogukondlikku identiteeti, mille kadumisega valdade liitmise hirmus siplevad kohalikud väikevürstid ähvardavad. Ma olen seda kogukonda näinud toimimas küla ja linna tasandil - üldjoontes piirkondades, mis on jalutuskäiguga läbitavad, kus kõik tunnevad kõiki, on enamasti üksteisega kaugelt sugulased ning suhtlevad nii pidu- kui argipäeval.
Lisaks on majanduslikud ja kultuurilised tõmbekeskused, mis tingimata ei kattu administratiivsetega. Näiteks Jõgeva linnal on oma vailedamatu majanduslik tagamaa, kust rahvas regulaarselt sisseoste tegemas ja teenuseid saamas käib, samamoodi Põltsamaal, veidi vähem Mustveel.
Ja loomulikult on olemas vanad ajaloolised maakonnad, millel nõukaaegsetest pingutustest hoolimata oma väärikas identiteet - parimad näited ehk Saare- ja Võrumaa. Kuid kuidas, kurat, aitab regionaalsele arengule kaasa Jõgeva maavalitsuse püstihoidmine? Igasugune regionaalpoliitika saab põhineda ainult kohalikele tegusatele inimestele, kellel oma kodukoha areng südameasjaks. Kui inimese huvid ja eraelu on Tartus, siis mina hindan tema juttu vajadusest panustada üha rohkem ja rohkem Jõgevamaa arengusse täpselt sellena, milles audit maavalitsusi süüdistab - riigi rahaga endale mõnusa äraolemise tekitamises.
Üks mõttetumaid regionaalpoliitilisi nähtusi on minu arvates Jõgeva linna ja valla eraldieksisteerimine. St valitsevate asjapulkade jaoks on sellel muidugi vägagi suur mõte, kuid kummagi omavalitsusüksuse elanikke loksutatakse ja ahistatakse täiesti mõttetute adimistratiivbarjääridega. Ei olnud näiteks väga kaugel minevikus see aeg, mil praeguse maavanema juhitud vallavalitsus leidis, et Jõgeva linnale haridusteenuse eest maksmine on täiesti mõttetu kulu ning kilomeetri kaugusel linna piirist elavad lapsed võiks näiteks hoopis Kuremaale gümnaasiumi sõidutada. Viimane jäi õnneks tegemata, aga ega seal väga palju puudu ka ei jäänud.
Äkki olen ma oma kodumaakonna suhtes liiga üleolev? Äkki on mindki tabanud mentaliteet "Elada on loomulikult võimalik ainult Tallinnas"? Ma ei usu. Kunagi oli kohaliku elu saatuse pärast südantvalutamine koguni üks minu tööülesandeid. Ma lihtsalt ei arva, et haldusjaotuse muutumine muudaks ka mulla viljakust, paneks metsa kiduralt kasvama, kuivataks jõed, võõrandaks kinnisvara ning müüks talupojad uuele pärishärrale. Piirkonna areng sõltub ikkagi inimestest, kellele see on tähtis. Kui niisuguseid ei ole, kui olemasolevad jalga lasevad või käega löövad, siis võib-olla ongi mõttekam liituda nendega, kes veel pingutada viitsivad?

Klient on jälle kunn

See jõudis mulle pärale alles täna, kui Jõgeva Ehitusgamma tavaliselt mossis ja endassesulgunud meesmüüja (kes on näinud, teavad küll, kellest jutt käib) suhtles minuga täiesti viisakalt, ütleksin isegi peaaegu sõbralikult. Mis sest, et mul polnd täpset raha ja ta vaeneke pidi kõrvalkassasse kahekümneviieka järele minema. Jaa, majanduskriis on jõudnud ka Jõgevale.
Ent panganduses seevastu näib ülalnimetet kriis olevat avanud mõned uued horisondid. Kui küsisin SEB Jõgeva kontorist 20 latti, küsis telleritädi vastu: "Läti latte ikka?". Kahju, et ei olnud aega süveneda, mis variandid tal veel olnuks välja pakkuda :)

Motoparaad Jõgeval

Nagu igal aastal, augusti esimesel laupäeval. Ja tsikleid, nagu igal aastal, oli jälle suti rohkem kui mullu.

Mulle meeldis alloleva soome papi näoilme, sihuke hästi kaval vuntsiotsanaeratus :)

Otse loomulikult ei puudunud jõuluvana:

Samuti ka andunud fännid, nagu see nahkmantlis tädi motorolleriga:

Traike oli päris mitu:

Aga mulle isiklikult meeldisid rohkem ikka Javad, Ižid ja CZ-id:

Rongkäigu lõpetas, nagu ikka, politsetsikkel. Mõistagi vilkuritega.

Karmi motomehe kaisuloomad:

Ja lisaatraktsioon: trobikond langevarjureid (paremat pilti ei saand, telefoni aku sures ära).

Kasutasin ürgseimat vihmanõidust

Ja lasin oma auto põhjalikult ära pesta. Ei läind veerand tundigi, kui päiksest lõõskavasse taevasse ilmus pirakas äiksepilv, mis vastpestud masina ilusti poriseks kastis :) Teine hea nipp vihma väljanõidumiseks on võtta ette kogu korteri põhjalik aknapesu, aga see on rohkem mu proua ämma rida.
Muide, Jõgeval maksis ühe väga tolmuse auto seest ja väljast puhtaksrookimine 400 krooni. Jätkunuks mul kalki südant tingida, oleks sellestki hinnast alla saanud.

Puhkus läheb üldiselt kenasti. Auto sai oma tolmusahmaku mõned päevad tagasi Põltsamaa ja Vaibla vahel, kust osalt oli asfalt üles võetud, suuremalt osalt aga pole teist kunagi olnudki. Õnneks ei olnud liiklus kuigi tihe, vana Mulgimaa kolkad aga on mulle alati südamelähedased olnud. Vaibla oli ka vana koha peal, naine ja ämm said oma nostalgialaksu ilusti kätte - sügaval vene ajal olid nad sealses puhkebaasis püsikunded. Pidin nõustuma, et rand on ikka täiega alla käinud - minu puhul polnud argumendiks mitte küll logadi infrastruktuur, vaid kohutavas koguses eriti tigedaid parmusid ja muid kurje putukaid. Aga põhi oli ilus liivane ja vesi mõnus soe :)

Eile oli lapse sünnipäev. Kuna mõned külalised jäid laekumata, tuli lõplikuks koguseks 1,5 liitrit näo peale. Õnneks sedapuhku veel jäätist...

Habe hakkab ka juba tagasi kasvama. Kui selle puhkuse puhul maha ajasin, oli laps väga pettunud: "Sa pole enam üldse enda nägu!" Ja käskis kiiresti uue habeme kasvatada...

Uvitav, mis küll mõlgub selle meistri mõttes, kes akende talviseks tihendamiseks mõeldud porolooniriba silikooniga aknaraami külge kleebib? Kui te vaid teaksite, kui kuradi keeruline on seda tolle paljukannatanud raami küljest kätte saada! Külge teda jätta ka ei saa, sest see neetud silikoon ei võta uut värvi peale :(

Lõunapoolses magamistoas on EMT mobiilset internetti hästi veider kasutada: toetad läpaka tugitooli parempoolsele käetoele, on kiirus 0,236 MB, kui aga ära väsid ja asendit muudad, siis vasakpoolsel käetoel on kiiruseks 3,6 MB...

Ma ei tea, kas see nüüd paranähtuste alla liigitub, aga Kaja blogi, mis kohaliku külawifi kanalit pidi jookseb kui kulda, pole EMT mobiilse interneti otsast kättesaadav. Uvitav, kas Kaja ise ka seda teab? :)

Luunja kurke tuuakse tegelt Leedust!

Vähemalt nii väidab hinnasilt Jõgeva vastavatud Maximas :)
Üldiselt pood nagu pood ikka, ehkki veel mõni aasta tagasi olnuks see Jõgeval täiesti tipptase. Oh, mis siin rääkidagi - kui Jõgevale omal ajal Säästumarket tehti, pani see ülejäänud poekestele kohe pika puuga ära ning senimaani pea jagamatult kohalikku turgu valitsenud tarbijate kooperatiivi, vabandust, majandusühistu käive olevat langenud pea poole peale. Veidi enne seda oli sisse sadanud tapalaste Meie, natuke hiljem isake Gross ise, no ja kui juba Selver püsti löödi, võis Jõgeval täitsa poes käia :)

Ise arvan, et suurema tormi kui Maxima kohalikul toidukaupade turul, tekitab kohalike rauakauplejate veeämbris K-Arvutisalongi kolimine Maximaga sama katuse alla. Üle tänava asuva Bitboardi mehed juba kiskusid oma poe kõrval närviliselt suitsu ja õlitasid püsse, ise nägin :p
Pilt on tehtud ilma välguta ja kiiruga käe pealt, seepärast ka udune. Sildi peal on kirjas: Kurk Luunja, kg. Leedu II kat.

Jaekaubandus depressiivses Eesti väikelinnas

Mille me saame, kui rajame oma bisnise miinimumpalgalisele tööjõule ja üritame ka igalt poolt mujalt, maksku mis maksab, kulusid kokku hoida? Aga otse loomulikult seesuguse teeninduselamuse, mis paneb sinu äri külastama ainult äärmise hädavajaduse sunnil.
Jõgeval, näituseks, pole alati sedagi võimalust - kui toidupoode hoitakse lahti tervelt kella 21-ni (kui kohalik jota oma õlut kätte ei saa, siis ta tuleb ja võtab ju ise, kus selle kulu ots), siis tööstuskaupade ärid panid vähemalt mõnda aega tagasi oma uksed lukku juba kell 17. Õige kah - kohalikul publikul kas pole niikuinii raha või siis saavad kõik oma poeskäigud südamerahuga ka tööajast ära tehtud.
Millega aga astub Jõgeva kaubandusvõrk vastu laupäevale, mil linna ummistavad lähema 30 kilomeetri raadiusest kokku sõitvad hajaasustusala elanikud - et osta kokku nädala toiduvaru, hankida mõni uuem hilp või jalats, soetada naelu, patareisid või koguni uus transistorraadio, külmkapp või värvitelekas?Jõgeva kaubandusvõrk võtab selle rahvamassi koos kogu nende taskus sügeleva rahaga vastu tavalisest poole väiksema isikkoosseisu ning poole lühema lahtiolekuajaga...
Aga konkreetseid näiteid ka. Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma alustama sellest, kuidas ma läinud laupäeval nõudepesumasina koju tassisin. Nimetatu soetamisel ei juhtunud iseenesest midagi tähelepanuväärset, ainult ostu vormistav tibin ei suutnud leida garantiitalongi ja küsis seda minu käest :) Raskem osa, nagu alati, algas alles pärast seda, kui raha oli omanikku vahetanud ja ost pagasnikusse poetatud. Ok, agregaat oli suht kerge ja selle teisele korrusele vinnamisega sain ise hakkama. Paraku tahavad need sunnikud ka a) puhta vee pealevoolu ja b) kasutatud vee äravoolu. Viimasega oli suht lihtne: olemasolevale torule kolmik otsa, vahejulla vahele, voolik sisse ja valmis. Puhast vett aga polnud võtta kusagilt mujalt kui köögikraani toru vahelt. Ega midagi, lõin autole jälle hääled sisse ja siirdusin tagasi Jõgevale vajalikke vidinaid hankima.
Vajalikud vidinad olid poes mõistagi turvaliselt poetädi selja taga riiulis. Seletasin siis, nii hästi kui oskasin, et mul vaja enne kraani kolmik panna, et pesumasina jaoks vett võtta. Tütarlaps, kes nägi välja nagu tüüpiline idamaine iluideaal (ning sellest teadlikuna hakkas mind kohe sundimatult sinatama) pakkus mulle seepeale hoopis pesumasinakraani. Kui ma selle tehinguga nõus ei tahtnud olla, toodi letti kolmik koos kolme lisamuhviga. Arvasin, et seegi on liiast, mispeale araabia poeedi unistus teatas piinatult:
"Mul ei ole aega sulle pikemalt seletada, mul on kliendid!"
Ma kohe ei saanud oma maksevalmis rahakotile osutades jätta küsimata, kelleks siis mina kvalifitseerun :) Seepeale leppisime ühe kolmiku ja ühe üleminekumuhvi peale kokku.
Kui ma kaks tundi hiljem oma ikka ja jälle tilkumahakkavate liitmike kinni- ja lahtikeeramisest katkiseid käsi vaatasin ja tundsin tungivat soovi kogu eelmise omaniku toruinstallatsioon välja vahetada, ei olnud enam kedagi minu raha tahtmas - pood oli juba kell kolm kinni pandud...

Õrjetu roim Jõgeva kesklinnas

Väljavõte Jõgeva maakonnalehe onlainist:

Möödunud teisipäeval avatud Jõgeva linna purskkaev lakkas töötamast laupäeval pärast kella 16. Selgus, et pahatahtlik inimene oli sinna kallanud pesuvahendit, mis purskkaevu ummistas.

Jõgeva abilinnapea Aare Olgo sõnul läheb purskkaevu remont linnale maksma 50 000 – 100 000 krooni. Millal purskkaev jälle tööle hakkab, seda Olgo öelda ei osanud.

Pean ausalt tunnistama, et pole sealkandis mõnda aega liikunud ega oska öelda, mismoodi näeb välja seesugune imeagregaat, millele lihtlabane pesuvahend on võimeline 50 tonni eest kahju tegema. Ma kujutan ette, et välitingimustes töötav purskkaev peaks ikka kannatama näiteks tolmu (ja Jõgeva tänavad on tolmused, trust me!), õie- ja oksapuru, münte ja muud prahti. Ikka kindel, et purskkaevu autorid jätsid lugemata hoiatuskirja "For indoor use only"?

Käed eemale Mäsast, kuri Microsoft!

Juba eile vilksatas läbi uudis, et "Microsoft nõuab eestlastelt ligi poolt miljonit krooni" (tõesti, onlaini tibid, kui pressikaid kopeerite, muutke vähemalt pealkirja - jõle nüri on lugeda erinevatest onlainidest nelja täpselt sama pealkirjaga uudist), kuna leidis kinnisvarahooldusfirmast BREM "62 tükki" piraattarkvara. Nõuab siis nõuab, mõtlesin, ega pannudki kohe tähele, et üks neist eestlastest on vana sõber Vello Mäesepp.
No mina olen küll valmis, jalg piiblil, vanduma, et olgu Mäsa hingel mistahes muid patukesi, aga piraatlusest on tema küll puhas nigu lasteaialapsuke. Ma isegi kahtlustan, et ta ei oska õieti arvutitki kasutada :) Ja üldse on ta muidu ka tore tegelane: siiras, südamlik ning erinevalt paljudest teistest Jõgeva poliitikutest ei suutnud mina tema juures hoolimata ligi kaheaastasest kontaktist pahatahtlikkust ega ärapanemise soont tuvastada (päriselt ka muide!).
Oi see oli kurb, kui tal see autojama juhtus ning ta volikogu esimehe ameti maha panema pidi. Nojah, oli küll purjus, aga autot ei juhtinud ju mitte tema, vaid tema sõber, kaine Kalju Andresalu. Ehkki viimane oli nii täis, et enam ei mäletanud, kas ta oli kaine või ei :p
Nii et, Microsofti, pole sul midagi vaja oma rahaahneid haarmeid ilmsüüta meeste taskusse ajada! Ei putu Mäsat! Muidu installin oma arvutist Minesweeperi maha, küll sa siis nutad! :)