Kolmapäev, 24. detsember 2014

Pühi!

Jaa, jõulud. Imeline aeg. Pärast seda, kui kuulasin raadiost jõulujumalateenistuse ülekannet, kus esines Savisaar, arvasin juba, et mida veidrat täna ikka rohkem juhtuda saab. Aga ei. Saksa kanal ZFD näitab praegu Albano ja Romina Powerit. Laivis. Ma arvasin, et nad on juba surnd, aga ei, elavad, lõõritavad ja keedavad spagettit (Albano just praegu kiitleb, et teeb sama head pastat kui tema mamma. Ja lööb risti ette, kui Romina väidab, et tema oskab ka ikka süüa teha).
Üldse on saksa telekanalite jõuluprogramm kuidagi lõbusam ja säravam, erinevalt meie võltsvagatsevast riigiringhäälingust või kommertskanalite tüütuseni äraleierdatud visadest hingedest. Ja hästi palju muinasjutufilme näitavad.
Muide, mis te jõuluvana käest saite? Mulle toodi grungekindad ja üks ümarik vaas, millest olevat hea matet juua.

Teisipäev, 25. november 2014

Vahemereaineline maavitsaliste hautis

Ma parem ei hakka rääkima reklaamjuttu, kui tervislik see sodi olema saab - igaüks võib proovida ja omad järeldused teha. Kui toorainete hinnad kokku rehkendada, pole ta ka teab kui odav, aga pluss on selles, et kõhu täis saamiseks kulub hautist üllatavalt vähe, seda isegi juhul, kui kartulid-makaronid kõrvalt ära jätta.

Lähteainetest oleks vaja varuda:
mõnisada grammi seeni (alusetäis šampinjone käib küll)
üks baklažaan
üks suvikõrvits
kolm-neli tomatit
paar küüslauguküünt
oliiviõli
palsamäädikat
worchestershire'i kastet
soola, pipart, lemmikmaitseainet (koriander, rosmariin, mis iganes).

Tükelda baklažaan ja suvikõrvits. Tükid sega eraldi nõus oliiviõli, palsamäädika, mõne grammi soola ja maitseainetega ning jäta veidiks ajaks laagerduma.

Kalla poti põhja tubli sorts oliiviõli (ei pea olema ekstra süütu, jääkõli on praadimiseks isegi parem) ja pruunista selle sees seened. Umbes poole pruunistamise peal lisa tükeldatud küüslauk.

Kui seentele hakkab aitama (lõhnast saad aru, maitsta on kah lubatud), kalla neile selga baklažaanitükid ja suvikõrvits. Kui segu keema hakkab, võta kuumust vähemaks, kata kaanega ja jäta hauduma.

Nüüd tükelda tomatid. Võid kasutada sama nõu, mille seest eelmine sats potti läks - vähem pesemist ja õli-äädikat läheb ka natu vähem raisku. Tomatitükkidele puista peale ohtrasti pipart, näputäis soola ja (jälle ohtralt) worchestershire'i kastet. Jäta mõneks ajaks seisma.

Ja ega nüüd polegi muud, kui käi aeg-ajalt poti sisu segamas ja passi peale, millal baklažaan juba  pehmemaks muutuma hakkab. Viimasel juhul on õige hetk tomatid potti kallata ning lasta kogu kupatusel edasi haududa.

Valmis saab siis, kui baklažaan pehme - selleks võib minna kuni pool tundi. Maitse segu ja vajadusel lisa soola. Jajaa, ma tean küll, mida arsti- ja muud tädid soola liigtarvitamise kahjulikkusest räägivad, aga usu mind - ilma soolata ei tule ka ülejäänud maitsebukett kuidagi esile. Kui tegid kõik õigesti, omandavad baklažaan ja suvikõrvits mõnusa puravikumaitse ja konsistentsi, piprane tomatimögin seal ümber annab vajalikku lisavürtsi.

Kui valmis, võta pott tulelt ja serveeri nagu paksu suppi või, kui oled tahkema toidu austaja, lisandina kartulite-makaronide juurde.

Märkus 1. Keegi ei keela sul enne seente pruunistamist sinnasamma potipõhja ka kanatükke või hakkliha praadida, aga see parandab ainult toiteväärtust, maitset mitte eriti.

Märkus 2. Kui taimetoit on sinu stiihia, viska koos baklažaanidega potti ka üks avokaado (koor ja kivi võta ikka enne ära ka, onju) - saad hulga tahedama ja kõhtutäitvama suutäie.

Märkus 3. Täiesti on lubatud koos küüslauguga ka natuke sibulat praadida.

Märkus 4. Kui rahvast palju ja puudus majas, riivi tavalist kõrvitsat ja lase enne potiviskamist koos baklažaani ja suvikõrvitsaga samas segus marineeruda. Kõrvitsale pead kindlasti ka soola lisama!

Märkus 5. Ühe paprika võib ka panna.

Pilti juurde ei pane - ametlik põhjus on see, et maitseb see sodi oluliselt parem kui välja näeb. Mitteamelik - lihtsalt ei viisi :)



Kolmapäev, 14. mai 2014

"No ei ole ju kedagi valida!"

Suures e-valimiste rappimise tuhinas oleks peaaegu meelest läinud, et needsinatsed hakkavad juba homme pihta.
Niisiis, kellele müüa oma üliväärtuslik hääl? Keda saata Europarlamenti muretut pensionipõlve nautima Eesti huvide eest seisma?
VVK kodukale on oma nimed kirja saanud 66 kandideerijat kaheksast erakonnast. Võtamegi erakondade kaupa.

Eestimaa Ühendatud Vasakpartei

On välja pannud ühe kandidaadi. Valev Kald on kahtlemata tore inimene, aga magistrikraad Eesti ja Euroopa avaliku õiguse alalt, veel enam aga selle omandamiskoht - Akadeemia Nord - näitab, et, kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi - noh, et ongi lihtsalt tore inimene :)

Sotsiaaldemokraatlik erakond

Sotside positsioon on praegu päris hea ning tõenäoliselt võivad nad arvestada vähemalt ühe, aga kui tõesti hea päev juhtub olema, siis isegi kahe saadikukohaga. Aga kes neist 12-st? Marju Lauristin on päris hea variant. Mulle meeldib tema aus suhtumine - eks ole ju Marjustin ise ka öeldnud, et läheb europarlamenti endale väärikat vanaduspõlve kindlustama. Ja ühena vähestest kandidaatidest on ta selle ka ära teeninud.
Ülejäänud sotsidega on kahtlasem. Härrad-prouad ministrid vaevalt oma kohtadest loobuvad, nii et Ivari Padari, Jevgeni Ossinovski ja Urve Palo poolt erilist mõtet hääletada ei ole. Ilmselt pole ka Eiki Nestoril erilist valu oma spiikrikoht parlamendi realiikme oma vastu vahetada. Hannes Hanso läheb niikuinii varsti järjekordsele ümbermaailmareisile, nii et Brüssel oleks tema jaoks igati lati alt läbijooksmine.
Kardetavasti ei kannata Toomas Alatalu õrn hingeke Europarlamendis lokkavaid intriige ja ärapanemist välja, nii et teda pole mõtet niivastutusrikka kohaga kiusata. Marianne Mikko poolt mina küll hääletada ei soovita - mitte et mul midagi naisõigusluse vastu oleks, aga see tädi teeb võrdõigusluse diskrediteerimiseks rohkem kui mistahes meesšovinist suudaks.
Ülejäänud sotsidest võib valida keda tahes, ehkki, kui nüüd mõtlema hakata - mida Liina Raud ilma Mihklita Brüsselis peale hakkab? Aga mis see minu asi on, eks.

Rohelised

Jällegi neli toredat inimest, kes kahtlemata oma igapäevatööd tehes oleksid Eestimaale igati kasulikumad kui Europarlamendis aega surnuks lüües.

IRL
Teate, ma olen neist igaühega eraldi või kõigiga koos valmis viina võtma ning elu ja inimeste üle arutlema, samuti ei laseks ma kunagi mitte kellelgi neile liiga teha, aga ärge palun seekord nende poolt hääletage! Äkki jõuab tagumiku kaudu pärale, et teatud asju ei ole päriselt ka ilus teha. Eriti oma valijaid imbetsillideks pidada.

Keskerakond

Vähem kui kolm mandaati on nende jaoks kindlasti läbikukkumine. No ja eks põhiline häältemagnet ole neil ju teadagi kes. Edgaril pole ju vaja e-valimiste kallal urgitseda, ta paneb valimised ju nagunii lõdvalt kinni. Ja ärge kirtsutage ja vuihhitage siin midagi, mõelge parem võimalusele, et äkki ta võtab kätte ja lähebki ära Brüsselisse! Ta võib ju praegu öelda, et ei lähe, aga kes teab, mis elu toob - uus pruut võib tahta Euroopasse peenema elu ja parema köögi peale või siis tuleb kellelgi Edgari ülemustest idee, et temast võiks Europarlamendis ju rohkem kasu olla...
Ülejäänud keskerakondlastest soovitaksin Aadu Musta - mis sest, et keskerakondlane, on ta ikkagi tubli ja tark mees ning pealegi kunagi mulle ühe teene osutanud - ole meheks, Aadu, ega ma niisuguseid asju ei unusta ;)

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Sama jutt mis roheliste kohta. Intellektuaalselt oleks muidugi huvitav, kui mõni neist valitakski ära, aga kui juba tõenäosustest ülesõitmiseks läks, võiksin ma parem lotoga mõned miljonid võita.

Reformierakond

Kuulge, mis mõttega te mulle mu oma maksudest makstud raha eest trükitud spämmi saatsite? Nii pole ilus! Ja ma ju ei kavatsegi seda lugeda!
Eesti tabloidid maksaksid ilmselt rekordhonorari sellele paparatsole, kes jäädvustab Ansipi näo tol hetkel, kui selgub, et teda ei valitudki. Teoreetiliselt täiesti võimalik, eks neid väljavihastatuid ole võimuloleku aja jooksul kogunenud piisavalt. Aga niipalju kui ma Eesti valijat tunnen, saavad oravad ühe mandaadi ikka kätte ja kõigi märkide järgi on äravalituks teadagi kes. Võib-olla on Kaja Kallasel ka mõned šansid, aga ma hästi ei usu, et oravad kaks mandaati saavad. Ja ärge, kurat, mõelgegi Jürgen Ligi poolt hääletada! Seda meest mina küll rohkem poliitikas näha ei taha!

Eesti Iseseisvuspartei

Mul tekkis sama küsimus mis tõenäoliselt teilgi - mis seltskond see veel on? Õnneks on olemas Google: "Euroopa Liidu vastane ja autarkilist geopoliitikat pooldav väikepartei. Tuleviku Eesti Erakonna õigusjärglane". Kandidaatide nimekiri kinnitas hetkeliselt tekkinud arvamust - ikka täiega punk seltskond, ainult Trubetsky ongi veel puudu. Mõelge kui tore oleks - Merca ja Juku-Kalle Europarlamendi suitsunurgas salamisi sissesmugeldatud õllepudeleid tühjendamas, taustaks Kivisildniku kommentaarid ja Rutiku jämmimine? Miks niisugused nähtused kvootide alla ei käi, ah?

Ükskikkandidaadid

Kui erakondlik lehmakauplemine, onupojapoliitika ja teineteisele jala (või millegi muu) tahapanek sul, nagu kõigil ausatel inimestel juba ammu okserefleksi tekitab, siis hääleta mõne üksikkandidaadi poolt. Ära karda, et su hääl niimoodi kaotsi läheb - ka siis, kui sinu kandidaat valituks ei osutu, jõuab su sõnum paremini kohale kui vastumeelse erakonna poolt antud hääl.
Aga keda 16-st kandidaadist konkreetsemalt eelistada?
Indrek Tarand läheb seekord ilmselt mütsiga lööma ning jääb parlamendikohast ilma - ja see on talle täiesti paras.
Ma ei tea, millele loodab Kristiina Ojuland, aga ega tal ju kaotada enam midagi ei ole ka. Kui leidub keegi, kes tema poolt peaks hääletama, siis uskuge, ega ta teid paremini kohtle kui oma lambaid.
Võib-olla tasuks kaaluda hääle andmist Silver Meikarile - ma küll täpselt ei tea, mis asjaoludel ta Reformierakonna rahastamisele vee peale tõmbas, aga niisuguse asja päevavalgele toomiseks on mune vaja.
Ja see tädi, kes maksud ära lubas kaotada ning igaühele 500 eurtsi kuus visata, on kah täitsa nunnu.

Laupäev, 8. märts 2014

"Kle, missuguse arvuti ma ostma peaksin?"

Oojaa, kõik itimehed teavad (ja vihkavad) seda küsimust. Küsijaks on tavaliselt naissoost sõber/tuttav/sugulane ja tõlkes tähendab see "Arva nüüd ise ära, mida ma tahan, milleks mul arvutit vaja on ja kui palju ma olen nõus raha välja käima, hoolitse selle eest, et arvuti harmoneeruks mu sisekujunduse ja küünte värviga, soovitavalt too see pill poest ära, seadista sinna igasugu kellad-viled ja piraat-office ning ole valmis kuulama mu hädaldamist, kui miski ei tööta nii, nagu ma ette kujutasin või kui ma mõnda nuppu esimese poole sekundiga üles ei leia". Oma isikliku naisega on sesmõttes lihtsam, et finantsmõistatamine jääb ära (papp tuleb ju nagunii sinu taskust), kõiki muid loetletud probleeme saad aga enda kaela sellevõrra rohkem, kaasaarvatud kohustus osutada supporti 24/7/365 ning automaatne süüdiolek kõiges, mida arvuti parasjagu teeb või ei tee. Aga selleks me ju kõik naise võtsimegi, onju.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega itimehed ise ka arvuti valiku protseduuri oluliselt kergemaks ei tee. Kui üks suudabki sulle selgeks teha, et näiteks i5 protsessor, 8GB mälu ja 128 GB SSD on parim kombinatsioon, mida sa 500 euri eest hetkel saada võid, tuleb kohe järgmine, kes ütleb, et videokaart on seal kehvavõitu ja kunagi ühes foorumis olla räägitud, et pärast viit aastat intensiivset kasutamist hakkavat ventilaator liiga kõva häält tegema. Mispeale kolmas teatab, et midagi muud kui Dell tema põhimõtteliselt ei ostaks, neljas hakkab aga joonelt tõestama Lenovo paremust. Ja siis ilmub juba aastapäevad kärpimist vajava karvkattega tegelane, poetab mokaotsast, et Windowsi eest pole küll vaja juurde maksta, sest kogu progressiivne inimkond kasutab ju ometi liinuksit, kus on ju kõik vajalik olemas, kaasaarvatud AutoCAD. Mispeale vähemalt kaks eelloetletud isendit kohe ära lepivad ja teda harvanähtavas üksmeeles tümitama hakkavad.

Pole parata, tuleb tunnustada Steve Jobsi geniaalsust - jah, sa saad valida seadme värvi, niikaua kuni see on must, valge või alumiiniumikarva, ning sa ei pea põdema tema näitajate ega toimimisloogika pärast, sest see pole sinu asi. Lisaks võid olla kindel, et saad parima turuloleva toote - kui mitte miski muu, siis vähemalt hinnalipik peaks sind selles ju veenma, eks.

Aga hea küll, natuke nõu nüüd neile ka, kellel doktor Baarmäni sarnast suurepäraste IT teadmistega sõpra  varnast võtta pole.

1. Kasutatud arvut, nii nagu kasutatud autogi osta ainult siis, kui tead väga täpselt, mida teed. Aga kivõrd sa neid nõuandeid juba loed, siis ilmselt sa ikka väga täpselt ei tea. Või on sul välja käia ainult suurusjärk 100 eurot. Pluss teist samapalju vältimatuks avariiremondiks ja kiiret vahetamist vajavate juppide väljavahetamiseks. Pluss kolmas sota puuduoleva tarkvara paigaldamiseks ja hädavajalikeks seadistusteks. Ainult et 300 eest saab juba tutika ja tehases seadistatud arvuti, millel pealegi kaheaastane kohustuslik garantii. Nii et veelkord - kui sul kogemusi pole, jäta kasutatud arvuti parem ostmata.

2. Kui sinu arvutikasutus piirdub netis surfamise, juutuubi vaatamise, lehtede lugemise, skaipimise ja aeg-ajalt mõne kirja toksimisega, siis osta parem tahvel. Kui pead lisaks kasutama mõnikord ka ID-kaarti (ja ei raatsi endale mobiil-ID-d teha) või tõmbad netist filme ja vaatad neid peamiselt arvutist, siis ära osta tahvlit.

3. Tõsisemaks töötegemiseks ja/või mängimiseks osta lauaarvuti. Koos korraliku arvutilaua, ergonoomilise tooli, kahe monitori, bassiga kõlarikomplekti, randmetoega hiiremati ja veebikaameraga. Eesti keeles - arvutikasti hinnanumbrile rehkenda teist samapalju kohe otsa. Aga noh, töötegemine on ju tõsine asi, mängimine seda enam.

4. Ära osta kõige odavamat turul saadaolevat sülearvutit. Neil on tavaliselt kehva protsessor, vähe mälu ja nigelavõitu koostekvaliteet. Esimesed pool aastat või, kui veab, siis garantiiaja lõpuni on elu enam-vähem normaalne, ühel hetkel aga muutub masin piinavalt aeglaseks, ei saa enam vingemaid lehekülgi lahti ning ka filmide vaatamisel hakkab hakkima.

5. Mis tuletab mulle meelde - süler ei kannata tolmust keskkonda. Ega pehmet pinda. Ja söögi-joogiga võiks kah ettevaatlik olla. Kui sinu kasutamisharjumused sisaldavad läpakaga voodil kõhutamist ning sinna juurde pitsa või küpsiste näksimist ja kohvi või limonaadi pealerüüpamist, siis võid end kohe arvutipoe kuldkliendiks vormistada. Nimelt katab pehme pind kinni arvuti jahutusavad, sama teeb ka arvuti sisse kogunev tolm, juuksekarvad, saiapuru ja muu sihuke staff. Pikaaegselt kuuma saanud arvuti aga sureb üsna ruttu, sama teed läheb masin, millele kas meelega või kogemata valatakse peale suhkrut sisaldavat vedelikku.

6. Sihukeste arvutite hinnad, mille toimimine ja töökindlus tavaliselt ka pärast garantiiaja lõppu oluliselt ei vähene, algavad 500 eurost.

7. Kui Apple meeldib ja rahakott üle käib, siis ära häbene - osta, kindlasti saad hea arvuti.

8. Kui raha palju, ent Apple suhtes tõrge, vaata kaubamärki Alienware.

9. Ekraan pole kunagi liiga hea ega liiga suure resoga.

10. Oska hinnata pisiasju - mõnusa vajutusega klaviatuur, klaviatuurivalgustus, võimalikult palju USB 3 pesasid (need on sinist värvi ja tavalistest oluliselt kiiremad), suurema resoga videokaamera, kaardilugejad.

11. Vaikne arvuti on HEA arvuti.

12. Kui vähegi võimalik, eelista tavalisele kõvakettale SSD-d. Vimane on kõvakettasarnane toode, mis töötab mälupulga põhimõttel, kuid on tavakettast oluliselt kiirem ja võtab vähem elektrit. Minu isiklikul läpakal pikendas originaalkõvaketta vahetamine SSD vastu aku tööaega seniselt kahelt tunnilt peaaegu neljale, arvuti ülesärkamine aga kiirenes vähemalt kolm korda. Sest pole midagi, et SSD on mahult väiksem - oma porri hoia parem välisel kettal, ja ega sa seda nagunii ju kogu aeg ei vaata ka.

13. Kui pakutakse garantiipikendust, siis VÕTA, kui rahakott vähegi üle käib.

14. Ei ole see Windows 8 ka nii hull midagi, harjud ära küll. Kui sinu arvutikasutamisharjumused aga on väga kindlad ning sa eelistad end siduda kindla opsüsteemiga paljudeks aastateks, lase endale paigaldada Ubuntu.

15. Tehases kaasapandud arvutispetsiifilised tarkvaravidinad - kiirklahvid, kiirkäivitajad, suppordi- ja sidebarividinad ning muu sihuke mudru - on mõistlik arvutist välja visata nii kähku kui võimalik. Kui pakutakse viirustõrje prooviversiooni, ÄRA VÕTA - lahtisaamine võib pärast olla paras raketiteadus. Elementaarne viirustõrje on Windows 8-sse juba sisse ehitatud, varasematele saab selle siit.

16. Tahvel tahab kaasi, läpakas korralikku kotti - sa ei taha ju oma kallist vidinast kohe ilma jääda, ega? Mehaanilised vigastused ei käi garantii alla ka.

Pühapäev, 23. veebruar 2014

Matehooliku pihtimused

Mate on teatavasti imejook, mis võitleb nii väsimuse, unetuse, kerge ja madala vererõhu ja lampjalgsuse vastu, ühtlasi stimuleerib ka ainevahetust ja peletab näljatunnet. Aga see kõik selgus alles siis, kui mul bombilla ja kalebass juba jupp aega olemas olid ning sõltuvuski juba välja kujunenud.
Enda peal läbi viidud inimkatsete põhjal võin väita, et väsimust ja näljatunnet peletav ning vererõhku reguleeriv toime on matel täiesti olemas. Mul kui tavapärasest kõrgema vererõhuga indiviidil avaldub see võõrutusnähtude kujul - kui igapäevane matetops joomata jääb, tuleb järgmisel päeval tugev peavalu, mida mõningal määral leevendab hobuseannus ibuprofeeni, vererõhutablett ja intensiivne kaelamassaaž, täielikult aga tavapärane doos matet.
Üldiselt olen oma matejoomiskogemusega rahul. Lisaks vererõhu- ja isuvärgile ning suurenenud vedelikutarbimisele võib plusspoolele lisada ka tegevuse enda - kõrvitstopsi seest kõrrega kuuma jooki imeda on ikka oluliselt rohkem zen kui lihtsalt tassi seest kohvi rüübata. Muide, pärast matejoomisega alustamist pidin kohvist lõplikult loobuma - paar korda proovisin, aga kõht läks lahti ja paha hakkas.
Eks matel ole oma tumedam pool ka. Väidetavalt on matejoojatel keskmisest suurem tõenäosus haigestuda neelu- ja söögitoruvähki. Ise pakun, et see võib olla tingitud liiga kuuma vee liiga sagedasest sattumisest üsna õrnadele kudedele, aga võib-olla ka taimetolmust, mida sihukesest joogist rohkelt eraldub. Noh, tavaliselt ma seda nagunii väga kuumalt ei joo ju.
Alt läksin kah mitme asjaga. Kõigepealt sellega, et jäin uskuma valmistamisõpetust - "täida kalebass kolmandiku kuni poole ulatuses lehepuruga.." Ühesõnaga, sain aru, miks alkoholi- ja narkotsitarbimiskeeluga araabiamaad on suurimad mate importijad. Praegu panen suurde kalebassi viis-kuus teelusikatäit puru ja tiksun sellega tööpäeva lõpuni.
Kalebass on hea asi - hoiab tee kaua ja ühtlaselt sooja, samas pole väliskest nii kuum, et sellest ei saaks palja käega kinni võtta. Esimese kalebassiga tegin muidugi selle tüüpilise vea, et proovisin sellest juua KOHE, kui kätte sain. Ei olnud hea maitse, ka paaril järgmisel korral mitte. Järgmised lasin juba koos teepuruga öö otsa seista ja seejärel koukisin tavalise teelusikaga seal sees olevat ollust nii palju, kui lahti tuli. Läks paremaks küll.
Ma ei tea, kas see on spetsiifiliselt Eestis müüdavate bombillade probleem, aga kui mu kah matehoolikust sõbrants kurtis, et tema roostevabast terasest kõrs on huuliku juurest katki, õnnitlesin juba mõttes tema poiss-sõpra, kuid ei läinud palju aega, kui ka mu enda samast materjalist kõrs katki läks. Ma nagu hästi ei usuks, et see jook nii söövitav on. Ja bambusest kõrred on siiamaani vastu pidanud.
Praktika näitab, et klassikalised, keermega varre küljest lahtikäiva filtriga bombillad lasevad üsna palju puru vahelt läbi. Sihukesed vedrutaolise keermega on ses mõttes paremad, lisaks nad ka ei ummistu nii kergesti, kuna veele avatud pind on suurem ja jaotub ühtlasemalt.
Mu kõige esimene matepakk oli Venemaa kaudu imporditud mark "Printsessa Java", mida müüdi üksvahe Selveris ja sealt umbes aasta tagasi ära korjati. Täiesti ilmaaegu, see on siiamaani maitselt parim, mida olen joonud.
Vahepeal fännasin igasugu Paraguai matesorte, aga nüüd, vanuigi, tundub nende maitse liiga intensiivne ja suitsune. Nüüd olen pidama jäänud rootsuvabadele Argentiina sortidele. Igasugused muud variandid ja lisandid on kah proovitud, aga ei tekitanud erilist vaimustust.
Reisivariandina kandsin üksvahe kaasas plekist teekarpi, aga praktika näitas, et selle kaas polnud kuigi tihe ja kotipõhi oli ikka puru täis. Nüüd on mul avariivariandina kaasas mõned teepakikesed, mis pole maitse poolest suuremad asjad, aga vähemalt peavalust päästab üheks päevaks ära.
Kalebassi pesemisel peab olema ettevaatlik. Teepuru tuleb sealt seest välja üllatavalt palju (muide, kui tegite juhendi järgi ja panite puru vähemalt kolmandiku nõust, siis ärge imestage, kui see on ka pärast päev otsa vee pealekallamist põhjast jummala purukuiv) ning kohu see sodi, kui ta otse kraanikaussi valada, ummistab üsna kiiresti ka kõige laiema kanalisatsioonitoru, moodsa aja kapillaarvoolikutest rääkimata. Teiseks voolab korralikult läbiloputamata kalebassist välja spetsiifilist lillakat värvi vedelikku, mis määrib kõik ettesattunud pinnad ja mida on ärakuivanud peast tõsiselt raske puhastada.
Mis veel? Olen üritanud mängida igasugu lisandite, näiteks mahlade, sidruni, mee ja muu sellisega, aga isiklikult tundub, et need teevad maitse hullemaks.
Külmast peast kannatab mate juua küll, aga soojalt on ikka parem.

Kuidas rohkem juua

Ärge nüüd väga elevile minge - kui soovite nõuandeid, kuidas rohkem alkoholi rihmavahele mahub või kust juurde klappida, kui taara tühi ja klots otsas, siis sellest räägin mõni teine kord. Praegu aga mõned nõuanded neile, kel neerud haiged, dieedipidamine käsil või mingil muul põhjusel saanud arstitädilt käsu rohkem vedelikku tarvitada.
Üldiselt on nii, et janutunne (ja ka selle puudumine) võib olla petlik. Näiteks kui oled haige ja sööd ravumeid, võib su organism arvata, et aitab küll, ja rohkem vett juurde ei küsi, ehkki oleks vaja. Samas jälle siis, kui ronid külmkapi juurde ebamäärase sooviga, et tahaks midagi näksida, aga täpselt ei tea, mida, on su tegelikuks tõukejõuks enamasti just janu, mitte nälg. Viska sissejuhatuseks üks klaasike vett hinge alla ja mõtle seejärel paar minutit, kas sa ikka päriselt ka tahtsid süüa. Või läks tahtmine juba üle - ja enamasti lähebki.
Teisest küljest jälle ei tasu endale, hambad ristis, iga tunni järel kaheliitrist veepudelit kurku kallata. Esiteks ütled niimoodi oma organismile, et janu kustutamine on mitte nauding, vaid ebameeldiv kohustus, millest tuleks võimalusel hoiduda.
Teine ja olulisem põhjus aga on osmoos. Kes ei tea, siis viimane kujutab endast vesilahuste omadust liikuda iseenesest läbi membraani, kusjuures nii, et madalama kontsentratsiooniga lahus liigub kõrgema kontsentratsiooniga lahuse poole. Ehk puust ja punaselt: sinu keha rakkudes on soolade kontsentratsioon kõrgem kui selles vees, mille sa endale sisse jood, ja sellepärast saavadki rakud vedelikku juurde, kui nad seda vajavad. Kui sa aga lürbid sisse rohkem, kui su neerud kehast välja viia jõuavad, väheneb soolade kontsentratsioon sinu keha rakkudes ning vedelik hakkab neist hoopis välja voolama. Õnneks päris kuivaks su rakud joosta ei jõua - enne sured sa suht piinarikast surma.
Üldiselt peetakse soovitavaks, et nii 60-kilone inimene, kui ta just parasjagu maratoni ei jookse, peaks päevas tarvitama 2-2,5 liitrit vedelikku päevas. Siin on muidugi üks probleem. 2 liitrit teeb kas 10 klaasi vett või 20 tassi kohvi. Viimane näiteks tähendab seda, et pärast hommikust kohvikruusi peaksid töö juures kohvitama iga poole tunni tagant. Ja lõpetad nagu Dilbert. Või saad diabeedi, kui jood kohvi nagu enamik, st suhkruga.
Arvad, et vee lürpimine on meeldivam? Noh, paar esimest klaasi lähevad suht libedalt. Väike trenn või muidu liikumine aitab kurku kallata ehk veel paar tükki. Aga ülejäänud liiter läheb juba üsna vägisi, ja mida päev edasi, seda suurema vastikusega sa oma veepudelit vaatad.
Väga palju ei päästa ka igasugu värvilised-kihisevad joogid, limonaadid, koolavedelikud või maitsestatud joogivesi. Esiteks jood endale sisse mõttetult suure koguse suhkrut, ja see ainult süvendab neid probleeme, mille vastu sa suurenenud vedelikutarbimisega võidelda kavatsesid. Sama käib dieetjookide kohta, ainult ei seal saad suhkru asemel lataka ebamääraselt teadaoleva toimega kemikaale ning lisaks nüristavad kunstlikud magusained su organismi võimet aru saada, mida ta täpselt sööb ja kui palju energiat sa söödust eeldatavalt saad. Ehk lühialt öeldes - sa ajad oma ainevahetuse lolliks.
Õnneks nii, nagu kaloreid saab sissesöömise asemel ka sisse juua (ja õlu ning õllesarnased joogid aitavad kahtlemata vedelikubilanssi parandada), võib ka vett joomise asemel hoopis süüa. Söö suppi, ära koonerda salatiga, võta magustoiduks või vahepalaks mõni puuvili, ning tavapärase 20-30% vedelikukoguse asemel, mida tavatarbija oma päevasest vedelikukogusest toidust saab, võid selle üsna vähese vaevaga venitada 40-60% peale. Mis tähendab, et sinu kohustuslik lisakstarvitatav veenorm kahaneb umbes neljale klaasile, mis ei olegi nii väga hull, õuna- või kurgihooajal aga võib kraan üldse kuivale jääda.
Kevadtalvisel perioodil on aedviljaga muidugi raskem, kuid siis võid ju nii profülaktika mõttes kui ka paremate maitseelamuste saamiseks proovida kõikvõimalikke teesid, eriti just neid raviomadustega. Viimaste eelis tavalise musta ja rohelise tee ees on just suurem variatiivsus - kui täna jõid pärnaõieteed, siis homme võid proovida kibuvitsa, ülehomme apteegitilli ja kui ülehomme õhtul hästi uni tulla ei taha, siis mekid humalakäbide peal tõmmanud leotist. Väga põnev, kasulik ka.
Mina isiklikult teepaikikesi ei poolda. Kui häda käes, ajavad need muidugi asja ära, aga midagi pole teha, paberimaitse jääb ikka külge. Hangi parem teesõel, sihuke, mis käib kinni ja mida saab teevee sisse uputada. Nende kvaliteet on enamasti kehva, nii et kui sul on vähegi pikaajalisem teejoomisplaan, investeeri kvaliteeti. Viimast näed kohe ostes - mida täpsemini ja tihedamini sõel kinni käib, seda kauem tõenäoliselt vastu peab.
Teesõelast järgmine samm on bombilla ja kalebass, aga nendest kirjutan eraldi.