Laupäev, 25. veebruar 2012

Presidendi vastuvõtu kätlemistseremooniast

Presidendipaari külalised oma kätlemisjärjekorda ootamas.
Jah, on see aeg meie rahvakalendris, kus ka peavoolumeedia muutub Perekooli filiaaliks - ma pean oma isiklikust raadiost kuulama minu enda räige tööga makstud maksudest ülal peetavat programmi, kus käib miskine soigumine ja vingumine, kas seda üldse vaja on, miks kutsuti need ja mitte teised näod (loe: ajakirjanikud ise jäid kutsumata, nõmeee!), miks alati irisetakse nii palju kleitide üle (ja jutus tuleb välja, et nad ise ka, ehkki mitte raadioeetris, sest uhkus ei luba) ja nii edasi ja viu-viu-viu.

Käesolevaga teatan ametlikult, et minu, pealinna klatšist kaugel elava provintslase jaoks kujutab kätlemistseremoonia endast iga-aastast visuaalteatmikku "Kes on kes Eesti Vabariigis". Just siit ja mitte mingist idiootsest seltskonnakroonikast saan ma teada, kes on meie olulised inimesed, kuidas nad välja näevad, kellega ametlikult koos elavad (või ei ela) ja kas nad on vahepeal vanemaks või haigemaks jäänud. Ja koos sadade tuhandete kaaskodanikega pole mul vähimatki soovi, et selle väljanäituse osas midagi muutuks.

Kleidid mind eriti ei huvita, minupoolest tuldagu või ilma :p