neljapäev, 31. detsember 2015

Doktor Baarmäni aastalõpuintervjuu

Sellega on nüüd nii, et ka mul pole Eesti rahvale midagi uut ja olulist öelda. Ja tegelt ka mina tahaks pigem veeta uue aasta kusagil soojas kohas palmi all, varbad vees ja hea raamat näpu vahel. Nätsu närimise ja naise vahetamise suhtes pole päris kindel, aga ega kõiki lollusi euroopalikest väärtustest kantud tegevusi ei pea kah järele tegema.

Mis puutub põnevasse ja meelierutavasse pagulasküsimusse, siis siin pole muidugi kaksipidi arvamust - inimene, kes tuleb meie igavesse novembrisse meie armsa Wabariigi pakutavat igakuist 90-eurost  sotsiaaltoetust sirgeks lööma, on täiesti ilmselgelt meeleheitel ja kaotanud igasuguse lootuse, et kusagil mujal võib tal mingigi šanss olla. Just nõnda karastus teras, just niisuguse kasvatusega sirguvad uued Bruce Willised ja Mäe Andresed ning kes teab, võib-olla kirjutab mõni Lähis-Ida Kreutzwald kunagi eepilise rahvalaulu karmi Põhjamaa porisel pinnal sirgunud heerosest. Need ülejäänud pagulasmassid, kes tööd ei viitsi teha, võtab külm nagunii ära. Varastada pole meilt ju midagi ja pudelikorjamisbisnises valitseb nendetagi karm konkurents ning pidev oht lõuksi saada. Mis terroriohtu puutub, siis need, kes on siin elanud 90-ndatel, kehitavad vaikse automaaditärina ja paari pommi lõhkemise peale ainult tüdinult õlgu.

Häbi ja piinlikkust ma kellegi pärast tunda enam ei viitsi. Neegrite vastu poole mul isiklikult midagi, hindude vastu küll, aga mitte nende nahavärvi pärast, vaid selle eest, kuidas nad ühele tundmatuks jääda soovivale rahvusvahelisele suurkorporatsioonile supporditeenust pakuvad. Aga noh, eks nad ise teavad, millise karma nad endale valetamise ja lolluse eest kaela tõmbavad. Neegrid seevastu vist karma mõistet ei tunnegi ja üldse on nad lahedad sägad.

Homme kehtima hakkava kooseluseadusega läks küll kehvasti. Mismõttes võivad koosellu astuda ainult kaks määratlemata soost isikut? Miks meil hoopis laialdasemalt levinud kooseluvorm - mees + naine + armuke + määratlemata hulk sõpru-sõbrannasid - säädusest välja jäeti? Kas ülejäänutel polegi siis inimõigusi, ah? Kas kärgperes kasvavad lapsed ei vajagi tunnustust ja õiguslikku kaitset? Riigikogul on siin, mille üle mõelda.

Mida ma igasugu homo-, trans- ja muudest seksuaalidest arvan? Maailma kõige rõhutuma vähemuse (valge heteromees) esindajana leian, et see pole minu asi, kas ja kellega keegi tohib või ei tohi magada. Mida diskussioon edasi, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et nimetet nääklus toimub eelkõige nende vahel, kes on juba kapist väljas, vs need, kes arvavad, et juhtub midagi hirmsat, kui nad ise ka kapist välja ronivad. Võtame või tüüpilise näite - üks vägagi tuntud spordiajakirjanik, kes on mitut puhku esinenud traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvate ja samasooliste suhteid (ja üldse pehmovärki) hukka mõistvate avaldustega. Kui me nüüd nimetet indiviidi lähemalt vaatleme, näeme vaimustavat kollektsiooni kapiinimest iseloomustavatest joontest - edev ja metsikult suure tunnustusvajadusega, käib keskmiselt paremini riides, pöörab suurt tähelepanu oma füüsilisele vormile (ja eksponeerib seda igal võimalikul juhul), armastab klatšida ning sealjuures on rõhutatult vaenulik nn vikerkaarerahva suhtes - ma ei väida, et ta orientatsioon on nii- või naasugune, aga järeldused teeb igaüks ise ;)

Mis pinevasse rahvusvahelisse olukorda puutub, siis minu teada on see pinev olnud juba viimased mõnituhat aastat. Ikka peetakse kusagil mingeid mõttetuid sõdu või vähemalt valmistutakse nendeks, ikka keeravad ühed inimesed teistele käkki või üritavad oma suurt ego pisikese maakera piiresse ära mahutada. Miskipärast arvan siiski, et tasapisi läheb paremaks - vähemalt tissi- ja kassipilte on ju internetis iga aastaga üha rohkem :)

Ega uueks aastaks ei oskagi muud soovida, kui et olge mõnusad, ajage oma asja, ärge laske end välistest asjaoludest segada ja lööge sirgeks kogu raha, mis teile on eraldatud. Täpselt nagu need djuudid siin videos:



pühapäev, 13. detsember 2015

Milline mobiiltelefon jõulukingiks valida?

Ja kultuseinimestele ilusat advendi jätku!

laupäev, 7. märts 2015

Laisa mehe hommikupuder

Maitsva ja tervisliku hommikupudruga on see häda, et tolle kokkukeetmiseks pead tõusma mõned minutid varem kui tavaliselt ning eks temaga ole üksjagu vaeva ka - sega kokku, passi, et üle ei kee, lõpuks oota, kuni ära jahtub.
Kui sul aga leidub kodus multikeetja (nagu mul näiteks), on elu palju lihtsam. Aega ja vaeva nõudva ettevalmistustöö võib jätta eelmiseks õhtuks. Tõsi - kuna kõik komponendid peavad öö läbi toatemperatuuril seisma, siis piima paraku kasutada ei saa, aga ega eriti vaja ei ole ka.
Niisiis, võta üks väiksemapoolsem õun, tee tükkideks, eemalda südamik ja kui soovid, siis ka koor. Viska potti. Peale raputa ohtralt kaneeli ja kui sul on, siis ka näpuotsatäis kardemoni. Suhkrut ega soola ära pane, selle asemel otsi kapist kuivatatud puuvilju. Mina panen tavaliselt kolm datlit, kolm suuremat kuivatatud aprikoosi ja mõnikümmend grammi rosinaid. Dattel annab põhimagususe, aprikoos seda tasakaalustava hapukama meki ja rosinad on niisama mõnusad. Rosinate asemel on kuivatatud jõhvikad ka väga head, aga neid liigub laiatarbepoodides tiba harvemini, kallimad on ka. Tõsi, ega kõige odavamaid rosinaid ka osta tasu, meie sõbrad usbekid kipuvad neile suht palju kivikesi ja oksatükke sisse jätma.
Pudru põhikomponendiks soovitan kas nisuhelbeid või jämedaid röstitud kaerahelbeid. Tavaliselt on multikeetjaga kaasas ka mõõdutopsik, ühe õuna kohta on kaks topsikutäit helbeid just paras kogus. Kaerahelvestele olen peale kallanud umbes supilusikatäie oliiviõli (ekstra süütu on liiga vänge, see odavam jääkõli aga täpselt paras), nisuhelbed saavad ka ilma õlita väga hästi läbi. Siis lisa tavalist kraanivett, selle arvestusega, et ühe topsitäie helveste kohta tuleks kaks-kolm topsitäit vedelikku. Sega kogu kupatus paari hooletu randmeliigutusega läbi, sulge multikeetja kaas, programmeeri pudru valmima näiteks kella 7-ks ja kobi magama. Hommikul ärka multikeetja piiksumise ning meeliülendava kaneeli- ja kardemonilõhna peale. Niikaua kuni võimled ja duši all käid, hoiab keetja su pudruportsu parajalt sooja, aga kui liiga palav puder pole sinu stiihia, lülita oma automaatpada lihtsalt välja. Niimoodi jahtub ta küll natuke kiiremini, kuid ega ta seal kaane all päriselt külmaks ikka ei lähe.
Minu öeldud kogusest tuleb välja kolm täis või neli mitte nii väga täis pudrukaussi. Kui juhtud üksi elama, siis jäta need kaks ülejäänud kaussi rahulikult kööki seisma - soojas toas ei juhtu selle pudruga midagi, külmast peast on ta aga vaat et paremgi.
Õuna asemel pirni või mõnd muud värsket frukti kasutada ei olnud hea mõte - tavaline õun töötab kõige paremini.
10-minutilisest keetmisajast piisab, eriti kui ta hiljem veel natuke haududa saab.
Ja keeduanum pese parem kohe, kuni veel soe - nii võid pääseda pelgalt üleloputamisega. Kui pudru seal juba päev otsa seisnud, on kraapimist-leotamist kõvasti rohkem.
Kui sa aga kogu selle keedumajandusega kohe üldse jännata ei viitsi ja/või arstitädi käseb rohkem piimatooteid tarvitada, saad läbi veelgi lihtsamalt.
Osta maitsestamata jogurtit.
Rüüpa natuke pealt ära.
Kalla eelmisel õhtul sinna natuke rosinaid ja kaerahelbeid (või, kui sihid hipsteriseisust, siis näiteks toortatart).
Kui kallamine alles hommikul meelde tuli, võid piirduda ka ainult kaerahelvestega - rosin ja tatar tahaksid seista, kaera aga võid põhimõtteliselt kohe krõmpsutama hakata.
Mulle isiklikult piisab hommikul poolest 400-grammisest topsist. Kuivõrd aga jogurtitopsid kisuvad viimasel ajal sinna 380 grammi kanti, tuleb kas paar lumekrabi pulka, üks keedumuna või paar tükki heeringat peale hammustada. Lõunasöögini lööb vastu küll.

pühapäev, 1. märts 2015

Valimispäev Stroomi keskuses

Viinereid ja mandariine jätkub, kassatädid peaaegu naeratavad ja, enamgi veel, ainult kaks Maxima kassat ei tööta.
Ilmselt korjab Edgar siit hea häältesaagi :)

kolmapäev, 18. veebruar 2015

Keda siis seekord valida?

Ega siin midagi molutada enam ei olegi, eelhääletamine algab juba homme. Ja öelgu üks mitte väga tundmatuks jääda sooviv erakond mida tahes, progressiivsem osa kodanikkonnast annab muidugi oma hääle elektrooniliselt.Valimisprotseduuri endaga on niisiis lihtne, oluliselt keerulisem küsimus on aga, keda konkreetselt valida?
Kui vaadata kandidaatide nimekirja, siis kahtlemata on nad rõhuvas enamuses kõik toredad inimesed. Laulusalm ütleb küll, et: "Temast rääkida võib küll mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead..." aga olgem ausad - selleks, et riiki valitseda, ei pea olema süütu skaut ega meistersportlane, olema kiitusega lõpetanud pühapäevakooli ega omama soovoliniku ja pornokomisjoni heakskiitu. Mäletate küll seda anekdooti, milles tules valida Roosevelti, Churchilli ja Hitleri vahel, kus kaks esimest on kahtlases seltskonnas hängivad joodikud ja laaberdajad, Aadu aga korralik taimetoitlane, mittesuitsetaja, pole kordagi naist petnud ning sõjakangelane pealegi.
Niisiis tuleks valida selle järgi mida teile lubatakse. Ütlete, et poliitiku lubadus pole nagunii väärt isegi seda sooja õhku, mis selle kuuldavaletoomiseks kulutati? Eksite, sõbrad - pahatihti nad tegelikult teevad ka, mida lubavad. Eriti kui lubaduse täitmine sõltub meist, valijaist. Pange tähele, et peaaegu keegi ei luba erakondade rahastamise vähendamist ega paku konkreetseid samme riigiaparaadi kokkutõmbamiseks (peale roheliste), samas aga lubatakse küll alkoholiaktsiisi ja riigilõivude tõusu ja astmelist tulumaksu. Karta on, et meie, kodanikud, hakkame igal juhul rohkem maksma, hoolimata sellest, kuidas seda serveeritakse.
Missuguse erakonna poolt hääletada?
Noh, Keskerakonna, Reformi, IRL-i ja sotside valitsemisstiiliga on meil kõigil juba õnnestunud tuttavaks saada, järeldused teeb igaüks ise. Mina isiklikult soovitan neid mitte valida, kui te just ise mõne nimetatu nimekirjas ei figureeri või kui teil pole seal lähedasi sõpru-sugulasi. Keskerakond on, noh... saate isegi aru. IRL-i aatelisuse viimastele riismetele tõmmati vesi peale sel hetkel, kui sinna inkorporeeriti nende kunagste vihaseimate ideoloogiliste vastaste, Maaliidu riismed. Kui valite Reformierakonna, saate hiilivalt tõusvad kaudsed maksud, samuti hiilivalt paljuneva ametnikearmee ja bürokraatiaaparaadi (ja sealjuures kokkutõmmatavad avalikud teenused - suureneb ainult ametnikearmee, reaalseid töötegijaid lastakse pigem lahti), suurärimeeste ja rahvusvaheliste korporatsioonide huvides läbisurutavad seadused ning väikeettevõtjate vaikimisi, kuid see-eest avalikult maksupetturiteks tembeldamise. Sotsde kohta ei oskagi tegelikult eriti halba kosta, välja arvatud see, et senimaani on nad igas koalitsioonis tantsinud mitte oma maailmavaate, vaid koalitsioonipartnerite pilli järgi. Aga mine tea, kui kord teistest rohkem hääli saavad, vast hakkavad oma joont kah ajama.
Ahjaa, see iba, et kui ei vali Reformi, tuleb Keskerakond võimule, ei aja enam isegi oksele. See on pigem sihuke tüütu hüpikreklaam, millest silm ilma seda märkamata üle libiseb. Piinlik, seltsimehed oravad - tõesti sai kogu tarkus otsa ühtäkki?
Veel figureerivad valimistel Rahva Ühtsuse erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Vabaerakond, Rohelised, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja Eesti Iseseisvuspartei.
Vabaerakond on iseenesest sümpaatne seltskond, aga ma olen nende suhtes veidi skeptiline. Mitte ses suhtes, kas nad saavad Riigikogusse või ei - loodetavasti ikka saavad. Pealegi, sõbrad - hääletame ikka oma südametunnistuse järgi, mitte selle põhjal, kas kandidaat võiks sisse saada või ei, onju. Isegi juhul, kui kandidaat või erakond sisse ei saa, loevad tema poolt antud hääled edasises poliitika kujundamises - alati on mõni konkurent, kes hakkab uurima, milliste lubaduste varal sinu lemmik nii palju hääli kogus, ja integreerib vähemalt mõned neist ka oma platvormi. Skeptilisust aga põhjustab minus erakonna juhtide varasem taust - tagatoapoliitika vastu sõna võttev seltskond on kunagi olnud ise kah ühe tagatoa liikmed, kes sellepärast uue erakonna tegidki, et nad sellest tagatoast välja puksiti. Üldse pole kindel, et nad võimule saades uuesti sissetallatud rajale ei pööra. Muidugi oleks tore uskuda, et nad on nüüd oma vitsad kätte saanud ja varasemaist targemaina ongi nii toredad kui nad ise räägivad. Inimestesse peab ju uskuma, onju :)
Rohelised seevastu muutuvad mulle isiklikult aiva sümpaatsemaks. Eriti kui vaatan, et nende põhipujään Marek Strandberg on erakonnast koguni välja astunud. Mulle küll meeldiks, kui mavalitsused muutuksid omavalitsusteks, et puhkepäevale langeva riigipüha järgne tööpäev antaks vabaks, et teadlastel lastaks projektikirjutamise asemel vabalt möllata ja loomulikult, et mulle makstaks kodanikupalka. Ärgu tuldagu mulle jahuma, et viimase jaoks pole raha - kasvõi rehabilitatsiooniplaanide koostamise kulu äralangemine tooks kenakese kopika, muu bürokraatia samamoodi. Ei ole raha siit maailmast otsa lõppenud, no ei ole :)
EKRE kohta ei oska ma midagi öelda, ei ole au olnud kedagi sealt isiklikult tunda. Ka ei ole kristlikud väärtused just minu tassike teed. Aga kui teil on, siis tuleb loomulikult nende poolt hääletada - egas aateid saa ometi peenrahaks vahetada.
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ei suuda minus tekitada muid emotsioone peale mõningase respekti - eks ta umbes samasugune donkihhotlik järjekindlus ole nagu ka mõningate üksikkandidaatide ning paraku ka Eesti Iseseisvuspartei oma.
Jäänud on veel projektipartei nimega Rahva Ühtsuse Erakond. Ma ausalt öeldes ei oska välja mõelda, millistest aatelistest kaalutlustest lähtudes nende poolt hääletama peaks. Ma isegi vaatasin nende programmi (päriselt ka!) ega suutnud leida midagi, millega seltskond mõnest teisest erakonnast kuidagi eristuks. Aga kui olete perekond Ojulandi fänn, tuleb teil muidugi nende poolt hääletada.
Ükskikandidaate Vabaiigi Valimiskomisjon oma kodukal eraldi välja tuua ei viitsi, samas pean häbiga tunnistama, et ega nende nimed mulle eriti midagi ei ütle ka. Peale selle tädi, kes Europarlamendi valimiste puhul lubas meie sõjaväe laiali saata ja igaühele 500 eurtsi visata. Mine tea, äkki saadab teda ka seekord edu.


teisipäev, 10. veebruar 2015

Juustune tomati-kõrvitsasupp

Kui ma seda veel maininud pole, siis siin Pelgurannas mul ahju-pliiti polegi, kogu kokkamisvajaduse rahuldab multikeetja. Mistap ma eriti ei tee vahet ka keetmisel-praadimisel - lihtsalt natuke erinev programm, kuid keskkond on sama.
Aga supi juurde. Vaja läheb
4 spl oliiviõli (võib ka rohkem)
1 paprika
paar küünt küüslauku
4 tomatit
0,5 kg kõrvitsat (võib ka rohkem)
1 tops Merevaiku
koriandrit
soola.
Puhasta ja tükelda paprika (jäta suured tükid). Viska kuuma õlisse.
Niikaua kuni paprika praeb, puhasta ja tükelda küüslauk. Viska paprikale seltsiks.
Puhasta ja tükelda tomatid. Kui tomatinahk ei meeldi, võta see ära. Mulle meeldib, nii et ma teen lihtsalt tükkideks. Sega pipraga. Piilu potti. Kui küüslauk on pruunistunud, kalla tomatid otsa.
Kuumuta niikaua, kuni tomatinahk maha rullub. Siis vala kõrvitsatükid peale. Viimased võib riivida, siis saab rutem, aga väikesed tükid ajavad kah asja ära. Muide, kõrvitsatükke võib enne pottipanekut eraldi kausis oliiviõli ja natukese soolaga segada ning natuke seista lasta. Süüa võib neid ka sellistena toorelt - maitse on ju-ma-lik! :)
Nüüd tuleks kogu kompotti keeta niikaua, kuni kõrvits laiali laguneb. Kui asjad juba niikaugel, tuleks lisada maitse järgi soola (ilma ei saa, jääb liiga maitsetu) ning koriandrit, võib ka muskaati. Seejärel võib potil kuumuse alt ära võtta ning teha viimane viimistlus - segada sodi hulka topsitäis Merevaiku (või mõnd muud sulatatud juustu).
Seejärel on supp põhimõtteliselt kohe serveerimisvalmis. Peale võib puistada krutoone, kui neid on (mul pole), aga ilma maitseb kah hästi.

esmaspäev, 9. veebruar 2015

Kender vs pornokomisjon

No mis ma oskan öelda. Näib, et funktsionaalne lugemisoskus pole ka kunstiinimeste seas kuigi levinud. Kui nad seda Kenderi sopakat muidugi üldse lugeda viitsisid. Ja kirjandusinimesi seal komisjonis tõesti olevat ei paistnud.
Kui Kenderil nüüd vähegi jonni jätkub (ja ilmselt jätkub), käib Eesti Vabariik selle kaasusega ka Euroopa inimõiguste kohtus ära. Ja tuleb sealt, saba jalge vahel, tagasi. Oli meie riigil seda häbi siis nüüd vaja?

pühapäev, 8. veebruar 2015

Jupiteri tõus - kosmoseooper libahuntide, vampiiride ja printsessidega

Pärast selle šedöövri äravaatamist (muide, Bluestocking, ma olen nüüd teie suurim fänn, musi-musi-kalli-kalli!!!!) leidsin, et sihukest nooremale kooliastmele mõeldud meelelahutust võiks ju veel tarbida. Sestap seadsingi sammud kinno, Hollywoodi kineastide uut tähtteost, Jupiteri tõusu vaatama.
Oodatud tasemes ei pidanud pettuma - süvapsühholoogiliste nüansside, tegelaste sisekonfliktide ja arengudünaamika, samuti ootamatute süžeekäikudega vaatajat eriti ei vaevatud, küll aga pakuti ohtralt heli- ja püroefekte, kaklust ja tagaajamist, viimasel sekundmurdosal aset leidvaid imelisi pääsemisi ning suurejoonelisi kosmosevaateid.
Äge!
Ka oli ses mõttes lihtne, et head olid pahadest visuaalselt täiesti selgelt eristatavad. Natuke meenutas küll tolles plaanis A-rühma, et vaatamata vingele tulistamisele keegi nagu eriti surma ei saanud ka. Peale paari sisaliku ja mõnede kurjade päkapikkude. Aga need olid nagunii koledad ja kellel neist ikka kahju oli.
Linateose sisu ma teile ära jutustama ei hakka - esiteks selleks, et teie filmielamust mitte ära spolierdada, teiseks aga polegi nagu suurt midagi jutustada ka. Kuid ega film sellepärast halvem ole.
Ühe asja üle tahaks küll iriseda. Minu teada on Hollywood kubinal täis vene juute või nende järeltulijaid, kummatigi võib need Meerikamaal toodetud kinofilmid ühe käe sõrmedel üles lugeda, mille venelastest tegelased räägivad korralikku ja aktsendivaba vene keelt. Jupiter tõus paraku nende hulka ei kuulu. No kas siis tõesti terves mitmetuhandepalises filmitootmisseltskonnas polnud ühtki natuke vene keele hääldust kuulnud jorssi, kes julgeks piiksatada, et mille kuradi pärast peavad tegelased rääkima nii, nagu loeks seda ette Google Translate? Vähemalt režissööri võiks ju küll närviliseks teha asjaolu, et ühes filmi kurvemas stseenis kutsub stsenaariumjärgse naturaalse venelanna ahastamisest läbikriipiv aktsent esile homeerilise naeru saalist. Peategelanna Mila Kunis suutis öelda ühe venekeelse lause, mis kõlas peaaegu ehtsalt, ning ma juba mõttes kiitsin, et vaat kus tubli tüdruk, aga hiljem tausta uurides selgus, et ta ise on ka üks neist Hollywoodi vene juutidest, sündinud Ukrainas ja seal ka vähemalt ühe klassi koolis käinud. Siis enam nii tubli ei tundunud - aktsendi koha pealt. Aga muu näitlemistöö tegi täitsa kenasti ära. Ja võibolla järgmistes osades teeb veel paremini.
Nii et kui teil oma kahe tunni vaba ajaga midagi paremat teha pole, siis minge kinno - te kindlasti ei kahetse.

esmaspäev, 2. veebruar 2015

Megataristuprojekt Jõgeva linnas

Saage tuttavaks - Jõgeva linn. Pindala 3,86 km², elanikke 5557. Tööstust on minimaalselt, seegi peamiselt linna erinevates servades. Linna läbiv transiit praktiliselt puudub - koormad rapsiseemnega liiguvad raudteejaamast Painküla õlitehasesse üle viadukti ja Jõgeva-Mustvee maantee, palgikoormad raudteejaamast Imaveresse samuti Mustvee maanteed pidi. Vähesel määral liigub piki Puiestee, Turu ja Estakaadi tänavaid tööstustoodang, laokaup ja põllumajandustehnika.
Ei saa öelda, et linna tänavaid poleks nõukaajast saadik remonditud - Vabariigi aastapäeva puhul tehti riigi rahaga korda kesklinn, hiljuti kõpitseti korda Rohu tänav ja tehti veel igasugu nipet-näpet. Kuid ega sellega linnaisade hool oma valijate ees rauge - veel sel aastal võtab linn kõvasti laenu ja ehitab Piiri, Suure ja Puiestee tänavate ristumiskohale ringristmiku.
Ma küll isiklikult südamest vihkan ringristmikke, pean neid ohtlikeks ja mõttetuteks ning ei näe võimalust, kuidas kurat saab Jõgeva liiklus senisest veel rahulikumaks muutuda, kui ta just lõplikult ei lakka, aga noh, kes olen siin mina, et mingi kolmesaja tonni laenamise ja sirgekslöömise üle iriseda. Pealegi on seda ainult samapalju kui linna aastased sotsiaalkulud ning kõigest pool linnavalituse enda ülalpidamiskuludest. Raha peab ju liikuma, eks ole, ja mis tast ikka elanikkonnale osutatavaile teenustele kulutada, kui on võimalik seda pangale intressideks ja laenutasudeks maksta.
Ma saan aru, et volikogu opositsioon on sihukese laristamisplaani üle millegipärast tige. Mina nende asemel hoopis rõõmustaksin. Ristmik jääb jalakäijate peamistest liikumisteedest natuke eemale, nii et sulli ja feimi on selle loojail koguda raske, mõnitada saab neid aga aastate kaupa. Eriti kuna ringristmik ajab tigedaks autojuhid - manööverdada on raske, nähtavus kehva ja pea need õnnetusedki seal tulema ei jää, isegi kui neid seni polnud.
Kui autod ja jalakäijad saaksid ringristmikul navigeerimisega veel kuidagi hakkama, siis veoauto- ja eriti bussijuhtidele saaks see olema tõsine pain in ass väljakutse. Eriti tore on see, et lõunasuunast linna keeravad bussid teevad seal kõva jõnksu just sel hetkel, kui Jõgevat valitseva koalitsiooni peamine sihtgrupp end bussiistmelt püsti ja palitut selga ajama hakkab. Kui nad nüüd vastu käe- või seljatugesid kloppida saavad või koguni kukuvad, siis mis te arvate, millist parteid ja valitsust nad selle eest kiidavad?
Aga veelkord, selline on Jõgeva linna valijate tahe ja seda tuleb austada.
Kõnealust ristmikku näeb siit. Nagu näha, Google'i andmeil ehitustööd juba käivad :)

pühapäev, 1. veebruar 2015

Wokitud kaalikas seente ja apelsiniga

See nüüd ei ole laisa inimese retsept. Peamiselt seetõttu, et kaalika koorimine ja  poolesentimeetristeks kuubikuteks lõikumine nõuab suht karmi füüsilist jõudu. Aga kui sellest kännust on üle saadud, on juba kõik lihtne. Kuubikud lähevad potti, piisavalt õli (mina soovitan odavama otsa oliivijääkõli, see pole nii terav) selga ning pott aeglasele tulele. Vett pole juurde vaja, soola läheb minimaalselt.
Kui kaalikatükid on umbes veerand tundi rahulikult ära podisenud (vahepeal võib neil teist külge ka keerata), tuleks samasse potti visata seened. Alusetäis šampinjone käib küll, eriti rookida ega hakkida neid ei maksa, piisab täiesti, kui pooleks lõigata.
Veel veerand tunni pärast tuleb apelsini kord. Tollel tuleks koor ära võtta - muidu läheb kogu kompott liiga vängeks kätte ära. Selle, mis üle jääb, võiks teha väiksemateks tükkideks ja need siis kohe ülejäänud seltskonnale selga.
Kuna kaalikasalatile pannakse tihtilugu rosinaid ka hulka, siis ei maksa head traditsiooni rikkuda -umbes peotäiest piisab. Ärge neid kõige odavamaid võtke, nondel on igast prahti, oksapuru ja kivikesi liiga palju hulgas. Ma ostsin poest lahtisi, suuri, need on päris head.
Maitseainetest võiks lisada (hästi natuke) soola, koriandrit, lemmikmaltsa (tüüpi oregano, pune või muu selline) ja supilusikatäie või paar kõrvitsaseemneõli. Vabalt võib panna ka küüslauku ja paprikat. Mina viskasin juurde paar tükeldatud ja pipraga ülekäidud tomatit, aga seda rohkem mahuefekti pärast, maitsele ja konsistentsile nad suurt midagi juurde ei anna.
Süüa kuumalt, kas liha kõrvale või ka niisama, täisväärtusliku ja tasakaalustatud toidukorrana.
Mulle maitses, proovige ka :)

neljapäev, 29. jaanuar 2015

Varane valimisnõuanne

Iga kord, kui näed telekast valimisreklaami, pea meeles - see on SINU raha, mis seal praegu tiksub!
See spämm, mis su postkasti topitakse ja mille sa kohe sealsamas prügikasti viskad, trükiti SINU raha eest ning selle postkasti, sinu enda postkasti toppimise maksid kah SINA kinni. See nänn, mida sulle telkides või tänaval pihku surutakse, tehti, arva ära, kelle raha eest?
Ja mõtle nüüd loogiliselt. Kui sulle juba praegu niimoodi massiivselt su oma raha eest kosja tullakse, mida siis needsinatsed lugupeetavad veel pärast seda teevad, kui nad on sinult su hääle kätte saanud ja rahakraanide kallale pääsenud?
Ole nüüd palun nii kena, mine siia ja kui saad, trüki oma ringkonna kandidaatide nimekiri välja. Hoia see käepärast ja tee linnuke iga erakonna järele, kelle reklaami sa telekast nägid, samuti märgi ära iga kandidaat, kelle nimega spämmi või nänni sa oled saanud.
Kui nüüd koidab see hetk, mil aeg oma hääl anda, siis ole pai ja ÄRA HÄÄLETA nende erakondade ega kandidaatide poolt, kelle taha oled varem linnukese teinud.
Probleem, et nii ju ei olegi kellegi poolt hääletada?
Lahendus on lihtne.
Tõmba allesjäänte hulgast maha need, kelle poolt sa nagunii mingil tingimusel ei hääletaks. Kui järgi jäi rohkem kui üks, viska kulli ja kirja, heida täringuid või tõmba kaarte.
Pakun, et tulemus saab ikka parem kui ostetud/manipuleeritud häälte abil.




pühapäev, 25. jaanuar 2015

Kultuurikommentaar

Ma olen muidugi lihtne maapoiss ega taipa sellest kultuuravärgist ning kõrgest kunstist suurt midagi. Aga no kui juba Aktuaalne Kaamera reklaamib, siis võtan isegi mina tolle Kaur Kenderi skandaalse kirjatüki ette ja loen läbi.
Teile ei soovita - on tõesti jube. Mitte see, kuidas kirjutakse - ladina tähed, eestikeelsed sõnad, ainult paar kirjaviga - isegi presidendi aastakõnelt ei nõuta ju suurt rohkem. Jube oli see, MIDA kirjutati.
Olgu tänatud Taara, Allah, Chutlu või kes iganes veel - mul endal pole ei väiksest ega suurest peast tulnud pedofiiliaga otseselt kokku puutuda ning loodetavasti see nii ka jääb. Seega pole ma antud küsimuses mingi asjatundja, kuid ikkagi ei suuda ma kujutleda normaalse psüühikaga inimest, kes niisuguse teksti peale seksuaalselt erutuda võiks. Issanda loomaaed on muidugi kirju ja välistada ei saa midagi, aga minul läks konkreetselt süda pahaks. Ning kujutluspildist, et tekstis kujutatud tüüpidega sarnaselt käituvad ja mõttlevad inimesed eksisteerivad mitte tekstifaili kujul Kenderi arvutis, vaid päris elus ning teevad päriselt ka selliseid asju, haaras mind õudus ja viha. Ja nad teevad, võib-olla isegi hullemaid asju :(
Mind kui kunstikauget inimest kõnetas see tekst küll. Ma sain aru, mis võib toimuda nende inimeste peades, kes arvavad, et neile on kõik lubatud. Ja miks inimesed, kellel on raha ja võim, arvavad, et reeglid, millest enamik meist kogu ühiskonna toimimise huvides kinni peavad, nende jaoks ei kehti. Ning miks mõned meie ühise inimkarja hulgast sõidavad omaenda himude rahuldamise nimel meist, ülejäänutest tuimalt üle. Tõprakari, raisk.
Mida aga soovitada meie tublidele võimuesindajatele?
Ma poleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga - jätke parem Kender rahule, ärge tehke meile Euroopa ees häbi. Tema tekstil võib olla kunstilisi või vormistuslikke puudujääke, aga see ON kirjandus. Ning sellisena sõnavabaduse realisatsioon kõige ehedamal kujul. Isegi kui kohalik pornokomisjon peaks teisipidi arvama, leiaks see tekst Euroopa ajalooliselt hälbeliste seksuaalsete sättumustega kirjandusringkondades kahtlemata mõistva, kui mitte palavalt pooldava vastuvõtu.
Kenderi asemel soovitaksin pöörata oma heatahtlik tähelepanu hoopis isikule, kes antud kirjatüki pornograafiana raporteeris. Porno, nagu öeldud, peaks tekitama seksuaalset erutust, aga veelkord - ma ei suuda kujutleda normaalse psüühikaga inimest, kelle jaoks seal kujutatud stseenid erutavana mõjuksid. Seega on väga suur võimalus, et raportööri näol võib olla tegemist latentse või koguni aktiivse pedofiiliga. Eks me tea juba NKVD aegadest, et kõige agaramad pealekaebajad olid need, kel endal südametunnistus võimu ees mitte päris puhas ei olnud.
UNTITLED 12-le endale ma linki ei pane. Siiralt loodan, et ma kelleski selle vastu niipalju huvi ei äratanud, et tal on nüüd põhjust teos üles otsida ja lõpuni läbi lugeda. Meist keegi ei tea, kui stabiilne meie närvisüsteem tegelikult on, ja ma ei taha, et te pelgalt uudishimust või minuga vaidlemise pühast soovist unes õudukaid näeksite.
Tänan lugemast. Vaadake nüüd kassipilte:

esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Võltshapukapsaste rehabilitatsiooniprogramm

Hoolimata oma proletaarsest ja mitte eriti religioossest taustast olen minagi tõupuhas eestlane, kes ka untsuläinud toitu naljalt ära ei viska.
Ühesõnaga, võtsin needsinatsed pakendist välja, pesin sõela peal puhtaks, ülejäänud äädika-suhkruvee viskasin minema. Siis valasin potti herneid, nisutangu, linaseemneid ja äranõrgunud kapsad. Ühe porgandi, soola-pipart ja natuke vett panin ka. Kui sa oled taimetoitlane, võid kogu kupatuse õliga üle valada, klassikalises variandis aga tahab see kupatus väikest käntsakat pekist sealiha.
Lase haududa paar tundi, kuni viimanegi komponent pehme. Mida kauem, seda parem. Kui kiiremini tahad, pane herned ja tangud ööseks likku, aga kui hautise idee tuleb kiirelt nagu mul, võid minna ka seda teed, et lased lihtsalt tunnikese kauem haududa.
Mulle küll maitses.
Pärishapukapsad ostsin ka, jõhvikatega. Hiljem selgus, et needki olid Läti päritolu. Nagu ütles kuri robotilaboratooriumi omanik kinofilmi "Navigaator Pirx" algupoolel: "Minu silmis olete end rehabiliteerinud".

pühapäev, 18. jaanuar 2015

Sain haledalt petta

See pole üldse esimene kord, kui vähene läti keele oskus mulle kurvalt kätte maksis. Millalgi 8-aastasena üritasin Riias jäätist osta. Umbes pool tundi pidasin järjekorda kinni, enne kui keegi telepaatiliste võimetega kohalik mu eesti-vene segakeeles väljendatud telimuse müüjatädile ära tõlkida oskas.
Täna tekkis isu hapukapsaste järgi - ärge parem küsige, miks. Kohalikud kapsad tundusid juurikaletis oleva sihukeses potentsiaalselt lekkivas pakendis, kuid kohe samas kõrval vedeles lätikeelsete kirjadega pisike plastmassämber. Tagantjärgi ei meenugi, kas poe pandud hinnasildil ka kiri "hapukapsas" leidus ja ega ma ei süvenenud ka. Ostsin ära, tassisin koju, tegin lahti ja lõin kahvli sisse. Maitse tundus imelik. Kuidagi magus. Hapukapsas, ja magus, et nagu päriselt ka? 
Uurisin silti. Nojah, "Värskekapsassalat (mhmh, kahe s-iga, nagu Lätis ikka) porganditega. Koostis:kapsas (63%), marinaad (34%)(vesi, suhkur, sool, äädikhape, sidrunhape, kaaliumsorbaat), porgand (1,4%), sool."
Minu talupojamõistus jooksis selle koha peal nüüd küll kokku. Et nagu lihtsam on kapsaid marinaadiga solkida kui neid niisama hapneda lasta? Milleks, vennad lätlased, milleks küll?

neljapäev, 1. jaanuar 2015

Noh, hakkate juba kaineks saama?

Ei, sotsiaalmeedia on ikka tore asi - rahvas postitab igast instagrammidesse ja feissaritesse imalaid talvepildikesi, kergelt erinevates fontides kirjad "Head sedasamustki" peal, ja ongi linnuke kirjas. Peab ütlema, et ikka oluliselt delikaatsem, kui saada 1. jaanuari ommikul mõnisada SMS-i. Kui ma veel noor ja roheline olin, ei taibanud tavaliselt telefoni ööseks hääletuks muuta ka, ja see rõve piiksumine hakkas peale kohe, kui moblaoperaatorid oma aastavahetuse sõnumijärjekorra läbi hekseldada jõudsid - mis juhtus nii kella kuue paiku ommikul. Ei olnud üldse mõnus.
A muidu oli äge. Väiksema pägalaga läks küll vahepeal telekapuldi pärast löömaks - no ei ole suutnud teisele veel rahvuslikke traditsioone külge õpetada. Lõpuks jõudsime kompromissile - mina ei vaadanud Tujurikkujat, tema oma stamm-multikaid. Vähimaks ühisnimetajaks osutus mingilt saksa kanalilt tulev dokkfilm maailma suurimatest laevadest mis, nagu ma järelkajadest aru saan, oli ka oluliselt huvitavam ja naljakam kui eesti kanalite seekordne aastavahetusprogramm. Win-win :)
Pauku käisime ka tegemas. Note to self - järgminsel aastal pole mõtet suurt patareid osta, olgu ale kuitahes vinge. Süütenöörid on ka kallimatel patareidel piisavalt lühikesed, nii et kaugele joosta ei jõua, otse saluudi all aga on esteetilist naudingut suhtkoht raske saada. Õnneks olid naabrid ostnud mõned mitte vähem ägedad ilutulestikukomplektid, nii et  mürtsu ikka sai. Ühe raketiga oleks peaaegu pihta ka saanud, õnneks oli see väike ja maandus nii kuus meetrit eemal. Laskja oli kaunikesti ehmunud, eriti kui me kogu kambaga tema juurde rühkisime ja ülevoolavalt head uut aastat soovisime.
Mis süüa oli? Pean teid kurvastama, ei midagi eksootilist. Traditsiooniline kartul-kapsas-verivorst-liha. Lisaks veel sült, hapukurk, marineeritud tomat, endatehtud sinep ja tavaline võileivastaff. Kooki anti ka. Morsi segasin ise, sinna sisse läks natuke punasesõstramahla, kapipealselt leitud alkoholivaba glögi ja agaavisiirup. Pägal jõi seda vist kokku kaks kannutäit. Ülejäänud jõid gaseeritud veinilurri. Pohmakat ei tekitanud, aga ega pärast heaste magada ka ei lasknud.
Mida siis uueks aastaks lubati? Kas ma kavatsen võtta maha paarkümmend kilo, hakata taimetoitlaseks ja muidu esoteerikuks, minna omandama järjekordset lõpetamata magistriharidust, kaitsta loomi ja muid vähemusi, võidelda rahu eest maailmas ning kurjuse ja ebaõigluse vastu, kandideerida Riigikogusse, annetada oma kuluhüvitis reklaamiagentuuridele, võtta hoiule paar kodutud kassi/lehma/kährikut, hakkata sisserändajaks-lodevuspagulaseks ja teha veel midagi põnevat-kasulikku? Oleks muidugi tore uskuda, kuid ennast tundes...
Aga teile, kulla sõbrad, soovin küll, et uuel aastal ootaks teid imed igal sammul. Noh, näiteks, et reklaam algaks just sel hetkel, kui on vaja kempsu või võileiva järele minna, või et kohe esimesed kingad, mida te poes proovite, oleksid mugavad ja parajad, või et vale number, millele te helistasite, oleks parajasti kinni ja nii edasi. Et asi kindlam oleks, printige selle blogi sabast nüüd välja üks tühi leht, kirjutage sellele oma soov ja... noh, ma polegi päris kindel, mis te sellega edasi peaksite tegema. Põletada pole nüüdisaegsetes keskküttega korteris eriti kusagil, kempsupotist kaasaegne klooriga pleegitatud paber kah hästi alla ei lähe, lihtsalt minema visata oleks kah nagu imelik. Äkki keerate tuutuks ja hoiate seal sees kommi, sihvkasid või muud tarvilikku? :)
Ja katsuge ikka rohkem puhata ka!