Esmaspäev, 26. aprill 2010

Eesti Energia börsileviimise maksame kinni meie, EV kodanikud

Tänases Vikerradio Reporteritunnis räägiti sellest, kust Eesti Energia peaks investeeringuteks raha saama - äkki tuleks korraldada selleks aktsiaemissioon? Eriti vihaselt oli niisuguse plaani vastu Anto Raukas.
Ma pean küll lugupetud akadeemikut väljapaistvaks demagoogiks (ja ega ta seda tänagi demonstreerimata jätnud), kuid tema põhiväitega olen siiski nõus - Eesti Energiat EI TOHI ei osade kaupa ega lisakapitali kaasamise kattervarjus maha müüa.
Kui mul vedeleksid jooksval arvel mõned miljonid, paigutaksin need silmagi pilgutamata mistahes infrastrukturiettevõttesse - spekuleerimisvõimalus aktsiakursi tõusu või languse pealt on küll mõõdukas, kuid see-eest on garanteeritud stabiilsed ja, nagu praktika (Eesti Telekom, Tallinna Vesi) näitab, ka mõnusalt kõrged dividendid. Põhjus väga lihtne - indrkastruktuuriteenused kipuvad olema sellised, mida inimestel lihtsalt ei ole võimalik ostmata jätta.
Ma ei tea, kui õige on akadeemiku väide, et koos Eesti Energiaga müüdaks maha ka õigused põlevkivi kaevandamisele. Küll aga tean, et ükski täiemõistuslik kapitalist ei osta aktsiaid (loe: ei anna ettevõttele lisakapitali) altruistlikel kaalutlustel - kapitalist tahab oma raha tagasi saada, soovitavalt mitmekordselt. Ja selle mitmekordse raha teenime talle tagasi meie, reakodanikest elektritarbijad.
Kui praegu võtab EE-st dividende Eesti Vabariik, säilub vähemalt teoreetiline võimalus, et need dividendid jõuavad meile teatud teenuste näol tagasi. Kui aga EE peab teenima dividende ka aktsionäridele, pole neid võtta mitte kusagilt mujalt kui teatud protsendi näol meile müüdava kilovatt-tunni hinnast. Lisaks on Eesti Vabariik lubanud dotatsioone EE investeeringutele, ehk teiste sõnadega maksame tulevastele aktsionäridele dividende lisaks eletriarvetele veel ka tulu- ja käibemaksu kaudu.
Mina ei tea, kui tõsine see väljahõigatud aktsiaemissiooni plaan üldse on. Kuid niipalju on juba praegu selge, et kui plaan teoks tehakse, saavad mõned inimesed muinasjutuliselt rikkaks, meie ülejäänud aga plekime neile igaüks vähemalt mõnisada krooni aastas senisest suurema elektriarve kaudu, umbes teist samapalju riigimaksude teel ning teadmata hulgal nende kaupade ja teenuste hinnatõusu läbi, mille lõpphind sõltub elektri hinnast (ehk peaaegu nad kõik).
Palju õnne.

Reede, 23. aprill 2010

Säästukulinaaria

Kehval ajal kombineerib leidlik perenaine/mees kõhutäie sellest, mis saada on. Doktor Baarmän küll hetkel veel aegade kehvuse üle ei kurda, aga väike eeltreening ja aklimatiseerumine kulub  alati ära.
Nägin säästuka külmletis veidrat ollust pealkirjaga "Külmutatud delikatess broilerisüda". Ma küll päris täpselt aru ei saanud, millele vihjas setoaineline muster pakendikleepsul, aga asi tundus intrigeeriv ning hind kah soodne (mälu järgi suurusjärk 16-17 krooni).
Sealtsamast säästukast haarasin kaasa paki makarone, samuti mõned õunad ja sibulad - koguarve jäi kuhugi 50 krooni kanti. Olgu etteruttavalt öeldud, et kogu kremplist jätkus lahedalt neljale sööjale.
Mõned siin oleks koju jõudes esimese asjana kokaraamatu lahti löönud, aga doktor Baarmän pole kunagi lihtsama vastupanu teed läinud. Ja mis seal ikka valesti saab minna, eks? :)
Esimese asjana tuleks ülalnimetet subproduktid oma sügavkülmunud olekust enam-vähem  töödeldavasse konditsiooni saada. Tegelikult võib nad muidugi ka otse pannile lüüa, küll nad seal ükskord ikka ära sulavad, kuid arvasin, et terve süda on veidi suur suutäis, poolitatult aga just täpselt paras.
Pann tahab parema libisemise huvides algul tilga õli saada. Kuid ainult tilga - kui doonoriteks olnud broileritel õigel ajal kaelu kahekorra ei käänata, oleks nende loomulikuks surmapõhjuseks südame isheemiatõbi. Aga see selleks - antud kontekstis on oluline, et praadimisel eraldub neist rasva sedavõrd, et suurem osa tuleks parem ära kallata.
Kui subproduktid oma vintskusest enamuse kaotanud (selleks kulub maksimumkuumusel kaane all praadides paarkümmend minutit), kallasin juurde kaks tükeldatud sibulat. Ega sellel kah kergelt klaasjaks muutumiseks palju aega lähe, misjärel viskasin pannile kolm parajateks kuubikutes tükeldatud pisemat õuna ning lasin kaane all veidi haududa. Kui õun enam ei krõmpsunud, oli õige aeg lisada kaks hakitud küüslauguküünt, sellele kohe otsa näputäis soola, pipart ning sorts sojakastet.
Tolleks hetkeks polnud ma veel kindlalt otsustanud, kas teen oma hautise soustiks või kallan niisama makaronidele peale. Võitis laiskus, sestap otsisin kapist pudeli porgandimehu astelpajuga ning valasin sealt pannile nii umbes sada grammi. Lasin kogu kupatusel keema tõusta ning segasin valmiskeenud makaronidega läbi.
Juurde tegin kapsa ja porgandi salati törtsu kõrvitsa-õunamehuga.
Pärast rasket sisemist heitlust suutsin loobuda kolmandast taldrikutäiest.
Ah jaa, see valge puru seal pildil on parmesani juust. Mida te siis mõtlesite?

Funktsionaalne lugemisoskus

...lonkab meil ikka tõega mõlemat jalga.

Inimeseloomakene, sa laenad raamatukogust raamatu, töötad selle hoolega läbi ja vead, keeleots suust väljas, tähtsamatele kohtadele veel pliiatsiga jutid ka alla.

Ja pärast kõike seda ei jõua sulle ikka veel kohale, et raamat, mille sisu sa nii meeleheitlikult püüdsid endale selgeks teha, räägib sellest, kuidas sina ei pea mitte meie ühises kasutuses olevaid ressursse ära lagastama ning et oma läbu oleks ikka viisakas enda järelt ära koristada.

Igasugustele neid kirjatähti ka õpetatakse...

Reede, 9. aprill 2010

Nn. allikakaitseseaduse taga on Ingrid Veidenberg

Ei ole ma veel jõudnud piisavalt paaduda - demagoogia ning süüdimatu lausvaletamine ajab mul alati harja punaseks. Nagu see kurikuulus 656 SE - juba eelnõu hinnanguleht lükkab ümber enamiku Justiitsministeeriumist tulevaid väiteid. Näiteks Lang rääkis eile Foorumis suure suuga, kuidas teise astme kuriteod said eelnõusse sisse pandud selleks, et kergendada prokuratuuri tööd - kurat, nii Riigikohus kui ka Riigiprokuratuur ütlevad, et nende hinnangul ei ole see vajalik, ja Justiitsministeerium saadab nad lihtsalt üle t***.
Ja KÕIK, kellelt hinnangut küsitakse, avaldavad arusaamatust, mille kuradi pärast seda eelnõu üldse vaja on. Aga justminn saadab nad ikka täpselt samasse kohta.

Nüüd tekib õigustatud küsimus - kui seaduseelnõu pole vaja ei õiguskaitseorganitele ega meediaorganisatsioonidele, siis kellele ometi?

Juhtumisi kuulasin tänast Vikerraadio Meediatundi. Justiitsministeeriumi asekantsler Martin Hirvojal  paluti seal rohkem kui üks kord tuua konkreetseid näiteid juhtumitest, mil Eesti ajakirjandus on mõnd kodanikku niivõrd ahistanud, et tuleks tõesti rakendada ennetavat trahvi. Keerutas asekantsler mis ta keerutas, aga konkreetse juhtumina tõi esile ainult abstraktse situatsiooni (salvestuse 26. minut), mil "kellegi elukaaslane läheb tülli ja kättemaksuks hakkab enda isiklikus blogis avaldama näiteks mingisuguseid väga eraleulisi detaile, näteks et kirjeldab siin, kuidas on ikkagi missugused harjumused on siin ütleme hommikuti vannitoas ja nii edasi..." (pardon my french, ja võibolla ma ei kuulnud päris täpselt ka).

Me kõik teame, kes meil siin niisugust blogi peab (arvestades, et näiteks Ruitlane pani oma blogi kohtu  nõudmisel ilma igasuguste ennetavate trahvideta kinni). Kusjuures tõenäoliselt ka Tammerk teab rohkem kui räägib - ega ta saate lõpus asjata Ojulandiga tehtud intervjuud kõneks võtnud.

Noh, Inno - mida ootame? :D

Paar sõna Rimi kaitseks

Jajaa, ma tean küll - kuradi rootsi kapitalistid tahavad meie kodumaise lihatootmise välja suretada. Ja nende poed on tõesti nõmeda ja ebaloogilise kaubapaigutusega. Ja Säästuka püsikunde ei ole ma ka enam ammu, eriti pärast nende feisslifti.
Aga.
Riskides publiku meelepahaga olen siiski sunnitud möönma - Rimi ei ole kunagi öelnud, et eestimaist liha nende poekettides enam ei müüda.
Lähme ajas tagasi.
Samal päeval, kui Mart Ummelas kuulutati aasta parimaks ajakirjanikuks, produtseeris Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht iseenesest mittemidagiütleva pealkirjaga pressiteate. Ma ise söön kah lehma meelsamini kui siga - kasvõi selleks, et Allahi silmis mõned lisapunktid teenida. Paraku ei olnud pressitibin iseennast tsiteerides sõnastusega piisavalt ettevaatlik, nii et sellest, et eestimaine liha ei kao Rimi keti poodidest ära ning et kodumaine liha on tegelikult ka kvaliteetne, võis aru saada ainult väga hoolikal ning mõttega lugemisel.
Siit oli ainult üks samm uudiseni "Rimi hakkab omatootena müüma vaid välismaist sea- ja veiseliha," aga no kes kurat seda pisikest täiendit seal pealkirjas ikka tähele paneb (ma ise muide kaasa arvatud).
Ma arvan, et meil kõigil on sügavalt poogen, millisele kräpile see või teine kett oma firmamärgi peale kleepida laseb - terve talupojamõistusega ning oma tervisest hooliv tarbija ostab ketitoodet nagunii ainult äärmise hädavajaduse sunnil. Seesama Rimigi on oma nime all juba aastakümneid Läti viinereid ja Leedu mineraalvett müünud, ilma et keegi kobisenud oleks. Aga veelkord - ehkki Rimi kommunikatsioon oli täielik äpardus, ei lugenud mina küll sealt kusagilt välja, et Rimi kodumaise liha kvaliteeti otsesõnu halvustaks või teataks selle oma lettidelt ärakorjamisest. Samas jäeti täiesti teenistusvalmilt teatesse kõik võimalused sellest valesti aru saada. Egas konkurendid lollid ole.
Vaene kommunikatsioonitibin.
Tõenäoliselt tuleb tal nüüd ametis jätkamiseks hea mitu meetrit sedasamustki imeda.
Muide, puhtast uudishimust ostsin eelmisel nädalal Tartu Lõunakeskuse Rimist maisikakku, väidetavalt kah nende endi toode. Jube hea oli :)

Neljapäev, 1. aprill 2010

Ametlik teadaanne kõigile autoomanikele

Ostke aga jah edasi oma lemmikvärvi, st porise asfaldi karva trandulette. Ma saan aru, naabrimutiga võpsikusse krõpsu tegema minnes on protsendi murdosa võrra väiksem võimalus vahele jääda, see-eest aga ma päriselt ka näen teid, onju, kui te mul vasakpöördel ees passite või pimedast nurgast külje alla hiilite. A mul pohlad - ma võin tiba kallimat kaskot maksta küll, see-eest teie, niikaua kuni teil plekist mõlke välja taotakse, peate nagu viimased nohikud oma keskkooliaegsete punnvõrridega ringi uhama.
Ja see pole vabandus, et nagunii on porine - minu käulal paistab vähemalt punane katuseots kihi alt välja :)