Reede, 31. detsember 2010

Soovitus 1. jaanuariks

Teen siin sõpradele natuke tasuta reklaami.
Eks me kõik tea, mis meid homme lisaks uuele rahale ootab. Kui eurode vastu ei saa ma eriti midagi soovitada, siis pohmaka puhuks on olemas üks tõeliselt väärt toode: Pohmeran®.
Hoiatan ette: kaine või poolpiduse peaga maitstes pole ta pehmelt öeldes suurem asi - tüüpiline hapupiimalurr, ütleksin isegi, et ülekäärinud.
Lood on aga hoopis teised, kui nimetatud pudeli järgmisel ommikul lahti korgite - vot siis tahaks teist juua rohkem ja veel, maitse on täiesti asjakohane ja olemise teeb kah paremaks.
Nii et nõudke hästivarustatud kauplustest!

Rahareform!

Just praegu telekas öeldi ja raadiost ka korrati üle: homme hakkab krooni asemel kehtima euro!
Krt, miks ma sellest alles NÜÜD kuulma pean?!?

Neljapäev, 23. detsember 2010

Säästupasteet

Jajaa, ma tean küll - niimoodi läheb see siin juba toidublogiks kätte ära. Aga no millal siis veel kõhtu orjata kui jõulude ja aastavahetuse paiku?

Täna teeme pasteeti. Kuid säästuteemale truuks jäädes mitte tavalist, vaid oapasteeti.

Tegelt peaks oad muidugi ise valmis keetma. Aga kuna me siin lisaks rahale säästame ka vaeva, siis mina isiklikult ostsin teate-küll-millisest poest purgitäie konserveeritud aedubasid, 6.90 tükk. Purgis on väidetavalt 240 grammi ubasid - no palju sa seda pasteeti ikka näost sisse ajada viitsid, eks ole.

Lisaks ubadele kulub ära veel üks keskmisest natuke väiksem porgand, üks sibul ja vähem kui pool pakki võid (ja mei ei räägi täismõõdulistest, 200-grammistest võipakkidest, vaid meie euro-ootuses kaubandusvõrgu üle ujutanud 150-grammistest). Kui oled täisvereline taimetoitlane, võid piimarasva asemel muidugi ka õli tarvitada, kuid olgem ausad, ehtsa või vastu ei saa ikka miski.

Esialgu tuleks võid võtta niipalju, et pann parasjagu libedaks muutuks, ning puistada sellele peale peeneks hakitud sibul. Kuni too vaikselt klaasistub, tuleks avada purk ubadega ning ühtlasi ka eelnevalt läbikeedetud porgand pisemateks tükkideks lõikuda. Kui porganditükid said suuremad kui oad, tuleks need siis ka vastavalt esimesena pannile uhada, vastasel juhul aga loomulikult vastupidi. Kõige selle juures peaksid ka sibulatükid kuidagi pehmeks saama.

Ega seda sousti seal panni peal eriliselt pruunistada vaja ei ole, piisab, kui aedvili korralikult läbi kuumutatakse. Seejärel tuleks kogu kupatus pannilt mõnda teise, soovitavalt vähe kõrgemate äärtega nõussse valada, lisada ülejäänud või ning vaadata üle oma maitseaineteriiul. Mina panin pool teelusikatäit soola, parasjagu pipart, natuke nelki ja kaneeli ning loomulikult peenestatud loorberit ja riivitud muskaati. Kui palju täpselt, otsustab igaüks ise, selleks meie keelele ju maitsenäsakesed pandud ongi.

Muidugi ei tee väike sorts alkoholi selle mögina maitseomadustele sugugi mitte paha. Kuna mu viskipudel sai just tühjaks, pidin ühe oma VSOP-konjakitest lahti korkima. Niipalju siis säästmisest :) Tegelt pole konjak muidugi kohustuslik, kuid annab maitsele igati meeldiva lisanüansi.

Või pärast pole vaja muretseda, see sulab kuumas massis ära isegi, kuid ülejäänud fruktid tuleks pasteedisarnase konsistentsi huvides saumiksriga puruks ja segi lasta. Seejärel on toit põhimõtteliselt valmis, kuid õiget pasteeti tuleb süüa ikkagi külmalt.

Kuidas see kahtlane ollus maitseb? Kui sa muskaadiga ei koonerdanud, siis üllatavalt tavalise pasteedi moodi. Minu oma maitses isegi parem. Ja ei, konjakit seal sees ei olnud LIIGA palju :)

Pisike viil hapukurki on sihukse võileiva otsas täiesti omal kohal. Võimalik, et eelistad saia, kuid pildiloleva omaküpsetatud leivaga oli kah väga mokkamööda. Ja leivaküpsetamist ma siinkohal õpetama ei hakka, see läheks juba liiga meinstriimiks kätte ära.

Reede, 17. detsember 2010

Laisa mehe ahjukana

Täna valmistame ahjukana. Säästame sealjuures nii raha kui ka vaeva - mis on säästukulinaaria juures vast ehk olulisemgi :)

Osta üks keskmiselt rammus broiler. Sügavkülmutatud supikanu ära näpi - seal pole tõesti muud kui luu ja nahk, pealegi matsevad nad jõledalt (ma ükskord proovisin). Mina sain enda oma säästukast, soodushinnaga 29.90 kilo (tõepoolest, ma olen neile juba nii palju tasuta reklaami teinud, et miskine nendepoolne nänn oleks nüüd küll teretulnud). Firmamärgiks oli Tallegg, mis muidugi võib tähendada ka Poola või Leedu päritolu. Aga vahet pole, ma tegelt ei usu, et nende geneetika ja proteiinijärjestus seal lõuna pool kuidagi põhimõtteliselt teistmoodi oleks.

Reeglina on sihuke broiler juba tehases karvutustatud, samuti on eemaldatud suurem osa sisikonda, kael ja lestad. Keri lahti foolium, nii paraja varuga, ja laota ahju sobiva küpsetusvormi põhja. Tavaliselt on see broiler nii suur, et teine kiht fooluimi tuleks keerata risti ümber eelmise, nii et pane too ka valmis. Eemalda broilerilt pakend, vaata igaks juhuks, ega ta külge sulgi või miskit muud liigset turritama pole jäänud, ja aseta fooliumile lähteasendisse.

Nüüd järgneb kõige keerulisem osa: maitsestamine.

Võta peoga küüslauku ja lõika see nii peenikesteks tükkideks kui viitsid (mina tegin viilud). Viska tükid väiksemasse kaussi, uha otsa kolm (mitte kuhjaga) teelusikatäit soola, sinna järgi paras ports jahvatatud pipart ja kui on, siis ka kuivatatud juurvilja. Mina panin veel näpuotsatäie jahvatatud nelki ja natuke karripullbrit.

Võta üks-kaks õuna. Kui viitsid, siis koori ja eemalda seemned, aga võid ka lihtsalt niisama ära viilutada. Õunatükid lao pidulikult kana külje alla ja need, mis üle jäävad, topi sisse. Sinnasamasse võid suruda ka kuivatatud ploome, aprikoose, rosinaid ja muud säärast. Nüüd nühi oma brolier ettevalmistatud matseseguga nii seest kui väljast sisse, küüslaugutükid võid kah kunstipäraselt nii külje kui ka kaenla alla ära sättida. Lõpuks võid veel kogu kupatusele natuke karripulbrit peale raputada ja, et see lugu väga kuivaks ei läheks, kalla talle sisse ka sorts veini või muud sellist (mul oli täna viskit).


Seejärel, nagu isegi aru saad, tuleb foolium kinni voltida (ja ma mõtlen KINNI, nii et pealt lahti või üldse kusagilt pragusid ei jääks) ja passima jääda, millal ahi niiipalju ära köeb, et siibri kinni saab panna (me räägime ahjust ahikütte kontekstis, eks ole). Siis pole muud, kui lükka söed kõrvale, ahjuvorm kõige kanaga sisse, ahjuuks kinni ja las ta seal nüüd küpseb. Kui fooliumi korralikult kinni voltisid, võib ta seal lõdvalt kasvõi pool päeva tiksuda, ilma et temaga midagi paha juhtuks.

Välja võta siis, kui kõht tühjaks läheb või ahi jälle kütte panna tuleb - kumb enne kätte jõuab. Voldi foolium lahti ja ära oma sõrmi sealt vahelt väljapaiskuva kuuma auruga ära kõrveta.

Pane oma vaim valmis - erilist krõbekana aroomi sealt ei tule, isegi kui ta sul hea mitu tundi kuumas ahjus podises.

Võta suur lusikas ja toimeta see mögin eraldi kaussi. Kahvel unusta parem ära - kogu mass on nii pehme, et pudeneks kahvli küljest laiali. Kontide küljest ta, muide, pudenebki.

Nagu sa juba õigesti ära arvasid, on tegemist äärmiselt pehme ja, mis seal salata, ka maitsva söömaajaga. Juurde soovitan keedetud riisi ja kindlasti ka mingit salatit - sa sööd seda nii palju, et ilma juurdepakutava silota läheks olemine liiga raskeks.

Mida teha aga siis, kui sa oma elamist puudega köetava ahju varal ei soenda? Sellisel juhul osta küpsetuskotti eelpakendatud kana. Maitse pole küll nii vinge ja ka hind on poole kallim, kuid see-eest tuleb krõbedama koorikuga (mida arstitädid nagunii süüa ei soovita) ja saab ka rutem valmis.

Teisipäev, 7. detsember 2010

III Maailmasõda vist ongi alanud

Jajaa, tean küll - III MS peaks algama peamiselt sellepärast, et üks Bulgaaria mammi ennustas seda algavat käesoleva aasta novembris. una korealaste vennatapusõda ikka õiget vunki üles ei võtnud, hingas maailm kergendatult - vist läks karikas seekord mööda.
Aga ei läinud ühti.
Gavrilo Princip arvas Austria (väidetavalt töllmokast) troonipärijat maha kõmmutades, et teeb head nii oma rahvale kui maailmale tervikuna. Samamoodi teeb WikiLeaks  tänuväärset ja vajalikku tööd, mis lõppkokkuvõttes muudab maailma paremaks. Ning sama rumal kui süüdistada juhmivõitu serbia tudengit maailmasõja vallapäästmises on nüpeldada WikiLeaksi ja selle juhti asjade eest, mille juured ja niiditõmbajad on hoopis kõrgemal ja kaugemal.
Arvate tõesti, et need, kes WikiLeaksile andmeid lekitavad, teevad seda pelgalt soovist maailma paremaks muuta, milleks Julian Assange neid väidetavalt õhutavat? Või, hoidku jumal, saavad nad rahaülekandeid organisatsiooni praeguseks suletud kontodelt?
Karmimad mehed nõuavad lekitajatele, kui need kätte saadakse, surmanuhtlust. Väidetavalt olla üks lekitajast reamees juba kätte saadud ja ootab kohut. Jah, lugesite õieti - meie NATO liitlase, maailma võimsaima sõjaväe lahinguplaanid vedelevad reameeste käes, kel on võimalus ja vaba voli neid omatahtsi maailmale näha riputada. Ma ei kahtle, et Riigidepartemangust leitakse samamoodi mõni nooremametnik, kellel on juurdepääs kogu välispoliitilisele kirjavahetusele koos võimalusega need Riigidepartemangu serverist WikiLeaksi omasse üle pumbata. Jah, kallid kaaskodanikud, just nemad on need lurjused ja reeturid, mitte mõni nende ülemustest, eiei! Ja otse loomulikult pole tolle verejanulise kongresmeni parteikaaslased huvitatuddemokraadist välisministrile käki kokkukeeramisest, et too ilmse ametisse mittesobimise tõttu maha võtta ja mõne väärilisema neocon'i vastu välja vahetada...
Kuid millised ka poleks Ameerika sisepoliitilised intriigid, mis välispoliitilisi dokumente avalikustajatele kätte mängivad - sedamööda kuidas järjekordne isiklik arvamusavaldus selle või teise riigimehe kohta suure kella külge riputatakse, süveneb viha ja solvumine. Sest kui ka mehel on pisike noku, ega siis tema ego sellest ju pisemaks muutu...
Ühesõnaga, ma söön oma mütsi ära, kui avalikustatud materjali põhjal mõnd suuremat või väiksemat tüli üles ei kruvita. Kui kommentaare kuulata, siis ollakse hetkel aktiivse eitamise faasis ning püütakse lekitatud dokustaatide mõju igati pisendada, mis mind isiklikult veenab üha rohkem olukorra tõsiduses.
Rahustuseks võib öelda, et Vanga ennustatud tuuma- ja keemiasõda praegu küll veel ei paista. Küll aga on kübersõda täies hoos ning infosõda alles kogub tuure. Aga sihukesi peeneid sõjapidamisviise ei osanud too algharidusega mutike muidugi ette näha.

Kolmapäev, 1. detsember 2010

Eesti Nokia leitud!

Ma olen alati arvanud, et tõeline leiutajavaim avaldub low-tech lahendustes.
Mida teha, kui sul nina tilgub?
Korralik inimene ostab muidgi ropu raha eest karbitäie Kleenexit ja jookseb iga kord, kui on vaja nina pühkida, uue salfaka järele.
Tõeline leiutaja leiab aga jupi nööri ning riputab selle abil rulli pehmet paberit omale kaela. Lihtne, tõhus, käepärane ja hügieeniline :)
Pildil kujutet japside variant on kah päris teravmeelne, kuid tänavaliikluses võib sihuke vaadet varjav disain saatuslikuks saada.
Arvate, et rull kempsubaperit kaelas tänaval käia pole piisavalt comme il faut? Aga kesse keelab pehme paberi peale reklaampinda müümast? Saati kui valimised kohe-kohe ukse ees :)

Teisipäev, 9. november 2010

Millal sina oma suitsuandurit kontrollisid?

Jätkub dr. Baarmäni nõuandenurk usinatele koduperemeestele.

Korduvad valusad kogemused on näidanud, et suitsuanduri kontrollimiseks ei ole tingimata vaja oma juustudega pidulauale ronida, nagu reklaamis näidatakse. Sama nõrk taktika on ronida kolmejagsele taburetile, mõne majakondse kukile või õllekastidest laotud torni otsa.

Ära, kurat, üldse kuhugi roni. Leia parem harjavars elik suvaline pikemat sorti pulk ning, kasutades ära viimase aja arhitektuuris moes olevaid madalaid lagesid ning asjaolu, et testimisnupp on suitsuanduri korpuse välisküljel, seisa ohutult kahe jalaga põrandal ning lükka oma toigas enam-vähem testnupu suunas.

Ronida saad küllastumiseni alles siis, kui patarei tühjaks läheb või anduririsu sihukese udjamise peale laest alla sajab.

Pühapäev, 31. oktoober 2010

Poissmehe puuviljakook

Nimetet hõrgutis sobib suurepäraselt kõikideks sotsiaalseteks sündmusteks, mis pealkirjas mainitud isiku tagasihoidlikus elamises aset leida võivad - romantilisest õhtusöögist rõõmsa viinaviskamiseni sõprade seltsis. Jajaa, ärge naerge midagi - kook, mida me kohe kokku keerama hakkame, läheb hästi nii pealehammustamiseks, aga veel paremini järgmisel ommikul, elektrolüütide tasakaalu taastajana.

Kindlasti on su riiulinurgas vedelemas pakk proteiinipulbrit, mis, ütleme otse, ei osutunud su esimeseks maitse-eelistuseks ning seetõttu parematele sortidele ruumi tegema pidi. Nüüd on hea võimalus hüva kraam kõikvõimalike sotsiaalsete hüvede vastu tagasi vahetada ;)

Kühvelda pakist kausipõhja paar supilusikatäit. Seejärel vaata külmkapis ringi - äkki leidub seal näiteks piima? Võib vabalt olla ka hapuks läinud - see sobib isegi paremini. Hästi kõlbavad ka keefir või jogurt. Kui neid ka ei ole, võta tavalist vett  ning lisa veel paar supilusikatäit pulbrit.

Võib-olla on sul kusagil karbis maisihelbeid, mida sa enam nii hoolsalt ei tarvita kui lapsepõlves? Või äkki müslit? Kui sinu põhjatud varud sisaldavad mõlemit, kalla kummastki paras ports sinna kaussi, kuhu sa pulbri juba ära segasid. Lase neil seal natuke liguneda ning tee väike revisjon oma sahtlites ja seljakotis - äkki leidub sul kuivatatud puuvilja? Rosinad oleksid ideaalsed, kuivatatud aprikoos ei tee ka paha. Minul läks koguni nii hästi, et koogi sisse sai poetatud veel kuivatatud ploome, jõhvikaid ning ananassikuubikuid. Nagu hiljem selgus, oleks pelgalt rosinatest ja ananassikuubikutest täiesti piisanud. Kuivatet fruktid võivad vabalt moodustada natuke vähem kui poole taigna mahust - küll proteiin kogu kupatuse koos hoiab.

Nüüd järgneb kõige vastutusrikkam osa - maitsestamine. Kalla kogu kupatusele nii palju suhkrut, et see tolle pulbri vastiku maiste ära tapab - aga mitte rohkem, muidu läheb läägeks kätte ära. Seda löga, mida sa parasjagu kokku segad, võid muide julgelt maitsta - seal pole ju üksikult võttes midagi, mida sa nagunii toorena ei tarvitaks :)

Kui sul on, uha tolle mögina sisse ka vaniljesuhkrut - sedagi mitte väga palju. Vaata üle oma pudelipõhjad - sorts rummi, hädakorral ka konjakit või viskit, saab sinu kulinaarsele meistriteosele ainult kasuks tulla. Et kogu kupatus paremini koos seisaks, võid hulka segada ka tavalist jahu, kõrbemamineku vältimiseks tuleks aga lisada paar supilusikatäit õli (mul oli näiteks sihukest oliivõli, milles sidrunit sees leotatud - päris omapärane mekk tuli juurde).

Edasi on kõik juba lihtne - leia vorm, kuhu kõik see sodi ära mahub (ära muretse, eriti kõrgemaks ta ei kerki), vooderda see küpsetuspaberiga (toda peab ikka kodus varuks olema - selle sisse on mugav võileibu keerata) ja kalla (justnimelt kalla - tainas peab jääma parasjagu nii vedel, et on võimeline voolama) kogu kupatus vormi. Vorm pista ahju, keera regulaator 200 kraadi peale ja mine, olenevalt eelseisva ürituse iseloomust, kas tube koristama või nurgatagusesse poodi jookide järele.

Kui tagasi jõuad, leia kasutamata hambatikk ja, kui kook juba väga kõrbenud välimusega ei ole, torka tikk sinna sisse. Kui välja tõmmates tainast tiku külge ei jäänud, lülita ahi välja ning tõsta kook jahtuma. Lõika parajad tükid ja kui tõsiselt muljet tahad avaldada, serveeri koos vahukoore (või vaniljekastme või noh, kasvõi kohupiimakreemiga) ning paari viinamarjaga. Seepeale peaks temake juba piisavalt heldima ning proteiin teeb ülejäänu ;)

Pühapäev, 12. september 2010

Machete

Te ei olegi veel vaatamas käinud?
Minge kindlasti - juba stseen, milles Steven Seagal suures plaanis eriti piinarikkalt maha sureb, on piletiraha kuhjaga väärt :) Tõsi, neid näitlejaid, kes suudaksid ka seppukust naljanumbri teha, peale Seagali vist eriti ei olegi, kuid ärge laske end sellest segada.
Neile, kes juba Desperadot näinud, ei tohiks peale mõnede tähtsusetute erinevuste stsenaariumis ning rollide jaotuses midagi eriti uut olla - ah jaa, lisaks ajutükkidele lendab seekord ikka natuke soolikaid ka. Stsenaarium tundub samuti olevat kohati soolikaidpidi kokku seotud, saundträkk pole nii hea kui Desperadol (mis võib muidugi olla tingitud ka Solarise pakutavast viletsast helikvaliteedist) ja Seagal mängib sitasti nagu ikka. Aga Machete tundub olevat just sedasorti film, kus libastumised ja möödapanekud annavad kokku nauditava ja padunaljaka terviku.
Chicad olid kah viimase peal. Ma küll ei saanud päris hästi aru, mis magnet neid Danny Trejo suguse karumõmmi kaissu tiris, aga ju see siis pidi nii olema.
Treiler kah.

Teisipäev, 17. august 2010

Prillisaaga jätk

Raporteerin pidulikult: prillid on parandet, uued klaaasid ees ja sang sirgeks käänatud. Aga meelekibedus pole hingest teps mitte lahtund.

Jätsin eelmine kord kirjutamata, et kui ma prillijahil käisin, tellisin lisaks klaasidele ka ujumisprillid - muidu sihukesed nagu ujumisprillid ikka, ainult et tavalise sileda plastmassi asemel on optilised läätsed. No et järgmine kord ei peaks teisi veekogu põhjast jahtima, samas aga oleks näha, millele ma otsa koperdan või kes kui napilt riides on :p

Prillipoe tädid võtsid mu tellimuse entusiastlikult töösse, kasseerisid 800 krooni ja helistasid juba järgmisel päeval nutulauluga tagasi - nii kangeid miinuseid kui ma tahtsin tolle raha eest ikka ei saa, aga kui ma köhiksin neile kolm tonni kopikatega, siis pole probleemi. Minu jaoks probleem siiski oli, lasin see 800 omale tagasi maksta ja siirdusin südametäiega internetti.

Juba esimene Google'i päring andis hea tulemuse: Kanada firma Aquagoggles pakkus mulle täpselt sellise tugevusega klaase nagu vaja, saatis veidi vähem kui kahe nädalaga kohale ja küsis kogu lõbu eest 404 meie kohalikku krooni. Esialgu proovisin niiöelda kuivalt ja mul on tõesti tunne, et nüüd hakkan vee all nägema nigu loom :)

Sama soojaga lappasin ka tavaliste prillide poed läbi. Sihukesed klaasid nagu mull vaja, lisaks veidi vingemad raamid ja Meerikamaalt Eestisse saatmine läinuks mulle maksma 80-100 dollarit, ehk umbestäpselt kolm korda vähem kui kohalikus poes pakutavad asendusklaasid. Ainuke jama, et raame saab proovida ainult virtuaalselt - sulle sobivad raamid passitatakse kena noormehe pildi külge, mille järgi pead siis otsustama, kas sa tahad samasugune välja näha.

Nende pruunide lokkide üle ma veel mõtlen.

Neljapäev, 5. august 2010

Optikute vandenõu

Kas ma sellest juba olen rääkinud, kuidas ma, prillid peas, Kuremaa järve ujuma läksin, need seal eest ära kaotasin ning pärast pooletunnist kobamist sogasest ja rinnuni veest jälle üles leidsin? Muidu oleks kõik olnud super, paraku suutis üks klaas rüseluse käigus puru minna.

Kuna kohalik prillipood on esmaspäeviti kinni, suundusin esimesel vabamal hetkel Tartusse, kus poode rohkem ja valik suurem. Mu soovid olid ülimalt tagasihoidlikud: kuna antud komplekt oli mind juba pea seitse aastat truult teeninud, tahtsin ainult veidi raami kohendada ning katkiläinud klaasi välja vahetada. Plastikut ma sinna sisse ei tahtnud - umbes kuu aega tagasi ostsin autojuhtimisprillidele plastikust päiksekaitseklipsid ning selle ajaga olid need päikse ja pisikriimustuste koostoimel üsna läbipaistmatuks muutunud.

Rääkisin vähemalt viies Tartu kesklinna prillipoes enam-vähem sama juttu: tahan saada isetumenevaid õhendatud prilliklaase. Neljas poes öeldi mulle otse, et ärgu ma mineraalklaasist üldse unistagugi, seda ei liikuvat juba aastaid. Plastiku peale oldi nõus igasugu soodukaid tegema, aga täpselt niikaua, kuni selgus, et üks silm on kangem kui -8. Selle numbri juures lõppesid soodukad ära ning kirves oli kohe seljas. Õhendatud plastik ei paistnud üldse sooduka alla käivat. Üks pood oli siiski nõus mineraalklaasid ära tellima, kuid hoiatas, et kätte saab alles poolteise kuni kahe kuu pärast. Pagan, isegi nõukaajal sain ma oma prillid kiiremini kätte :(

Millest selline plastikuhullus?

Lihtne. Minu mineraalklaaside peegeldav-tumendav kiht oli seitsme aastaga küll kulunud, kuid paistis ikka veel selgelt läbi, hoolimata pidevast kandmisest ja puhastamisest. Plastik seevastu on kahe aastaga kutu, eriti kui temaga päikse käes töllerdada ning igasuguse spetslögaga läbipaistvaks nühkida. Ja kuna pimeda elu pole isegi Euroopa Liitu kuuluvas Eestis mingi meelakkumine, siis lähed sa tahes-tahtmata keskeltläbi iga kahe aasta takka tollesama prillikaupmehe manu ning köhid talle hea hunniku pappi.

Raisk, ma ütlen.

Teab keegi interneeduses mõnd asjalikku prillipoodi soovitada?

Neljapäev, 22. juuli 2010

Võitlus vaenuliku faunaga jätkub

Aru ma ei saa, miks peetakse torulõksu humaansemaks muttide hävitamise viisiks kui mürgitamist või lihtlabast mahalöömist. Kõigepealt pead sa, megakiire ainevahetusega loomake, seal hea mitu tundi, teinekord lausa ligi ööpäeva nälgima, siis tiritakse sind, pimedusega harjunud elukat, ereda päevavalguse kätte ja lõpuks visatakse kusagile jumalast mahajäetud kolkasse, kus sa pead praeguse palavaga end pealistaimestikust läbi närima ning purukuivas mullakihis endale miskit hamba alla leidma. Ja kohe on sul ju ka teised mutid kukil.
Mina õnneks ei ole humanist, sestap olen juba kaks elukat oma aiast minema küüditanud. Jah, Offf, maniakaalne naer käis kah asja juurde ;) Esimene oli suurem ja rammusam ning räuskas kogu tee kuni  lähima ohakapõllu servani. Alles takjapõõsas rahunes maha. Tänane oli pisem ning üritas madalat profiili hoida - püsis lõksus üsna kuss ning üritas end isegi peidus hoida. Sõimama hakkas alles siis, kui ma ta teispool Linnumetsa teed torust välja raputasin.
Igatahes - kui mutid sihukesest vihjest ka aru ei saa, pean vist oma karusnahaäri püsti panema.

Pühapäev, 18. juuli 2010

Ühele õnnetus, teisele õnn

Noorem pägal fännas muruniitjat juba kaua aega, kuni täna lõpuks vedas: kuivõrd too italjaanode meistriteos arvas heaks lõplikult maha koolda, sai laps vraki kõige täiega endale mängida. Poisiuss on muidugi hetkel megaõnnelik, ja kui ma natuke järgi mõtlen ja arvutan, siis sama suur ja põnev PÄRISmänguasi maksaks ilmselt paar-kolm korda rohkem. Nii et lõppkokkuvõttes olen ka mina plussis, ainuke jama, et homse palavaga tuleb nüüd uut aparaati hankima minna.

Teisipäev, 13. juuli 2010

Sain kvalifitseeritud proviisoriteenust

Sääsenuhtlus on enam-vähem üle elatud, kuid nüüd on probleemiks parmud. Eile, näiteks, tegin oma Kassinurme-ringi rekordajaga, kulutades joomiseks ja keti pingutamiseks vaid loetud sekundid - nii kui seisma jäin, oldi mul kallal. Ülejäänud pereliikmed, kes rattasõidule ujumist eelistasid, kiitsid küll Pedja-äärse ujumiskoha mõnusalt jahedat vett, kuid kurtsid samuti verejanuliste putukate üle. Mis mõistagi tähendas, et täna aeti mind apteeki.
Apteegis selgus, et parme peaks peletama Autan, kuid tollel on kirjade järgi see häda, et alla 2-aastastele seda peale määrida ei tohi. Apteekritädid olid küll lahkesti valmis mingit spetsiaalsodi tellima, kuid täna õhtul poleks see mind aidanud. Võtsin jalad selga ja läksin järgmisesse apteeki.
Järgmises apteegis sain kujukalt aru, miks käsimüügiravumeid tavalises toidupoes müüa ei tohi. Kuulanud ära minu nutulaulu, kuda Autani alla 2-aastastele lastele peale määrida ei tohi, määris sealne apteekritädi mulle kiiresti ja kvalifitseeritult kaela toote nimega Laste Sääsehirm, kodumaiselt firmalt Plix. Alles kodus lugesin, et seda ei tohiks peale vurtsutada noorematele kui 3-aastastele.
Nagu see oleks esimene kord, kui ma jään uskuma apteekrit, kes ise ka pole viitsind tootetutvustust läbi lugeda. Toidupoe riiulist võttes saaksin ma seda vähemalt ise teha.

Reede, 2. juuli 2010

Ennustus: 2012. aastal maksab .ee domeen 600-700 kr/a

Miks ma nii arvan?

Eesti Interneti Sihtasutuse väitel on praegune tasu, 285 kr/a, rangelt kulupõhine, ehk siis selle kokkurehkendamiseks on võetud EIS-i aastased kulud ning jagatud need võrdselt kõigi ~70 000 .ee domeeniomaniku vahel.

No mina küll ei usu, et kui üks sihtasutus suudab aastas 20 milli sirgeks lüüa, siis järgmisel aastal ta seda ühtäkki enam ei suuda. Kuid kas aasta pärast on meil veel 70 000 .ee uhket omanikku, kelle vahel seda kulu jagada? Kahtlen sügavalt.

Esiteks paneb oma pillid kotti lõviosa 12 000-st pri.ee omanikust (sealhulgas ka mina), sest mille kuradi pärast pidada endal sihukest tobedat, alandavat ja lisaks veel võõrkeelse lühendiga domeenirisu ja maksta selle eest veel pealegi 300 krooni kopikatega? Omanimeline domeen ilma selle lollaka .pri lisandita on iga kell parem, kuid tolle paarisaja krooni eest, mis .eu .ee-st odavam on, saab endale lubada juba päris mitu õlut. Ja kui nüüd meelde tuletada, siis lombitaguste hostijate juures saab lisaks kohalikust oluliselt odavamale hostingule ka .com-lõpulise domeeni suisa kauba peale.

Ettevõtted ning riigi- ja avalik-õiguslikud asutused jäävad muidugi .ee-sse edasi tiksuma, kuid ka nende hulgas on päris palju niisuguseid, kes ilmselt oma "igaks juhuks" registreeritud domeenide nimekirja üle vaatavad ning seal omad korrektiivid teevad. Ja ma kahtlustan, et mitte suuurenemise suunas.

Siis on meil veel kari MTÜ-sid ja sõpruskondi, kes võib-olla isegi saaksid nõutava summa kokku, aga on ehk võib-olla juba laialigi läinud või siis otsivad ettekäänet odavamasse veebimajutusse ülekolimiseks.

Ja miks mulle tundub, et laialdast spekuleerimist .ee domeeninimedega ei tule? Ainus sihtgrupp oleks kohapeal äri ajavad rahvusvahelised korporatsioonid, kuid neil on kardetavasti siinne domeen juba ammu regatud ja statistikas kirjas. Ülejäänutel aga on mingist .ee-st sügavalt  pohlad, isegi kui kodanik Virgo Kruve seal nende nime all porri näitama hakkab.

Kokkuvõtlikult ennustan, et aasta pärast võib .ee domeene olla senisest poole vähem, kuna aga EIS-i kulud jäävad samaks (tõenäolisemalt aga isegi paisuvad), siis tulebki nullijäämiseks aastatasu tõsta.

Aga äkki teeks hoopis odavama aastatasu, et rohkem kasutajaid kokku meelitada, ja jätaks pri.ee üldse maksuta, et algajad veebitreialid või startivad väikeettevõtted seal kätt harjutada saaks ja tulevikus endale juba mõned tasulised .ee domeenid registreeriks? Eiei, see ei ole ju EIS-i põhikirja järgi võimalik ja pealegi läheks karjuvasse vastuollu kohalike äritavadega - kui käive langeb, tuleb tõsta hinda, korvamaks saamata jäänud tulu.

Reede, 25. juuni 2010

Rabarbrišašlõkk

Jaanipäev, mis seal salata, on notsude seas sama kurva kuulsusega kui jõuludki. Ja ehkki mul endal oli kuri plaan nimetet pühad tänavu vahele jätta, tajusin siiski mõningast ühiskondlikku survet, mis päädis grillpanni kuurist äblikuvõrgukihi alt väljakaevamise ning sellele sireliokstest lõkke tegemisega. Jaa, mul on sirelisiüsi, teil ei ole, nää-nä-nä-nää-nää :p
Liha panin juba nädala algul likku. Annan teile ka retsepti.
Tuleb võtta pool siga... No hea küll, piisab ka vähemast. Mina võtsin Maximast kahekilose käntsaka kaelakarbonaadi ja lõikasin selle enam-vähem ristikiudu parajateks tükkideks.Siis võtsin ühe suurema rabarbrivarre ning ladusin lihatükid koos rabarbiviilude ja sibularõngastega vaheldumisi kaussi. Pealevalatud marinaadi sisse segasin porgandimahla, sõstramahla, ühe küüslaugu, soola, pipart, paprikat ja juursellerit. Kuna rabarbri juurde passib hästi kaneel, siis panin seda ka, ja mitte vähe. Et soust ikka mahlasem tuleks, lisasin tubli sortsu oliiviõli. Ärge mu käest parem koguseid küsige - ise tuleb maitsta ja ära arvata, millal paras saab. Mulle isiklikult tundus, et sihukese lihakoguse peale pole see mögin piisavalt hapu, seega lisasin natuke riisiäädikat (see oli esimene pudel, mis kapist pihku sattus).
Ma arvan, et tubases grillahjus oleks tulemus saanud mõnevõrra kvaliteetsem, rääkimata segavate asjaolude (suits, sääsed) puudumisest. Samas on grillimine ja seltskondliku vestluse arendamine väljas lebotamiseks sama head ettekäänded kui mistahes muud. Seltskonda õnneks täitsa jagus.
Pilti ei ole kahjuks juurde panna - tulemus söödi käest ära nii kiiresti, et pildimassina säriajast poleks piisanud.

Laupäev, 19. juuni 2010

Kui makseid teostada ei saa, kas siis vähemalt maksta saab?

"Lugupeetud kilendid! Kaardimaksete teostamine pole tehnilistel põhjustel kahjuks praegu võimalik," kuulutas entusiastlik meeshääl üle terve supermarketi. Mille peale minul tekkis kohe loomulik küsimus, et kui teostamine pole võimalik, kas siis vähemalt kaardiga maksta ikka saab? Igaks juhuks jätsin ostmisplaani üldse katki. Uhkelt, kaks kätt taskus, poest välja marssides märkasin minust taibukamaid kaaskodanikke, kes rahaautomaatide ette kenasti järjekorda olid võtnud.

Laupäev, 29. mai 2010

Muruniitjat remontimas

Sel nädalal lasti Osavate Käte Ring muruniitja kallale.
Kuna ma igast pentsuvärki põhimõtteliselt umbusaldan, käitab enamiku kodumasinaid minu majapidamises kas elektri-, auru- või musklivägi. Oi ma ootan seda aega, mil ka autosse ei pea enam pentsu kallama... Aga see selleks.
Eelmine muruniitja, mis eelmsel aastal muruniitjamaale tagasi läks, teenis auga mitu aastat ja üllatas algusest peale vaikse ja sujuva käigu ning viisaka ülalpidamisega - näiteks kivvi või mättasse kinni jäädes ootas ta rahulikult, kuni keegi ta lahti päästab, ning undas seejärel rahulikult ja katki minemata edasi.
Mõistagi olid mul uue aparaadi suhtes vähemalt sama kõrged ootused. Ei saa salata, et disainivärk on italjaanodel (muruniiduki autorid) tugev - lisaks paranenud aerodünaamikale oli ka lülitihoob hoopis käepärasem, mõeldud oli ka elektrijuhtme kinnitamisele ning rataste kõrguse reguleerimiseks pandi kaasa koguni eraldi kuuskantvõti spetsiaalses plastmasshoidikus.
Paraku selgus, et materjali tugevuse koha pealt olid makaronisööjad tiba mööda pannud - see jubin, mille külge lõikereta kinnitub, pole piisavalt al dente. Kõigepealt purunesid tiivikut paigal hoidvad plastmassjullad. Ega kedagi, kinnitasin tiiviku tavaliste kruvidega, üritades järgida purunenud plastmassjullade profiili. See konstrui pidas vastu tervelt poolteist niitmist, pärast mida olid kruvid tolle plastmassjulla seest sõna otseses mõttes välja rebitud, mul aga tekkis kerge kahtlus - kas mootor on tolle hapra konstruktsiooni jaoks liiga võimas või Itaalia elektrivool nõrgem kui meil. Sest sihukesi täkkeid ja hõõrumisjälgi vana niiduki lõiketeral minu mäletamist mööda küll ei olnud.
Seekord kinnitasin tiiviku kahe poldiga. Kui need tolle plastmassketta ribadeks lasevad, võtan mootori niidukist välja ja panen kreissae külge - sihke loom peaks jämedat palki lõikama küll.

Esmaspäev, 17. mai 2010

Tigudele olen samahästi kui Osama

Teod (need, mis roomavad) on käesoleval aastal kahtlaselt viisakaks läinud. Mu aiavärava kõrval on väiksemat sorti betoonplaat, kuhu nad aeda pääsemiseks kenasti järjekorda võtavad. Seepeale ärkas minus muidugi massimõrvar, võtsin kuuri seina najalt toki ja vajutasin nad puruks. Puhtegoistlikel kaalutlustel - mida vähem tigusid, seda rohkem aias kasvavat staffi mulle närida jääb.
Paar tundi hiljem läksin samast kohast mööda - tundus, et vähemalt teist samapalju tüüpe oli matustele kogunenud. Saatsin nemadki igavestele jahimaadele.
Buhhahhaaa :)
Kui tigudel oleks oma viisenthaali keskus, peetaks mulle vist juba Lõuna-Ameerikas ajujahti.
Aga neile sääskedele tuleks ka miskine näopeks korraldada. Veri nõuab vere hinda!

Esmaspäev, 26. aprill 2010

Eesti Energia börsileviimise maksame kinni meie, EV kodanikud

Tänases Vikerradio Reporteritunnis räägiti sellest, kust Eesti Energia peaks investeeringuteks raha saama - äkki tuleks korraldada selleks aktsiaemissioon? Eriti vihaselt oli niisuguse plaani vastu Anto Raukas.
Ma pean küll lugupetud akadeemikut väljapaistvaks demagoogiks (ja ega ta seda tänagi demonstreerimata jätnud), kuid tema põhiväitega olen siiski nõus - Eesti Energiat EI TOHI ei osade kaupa ega lisakapitali kaasamise kattervarjus maha müüa.
Kui mul vedeleksid jooksval arvel mõned miljonid, paigutaksin need silmagi pilgutamata mistahes infrastrukturiettevõttesse - spekuleerimisvõimalus aktsiakursi tõusu või languse pealt on küll mõõdukas, kuid see-eest on garanteeritud stabiilsed ja, nagu praktika (Eesti Telekom, Tallinna Vesi) näitab, ka mõnusalt kõrged dividendid. Põhjus väga lihtne - indrkastruktuuriteenused kipuvad olema sellised, mida inimestel lihtsalt ei ole võimalik ostmata jätta.
Ma ei tea, kui õige on akadeemiku väide, et koos Eesti Energiaga müüdaks maha ka õigused põlevkivi kaevandamisele. Küll aga tean, et ükski täiemõistuslik kapitalist ei osta aktsiaid (loe: ei anna ettevõttele lisakapitali) altruistlikel kaalutlustel - kapitalist tahab oma raha tagasi saada, soovitavalt mitmekordselt. Ja selle mitmekordse raha teenime talle tagasi meie, reakodanikest elektritarbijad.
Kui praegu võtab EE-st dividende Eesti Vabariik, säilub vähemalt teoreetiline võimalus, et need dividendid jõuavad meile teatud teenuste näol tagasi. Kui aga EE peab teenima dividende ka aktsionäridele, pole neid võtta mitte kusagilt mujalt kui teatud protsendi näol meile müüdava kilovatt-tunni hinnast. Lisaks on Eesti Vabariik lubanud dotatsioone EE investeeringutele, ehk teiste sõnadega maksame tulevastele aktsionäridele dividende lisaks eletriarvetele veel ka tulu- ja käibemaksu kaudu.
Mina ei tea, kui tõsine see väljahõigatud aktsiaemissiooni plaan üldse on. Kuid niipalju on juba praegu selge, et kui plaan teoks tehakse, saavad mõned inimesed muinasjutuliselt rikkaks, meie ülejäänud aga plekime neile igaüks vähemalt mõnisada krooni aastas senisest suurema elektriarve kaudu, umbes teist samapalju riigimaksude teel ning teadmata hulgal nende kaupade ja teenuste hinnatõusu läbi, mille lõpphind sõltub elektri hinnast (ehk peaaegu nad kõik).
Palju õnne.

Reede, 23. aprill 2010

Säästukulinaaria

Kehval ajal kombineerib leidlik perenaine/mees kõhutäie sellest, mis saada on. Doktor Baarmän küll hetkel veel aegade kehvuse üle ei kurda, aga väike eeltreening ja aklimatiseerumine kulub  alati ära.
Nägin säästuka külmletis veidrat ollust pealkirjaga "Külmutatud delikatess broilerisüda". Ma küll päris täpselt aru ei saanud, millele vihjas setoaineline muster pakendikleepsul, aga asi tundus intrigeeriv ning hind kah soodne (mälu järgi suurusjärk 16-17 krooni).
Sealtsamast säästukast haarasin kaasa paki makarone, samuti mõned õunad ja sibulad - koguarve jäi kuhugi 50 krooni kanti. Olgu etteruttavalt öeldud, et kogu kremplist jätkus lahedalt neljale sööjale.
Mõned siin oleks koju jõudes esimese asjana kokaraamatu lahti löönud, aga doktor Baarmän pole kunagi lihtsama vastupanu teed läinud. Ja mis seal ikka valesti saab minna, eks? :)
Esimese asjana tuleks ülalnimetet subproduktid oma sügavkülmunud olekust enam-vähem  töödeldavasse konditsiooni saada. Tegelikult võib nad muidugi ka otse pannile lüüa, küll nad seal ükskord ikka ära sulavad, kuid arvasin, et terve süda on veidi suur suutäis, poolitatult aga just täpselt paras.
Pann tahab parema libisemise huvides algul tilga õli saada. Kuid ainult tilga - kui doonoriteks olnud broileritel õigel ajal kaelu kahekorra ei käänata, oleks nende loomulikuks surmapõhjuseks südame isheemiatõbi. Aga see selleks - antud kontekstis on oluline, et praadimisel eraldub neist rasva sedavõrd, et suurem osa tuleks parem ära kallata.
Kui subproduktid oma vintskusest enamuse kaotanud (selleks kulub maksimumkuumusel kaane all praadides paarkümmend minutit), kallasin juurde kaks tükeldatud sibulat. Ega sellel kah kergelt klaasjaks muutumiseks palju aega lähe, misjärel viskasin pannile kolm parajateks kuubikutes tükeldatud pisemat õuna ning lasin kaane all veidi haududa. Kui õun enam ei krõmpsunud, oli õige aeg lisada kaks hakitud küüslauguküünt, sellele kohe otsa näputäis soola, pipart ning sorts sojakastet.
Tolleks hetkeks polnud ma veel kindlalt otsustanud, kas teen oma hautise soustiks või kallan niisama makaronidele peale. Võitis laiskus, sestap otsisin kapist pudeli porgandimehu astelpajuga ning valasin sealt pannile nii umbes sada grammi. Lasin kogu kupatusel keema tõusta ning segasin valmiskeenud makaronidega läbi.
Juurde tegin kapsa ja porgandi salati törtsu kõrvitsa-õunamehuga.
Pärast rasket sisemist heitlust suutsin loobuda kolmandast taldrikutäiest.
Ah jaa, see valge puru seal pildil on parmesani juust. Mida te siis mõtlesite?

Funktsionaalne lugemisoskus

...lonkab meil ikka tõega mõlemat jalga.

Inimeseloomakene, sa laenad raamatukogust raamatu, töötad selle hoolega läbi ja vead, keeleots suust väljas, tähtsamatele kohtadele veel pliiatsiga jutid ka alla.

Ja pärast kõike seda ei jõua sulle ikka veel kohale, et raamat, mille sisu sa nii meeleheitlikult püüdsid endale selgeks teha, räägib sellest, kuidas sina ei pea mitte meie ühises kasutuses olevaid ressursse ära lagastama ning et oma läbu oleks ikka viisakas enda järelt ära koristada.

Igasugustele neid kirjatähti ka õpetatakse...

Reede, 9. aprill 2010

Nn. allikakaitseseaduse taga on Ingrid Veidenberg

Ei ole ma veel jõudnud piisavalt paaduda - demagoogia ning süüdimatu lausvaletamine ajab mul alati harja punaseks. Nagu see kurikuulus 656 SE - juba eelnõu hinnanguleht lükkab ümber enamiku Justiitsministeeriumist tulevaid väiteid. Näiteks Lang rääkis eile Foorumis suure suuga, kuidas teise astme kuriteod said eelnõusse sisse pandud selleks, et kergendada prokuratuuri tööd - kurat, nii Riigikohus kui ka Riigiprokuratuur ütlevad, et nende hinnangul ei ole see vajalik, ja Justiitsministeerium saadab nad lihtsalt üle t***.
Ja KÕIK, kellelt hinnangut küsitakse, avaldavad arusaamatust, mille kuradi pärast seda eelnõu üldse vaja on. Aga justminn saadab nad ikka täpselt samasse kohta.

Nüüd tekib õigustatud küsimus - kui seaduseelnõu pole vaja ei õiguskaitseorganitele ega meediaorganisatsioonidele, siis kellele ometi?

Juhtumisi kuulasin tänast Vikerraadio Meediatundi. Justiitsministeeriumi asekantsler Martin Hirvojal  paluti seal rohkem kui üks kord tuua konkreetseid näiteid juhtumitest, mil Eesti ajakirjandus on mõnd kodanikku niivõrd ahistanud, et tuleks tõesti rakendada ennetavat trahvi. Keerutas asekantsler mis ta keerutas, aga konkreetse juhtumina tõi esile ainult abstraktse situatsiooni (salvestuse 26. minut), mil "kellegi elukaaslane läheb tülli ja kättemaksuks hakkab enda isiklikus blogis avaldama näiteks mingisuguseid väga eraleulisi detaile, näteks et kirjeldab siin, kuidas on ikkagi missugused harjumused on siin ütleme hommikuti vannitoas ja nii edasi..." (pardon my french, ja võibolla ma ei kuulnud päris täpselt ka).

Me kõik teame, kes meil siin niisugust blogi peab (arvestades, et näiteks Ruitlane pani oma blogi kohtu  nõudmisel ilma igasuguste ennetavate trahvideta kinni). Kusjuures tõenäoliselt ka Tammerk teab rohkem kui räägib - ega ta saate lõpus asjata Ojulandiga tehtud intervjuud kõneks võtnud.

Noh, Inno - mida ootame? :D

Paar sõna Rimi kaitseks

Jajaa, ma tean küll - kuradi rootsi kapitalistid tahavad meie kodumaise lihatootmise välja suretada. Ja nende poed on tõesti nõmeda ja ebaloogilise kaubapaigutusega. Ja Säästuka püsikunde ei ole ma ka enam ammu, eriti pärast nende feisslifti.
Aga.
Riskides publiku meelepahaga olen siiski sunnitud möönma - Rimi ei ole kunagi öelnud, et eestimaist liha nende poekettides enam ei müüda.
Lähme ajas tagasi.
Samal päeval, kui Mart Ummelas kuulutati aasta parimaks ajakirjanikuks, produtseeris Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht iseenesest mittemidagiütleva pealkirjaga pressiteate. Ma ise söön kah lehma meelsamini kui siga - kasvõi selleks, et Allahi silmis mõned lisapunktid teenida. Paraku ei olnud pressitibin iseennast tsiteerides sõnastusega piisavalt ettevaatlik, nii et sellest, et eestimaine liha ei kao Rimi keti poodidest ära ning et kodumaine liha on tegelikult ka kvaliteetne, võis aru saada ainult väga hoolikal ning mõttega lugemisel.
Siit oli ainult üks samm uudiseni "Rimi hakkab omatootena müüma vaid välismaist sea- ja veiseliha," aga no kes kurat seda pisikest täiendit seal pealkirjas ikka tähele paneb (ma ise muide kaasa arvatud).
Ma arvan, et meil kõigil on sügavalt poogen, millisele kräpile see või teine kett oma firmamärgi peale kleepida laseb - terve talupojamõistusega ning oma tervisest hooliv tarbija ostab ketitoodet nagunii ainult äärmise hädavajaduse sunnil. Seesama Rimigi on oma nime all juba aastakümneid Läti viinereid ja Leedu mineraalvett müünud, ilma et keegi kobisenud oleks. Aga veelkord - ehkki Rimi kommunikatsioon oli täielik äpardus, ei lugenud mina küll sealt kusagilt välja, et Rimi kodumaise liha kvaliteeti otsesõnu halvustaks või teataks selle oma lettidelt ärakorjamisest. Samas jäeti täiesti teenistusvalmilt teatesse kõik võimalused sellest valesti aru saada. Egas konkurendid lollid ole.
Vaene kommunikatsioonitibin.
Tõenäoliselt tuleb tal nüüd ametis jätkamiseks hea mitu meetrit sedasamustki imeda.
Muide, puhtast uudishimust ostsin eelmisel nädalal Tartu Lõunakeskuse Rimist maisikakku, väidetavalt kah nende endi toode. Jube hea oli :)

Neljapäev, 1. aprill 2010

Ametlik teadaanne kõigile autoomanikele

Ostke aga jah edasi oma lemmikvärvi, st porise asfaldi karva trandulette. Ma saan aru, naabrimutiga võpsikusse krõpsu tegema minnes on protsendi murdosa võrra väiksem võimalus vahele jääda, see-eest aga ma päriselt ka näen teid, onju, kui te mul vasakpöördel ees passite või pimedast nurgast külje alla hiilite. A mul pohlad - ma võin tiba kallimat kaskot maksta küll, see-eest teie, niikaua kuni teil plekist mõlke välja taotakse, peate nagu viimased nohikud oma keskkooliaegsete punnvõrridega ringi uhama.
Ja see pole vabandus, et nagunii on porine - minu käulal paistab vähemalt punane katuseots kihi alt välja :)

Teisipäev, 30. märts 2010

Pööfikt dei

Hommikul lasti suhtkoht kaua magada. Kooki anti ka. Pealeselle sain sünnipäevaks uued rattakindad, mida oli muidugi kohe vaja proovima minna.
Teate küll, kuids see käib, kui pole end kaua põhjalikult liigutanud - alguses on energiat nii et tapab, sestap keerasin oma tavalisele Kuremaa-Laiuse ringile. Iseenesest on see sihuke laisa inimese marsruut - küll paarkümmend kilomeetrit, kuid ainult üks järsk tõus ning enamus teed allamäge.
Asfalt oli ilus kuiv, tuulekindel fliis hoidis selja sooja, villased sokid paniin ka jalga ning uued kindad olid ülesannete kõrgusel.
Kuremaa järv nägi välja niisugune:
 Napilt kahe-kolme kuu pärast on sama paik kubinal supelsaksu täis.
Tavaliselt teen mäe otsas veski parkimisplatsil väikse peatuse ja puhkan jalga. Seekord jätsin vahele:
 Näib, et seal pole talv otsa keegi käinud.
Mäe otsas metsa sees, umbes seal, kus terviseradade teeots ära keerab, on kohalik külmapoolus - isegi sügaval südasuvel on seal tõsiselt külm. Ega sealt praegugi jää päriselt ära polnud sulanud, kuid kõige külmem oli siiski lõik sood Laiuse mäe jalamil. Päriselt üles ma enne ei soojenenudki, kui kodus sooja duši alla sain.
Aga muidu oli väga hea päev. Aitäh teile kõigile, kes te õnne soovisite :)

Reede, 19. märts 2010

Allikakaitsest

Ei viitsi kohtulahendites tuhlata, kuid olen olnud üks väheseid, kui mitte isegi ainus leheneeger Eestis, kes on tõepoolest ka allika paljastamise eesmärgil kohtusse kaevatud. Tagantjärgi võib öelda, et tegemist oli nii minu kui kaebaja poolse tööõnnetusega - ma oleks talle heameelega tolle lollaka lobiseja kenasti teipi pakituna üle andnud, sest kahtlustasin, ja nagu hiljem selgus, õigusega, et too ajas mulle süüdimatult pada. Samas ei saanud ma kaebajale seda nime ka lihtsalt niisama öelda, sest mult ju paluti anonüümsust. Paraku ei suutnud kaebaja ka oma hagi niimoodi formuleerida, et kohtunikul olnuks põhjust mu käest allika nime küsida, ja avaldamata see jäigi. Tunnistasin end valeandmete levitamises süüdi, maksin ära paarsada krooni kohtukulusid (advokaati me kumbki ei palganud), avaldasin vabanduse ning läksime mõnevõrra pettunult lahku.

Hiljem, kui Ajalehtede Liidu saadetud ameeriklasest konsultandile seda lugu rääkisin, haaras too kahe peaga käest kinni ning seletas, ilmne kabuhirm silmis, et tehku ma edaspidises elus mis tahan ja sõlmigu kuitahes kulukaid ja/või alandavaid kokkuleppeid, peaasi, et asi kohtusse ei jõuaks. Eks nad ole seal Meerikas ju harjunud, et kohtusse võid sa küll jalutada vaba, rikka ja lugupeetud mehena, välja aga võidakse sind tassida juba rauduskäsi ning majanduslikult ja moraalselt ruineerituna.

Aga meil ei ole ju Ameerika. Noh, oletame, et Lang ja teised ajakirjanduse suukorvistajad saavad oma tahtmise ja nn allikakaitse eelnõu võetaksegi vastu. Mis juhtub leheneegriga, kes temalt allika paljastamist nõudvale kohtule keskmist sõrme näitab? Lihtne - Euroopa Inimõiguste Kohus rehabiliteerib ta täielikult ning mõistab Eesti Vabariigilt tema kasuks välja nii moraalse kompensatsiooni kui kohtukulud.

See, kas meie ajakirjandusel on piisavalt mune, et niisuguse asjaga riskida, on juba teine teema.

Kolmapäev, 17. märts 2010

Awwww :D

Jah, tõesti hea vaadata, kui tööpäev venib hilisöösse ja muidu kah tüdimus peal:

Reede, 12. märts 2010

Eesti laul 2010

Olles selle jura ära vaadanud, on Eestimaa publiku huulil ainult üks küsimus:
MIKS SEPA JA AVANDI POOLT HÄÄLETADA EI SAA?!?

Reede, 5. märts 2010

Presidendi vastuvõtu hakitud kätlemistseremoonia - lihtsalt loll eksperiment?

Näib, et olen ühe kohaliku skandaalikese maha maganud - selleaastase pingviinide paraadi olla ETV mõttetute intervjuuga ära hakkinud, ning ehkki paradeerijaid näidatud telekaekraani pisikeses nurgas edasi, jäid nii nimed kui õhtutualettide detailid televaatajail fikseerimata.
Tuleb tunnistada, et nimetet telekunstiline fopaa jäi minust fikseerimata - Rammsteini kontsert oli hoopis teist masti elamus ning tuleb ausalt tunnistada - ma nautisin sellest iga viimast kui sekundit ja detsibelli :) Pingviinide paraadi tõi aga minuni tänane Meediatund, kus ülekande toimetaja Heidi Pruuli ennast õigustas (umbes alates 24. minutist). Tema põhipoint tundus olevat, et teletöötajad olid senisest pikast ja monotoonsest kätlemisülekandest eelkõige ise tüdinud ja tahtsid vaheldust. Hea küll, sellest ma saaks veel peaaegu aru, ehkki heaks ei kiida. Aga edasi tõmbas Heidike endal ise vaiba alt, hakates siunama kõmujanulisi televaatajaid, keda huvitavad ainult vastuvõtuliste kleidimoed ja jooksev klatš selle ümber.
Kulla tibu, usu mind - Eestis elab VÄGA PALJU selliseid inimesi, kes EI LOE Kroonikat. Isiklikult mulle on pingviinide paraad, kui ma seda vaadata saan, iga-aastaseks teatmikuks "Kes on kes Eesti Vabariigis". Ja nii ongi. Ma ei loe klantsajakirju, uudistest vaatan ainult RSS-i pealkirju ja minu jaoks pole enesestmõistetav, et ma pean kõiki karvaseid ja sulelisi nime ja auastme poolest jooksvalt tundma. Ses mõttes astus ETV suurest kollasuse vältimise soovist ise kõmuajakirjanduse sopamülkasse ning lasi laias kaares kõikide nende kaaskodanike peale, keda meie oma riigis toimuv tõepoolest huvitab. Ja ausõna, mind (ja paljusid teisi) EI HUVITA, mida iseenesest toredad inimesed järjekordsest presidendiballist arvavad.

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Oleme kui vaenlastest sissepiiratud kindlus

Sirvisin kunagi üht veidrat raamatut sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt", pealkiri oli vist "Kahe ookeani saladus". Sääl oli sihuke lõik, kus kirjeldati olukorda tehase ümber, kus ehitati uut nõukogude superallveelaeva: seal luusis karjakaupa spioone, küll neid püüti kinni, pandi vangi ja lasti maha, aga nende arv ei vähenenud mitte ja mida lähemale jõudis allveelava valmimise tähtaeg, seda suuremaks kasvas nende jultumus.

Võta sa kinni, millisest ilukirjanduslikust teosest meie seadusloojad inspiratsiooni ammutasid, kuid plaan salastada kaitsepoliitikat puudutava infoga kokkupuutuvate ametnike nimed oleks raudselt vesi minu kui vaenuliku luuraja (kui ma selliseks kunagi peaks saama, mille eest hoidku meid Allah) veskile: võtan aga Google'i puhvrist vanad nimekirjad, vaatan laivist, kes neist ära kustutati, ja tean nipsust, kellele on mõtet külje alla pugeda.

Kas tõesti peavad Eesti Vabariigil, kelle sünnipäeva me kõik, rind uhkusest pakatamas, paari nädala pärast tähistame, olema NII hädised saladused?

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Paistab, et ma ei ole Linnas teretulnud

Aimasin juba ammu, et olen mõttetu maakas, kelle saapatallad ilmaaegu Tallinna kallist asfalti kulutavad. Nüüd on see siis Taavi Aasa (tervisi talle kodukandist! :p) suu läbi siis ka otse välja öeldud - kui prapiskat neetu, siis teenuseid ei saa! Savisaare alamaks? Kuidagi nagu ei hakka sellise väljavaate peale silm särama.

No mis seal ikka, eks ma siis katsu vähem teenuseid tarbida, kui minu tüütu kohalolek linnahärradele niiväga pinda käib. Võtan maalt kardulaid ning pool siga kaasa, et siinsete poodide infrastruktuuri mitte liiasti kulutada (ja mitte müügimaksu maksta, kui juba jutuks tuli). Tõusnud ühistranspordi piletihind muudab aga juba autoga liiklemise täiesti mõttekaks. Ja mind ei koti, et neid va neljarattalisi on siin selletagi piisavalt - liisingufirma, kellele mu trandulett paberite järgi kuulub, on täiesti seaduslikult Talinasse regatud :)

Kui nüüd mõtlema hakata, siis eks ole aastate jooksul siin raha kulutatud ning kohalikele tööd ja leiba antud juba küll, võiks nüüd mõnele teisele asustatud punktile ka võimaluse anda.

Ilmselt saab Tallinn oma maksutõusudega mõne kopika oma kassasse juurde ikka. Omalt poolt luban, et minu panus sellesse juurdekasvu saab olema minimaalne :)

Pühapäev, 24. jaanuar 2010

Elu võimalikkusest külmarekordi tingimusis

Hommikul oli akna taga -29,7, kümmekond meetrit alla jõe poole tõenäoliselt veel paar-kolm kraadi külmem. Ilmajaam, mis kah jõeorus, ehkki kilomeetrijagu allavoolu Jõgeval, väitis selle talve külmarekordiks -32,4 kraadi.

Kui kaks korda päevas ahju kütta, pole väga viga. Elektriküttega vannituba see küll ei päästa, lisaks on selle ehitanud eelmine omanik, kes oli multifilmist "Käib kah!" tuntud jänese otsene järeltulija, seal nii soojustuse kui mõtestatud tegevuse arvelt kõvasti kokku hoidnud, mistõttu lisaks akna alumisele servale jäätub vaikselt ka sein ise (seda siis vannitoa sees). Noh, loodame, et talle selle eest põrgus väike lisaküte orgunnitakse...

Kõige väiksem lippab ringi karukostüümis, mida tuleb aegajalt õhemaks koorida - suure lippamisega läheb nahk märjaks. Suurema tirisin, julm lapsevanem nagu ma olen, hommikul ujuma.

Tegelikult on Kuremaal pühapäeva hommikuti kõige mõnusam aeg. Rahvast on suht hõredalt, saunad soojad, riidekappidest saab valida sellise, mis lukku ka käib. Samale ideele on tulnud ka miskine süstatrenn, kes pühapäeva hommikuti poolt basseini okupeerib ning süstaga ümberminekut harjutab. Peab ütlema, et basseinitäis süstasid on ühtaegu nii veider kui lõbus vaatepilt :)

Sihukese pakasega on saun igatahes vägagi asjaks. Minule aitab saadud soojalaksust siiamaani, võsuke aga oli tükk aega solvunud, et ma ta tervelt minutiks leiliruumi keelitasin. Noh, maitseasi - vähemalt pidas ta seal kauem vastu kui ta teine lapsevanem :p

Neljapäev, 21. jaanuar 2010

Nokia jätkuv tarkvaraikaldus

Vanasti, kui rohi oli veel rohelisem, talved olid ikka lumega ja mu telefon veel uus, sai sinna pandud ka üks ilgelt kasulik lisavidin - Wellness Diary. Sellega sai jälgida kaalu ja veresuhkru kõikumisi, monitoorida oma trenniasju ja üldse. Ma ei liialda, kui ütlen et tänu sellele vidinale võtsin vähemalt viis kilo alla.

Millalgi eelmisel aastal aga käskis Wellness Diary ühe uuenduse alla laadida ning lakkas seejärel töötamast. Viskasin uuenduse välja, panin vana versiooni tagasi ja olin paar kuud jälle õnnelik. Siis aga panin lollist peast tervele telefonile tarkvarauuenduse peale ja nüüd, tee või tina, Wellness Diary enam käima ei lähe.

Raisk, ma ütlen. Kilod jälle kogunevad.

Elaksin ma Ameerikas, oleks Nokia juba ammu tervisekahjustuse tekitamise eest kohtusse kaevatud.

Kuna me aga paraku oleme Eestis, üritasin asja parandada tarkvarauuendusega. Tutkit, brat! Olin nimelt vahepeal läinud üle uuele ja uhkele Windows 7-le, mille kohta Nokia Software Updater ütleb, et ta ei ühildu selle opsüsteemiga!

Mismõttes nagu?

Windows 7 on juba kuid väljas, arendajatele mõeldud versioonid peaaegu aasta. Ja nad IKKA VEEL arendavad oma kuradi softi Windows 7-le mõeldud beetaversiooni! Ja siis need kummikutehase mehed imestavad, miks nad turuosa kaotavad...

Kusjuures ega see PC Suite ise kah parem ole - telefoni ja kaabli draivereid see millegipärast ei paigalda, nii et iga kord, kui ma telefoni kaablitpidi arvuti külge torkan, läheb Windows võrgust draivereid tirima. Mõnna :S

Kui ei teaks, et Sony-Ericssoni ja Samsungi softid on veel hullemad, oleks Nokia juba ammu pikalt saatnud.

Paneme telefonil GPRS-i kinni

Vahel on ajalehest ikka kasu ka. Lugesin täna puhtjuhuslikult, et Tele2-lt võib tellida ka telefoni internetiühenduse kinnikeeramise. Välja nad seda muidu kuidagi ei reklaami (ega nad raha peale vihased ole) ning iseteenindusest ma kah sihukest võimaluist tuvastada ei suutnud. Kuna sellessamas iseteeninduses tuulates avastasin, et mu võsuke on jooksva arveldusperioodi viie päeva jooksul jõudnud juba 70 krooni eest mobiilset internetti tarbida (hoolimata kokkulepetest ja lubadustest, eksole), helistasin Tele2-te.

Peab ütlema, et klientide lahterdamise automaatsüsteem on neil seal tõeliselt rõve - pidin kolm või neli korda vajutama kas number ühte või kolme, et nad ikka aru saaksid, mis asjus ma neid tülitada tahan. Toru tõstnud tibi aga oli lahkus ise - jah, internetiühendus esaab küll kinni keerata (jess!), kas ma ikka tean, et koos sellega ei saa enam ka MMS-e vastu võtta (halleluuja!) ning äkki ma olen huvitatud nende uuest teenusest - kui telefon on välja lülitatud, siis pärast sisselülitamist saab tasuta SMSi, kes ja millal sulle on  helistada püüdnud (miks ka mitte).

Nonäis.

Kui seal just mingit konksu sees ei ole, siis igatahes väga meeldiv - nii rahakotile kui ka muidu :)

Vana kõutsi ei murra miski

Sõitsin hommikul bussiga tööle. Kolde puiestee peatuses tuli peale Elav Klassik. Mis sest, et reisisaatja ta peaaegu et sisse kandis (tal on jalad kehvad ja, olgem ausad, aastaid kah auväärselt) - olles end vaevalt istuma toetanud, asus ta kohe lähedalseisvat pruunisilmset tibi ümber sõrme keerama. Kusjuures ei midagi labast - ta luges tibile luuletusi. Ja kergitas viisakalt mütsi kah :)
Jaa, noored mehed, õppige meistri käest!
Tibi igatahes sulas kui või...

Teisipäev, 19. jaanuar 2010

Kohustuslik Avatari-postitus

Asjast endast, nagu ütles juba surematu Ostap Bender Mõõga ja Saha Liitu asutades, ei pea ma siinkohal rääkima - te teate seda niigi. Keda ebakonstruktiivne nutt ja hala ei huvita, ärgu parem lugegu :)

Aru ma ei saa, miks filmi ei soovitata alla 12-aastastele - täitsa tavaline muinasjutufilm. Isegi Aktuaalne Kaamera näitab rohkem seksi ja vägivalda, Disney multikatest ma ei räägigi. Tegelt on Avatari parental guide jummala naljakas, nagu nad enamasti kõik:
Female natives wear indigenous type clothing that frequently allows both full and partial views of their mostly human-like breasts. Both males and females wear a loincloth that covers the front of their pelvis
The buttocks of both male and female aliens are frequently seen.
A male and female begin to kiss. (Sex is implied.)
None of these scenes are meant to be sexual.

Ja nii edasi, aina paremaks läheb :p

Mul oli tegelt neist niinimetatud pahadest rohkem kahju. Võtame või "põhipaha" - kaevanduskorporatsiooni kohapealse osakonnajuhataja. Kujutage ette, sa teenid kusagil karuperses ahnetele aktsionäridele megapappi, sinu vastutada on kari inimesi ja miljardite väätuses tehnikat, keda/mida pärismaalased pidevalt risaiklida üritavad ning lisaks kõigele pead sa jagelema kamba ebalojaalsete teadlastega. Kes susserdavad miskise etnograafia ja esoteerikaga, selmet vastata ühele lihtsale, ent väga olulisele küsimusele: mida kurat nad seal küll suitsetavad? Vean kihla, oleks SEE küsimus õigel hetkel vastuse saanud, jäänuks kogu tulevärk ja tapmine üldse olemata, Pandora saaks rahulikult oma kanepit eksportida ning onu Cameronil poleks vaja kaht järgmist osa vändata...

Kuri kolonel meeldis mulle ka - ta lihtsalt tegi seda, milleks teda välja oli õpetatud, ja tegi seda nii hästi kui oskas, ilma rohkema tigeduseta kui hädapärast tarvis. Muide, tema reinkarnatsioon mõnes järgmises osas on samahästi kui välja lubatud :)

Või siis kõik need inimesed, kes Pandorale lihtsalt pappi teenima tulid ja kes lõpuni lootsid, et pärismaalastega saab asjad rahumeeselt ära klattida - mille eest nemad pidid surema? Kellel neist kahju on, peale minu? Ja muide, pärismaalaste noor pealik Tsu'tei ei pea kah Cameroni tõenäoliselt hea sõnaga meeles - vähe sellest, et talt pruut üle löödi, pealik sai ta olla kah ainult mõned päevad, enne kui ta igavestele jahimaadele saadeti. Ei ole siin maailmas õiglust, ei ole!

Nii et kas ma soovitan Avatari kinno vaatama minna? Ärge minge. Cameron & co on juba piisavalt pappi teeninud. Tõmmake parem netist :)

Ütlete, et piraatfilmi ei näe ju 3d-na? No ja siis. Olgem ausad, "ohhoo - cool!" elamuse saab 3d-st esimesel kolmel korral, pärast seda harjud juba ära ning võtad asja sama loomulikult kui stereoheli. Uskuge mind, 3d ei anna Avatarile eriti midagi niisugust juurde, mida 2d-st kätte ei saa.