Teisipäev, 26. mai 2009

Muponaudid tegutsevad

Koju minnes nägin, kuidas Kolde puiestee peatuses seisma jäänud bussist nr 48 tormas välja turske jänes, tema kannul kaks erariietes kontrolöri. Jänes lippas küll elu eest, aga komistas kaks korda ning haljasalal rauges ta jõud lõplikult. Muponaudid võtsid ta sõbralikult vahepuusse ja tassisid peatuse juures ootavasse rohelisse bussi.
Nii et ärge imestage, kui sõitvas bussis sigineb teie kõrvale rohelisse vormi mitteriietatud tegelane, kes äkki nõuab: "Teie sõidupilet, palun!"

Logistiline probleem

Helistab kuller:
"Tere, ma vaatan saatelehelt, et teie saatja aadress ja sihtkoha aadress on samad - kuhu ma need raamatud viin"
Mina: "Eee... Noh, need raamatud on ju teie laos ja ma tahaksin, et te nad meie kontorisse tooksite..."
"Jah, aga kummale aadressile ma need toon siis?"
/.../
"Äkki võtaks sihtkoha aadressi?", päästsin ma ta lõpuks kimbatusest.
Tõestisündinud tänaõhtune lugu.

Kus kesklinnas lõunat süüa?

Vanalinna piiril paikneva töökoha üks plusse on lõunastamiskohtade ülikirev valik. Alljärgevalt mittetäielik ja ülimalt subjektiivne ülevaade neist ühiskondliku toitlustamise asutustest, kuhu sattunud olen - äkki kulub kellelegi marjaks ära.

Minu esimene stammkoht oli St. Patrick. Neid on seal ümbruskonnas suisa kolm - Pärnu maanteel, Suur-Karjas ja Sõpruse kino sissekäigu vastas. Neljas, Foorumi oma, jääb pisut kaugemale, kuid mitte väga. Pärnu maantee omasse olen millegipärast sattunud enamasti jommispäi ning mäletan peamiselt umbseid ruume, mida küll mõnevõrra tasakaalustas ettekandjatibide jäine suhtumine. Viimases olin võib-olla ise ka mõnevõrra süüdi - meenub õiendamine teemal, miks mulle hapukurki ei pakuta...
Vana-Posti Pätrikus oli suht kitsas, toidud enamasti talutavad, kuid ettekandjad pisut turtsakad. Muide, see olenes vist vahetusest. Suur-Karja tüdrukud see-eest olid väga sõbralikud, interjöör kah super, kuid toidud minu jaoks ülearu soolased.

Minu teine stammkoht oli tükk aega Nimeta baar. Toidud ei olnud seal nii ülesoolatud kui Pätrikus ja portsud olid kah suuremad, lisaks anti tasuta lonks külma vett kah juurde. Isegi nipsakad baaritibid saime meie lõuapoolikust müügijuhi kaasabil umbes aastaga peaaegu naeratama. Saatuslikuks aga sai neile koka väljavahetamine - kahel viimasel korral käis baari šotlasest omanik meie ilmselgelt hapusid nägusid nähes isiklikult vabandamas, et uus kokk ei tunne asja ning teine päevapraad, siis see, mida meie ei võtnud, olevat märksa parem. Mul on siiamaani rahakoti vahel nende kaart, üheksa templit kenasti peal ja üks tasuta päevapraad saada. Sellegipoolest ei kisu sinna tagasi.

Paar korda sattusin ka teisel tänavapoolel olevasse Nimega baari, kuid miskipärast väljusin sealt harva ilma skandaalita. Mitte et ma omateada eriti pretensioonikas klient oleksin, aga kuidagi nad kohe oskasid mind turri ajada - küll kähvasid midagi selle kohta, mida või kuidas ma tellin, küll keeldusid mulle happy hour'i jooke väljareklaamitud hinnaga müümast... Sisustus oli seal katkine ja kleepuv, baaridaamid pehmelt öeldes ebaviisakad ning toidudki polnud suuremad asjad. Takkajärgi ei saagi aru, miks ma seal rohkem kui ühe korra käisin. Mõned kuud tagasi sööma minnes nägime todasama upsakat baaridaami tänaval sooduslõunate flaiereid jagamas, ja jalutasime tast suure kaarega mööda.

Vana nostalgia ajel vedas müügijuht meid mõned korrad ka Raekoja platsil paiknevasse Molly Malones'i, mis üldiselt pole sugugi paha koht. Tüdrukud on sõbralikud, toit tuuakse enamasti kiiresti ja ehkki portsud on väiksevõitu, kõlbab enamasti süüa küll. Tõenäoliselt Raekoja platsi kõige odavam söögikoht.

Suht kindla peale minek on ka Karja Kelder, ehkki sealsed toidud kipuvad olema minu jaoks soolase- ja rasvasevõitu. Ja veel üls väheoluline, kuid ebameeldiv detail - prae juurde pakutav leib on neil alati eilne või üleeilne. Oli see Nimeta baar mis ta oli, aga nende lavašš oli alati pehme ja värske, mis sest, et tükid olid loetud. Ja üldiselt ei ole keldris söömine mu esimene eelistus.

Keldris paiknemine on miinuseks ka iseenesest hea söögikoha, Hr. Mauruse puhul. Asub see linnaraamatukogu keldris, interjöör on temaatiline (raamaturiiulid ja lagunevate põhjadega toolid) ning toidud meeldivalt koduse maitsega. Kooki annavad ka.

Tõenäoliselt odavaim päevapraad meie kandis on pelmeenikohvikus Eat! - 35 krooni ports. Kaalupelmeene ei õnnestunud seal kunagi nii väikse raha eest osta :) Pelmeenieine muidugi ammendas ennast ka esimese kolme-nelja korra järel. Koht iseenesest on muidugi väljapeetud stiiliga, personal sõbralik ja tundub, et esialgu veel isuga asja juures.

Pelmeenikohviku vastas olevasse Angelisse ma veel sattunud ei ole, kuid kõrvalasuvas Mustas Lambas olem paar korda söönud. Iseenesest huvitav elamus - terve restoran sinu päralt :) Toidud on seal nagu niisugustes kohtades tavaliselt, hinnad samuti. Kahju muidugi, kui nad pankrotti lähevad.

Mõnikord olen sattunud ka Pizza Americanasse. Peamiselt kambaga - ma ise ei ole eriline pitsasõber. Ooteaeg on seal tavaliselt suht pikk, samuti on sellised eined lõppenud sellega, et ma kõrvetan oma suulae tulise juustuga ära.

Paar korda on olnud juhust einestada ka Americana kõrval Glorias, loomulikult mitte oma raha eest :) Noh, jah - SELLISE hinnaga lihtsalt PEAB söök hea olema. Ehkki näiteks sealsamas degusteeritud roppkallis Ruinart'i šampus maitses nagu... Andra tikrivein :)

Suht Gloria vastas, Hollywoodi ühes tiivas asub veel üks söögikoht, mille nimi mulle praegu ei meenu. Käisin seal ükskord niiöelda ärilõunal ning tõenäoliselt ei tõsta oma jalga sinna enam kunagi - toit oli kallis, vastiku maitsega ning oodata tuli seda üle mõistuse kaua.

Paar korda olen ärilõunatanud ka Moskvas, samuti mitte oma raha eest - aru ma ei saa, miks peab sihukese suht tavalise lobi eest nii palju maksma. Teenindus ei olnud nagu kah seda hinnavahet väärt.

Päris mitmest näljanäpistusest aitas välja nüüdseks juba suletud Leiburi kohvik. Aga tollel oli sama häda mis ülejäänud kesklinna söögikohtadelgi - kui mõned episoodilised salatilipsud välja arvata, pakutakse sulle põhiliselt rafineeritud süsivesikuid ning üleküllastunud rasvu. Huvitav, kas kapsa, porgandi ja kurgi vedu vanalinna ja selle säilitamine ajab tõesti kulud nii kõrgeks, et lõunasöögile lisatakse seda lusikaotsaga? Ei, Leiburis tõesti vahel ka karbiga salatit müüdi, aga viimasel aastal ma seda enam ei näinud. Suuremast toore kraami näljast päästsid teinekord kunstihoone nurga juures passivad lillemüüjad, kellelt vähemalt sügiseti sai hingehinnaga õunu osta.

Nüüd on samasse püsti pandud ka burksiputka, aga too on minust veel testimata - ei ole eriline vorstisõber. Küll aga olen korra väisanud Suur-Karja tänaval pesitsevat Kaleva Kartulit. Peab ütlema, et omapärane elamus - küpsetatud ahjukartul või, juustu ja (minu valitud) seentega ning küpsetatud maisitõlvik maitsesid päris hääd. Hind aga oli sellel komplektil sama, mis minu praeguse stammkoha, Baronsi hotelli restorani päevaprael - 55 krooni.

Jah, Baronsi teisel korrusel paiknev restoran Margarita pakub igati taskukohase hinnaga tõsiselt head sööki. Tõsi, aeg-ajalt tundub, et meie ropu suuga ja suhtkoht kasimata kamp nii peenesse kohta hästi ei sulandu ning ettekandjatüdruk teeb aeg-ajalt viljatuid katseid meid paika panna. Hehh, Nimeta baari omad olid hoopis pipramad, aga ega nemadki meie vastu saanud :) Söök aga, nagu öeldud, on seal tõesti hea, lisaks antakse juurde sooja leiba, millele saab võid peale määrida. Suppi pole veel proovinud. Kooki annavad ka, aga varieerida nad seda ei viitsi.

Täna oli Barons reserveeritud, sestap põikasin sisse samas kõrval tegutsevasse Schnitzelhaus'i. Vastu võttis mind rohmakavõitu interjööri hästi sulanduv elurõõmus ettekandjatüdruk, kes tõi mulle 50 krooni eest pool kana ja hunniku friikartuleid (koos ühe pisikese salatilehe ja kahe kurgiviiluga). Portsu suuruse eest võis paljugi andeks anda, ehkki friikartulid olid maitsestamata ning kana oleks ka tahtnud veidi kauem küpseda. Aga äkki tuleb neil teinekord paremini välja.

Mõistliku hinnaga päevapraade pidi serveerima ka sakslaste naaber, C'est la Vie. Käisin sealgi korra - hind minu arust küll eriti mõistlik ei olnud, samuti olid prae kõrvale pakutavad kartulid sihukese maitsega, nagu oleks neid soojendatud puhastamata grillil. Ma ei ole eriline kõrbenud toidu austaja, pärast oli tükk aega süda paha.

Kokkuvõttes tundub, et peale üksikute meeldivate erandite pole masu veel kesklinna söögikohtades oma puhastustööd tegema hakanudki. Juhtub sedagi, et võetakse šnitti Eesti valitsuselt - hindu tuleb tõsta, et kompenseerida saamata jäänud tulusid.

Ja rohkem vitamiine, seltsimehed toitlustajad! NII palju need puu- ja juurviljad meil nüüd ka ei maksa, et nad toidu omahinna julmalt üles ajaksid.

Esmaspäev, 25. mai 2009

Vajadus on veidrate voodikaaslaste ema, vol 2

Ehk siis Isamaa- ja Rahvaliidu kõrvale on kerkimas veel teinegi unelmate paar - Savisaar ja Pihl. Eks neil kahel vanal sõbral ole paljugi, millest rääkida:
"Noh, Jüri, mäletad, kuidas su mehed SIA-d puistamas käisid?"
"Aga sa ise lubasid pärast seda jama enam mitte kunagi poliitikasse tagasi tulla."
"Seda minagi - kes vana asja meelde tuletab..."
Ärge naerge midagi, isegi Innole ja Irjale näikse olevat antud käsk Pihli siunamine mõneks ajaks järgi jätta.
Krt, juba teist nädalat on palavik ja süda niikuinii paha...

Neljapäev, 21. mai 2009

Vajadus on veidrate voodikaaslaste ema

Mitte et ma teab mis suur sotside fänn oleksin, kuid minu jaoks tapab Isamaaliidu ja Rahvaliidu ühte koalitsiooni minek selle vähesegi respekti, mis minus veel Eesti poliitikute suhtes säilunud on.

Jah, ma tean, et isamaalastele on Rahvaliit olnud alati mingi abstraktne ja vähetähtis piniseja, kelle võimu all tema parimali päevil oli ainult enamus Eesti omavalitsustest. Suurema osa Eesti territooriumi kontrollimine polnud muidugi midagi erilist, niikaua kuni Tallinn ja Tartu selle territooriumi sisse ei sattunud.

Kuna ma ise juhtusin nendesamade rahvaliitlaste põhipesas mõnda aega töötama ja seeläbi nendega lähemalt kokku puutusin, ei jaga ma sugugi Mart Laari ja tema kambajõmmide seisukohta, et Isamaaliidu kõige vihasem vaenlane Eesti poliitikas on Keskerakond.

Rahvaliidu ideoloogia, niipaljukest kui seda ongi, põhineb teatavasti kahel dogmal:
1. Pensionide tõstmiseks tuleb võtta laenu.
2. Kõigis Eesti hädades on süüdi Mart Laar, kes põllumajanduse põhja lasi.

Ma tõesti EI TAHA näha, kuidas sihukeste vaadetega seltskond koalitsiooni sisse vägistatakse.

Üks haisev supp sellest igatahes tuleb ja meie sinuga, sõber kaasmaksumaksja, oleme need, kes selle ära peavad helpima.

Kommentaari korras ütleksin veel, et äsja kohtuotsuse saanud Villu on minu isikliku mulje ja vahetute kogemuste põhjal oma erakonnas kõige intelligentsem, viisakam ja seaduskuulekam. Sorri, Villu, see ei olnud kompliment :(

Ja veel - mul läheb süda pahaks, kui ma kuulen, kuidas tasakaalus eelarve, krooni muutumatu kurss ning võimalikult kiire ja euro kasutuselevõtt üle mistahes suurusega laibakuhila tagavad Eesti usaldusväärsuse ning lahendavad kõik meie kriisiprobleemid. Selle peale tahaks kohe küsida: kulla Mart, missuguse riigi missugusest pangast sa jätkuvalt palka, vabandust, stipendiumi saad?

Ja veel.

Okei, pingutame, nii et veri ninast väljas, võtame umbes sajalt tuhandelt inimeselt töö ja võib-olla ka kodu, laseme põhja hariduse, teaduse, tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse ning saame selle paljuigatsetud euro.

Ja edasi?

Kas Maastrichti kriteeriumid kehtivad meile ainult liitumise hetkeks või peame me neid püsivalt täitma?

Et siis samasugune sodoomia hakkab toimuma igal eelarveaastal? Et keegi, jumal hoidku, kaks või isegi viis aastat ette mõelda viitsiks...

Ühesõnaga, armas Allah, kuivõrd paremaid riigimehi meil nagunii kusagilt võtta pole, siis palun anna neile, kes meil on, senisest paarkümmend senti pikemad nokud - et see kuradi pikkuse võrdlemine ja kunstpikendamine ühele poole saaks, naised õnnelikumad oleks ja mehed ka muude kehaosadega tööd teha tahaksid.

Pühapäev, 17. mai 2009

Mobiilne internett nüüd ka linuxi all

Ma ei usu oma silmi - Ubuntu 9.04 tundis Huawei PCMCIA modemi ära ja tõmbas EMT mobiilse interneti püsti! Krt, see junn ei taha Windowsigi all normaalselt töötada...
Ei oskagi öelda, mida ma selle suure rõõmuga nüüd peale hakkan. Siin Lõuna-Eesti metsade ja mägede vahel on levi muidugi tattaeglane ja kui mõni kaaskannatajatest peaks veel telefoniga helistama, katkeb ühendus sootumaks.
Aga muidu - kõva sõna!

Kolmapäev, 13. mai 2009

Väljaravimata haigused

Ah see ongi siis see kurikuulus meem, Leheneegri saadetud.
Mis seal ikka, kui rahvas nõuab paljastavaid fakte, siis need peab ta saama.

1. Ma pean spetsiaalselt pingutama, et lehes või ajakirjas rekaamide sisu märgata - tavatingimustes libiseb pilk neist automaatselt üle.

2. Seksuaalsetest perverssustest - mulle meeldivad targad naised :)

3. Mu selle sajandi algul välja antud passis pole ühtki viisakleepsu.

4. Õunu söön koos südamega, kusjuures seemnete ümbert söön kesta eraldi ja seejärel ülejäänud seemne. Õunast jäävad järgi ainult õisikuosa (kui see on eraldatav) ning saba. Viimane jääb tavaliselt kuhugi suvalisse kohta vedelema - särgitaskusse, kapi peale, diivani vahele või arvuti USB-auku.

5. Mul on loll komme uurida, kust mingi jutt pärineb.
Nagu sellegi meemi puhul - selgub, et oleksin käesoleva sotsioloogilise küsitluse äärepealt autorile tagasi saatnud :)

Tegelt Hippokratese nimel vandumine ei luba patsientide haigusloo üksikasju välja lobiseda, seega kedagi oma tumedamat poolt avaldama ma otseselt üles kihutada ei saa. Küll aga olen valmis osutama kvalifitseeritud abi vabatahtlikele ülestunnistajatele :)

Teisipäev, 12. mai 2009

Delfi kommentaatori identiteet paljastet!

Kui ma loen seda kirjutist, siis minu arust kattub see üks-ühele Delfi kommentaaride stiiliga. Vähemalt niipalju, kui ma neid mäletan sest ajast, mil ma veel Delfi kommentaare lugesin.
Samad parasiitsõnad, samad adjektiivid, isegi täpselt samad üleskutsed.
Kas tõesti Jürgen jaksab need kõik ise kirjutada?

Kurutsi eksam

Need, kes õigel ajal ülikoolis käinud ning lapsepõlves õiget filmi vaadanud, muidugi teavad, kuidas see käib: sa pead käsipidi tooli külge kinni seotuna viinapudelit hammaste vahel hoides selle tühjaks jooma.
Ma parem ei hakka seletama, millega seoses see mulle meelde tuli :)
Muide, kuruc pidada tähendama kristlast, labanc aga olla ungaripärane moonutus hüüatusest "Lauf, Hans!", mida kuuldud muidugi siis, kui kaabakad vahvate kurucite käest parasjagu jälle kere peale said.

Ma millegipärast arvasin, et Ferenc Zerthe suri alles hiljuti, aga tuleb välja, et juba pea kolm aastat tagasi. Igatahes oli tõesti hea näitleja.
Ja et kompott täielik oleks, lisan siia veel Kapten Tenkeši tunnusmeloodia ska-versiooni: