Reede, 31. detsember 2010

Soovitus 1. jaanuariks

Teen siin sõpradele natuke tasuta reklaami.
Eks me kõik tea, mis meid homme lisaks uuele rahale ootab. Kui eurode vastu ei saa ma eriti midagi soovitada, siis pohmaka puhuks on olemas üks tõeliselt väärt toode: Pohmeran®.
Hoiatan ette: kaine või poolpiduse peaga maitstes pole ta pehmelt öeldes suurem asi - tüüpiline hapupiimalurr, ütleksin isegi, et ülekäärinud.
Lood on aga hoopis teised, kui nimetatud pudeli järgmisel ommikul lahti korgite - vot siis tahaks teist juua rohkem ja veel, maitse on täiesti asjakohane ja olemise teeb kah paremaks.
Nii et nõudke hästivarustatud kauplustest!

Rahareform!

Just praegu telekas öeldi ja raadiost ka korrati üle: homme hakkab krooni asemel kehtima euro!
Krt, miks ma sellest alles NÜÜD kuulma pean?!?

Neljapäev, 23. detsember 2010

Säästupasteet

Jajaa, ma tean küll - niimoodi läheb see siin juba toidublogiks kätte ära. Aga no millal siis veel kõhtu orjata kui jõulude ja aastavahetuse paiku?

Täna teeme pasteeti. Kuid säästuteemale truuks jäädes mitte tavalist, vaid oapasteeti.

Tegelt peaks oad muidugi ise valmis keetma. Aga kuna me siin lisaks rahale säästame ka vaeva, siis mina isiklikult ostsin teate-küll-millisest poest purgitäie konserveeritud aedubasid, 6.90 tükk. Purgis on väidetavalt 240 grammi ubasid - no palju sa seda pasteeti ikka näost sisse ajada viitsid, eks ole.

Lisaks ubadele kulub ära veel üks keskmisest natuke väiksem porgand, üks sibul ja vähem kui pool pakki võid (ja mei ei räägi täismõõdulistest, 200-grammistest võipakkidest, vaid meie euro-ootuses kaubandusvõrgu üle ujutanud 150-grammistest). Kui oled täisvereline taimetoitlane, võid piimarasva asemel muidugi ka õli tarvitada, kuid olgem ausad, ehtsa või vastu ei saa ikka miski.

Esialgu tuleks võid võtta niipalju, et pann parasjagu libedaks muutuks, ning puistada sellele peale peeneks hakitud sibul. Kuni too vaikselt klaasistub, tuleks avada purk ubadega ning ühtlasi ka eelnevalt läbikeedetud porgand pisemateks tükkideks lõikuda. Kui porganditükid said suuremad kui oad, tuleks need siis ka vastavalt esimesena pannile uhada, vastasel juhul aga loomulikult vastupidi. Kõige selle juures peaksid ka sibulatükid kuidagi pehmeks saama.

Ega seda sousti seal panni peal eriliselt pruunistada vaja ei ole, piisab, kui aedvili korralikult läbi kuumutatakse. Seejärel tuleks kogu kupatus pannilt mõnda teise, soovitavalt vähe kõrgemate äärtega nõussse valada, lisada ülejäänud või ning vaadata üle oma maitseaineteriiul. Mina panin pool teelusikatäit soola, parasjagu pipart, natuke nelki ja kaneeli ning loomulikult peenestatud loorberit ja riivitud muskaati. Kui palju täpselt, otsustab igaüks ise, selleks meie keelele ju maitsenäsakesed pandud ongi.

Muidugi ei tee väike sorts alkoholi selle mögina maitseomadustele sugugi mitte paha. Kuna mu viskipudel sai just tühjaks, pidin ühe oma VSOP-konjakitest lahti korkima. Niipalju siis säästmisest :) Tegelt pole konjak muidugi kohustuslik, kuid annab maitsele igati meeldiva lisanüansi.

Või pärast pole vaja muretseda, see sulab kuumas massis ära isegi, kuid ülejäänud fruktid tuleks pasteedisarnase konsistentsi huvides saumiksriga puruks ja segi lasta. Seejärel on toit põhimõtteliselt valmis, kuid õiget pasteeti tuleb süüa ikkagi külmalt.

Kuidas see kahtlane ollus maitseb? Kui sa muskaadiga ei koonerdanud, siis üllatavalt tavalise pasteedi moodi. Minu oma maitses isegi parem. Ja ei, konjakit seal sees ei olnud LIIGA palju :)

Pisike viil hapukurki on sihukse võileiva otsas täiesti omal kohal. Võimalik, et eelistad saia, kuid pildiloleva omaküpsetatud leivaga oli kah väga mokkamööda. Ja leivaküpsetamist ma siinkohal õpetama ei hakka, see läheks juba liiga meinstriimiks kätte ära.

Reede, 17. detsember 2010

Laisa mehe ahjukana

Täna valmistame ahjukana. Säästame sealjuures nii raha kui ka vaeva - mis on säästukulinaaria juures vast ehk olulisemgi :)

Osta üks keskmiselt rammus broiler. Sügavkülmutatud supikanu ära näpi - seal pole tõesti muud kui luu ja nahk, pealegi matsevad nad jõledalt (ma ükskord proovisin). Mina sain enda oma säästukast, soodushinnaga 29.90 kilo (tõepoolest, ma olen neile juba nii palju tasuta reklaami teinud, et miskine nendepoolne nänn oleks nüüd küll teretulnud). Firmamärgiks oli Tallegg, mis muidugi võib tähendada ka Poola või Leedu päritolu. Aga vahet pole, ma tegelt ei usu, et nende geneetika ja proteiinijärjestus seal lõuna pool kuidagi põhimõtteliselt teistmoodi oleks.

Reeglina on sihuke broiler juba tehases karvutustatud, samuti on eemaldatud suurem osa sisikonda, kael ja lestad. Keri lahti foolium, nii paraja varuga, ja laota ahju sobiva küpsetusvormi põhja. Tavaliselt on see broiler nii suur, et teine kiht fooluimi tuleks keerata risti ümber eelmise, nii et pane too ka valmis. Eemalda broilerilt pakend, vaata igaks juhuks, ega ta külge sulgi või miskit muud liigset turritama pole jäänud, ja aseta fooliumile lähteasendisse.

Nüüd järgneb kõige keerulisem osa: maitsestamine.

Võta peoga küüslauku ja lõika see nii peenikesteks tükkideks kui viitsid (mina tegin viilud). Viska tükid väiksemasse kaussi, uha otsa kolm (mitte kuhjaga) teelusikatäit soola, sinna järgi paras ports jahvatatud pipart ja kui on, siis ka kuivatatud juurvilja. Mina panin veel näpuotsatäie jahvatatud nelki ja natuke karripullbrit.

Võta üks-kaks õuna. Kui viitsid, siis koori ja eemalda seemned, aga võid ka lihtsalt niisama ära viilutada. Õunatükid lao pidulikult kana külje alla ja need, mis üle jäävad, topi sisse. Sinnasamasse võid suruda ka kuivatatud ploome, aprikoose, rosinaid ja muud säärast. Nüüd nühi oma brolier ettevalmistatud matseseguga nii seest kui väljast sisse, küüslaugutükid võid kah kunstipäraselt nii külje kui ka kaenla alla ära sättida. Lõpuks võid veel kogu kupatusele natuke karripulbrit peale raputada ja, et see lugu väga kuivaks ei läheks, kalla talle sisse ka sorts veini või muud sellist (mul oli täna viskit).


Seejärel, nagu isegi aru saad, tuleb foolium kinni voltida (ja ma mõtlen KINNI, nii et pealt lahti või üldse kusagilt pragusid ei jääks) ja passima jääda, millal ahi niiipalju ära köeb, et siibri kinni saab panna (me räägime ahjust ahikütte kontekstis, eks ole). Siis pole muud, kui lükka söed kõrvale, ahjuvorm kõige kanaga sisse, ahjuuks kinni ja las ta seal nüüd küpseb. Kui fooliumi korralikult kinni voltisid, võib ta seal lõdvalt kasvõi pool päeva tiksuda, ilma et temaga midagi paha juhtuks.

Välja võta siis, kui kõht tühjaks läheb või ahi jälle kütte panna tuleb - kumb enne kätte jõuab. Voldi foolium lahti ja ära oma sõrmi sealt vahelt väljapaiskuva kuuma auruga ära kõrveta.

Pane oma vaim valmis - erilist krõbekana aroomi sealt ei tule, isegi kui ta sul hea mitu tundi kuumas ahjus podises.

Võta suur lusikas ja toimeta see mögin eraldi kaussi. Kahvel unusta parem ära - kogu mass on nii pehme, et pudeneks kahvli küljest laiali. Kontide küljest ta, muide, pudenebki.

Nagu sa juba õigesti ära arvasid, on tegemist äärmiselt pehme ja, mis seal salata, ka maitsva söömaajaga. Juurde soovitan keedetud riisi ja kindlasti ka mingit salatit - sa sööd seda nii palju, et ilma juurdepakutava silota läheks olemine liiga raskeks.

Mida teha aga siis, kui sa oma elamist puudega köetava ahju varal ei soenda? Sellisel juhul osta küpsetuskotti eelpakendatud kana. Maitse pole küll nii vinge ja ka hind on poole kallim, kuid see-eest tuleb krõbedama koorikuga (mida arstitädid nagunii süüa ei soovita) ja saab ka rutem valmis.

Teisipäev, 7. detsember 2010

III Maailmasõda vist ongi alanud

Jajaa, tean küll - III MS peaks algama peamiselt sellepärast, et üks Bulgaaria mammi ennustas seda algavat käesoleva aasta novembris. una korealaste vennatapusõda ikka õiget vunki üles ei võtnud, hingas maailm kergendatult - vist läks karikas seekord mööda.
Aga ei läinud ühti.
Gavrilo Princip arvas Austria (väidetavalt töllmokast) troonipärijat maha kõmmutades, et teeb head nii oma rahvale kui maailmale tervikuna. Samamoodi teeb WikiLeaks  tänuväärset ja vajalikku tööd, mis lõppkokkuvõttes muudab maailma paremaks. Ning sama rumal kui süüdistada juhmivõitu serbia tudengit maailmasõja vallapäästmises on nüpeldada WikiLeaksi ja selle juhti asjade eest, mille juured ja niiditõmbajad on hoopis kõrgemal ja kaugemal.
Arvate tõesti, et need, kes WikiLeaksile andmeid lekitavad, teevad seda pelgalt soovist maailma paremaks muuta, milleks Julian Assange neid väidetavalt õhutavat? Või, hoidku jumal, saavad nad rahaülekandeid organisatsiooni praeguseks suletud kontodelt?
Karmimad mehed nõuavad lekitajatele, kui need kätte saadakse, surmanuhtlust. Väidetavalt olla üks lekitajast reamees juba kätte saadud ja ootab kohut. Jah, lugesite õieti - meie NATO liitlase, maailma võimsaima sõjaväe lahinguplaanid vedelevad reameeste käes, kel on võimalus ja vaba voli neid omatahtsi maailmale näha riputada. Ma ei kahtle, et Riigidepartemangust leitakse samamoodi mõni nooremametnik, kellel on juurdepääs kogu välispoliitilisele kirjavahetusele koos võimalusega need Riigidepartemangu serverist WikiLeaksi omasse üle pumbata. Jah, kallid kaaskodanikud, just nemad on need lurjused ja reeturid, mitte mõni nende ülemustest, eiei! Ja otse loomulikult pole tolle verejanulise kongresmeni parteikaaslased huvitatuddemokraadist välisministrile käki kokkukeeramisest, et too ilmse ametisse mittesobimise tõttu maha võtta ja mõne väärilisema neocon'i vastu välja vahetada...
Kuid millised ka poleks Ameerika sisepoliitilised intriigid, mis välispoliitilisi dokumente avalikustajatele kätte mängivad - sedamööda kuidas järjekordne isiklik arvamusavaldus selle või teise riigimehe kohta suure kella külge riputatakse, süveneb viha ja solvumine. Sest kui ka mehel on pisike noku, ega siis tema ego sellest ju pisemaks muutu...
Ühesõnaga, ma söön oma mütsi ära, kui avalikustatud materjali põhjal mõnd suuremat või väiksemat tüli üles ei kruvita. Kui kommentaare kuulata, siis ollakse hetkel aktiivse eitamise faasis ning püütakse lekitatud dokustaatide mõju igati pisendada, mis mind isiklikult veenab üha rohkem olukorra tõsiduses.
Rahustuseks võib öelda, et Vanga ennustatud tuuma- ja keemiasõda praegu küll veel ei paista. Küll aga on kübersõda täies hoos ning infosõda alles kogub tuure. Aga sihukesi peeneid sõjapidamisviise ei osanud too algharidusega mutike muidugi ette näha.

Kolmapäev, 1. detsember 2010

Eesti Nokia leitud!

Ma olen alati arvanud, et tõeline leiutajavaim avaldub low-tech lahendustes.
Mida teha, kui sul nina tilgub?
Korralik inimene ostab muidgi ropu raha eest karbitäie Kleenexit ja jookseb iga kord, kui on vaja nina pühkida, uue salfaka järele.
Tõeline leiutaja leiab aga jupi nööri ning riputab selle abil rulli pehmet paberit omale kaela. Lihtne, tõhus, käepärane ja hügieeniline :)
Pildil kujutet japside variant on kah päris teravmeelne, kuid tänavaliikluses võib sihuke vaadet varjav disain saatuslikuks saada.
Arvate, et rull kempsubaperit kaelas tänaval käia pole piisavalt comme il faut? Aga kesse keelab pehme paberi peale reklaampinda müümast? Saati kui valimised kohe-kohe ukse ees :)