Neljapäev, 31. detsember 2009

Mida toob uus, 2010 aasta?


Jaa, lapsed, dr. Baarmän, Esq, on ju vana tähetark ja horoskoobitreial. Oma ennustusi koostan äraproovitud juudi-ugri süsteemi abil, mis seisneb selles, et tuleb minna poodi, osta kast v - äh, egas kõiki ametisaladusi saa kah välja lobiseda :)

Alljärgnevalt lühike, ent põhjapanev ülevaade eeloleva aasta olulisimatest sündmustest.

JAANUAR
Apple teatab uue killeri, iWatch'i väljatulekust. Šveitsil ei jää seepeale üle muud kui pankrot välja kuulutada. Hiinlased ostavad Rolexi ja teiste tegijate kaubamärgid võileivahinnaga üles ja viivad tootmise Hiinasse. Või mis seal ikka viia - olemasolevatel mudelitel muudetakse paar tähemärki ja vabrikud töötavad täpselt samamoodi kui vanastigi. Ainult hind saab oluliselt odavam.

VEEBRUAR
Kurikuulus veebruaritorm. Narva ja Pärnu asemel ujutab tagurpidi voolama hakanud jõgi üle Tartu, Narva ja Jõgeva. Kõige krooniks sajab maha kahe aasta lumenorm. Tööpuudus likvideerub kaheks nädalaks, pärast seda sõidavad autod ja rongid kahe meetri sügavustes kanjonites. Esimeste korruste elanike küttekulud kukuvad, valgustusele kulub küll tavapärasest rohkem, kuid see-eest saab kardinate arvelt kokku hoida. Kuna lennujaam ka ei tööta, jäävad Eesti sportlased Vancouverisse hiljaks ning võidavad vaid mõned medalid

MÄRTS
Ameerikas kukuvad kokku veel mõned pangad. Tekkinud paanikas devalveeritakse Laose, Mongoolia ja Sudaani valuuta. Obama on sunnitud kulutama veel mõned triljonid Ameerika rahanduse päästmiseks, millest 105% läheb pankurite boonusteks.

APRILL
Finantspaanika jõuab ka Eestisse. Riigikogu reageerib kärmelt ja võtab vastu seaduse, mille järgi fikseeritakse Riigikogu liikmete töötasu ja kuluhüvitis vajadusel ka kartulites, viinas, ümarpalkides ning teokohustusena. Rahvas hingab kergendatult - tuliste komisjonidebattide tagajärjel jääb esimese öö õigus seekord veel taaskehtestamata.

MAI
Postimees, Õhtuleht, Kroonika, Teleleht ja Oma Maitse ühendatakse kulude kokkuhoiu eesmärgil üheks nädalaleheks. Kadastik kvalifitseerub ümber staarkokaks, Pullerits palub vello42 käest poliitilist varjupaika. Ülejäänud ripakil kaadri võtab Savisaar oma leivale.

JUUNI
Normann läheb MuPo poistega suvetuurile. Tartu, Pärnu ja riigimetsa jänesed on pabinas.
Ruitlane saab ilmutuse, ostab koorma korrektuurpliiatseid ning asub oma raamatutest roppe kohti maha kriipsutama. Uue raamatu pealkirjaks saab lakooniline "Valged lehed".
Tavapärane jõuluilm: +10 ja sajab vihma.

JUULI
Eesti avalikku sektorit tabab kollaps. Kõik on puhkusel. Või noh, vähemalt kõik ülemused on puhkusel ning ülejäänutele on see sama hea kui puhkus :)

AUGUST
Rahvusvaheline olukord teravneb. Hiina võimud ütlesid ühele sealsele inimõiguste aktivistile sitasti ning Lääne press levitab fotot koerakesest, keda Pekingi politseinik jalaga togib. Progressiivne inimkond on raevus, kuid asjaolu, et kuskil Ugandas ja Tšaadis sadu inimesi maha lüüakse, ei lähe sellelesamale inimkonnale erti korda - see on ju niikuinii kuskil kaugel Edela-Okeaanias...

SEPTEMBER
Põlklumehed leiavad, et saak on vilets, ning veavad protesti märgiks Stenbocki maja ette kaks tonni piima, neli tonni kartuleid, kolm siga ja mõned pullimullikad. Vaatepilt inspireerib Ansipit esinema järjekordse sõnavõtuga sellest, kui hästi Eestil ikka läheb ning millised piimajõed ja pudrumäed meil juba praegu kokku on kuhjatud.

OKTOOBER
Streigile pööravad ka õpetajaid, kuid erinevalt põllumeestest on neil hulga jubedam survevahend - nemad veavad Toompeale kümme klassitäit üleannetuid jõpsikaid. Hirmunud riigijuhid täidavad kõik nõudmised, kuid tekitatud purustuste kohene taastamine tähendaks eelarvekriteeriumi mittetäitmist ja euro tuleku edasilükkamist.

NOVEMBER
Rahareformipaanika. Kinnisvarahinnad hüppavad buumiaegsele tasemele, notarite uste taga on üle hulga aja järjekorrad. Poed ostetakse suhkrust, tangust ja tikkudest kuivaks.
Edgar teeb Evelyn Sepast ausa naise. Tähed paraku ei näita, kes on see keskerakondlasest kaunis noormees, kellel kästakse Evelyniga ühte heita.

DETSEMBER
Kinnisvarahinnad kukuvad paanikaeelsele tasemele tagasi ja jätkavad kukkumist.  Jõulueelne ostubuum jääb ära, sest kingitakse peamiselt paanika ajal kokkuahnitsetud tarbetut nänni. Nutikad ärimehed avavad second-hand-discounterite keti ja teenivad muinasjutulise varanduse.
Putin tõmbab uusaastaööl nina täis, teatab oma tagasiastumisest ning pärandab kogu võimu Medvedevile.
Tavapärane jaanipäevailm: +10 ja sajab vihma.

Postimehest, Tähismaade võtmes

Ma pean vist olema tõsiselt haige, sest Kadastiku tänast sõnavõttu lugedes leidsin, et on midagi, milles ma I&I-ga nõus olen - Eesti (väidetavalt) suurima päevalehe vastutav väljaandja pritsib padukollast teksti ja, et oma pisikest ego säästa, on sinnajuurde ka kommentaarimisvõimaluse kinni keeranud.

Huvitav, millises maailmas Kadastik küll elab, kui tema arvates on aasta põletavaimateks küsimusteks Savisaare vahekord naistega, inglise abikoka tuhkatriinulugu ja noore lauljanna rasedus? Sitta neist sajast tuhandest töötust, majanduskollapsist, mõttetalgutest, meie rannikuvetes ülbavast suurest naabrist ning kommunismis elavatest riigikogujatest.

Erinevalt Kadastikust tean mina küll, kas tunda rõõmu või piinlikkust :S

Reede, 25. detsember 2009

Kellel jõulukink veel tegemata

...see võib ammutada ideid ühest vanast reklaamist:

Neljapäev, 24. detsember 2009

Püha öö

Püha on Vägede Issand. Taevas ja maa on täis Tema au. Aasta ilusaim ja pühim aeg on jälle kätte jõudnud.

Ristirahvas, rõõmusta! Jumal ligineb taas meile. Ta on üle kõikidest vastuoludest ja sõjakatest hoiakutest, mis on inimeste elu üle võimust võtnud. Ta läheneb meile kõigile – ka vastu tõrkuvatest, Jumalat häbenevatest hoiakutest hoolimata. Lihtne jõuluevangeelium ühendab taas rahvad ja maad.

Te kindlasti mõtlete nüüd, et doktor Baarmän on end lolliks joonud? Seda ka muidugi, aga pärast umbes kolmekümnendat "Püha Öö" ärakuulamist erinevatelt raadokanalitelt (täna oli palju sõitmist) ei olnud alkoholil enam palju tööd teha jäänud. Õnneks on kõik poed juba kinni ja Sõnajalgade uue plaadi soetamine suht mission impossible.

Aga head kirgastumist teile kõigile! Kahetsege pattu, kuni pole veel hilja, ja kellel patud veel tegemata, siis teil, muide, on nüüd eriti kiire :p


Teisipäev, 22. detsember 2009

Vähem kirjavigasi!

Ma ei hakka siinkohal parem kirjeldama, millega seoses, kuid hakkasin täna mõtlema, mis vägi see küll on, mis sunnib meid võhivõõrale inimesele tema õigekirja- ja grammatikavigasid nina peale viskama?

Ilmselgelt meditsiinilise probleemiga tegelased jätame siinkohal kõrvale - NII palju neid nüüd ka siin meie armsal Eestimaal jooksus ei ole. Rõhuv enamus näpuganäitajaid on siiski tavalised, oma eluga enam-vähem toime tulevad kaaskodanikud. Miks siis ometi, mis põhjusel? See ei saa olla pelgalt mure meie emakeele puhtuse pärast - ärge tulge mulle ütlema, et kõik meie kaasmaalased on sedavõrd aatelised ja altruistlikud :)

Doktor Baarmän ise ei ole katseisikuna kuigi esinduslik juhtum - ma tean väga hästi, kui kergesti juhtub, et päevas produtseeritavast paarikümnest tuhandest tähemärgist mõni ikka nihu läheb. Ja uskuge, pärast kahekümnetuhandenda märgi sissetoksimist on sul sügavalt poogen, mida sa seal esimeses paarisajas kirjutasid, veel vähem kuidas. Ja kui sul selliseid kahekümnetuhandemärgilisi päevi on aastast umbes kolmandik, saab sulle hiljemalt esimese kuu lõpul vägagi näitlikult selgeks, et a) keegi meist ei ole ilmeksimatu ja b) sa ei saa olla iseenda korrektor - omaenda töllakuste nägemiseks peab olema kõrvaltvaataja.

Seega need, kes võõraste (kirja)vigade üle irisevad, ei ole täiesti ilmselt ise kunagi mahukaid tekste tootnud. Nad on kooliajal öö otsa oma kahte lehekülge kirjandit või esseed ponnistanud ning kui iga sõna kirjapanekuks kulub keseltläbi minut (koos sõnale otsajõllitamisega), ei saa kirjavigade protsent muidugi kuigi kõrge olla. No ja kui selline tegelane veel ülejärgmises tunnis parandatud töö tagasi saab ja näeb, kuidas tema higi, vere ja pisaratega loodud vaimusünnitis elegantse punase pastakaliigutusega maatasa on tehtud, siis...

Siis käib tema ajus ilmselt mingine krõps ning ta jääb eluksajaks uskuma, et kõrge haridustase ja väljapaistev indul intle intelligents on pöördumatult seotud mitte sellega, kui hästi sa võõrastest mõtetest aru saad ning ise mõelda oskad, vaid sellega, kui vähe vigu sa vormistamisel teha suudad.

Ja otse loomulikult - kui kohtad võõras tekstis mõnd viga (aga tegijatel juhtub alati - ei juhtu ainult neil, kes ei tee), siis oledki kohe vaat et ülemrassi esindaja, kel loomulik kohustus matsidele nende koht kätte näidata. Mis sest, et matside mõttemaailm jääb sulle kaugeks jasegaseks.

Ja siis nad sõdivad õppekavade muutmise vastu - meil olla niigi Euroopa kõrgeim haridustase. Hähh. Euroopa Liit vahel viisakuse pärast küsib Eesti arvamust ühe või teise eurodirektiivi kavandi asjus. Ametialaselt olen kokku puutunud kahe Eesti ministeeriumidest kooskõlastusringilt tagasi tulnud direktiiviprojektiga - ministeeriumitädid suutsid nendes parandada AINULT kirjavigu. Sisulisi ettepanekuid tehti kahe direktiivi peale kokku null tükki. Kusjuures see faking direktiiv läheb ju Brüsselis niiehknii proffide kätte tõlkimiseks-toimetamiseks...

Aga pole põhjust muretseda. Kui meid kunagi naha ja karvadega maha müüakse, siis saab see olema vähemalt kõigi õigekirjareeglite kohaselt vormistatud.

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Altiplano

Ma tükk aega ei saanud aru, mis mind Altiplano juures segas. Nimikangelane oli muidugi igati tasemel – suursugune, karm ja hingematvalt ilus. Põliselanikel polnud kah viga, mis sest, et neid üritati portreteerida naiivsete, kuid siiski puhta hingega metslastena. Nojah, loomulikult olidki gringod need, kes tulid ja kõik ilusa ära rikkusid – kõigepealt kaevandust püsti lüües ja elavhõbedajäätmetega ümbruskonda mürgitades, seejärel aga kõigest selles filmi tehes ning seda mingi sümbolistlik-sisekaemusliku ibaga ära lörtsides.

Terve maailma on täis paiku, kus kas siis sõja, saastunud keskkonna, epideemia või mõne muu inimliku töllakuse tagajärjel kaotavad paljud oma lähedased. Niisugune asi tekitab alati tugevaid emotsioone, kaastunnet ja tahtmist kuidagi aidata. Mis seal salata, eks mulgi värelenud Thina Simunye’t vaadates väike pisar silmanurgas.

Aga mida kuradit puutuvad Andide kaevandusasulas surevate indiaanlaste tragöödiasse lagunenud Belgia kirik, psühhotraumaga sõjafotograaf ning tolle Iraani päritolu? Mina ei näe nende elementide asjassesegamisel küll muud põhjust kui filmitegijate soov vastavateemalistest fondidest pappi juurde nuiata. Ilmselt olid rahastajate hulgas ka kaevandusfirmad – üldmulje oli ju, et kaevurid on tegelt head ning metsikud pärismaalased on ise lollid, et elavhõbedaga mängisid.

Ma olen seda juba kusagil varem öelnud – kui kriitikud kiidavad, on minusugustel parem eemale hoida.

Lassss mu kaktus läheb õide...

Kui ma ei oleks just mõned päevad tagasi Samsungi PC Studiot nagu nurkas.....d kassi oma kompjuutrist välja visanud, läheks selle nädala wtf-elamuse auhind kindlasti Nokiale - ei olnud möödunud veerand tundigi sellest, kui ma nende endi ametlikult kodukalt PS Suite'i alla tirisin ja käima tõmbasin, kui see juba kisama pistis, et saadaval on veel uuem versioon, ja selle paigaldamist nõudis. Mida need Nokia sepad seal küll suitsetavad?

Äramärkimist vääriva tulemuse sai kirja ka Windows XP, mis pärast clean installi netti ühenduda ei suutnud, põhjuseks võrgukaardi puuduvad draiverid pakkus ning tegi ettepaneku... neid netist tirima minna.

Ah jaa, õitsva kaktuse pilt ka ikka, tervituseks kõikidele leiutaja-inseneeridele ja tisaineritele:

Edit: Nokia saab oma auhinna siiski kätte: täna hommikul vilgutati mulle jälle teadet saadaolevast tarkvarauuendusest.
Ja kes kurat palus neil oma tarkvarakäkk vaikimisi koos Windowsiga käima tõmmata?!?