Kolmapäev, 18. veebruar 2015

Keda siis seekord valida?

Ega siin midagi molutada enam ei olegi, eelhääletamine algab juba homme. Ja öelgu üks mitte väga tundmatuks jääda sooviv erakond mida tahes, progressiivsem osa kodanikkonnast annab muidugi oma hääle elektrooniliselt.Valimisprotseduuri endaga on niisiis lihtne, oluliselt keerulisem küsimus on aga, keda konkreetselt valida?
Kui vaadata kandidaatide nimekirja, siis kahtlemata on nad rõhuvas enamuses kõik toredad inimesed. Laulusalm ütleb küll, et: "Temast rääkida võib küll mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead..." aga olgem ausad - selleks, et riiki valitseda, ei pea olema süütu skaut ega meistersportlane, olema kiitusega lõpetanud pühapäevakooli ega omama soovoliniku ja pornokomisjoni heakskiitu. Mäletate küll seda anekdooti, milles tules valida Roosevelti, Churchilli ja Hitleri vahel, kus kaks esimest on kahtlases seltskonnas hängivad joodikud ja laaberdajad, Aadu aga korralik taimetoitlane, mittesuitsetaja, pole kordagi naist petnud ning sõjakangelane pealegi.
Niisiis tuleks valida selle järgi mida teile lubatakse. Ütlete, et poliitiku lubadus pole nagunii väärt isegi seda sooja õhku, mis selle kuuldavaletoomiseks kulutati? Eksite, sõbrad - pahatihti nad tegelikult teevad ka, mida lubavad. Eriti kui lubaduse täitmine sõltub meist, valijaist. Pange tähele, et peaaegu keegi ei luba erakondade rahastamise vähendamist ega paku konkreetseid samme riigiaparaadi kokkutõmbamiseks (peale roheliste), samas aga lubatakse küll alkoholiaktsiisi ja riigilõivude tõusu ja astmelist tulumaksu. Karta on, et meie, kodanikud, hakkame igal juhul rohkem maksma, hoolimata sellest, kuidas seda serveeritakse.
Missuguse erakonna poolt hääletada?
Noh, Keskerakonna, Reformi, IRL-i ja sotside valitsemisstiiliga on meil kõigil juba õnnestunud tuttavaks saada, järeldused teeb igaüks ise. Mina isiklikult soovitan neid mitte valida, kui te just ise mõne nimetatu nimekirjas ei figureeri või kui teil pole seal lähedasi sõpru-sugulasi. Keskerakond on, noh... saate isegi aru. IRL-i aatelisuse viimastele riismetele tõmmati vesi peale sel hetkel, kui sinna inkorporeeriti nende kunagste vihaseimate ideoloogiliste vastaste, Maaliidu riismed. Kui valite Reformierakonna, saate hiilivalt tõusvad kaudsed maksud, samuti hiilivalt paljuneva ametnikearmee ja bürokraatiaaparaadi (ja sealjuures kokkutõmmatavad avalikud teenused - suureneb ainult ametnikearmee, reaalseid töötegijaid lastakse pigem lahti), suurärimeeste ja rahvusvaheliste korporatsioonide huvides läbisurutavad seadused ning väikeettevõtjate vaikimisi, kuid see-eest avalikult maksupetturiteks tembeldamise. Sotsde kohta ei oskagi tegelikult eriti halba kosta, välja arvatud see, et senimaani on nad igas koalitsioonis tantsinud mitte oma maailmavaate, vaid koalitsioonipartnerite pilli järgi. Aga mine tea, kui kord teistest rohkem hääli saavad, vast hakkavad oma joont kah ajama.
Ahjaa, see iba, et kui ei vali Reformi, tuleb Keskerakond võimule, ei aja enam isegi oksele. See on pigem sihuke tüütu hüpikreklaam, millest silm ilma seda märkamata üle libiseb. Piinlik, seltsimehed oravad - tõesti sai kogu tarkus otsa ühtäkki?
Veel figureerivad valimistel Rahva Ühtsuse erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Vabaerakond, Rohelised, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja Eesti Iseseisvuspartei.
Vabaerakond on iseenesest sümpaatne seltskond, aga ma olen nende suhtes veidi skeptiline. Mitte ses suhtes, kas nad saavad Riigikogusse või ei - loodetavasti ikka saavad. Pealegi, sõbrad - hääletame ikka oma südametunnistuse järgi, mitte selle põhjal, kas kandidaat võiks sisse saada või ei, onju. Isegi juhul, kui kandidaat või erakond sisse ei saa, loevad tema poolt antud hääled edasises poliitika kujundamises - alati on mõni konkurent, kes hakkab uurima, milliste lubaduste varal sinu lemmik nii palju hääli kogus, ja integreerib vähemalt mõned neist ka oma platvormi. Skeptilisust aga põhjustab minus erakonna juhtide varasem taust - tagatoapoliitika vastu sõna võttev seltskond on kunagi olnud ise kah ühe tagatoa liikmed, kes sellepärast uue erakonna tegidki, et nad sellest tagatoast välja puksiti. Üldse pole kindel, et nad võimule saades uuesti sissetallatud rajale ei pööra. Muidugi oleks tore uskuda, et nad on nüüd oma vitsad kätte saanud ja varasemaist targemaina ongi nii toredad kui nad ise räägivad. Inimestesse peab ju uskuma, onju :)
Rohelised seevastu muutuvad mulle isiklikult aiva sümpaatsemaks. Eriti kui vaatan, et nende põhipujään Marek Strandberg on erakonnast koguni välja astunud. Mulle küll meeldiks, kui mavalitsused muutuksid omavalitsusteks, et puhkepäevale langeva riigipüha järgne tööpäev antaks vabaks, et teadlastel lastaks projektikirjutamise asemel vabalt möllata ja loomulikult, et mulle makstaks kodanikupalka. Ärgu tuldagu mulle jahuma, et viimase jaoks pole raha - kasvõi rehabilitatsiooniplaanide koostamise kulu äralangemine tooks kenakese kopika, muu bürokraatia samamoodi. Ei ole raha siit maailmast otsa lõppenud, no ei ole :)
EKRE kohta ei oska ma midagi öelda, ei ole au olnud kedagi sealt isiklikult tunda. Ka ei ole kristlikud väärtused just minu tassike teed. Aga kui teil on, siis tuleb loomulikult nende poolt hääletada - egas aateid saa ometi peenrahaks vahetada.
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ei suuda minus tekitada muid emotsioone peale mõningase respekti - eks ta umbes samasugune donkihhotlik järjekindlus ole nagu ka mõningate üksikkandidaatide ning paraku ka Eesti Iseseisvuspartei oma.
Jäänud on veel projektipartei nimega Rahva Ühtsuse Erakond. Ma ausalt öeldes ei oska välja mõelda, millistest aatelistest kaalutlustest lähtudes nende poolt hääletama peaks. Ma isegi vaatasin nende programmi (päriselt ka!) ega suutnud leida midagi, millega seltskond mõnest teisest erakonnast kuidagi eristuks. Aga kui olete perekond Ojulandi fänn, tuleb teil muidugi nende poolt hääletada.
Ükskikandidaate Vabaiigi Valimiskomisjon oma kodukal eraldi välja tuua ei viitsi, samas pean häbiga tunnistama, et ega nende nimed mulle eriti midagi ei ütle ka. Peale selle tädi, kes Europarlamendi valimiste puhul lubas meie sõjaväe laiali saata ja igaühele 500 eurtsi visata. Mine tea, äkki saadab teda ka seekord edu.


Teisipäev, 10. veebruar 2015

Juustune tomati-kõrvitsasupp

Kui ma seda veel maininud pole, siis siin Pelgurannas mul ahju-pliiti polegi, kogu kokkamisvajaduse rahuldab multikeetja. Mistap ma eriti ei tee vahet ka keetmisel-praadimisel - lihtsalt natuke erinev programm, kuid keskkond on sama.
Aga supi juurde. Vaja läheb
4 spl oliiviõli (võib ka rohkem)
1 paprika
paar küünt küüslauku
4 tomatit
0,5 kg kõrvitsat (võib ka rohkem)
1 tops Merevaiku
koriandrit
soola.
Puhasta ja tükelda paprika (jäta suured tükid). Viska kuuma õlisse.
Niikaua kuni paprika praeb, puhasta ja tükelda küüslauk. Viska paprikale seltsiks.
Puhasta ja tükelda tomatid. Kui tomatinahk ei meeldi, võta see ära. Mulle meeldib, nii et ma teen lihtsalt tükkideks. Sega pipraga. Piilu potti. Kui küüslauk on pruunistunud, kalla tomatid otsa.
Kuumuta niikaua, kuni tomatinahk maha rullub. Siis vala kõrvitsatükid peale. Viimased võib riivida, siis saab rutem, aga väikesed tükid ajavad kah asja ära. Muide, kõrvitsatükke võib enne pottipanekut eraldi kausis oliiviõli ja natukese soolaga segada ning natuke seista lasta. Süüa võib neid ka sellistena toorelt - maitse on ju-ma-lik! :)
Nüüd tuleks kogu kompotti keeta niikaua, kuni kõrvits laiali laguneb. Kui asjad juba niikaugel, tuleks lisada maitse järgi soola (ilma ei saa, jääb liiga maitsetu) ning koriandrit, võib ka muskaati. Seejärel võib potil kuumuse alt ära võtta ning teha viimane viimistlus - segada sodi hulka topsitäis Merevaiku (või mõnd muud sulatatud juustu).
Seejärel on supp põhimõtteliselt kohe serveerimisvalmis. Peale võib puistada krutoone, kui neid on (mul pole), aga ilma maitseb kah hästi.

Esmaspäev, 9. veebruar 2015

Kender vs pornokomisjon

No mis ma oskan öelda. Näib, et funktsionaalne lugemisoskus pole ka kunstiinimeste seas kuigi levinud. Kui nad seda Kenderi sopakat muidugi üldse lugeda viitsisid. Ja kirjandusinimesi seal komisjonis tõesti olevat ei paistnud.
Kui Kenderil nüüd vähegi jonni jätkub (ja ilmselt jätkub), käib Eesti Vabariik selle kaasusega ka Euroopa inimõiguste kohtus ära. Ja tuleb sealt, saba jalge vahel, tagasi. Oli meie riigil seda häbi siis nüüd vaja?

Pühapäev, 8. veebruar 2015

Jupiteri tõus - kosmoseooper libahuntide, vampiiride ja printsessidega

Pärast selle šedöövri äravaatamist (muide, Bluestocking, ma olen nüüd teie suurim fänn, musi-musi-kalli-kalli!!!!) leidsin, et sihukest nooremale kooliastmele mõeldud meelelahutust võiks ju veel tarbida. Sestap seadsingi sammud kinno, Hollywoodi kineastide uut tähtteost, Jupiteri tõusu vaatama.
Oodatud tasemes ei pidanud pettuma - süvapsühholoogiliste nüansside, tegelaste sisekonfliktide ja arengudünaamika, samuti ootamatute süžeekäikudega vaatajat eriti ei vaevatud, küll aga pakuti ohtralt heli- ja püroefekte, kaklust ja tagaajamist, viimasel sekundmurdosal aset leidvaid imelisi pääsemisi ning suurejoonelisi kosmosevaateid.
Äge!
Ka oli ses mõttes lihtne, et head olid pahadest visuaalselt täiesti selgelt eristatavad. Natuke meenutas küll tolles plaanis A-rühma, et vaatamata vingele tulistamisele keegi nagu eriti surma ei saanud ka. Peale paari sisaliku ja mõnede kurjade päkapikkude. Aga need olid nagunii koledad ja kellel neist ikka kahju oli.
Linateose sisu ma teile ära jutustama ei hakka - esiteks selleks, et teie filmielamust mitte ära spolierdada, teiseks aga polegi nagu suurt midagi jutustada ka. Kuid ega film sellepärast halvem ole.
Ühe asja üle tahaks küll iriseda. Minu teada on Hollywood kubinal täis vene juute või nende järeltulijaid, kummatigi võib need Meerikamaal toodetud kinofilmid ühe käe sõrmedel üles lugeda, mille venelastest tegelased räägivad korralikku ja aktsendivaba vene keelt. Jupiter tõus paraku nende hulka ei kuulu. No kas siis tõesti terves mitmetuhandepalises filmitootmisseltskonnas polnud ühtki natuke vene keele hääldust kuulnud jorssi, kes julgeks piiksatada, et mille kuradi pärast peavad tegelased rääkima nii, nagu loeks seda ette Google Translate? Vähemalt režissööri võiks ju küll närviliseks teha asjaolu, et ühes filmi kurvemas stseenis kutsub stsenaariumjärgse naturaalse venelanna ahastamisest läbikriipiv aktsent esile homeerilise naeru saalist. Peategelanna Mila Kunis suutis öelda ühe venekeelse lause, mis kõlas peaaegu ehtsalt, ning ma juba mõttes kiitsin, et vaat kus tubli tüdruk, aga hiljem tausta uurides selgus, et ta ise on ka üks neist Hollywoodi vene juutidest, sündinud Ukrainas ja seal ka vähemalt ühe klassi koolis käinud. Siis enam nii tubli ei tundunud - aktsendi koha pealt. Aga muu näitlemistöö tegi täitsa kenasti ära. Ja võibolla järgmistes osades teeb veel paremini.
Nii et kui teil oma kahe tunni vaba ajaga midagi paremat teha pole, siis minge kinno - te kindlasti ei kahetse.

Esmaspäev, 2. veebruar 2015

Megataristuprojekt Jõgeva linnas

Saage tuttavaks - Jõgeva linn. Pindala 3,86 km², elanikke 5557. Tööstust on minimaalselt, seegi peamiselt linna erinevates servades. Linna läbiv transiit praktiliselt puudub - koormad rapsiseemnega liiguvad raudteejaamast Painküla õlitehasesse üle viadukti ja Jõgeva-Mustvee maantee, palgikoormad raudteejaamast Imaveresse samuti Mustvee maanteed pidi. Vähesel määral liigub piki Puiestee, Turu ja Estakaadi tänavaid tööstustoodang, laokaup ja põllumajandustehnika.
Ei saa öelda, et linna tänavaid poleks nõukaajast saadik remonditud - Vabariigi aastapäeva puhul tehti riigi rahaga korda kesklinn, hiljuti kõpitseti korda Rohu tänav ja tehti veel igasugu nipet-näpet. Kuid ega sellega linnaisade hool oma valijate ees rauge - veel sel aastal võtab linn kõvasti laenu ja ehitab Piiri, Suure ja Puiestee tänavate ristumiskohale ringristmiku.
Ma küll isiklikult südamest vihkan ringristmikke, pean neid ohtlikeks ja mõttetuteks ning ei näe võimalust, kuidas kurat saab Jõgeva liiklus senisest veel rahulikumaks muutuda, kui ta just lõplikult ei lakka, aga noh, kes olen siin mina, et mingi kolmesaja tonni laenamise ja sirgekslöömise üle iriseda. Pealegi on seda ainult samapalju kui linna aastased sotsiaalkulud ning kõigest pool linnavalituse enda ülalpidamiskuludest. Raha peab ju liikuma, eks ole, ja mis tast ikka elanikkonnale osutatavaile teenustele kulutada, kui on võimalik seda pangale intressideks ja laenutasudeks maksta.
Ma saan aru, et volikogu opositsioon on sihukese laristamisplaani üle millegipärast tige. Mina nende asemel hoopis rõõmustaksin. Ristmik jääb jalakäijate peamistest liikumisteedest natuke eemale, nii et sulli ja feimi on selle loojail koguda raske, mõnitada saab neid aga aastate kaupa. Eriti kuna ringristmik ajab tigedaks autojuhid - manööverdada on raske, nähtavus kehva ja pea need õnnetusedki seal tulema ei jää, isegi kui neid seni polnud.
Kui autod ja jalakäijad saaksid ringristmikul navigeerimisega veel kuidagi hakkama, siis veoauto- ja eriti bussijuhtidele saaks see olema tõsine pain in ass väljakutse. Eriti tore on see, et lõunasuunast linna keeravad bussid teevad seal kõva jõnksu just sel hetkel, kui Jõgevat valitseva koalitsiooni peamine sihtgrupp end bussiistmelt püsti ja palitut selga ajama hakkab. Kui nad nüüd vastu käe- või seljatugesid kloppida saavad või koguni kukuvad, siis mis te arvate, millist parteid ja valitsust nad selle eest kiidavad?
Aga veelkord, selline on Jõgeva linna valijate tahe ja seda tuleb austada.
Kõnealust ristmikku näeb siit. Nagu näha, Google'i andmeil ehitustööd juba käivad :)

Pühapäev, 1. veebruar 2015

Wokitud kaalikas seente ja apelsiniga

See nüüd ei ole laisa inimese retsept. Peamiselt seetõttu, et kaalika koorimine ja  poolesentimeetristeks kuubikuteks lõikumine nõuab suht karmi füüsilist jõudu. Aga kui sellest kännust on üle saadud, on juba kõik lihtne. Kuubikud lähevad potti, piisavalt õli (mina soovitan odavama otsa oliivijääkõli, see pole nii terav) selga ning pott aeglasele tulele. Vett pole juurde vaja, soola läheb minimaalselt.
Kui kaalikatükid on umbes veerand tundi rahulikult ära podisenud (vahepeal võib neil teist külge ka keerata), tuleks samasse potti visata seened. Alusetäis šampinjone käib küll, eriti rookida ega hakkida neid ei maksa, piisab täiesti, kui pooleks lõigata.
Veel veerand tunni pärast tuleb apelsini kord. Tollel tuleks koor ära võtta - muidu läheb kogu kompott liiga vängeks kätte ära. Selle, mis üle jääb, võiks teha väiksemateks tükkideks ja need siis kohe ülejäänud seltskonnale selga.
Kuna kaalikasalatile pannakse tihtilugu rosinaid ka hulka, siis ei maksa head traditsiooni rikkuda -umbes peotäiest piisab. Ärge neid kõige odavamaid võtke, nondel on igast prahti, oksapuru ja kivikesi liiga palju hulgas. Ma ostsin poest lahtisi, suuri, need on päris head.
Maitseainetest võiks lisada (hästi natuke) soola, koriandrit, lemmikmaltsa (tüüpi oregano, pune või muu selline) ja supilusikatäie või paar kõrvitsaseemneõli. Vabalt võib panna ka küüslauku ja paprikat. Mina viskasin juurde paar tükeldatud ja pipraga ülekäidud tomatit, aga seda rohkem mahuefekti pärast, maitsele ja konsistentsile nad suurt midagi juurde ei anna.
Süüa kuumalt, kas liha kõrvale või ka niisama, täisväärtusliku ja tasakaalustatud toidukorrana.
Mulle maitses, proovige ka :)