Mida Berliinis peale hakata

Kui tekib tahtmine pägalatele mõnd suurlinna näidata, on Berliin täitsa hea valik - lennata pole kaugele, majutus ja toit on kvaliteetsed ning sealjuures mitte ülearu kallid ning seda, mida vaadata, on ka omajagu.

Oma 3 748148 elanikuga on Berliin Euroopa Liidu suuruselt teine linn (pärast Brexitit saab kõige suuremaks) ning lennata tuleb sinna nõks alla kahe tunni. Minu puhul oli lennutajaks Ryanair, mis ei paku küll kõige mugavamat lennuelamust, kuid üllatas positiivselt kiiruse ja ladususega. Ka pagas, mille eest ma kohe piletit ostes juurde maksin, aniti kiiresti kätte ega läinud kuhugi kaduma.

Schönefeldi lennujaam, kuhu meid maha pandi, on südalinnast üksjagu kaugel, sinna saab kõige mugavamini rongiga, Erilist vahet ei ole, kas S-bahni või Regionalbahniga, mõlemis kehtib sama pilet ning ka perroonid on peaaegu kõrvuti. Kaks tundi kehtiv pilet maksab 3.40, mis on vahemaad arvestades ainult natuke kallim kui meil. Neljaliikmelise kamba peale on mõttekam osta perepilet, mis on natuke odavam, aga kui olulise osa seltskonnast moodustavad pägalad, on mõtet osta turistikaart - sellega saab kuni kolm 6-14-aastast last tasuta kaasa sõita ning lisaks saab paljudes muuseumides ning lõbustusasutustes keskeltläbi 25% alet. Ühistranspordipilet kehtib nii rongides, trammides kui bussides, enne kasutamist tuleb kas bussis või rongijaamas ära tembeldada (selleks on sihukesed kollased või punased kastid, mis löövad piletile ajatempli peale ning osta saab neid kõikides rongijaamades olevatest automaatidest. Automaat sööb hea isuga ka Eestis tegutsevate pankade välja antud kaarte. Kui turistikaardi juurde brošüüri ja linnakaarti ka tahta, võib selle osta mõnest turismiinfopunktist (lennujaamas on ka). Mina sain oma kaardid hotellist, sealse nännipunkti operaator müüs meile sama soojaga ka loomaaia sooduspiletid.

Üldse tasub mainida, et saksa ärid on oma sularahafetišiga oluliselt tagasi tõmmanud - kui veel kümmekond aastat tagasi sai kaardiga maksta ainult väga valitud kohtades, siis nüüd peaaegu igas suvalises putkas. Igaks juhuks tasub mõnikõmmend eurot alati taskupõhjas hoida, sest tänavakaubandus ja nišiärid ei tunnista jätkuvalt pangakaarte, aga rahakotti puuga seljas tassima enam ei pea.

Hotelliga meil vedas. See kandis originaalset nime Hotel Berlin, toa eest, kuhu mahtus 4 inimest, küsiti 86 eurtsi öö eest ning Saksamaale mitteiseloomulikult oli toas ka konditsioneer. Erilist efekti ei näinud sellel küll olevat - võibolla oli põhjuseks esiku põrandaküte ning asjaolu, et kui toas kedagi ei olnud, pandi ka puhuja seisma. Igatahes oli toas suur telekas, kapslitega kohviautomaat (tegi täitsa normull kohvi) ning tavakülmkapi seisusse taandatud minibaar. Kuna hommikusöögi eest küsiti 12 eurtsi per nase, tundus mõistlikum lähimast supermarketist võileivastaff külmkappi varuda, mis ühtlasi lahendas ka muude vahepalade probleemi. Hotelli asukoht saatkondade ja Kurfürstendammi vahel odavpoekettide kättesaadavust ei mõjutanud - poole kilomeetri raadiuses oli neid vähemalt viis - kaks Edekat, Netto, Lidl ja Spar. Isegi natuke hatusevõitu Nettos oli toidukraam kvaliteetne, ehkki veidi harjumatu maitsega. Aga noh, selleks ju väljamaal käiaksegi, et oleks teistmoodi kui kodus :)

Mis väljas söömisesse puutub, siis hinnad on seal muidugi sutsu kõrgemad kui meil, see-eest on portsud, ütleksin, kordades suuremad, nii et kilohind tuleb igal juhul soodsam. Liha valmistada nad seal oskavad ja millegipärast ei käi nad seal ka eriti ülekaalulistena ringi, ehkki hunnik kolesterooli koos vähmalt paari õllega on tervisliku toitumise nõustajate õudusunenägu. Vasakpoolsel pildil ongi lihavalik (koorekuhja all on küpsekartul), parempoolsel aga tänavatoit seokse krõbeda söödava tuutu sees, mõlemad väga maitsvad.

Muide, pühapäeval ei pääse turist väljas söömisest nagunii, sest poed, sealhulgas ka toidupoed on kõik kinni. Ja osades söögikohtades hinnad sutsu kallimad kui tavalistel päevadel :)




Kui teenindusest rääkida, siis see on eestlase jaoks harjumatult sõbralik, isegi familiaarne. Ma ei räägi ainult ettekandjatest ja muudest teenindajatest - isegi supermarketi kassapidaja viskab võhivõõrastega nalja ning proovib poetada paar lauset elust ja asjadest. Eks tõsiseid ja isegi mossis nägusid kohtab ka, aga saksa sõbralikkus ei jätnud sihukest keep smilingu muljet - paistis, et nad suhtuvadki sinusse heatahtlikult.

Mina olekski ausaltöeldes piirdunud inimeste ja üldise atmosfääri vaatamisega, aga pägalatele see mõistagi ei sobinud. Seega kammisime ka muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Üks esimesi oli filmimuuseum (asub, muide, Berliini Legolandiga samas majas, Sony keskuses). Kui teid huvitab Saksa filmikunsti ajalugu üldiselt ja Marlene Dietrich personaalselt, siis on see igati äge koht. Põhirõhk tundub olevat eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel, mis teisest küljest ongi ju saksa filmi kuldaeg.


Teine umbes samasse teemasse minev vaatamisväärsus on fotomuuseum, mis oma põhimassilt on pühendatud moe- ja elustiilifotograafile Helmut Newtonile. Paljaid tibinaid on eksponeeritud ohtrasti, aga muidu ägedaid pilte on ka palju.

Poiss-soost pägalatele on tehnikamuuseum muidugi oluliselt põnevam. Hoiatan ette - see on tohutu suur, läbikäimiseks kulub vähemalt päev. Erinevalt teistest muuseumidest seljakotti ära andma ei pea ning nii sees kui pargis on mitu ala, mis on mõeldudki kaasavõetud toidu ja jookide tarbimiseks. Kui võileib hotelli unus, on kohapeal ka täitsa viisakas söögikoht.


Eksponaatide põhiosa moodustavad kõikvõimalikud sõiduvahendid - laevad, lennukid, rongid, isegi mõned raketid. Rongid on mõistagi elusuuruses, enamik lennukeid ka.

Kunstizaalis ringi kolada saab ka - põhiliselt on sellised koondatud Museuminselile. Mingit tarka juttu ma siia juurde panna ei oska, kunstiajalugu oli mul ülikoolis kolm. Natuke tundus veider, et sakslased näivad nimetavat peaaegu kõiki oma üle-eelmise sajandi kunstnikke realistideks, seda sõltumata stiilist, milles nad maalisid. Samas eksponeerivad nad realistide reas rõõmsalt ka Rodini ja muid impressioniste.

Isiklikult mulle meeldib romantismus rohkem :)

See oli üks mu lemmikpilte (Fritz von Uhde, Komm, Herr Jesu, sei unser Gast) - ehk siis kui sa tõsimeeli kutsud jumalat oma söömaajast osa võtma, siis ühel hetkel võibki ta sisse sadada, aga sul pole talle taldrikutki valmis pandud... :)

Spioonimuuseum oli ka äge. Loomulikult olid üles loetletud nii Ida-kui Lääne-Saksa esispioonid ja muud tähtsamad luurealased saavutused, aga ka Bondi enda varustus ja medalid ning igasugu muud imevidinad, millega annab kaasinimeste järgi luurata.

Kuulsast Berliini müürist on järel ainult mõned jupid, sedagi kaugemal äärelinnas. Müürile on pühendatud ka mitmeid muuseumid. Üldisest linnapildist on Ida- ja Lääne-Berliini eristamine aga peaaegu kadunud - kui konkreetselt ei tea, kus see kunagi oli, ega siis enamasti ei märka ka. Eriti põhjalikult on see kadunud Potsdami platsilt, mis on muidugi ka vahepeal täis ehitatud.

Eks müüre vajata tänapäevalgi. See on teetõke Breitscheidplatzil, kus mõned aastad tagasi üks tüüp aotoga rahvamassi sisse sõitis.

Peale müüri on Berliini üks põhilisi tõmbenumbreid muidugi loomaaed. Loomade koha pealt ta Tallinna omast vast väga palju rikkalikum ei olegi, kuid ilmselgelt on neil paar suurusjärku rohkem raha.

Põhiliseks tõmbenumbriks on seal muidugi pandad, aga nende juures tungles nii palju rahvast, et korralikku pilti ei saanudki. Hülged ja pingviinid olid palju lõbusamad. No ja muidugi ka elevantsid, minu lemmikud :)

Linna peal ringi kolada on kõige mõnusam laevaga - sõit on sujuv ja ei raputa, õlut serveeritakse kohapeal (ja kemps on ka) ning tavaliselt räägitakse selgitavat juttu ka, millest sa parasjagu mööda sõidad. Laevaliklus on tihe, ühel hetkel proovisid üksteisest mööda trügida viis jõelaeva.

Ma nüüd ei tea, kui teretulnuna ma pagulase rollis end seesuguses getos tunneks... Muide, moslemid ja neegrid pidasid end oluliselt vaiksemalt viisakamalt ülal kui itaallased. Viimased ilmselt maksid kätte 60ndate eest, mil saksa turistid nende maa üle ujutasid. Või siis tulid oma Itaaliast ära jahedasse - Berlinis oli ikkagi ainult 27 kraadi.

Berliini teletornist avanevate vaadete suhtes olen pigem skeptiline - no öelge ise, kas ja kui palju vaatamisväärsusi te sellelt kõrguselt ära tunnete:

Vaateplatvormist järgisel korrusel on täitsa viisakas resto, millesse sisenedes tabas väiksemat pägalat kerge ehmatus: "Siin ju põrand liigub!" Ehk siis põhimõte on sama mis Tallinna teletorni kohvikus. Söök oli hea nagu igal pool, vaate nautimisega oli nagu oli.

Mõistagi tuleb ka teletorni aknaid pesta. Kui algul tekitasid tühjalt kõlkuvad rakmed kerget muret, siis hiljem ilmusid ka aknapesijad nende sisse - ei olnudki välja pudenenud.

Pilet teletorni on kaval ette ära osta ja lasta end SMS-i teel teavitada, millal sinu järjekord kätte jõuab - see säästab pikemast järjekorratamisest.

Mis maa peal ringi vaatamisse puutub, siis tegelikult kannatab jala käia küll - põhilised vaatamisväärsused ei asu üksteisest rohkem kui paari kildi kaugusel. Kui jalg ära väsib, tasub istuda trammi või bussi - viimased on tihtilugu kahekorruselised ning liin number 100 ja 200 sõidavad põhilistest punktidest mööda. Nende kahekordsete ekskursioonibusside eest pole tõesti mõtet eraldi maksta.

Shoppamisega eriti aega tegelda ei olnud, kuid üldmulje jäi, et hinnad on samad või isegi sutsu kallimad kui meil, aga valik oluliselt kirevam. Minu suurusega paistis neil olevat samasugune ikaldus mis siingi, ehkki ise ajavad wursti ja õlut koormate viisi näost sisse.

Ravumid, kui te neid tarvitate, tasub Eestist kaasa võtta - meil on need odavamad ja valik parem. Mul näiteks hakkas õlg valutama ning käisin läbi viis apteeki - igaühes pakuti mulle samasugust mõttetult kallist geeli, mis Eestis maksis kolm korda vähem ja polnud ikka päris see, mida vaja.

Kokkuvõttes oli muidugi tore, eriti inimesed, aga kokkuvõttes ronis vägisi pähe mõte - mille sellise pärast tasub Berliini ronida, mida mujal ei ole? Saksa koloriiti peab spetsiaalselt otsima, näkku see enam kuidagi ei karju - Berliin on tavaline maailmalinn. Jah, kõik on sõbralik ja kvaliteetne (välja arvatud jalgratturid, need on vaat et nahaalsemad kui meie omad), aga sellist uudsuse võlu nagu kümmekond aastat tagasi käies kardetavasti enam ei kogeks.

Nii et minge parem Poola - sealses kirdenurgas, kunagisel Ida-Preisimaal on seda va saksa koloriiti oluliselt rohkem alles :)

Koguge jah pensioniks!

Teie alandlikul teenril jätkus lollust nii umbes 15 aastat tagasi anda pankuritele kolm tilka verd ning usaldada oma pensionisäästude majandamine nende hooleks. Et miks siis lollus - kellel saaks olla midagi selle vastu, et vanaduspõlv ka majanduslikus mõttes jalgu alt ei lööks?
Aga saatan, nagu ikka on peidus detailides. Lepingut sõlmides jäi doktor Baarmän uskuma ilusat loba garanteeritud 4%-sest intressist, millele lisandub ka lisakasum. Müügispetsialits jättis mainimata, et teenustasu on esimesel viiel aastal 40% igast sissemaksest, millele lisandub veel fondivalitsemistasu, väljavõtutrahv ja muud peenikeses kirjas sanktsioonid.
Ehk siis kui ma kainenedes taipasin natuke matemaatikat teha, sain aru, et sissemaksetega nulli jõuan ma parasjagu selleks hetkeks, kui ma pensioni hakkan saama, kusjuures seda peamiselt tänu asjaolule, et riik annab pensionifondide sissemaksete pealt tulumaksutagastust. Kui meie kallis riik peaks ses osas kah ümber mõtlema, olen ma oma rahakogumisega rõõmsalt miinuses.
Aga kuidas ikkagi selle garanteeritud intressiga jääb? Eks lugege eelmise aasta kokkuvõttest:

Austatud doktor Baarmän
Meil on hea meel, et olete sõlminud kindlustuslepingu(d) SEB Elu- ja Pensionikindlustusega. Saadame info Teie lepingu(te) 2017. aasta lisakasumi kohta.
Lepingu nimi ja number                 Kindlustuskonto pensioniks xxxxx
Lisakasumi arvestamise viis            Lisakasum mittevähendatav
Kasumiosa 2017. aasta eest (EUR) 0
Kasumiosa kokku (EUR)               12,91

SEB Elu- ja Pensionikindlustus otsustas 2017. aasta lisakasumi osas järgmist.
Mittevähendatava kasumiosaga lepingutele lisakasumit ei arvestata. Mittevähendatava kasumiosaga investeerimisportfellile ei määratud lisakasumit madalate intresside keskkonna jätkumise ja sellest tuleneva madala oodatava pikaajalise tootluse tõttu.

Vähendatava lisakasumiga lepingutel vähendatakse lisakasumit. 2017. aasta investeerimistulemust mõjutas peamiselt intressimäärade tõus, mis omakorda vähendas võlainstrumentide väärtust portfellis. Seetõttu oli 2017. aasta vähendatava lisakasumiga lepingute investeerimisportfelli netotulemus –837 625,63 eurot, millest 762 128,63 eurot kannab SEB Elu- ja Pensionikindlustus ning kahjumist 75 497 eurot jagatakse vähendatava kasumiosaga lepingute vahel lisakasumi arvestamise korra kohaselt.

Pensionilepingutele (II samba väljamakseleping) lisakasumit ei arvestata. 2017. aastal oli pensionilepingute majandustulemus –138 355 eurot ja kasumit ei tekkinud. Seetõttu ei jaotata Pensionilepinguga kindlustusvõtjatele kogumispensionide seadusega ette nähtud 50% majandusaasta Pensionilepingute tehnilisest kasumist ega määrata täiendavat lisakasumit.

Elukindlustuse 2017. aasta ülevaadet saate lugeda seb.ee.

Oma kindlustuslepingute kohta leiate detailsemat infot SEB internetipangast. Kui soovite hinnata koos spetsialistiga lepingute vastavust oma vajadustele, ootame Teid nõustamisele, millele saate registreeruda seb.ee/registreeri. Küsimuste korral helistage kindlustustelefonil 665 8020 või kirjutage kindlustusleping@seb.ee.

Lugupidamisega

Indrek Holst
juhatuse esimees
SEB Elu- ja Pensionikindlustus

Ehk siis ma peaksin olema õnnelik, et ma oma pensionifondis hoitavale rahale juurde ei pea maksma, et pankurid ikka omadega välja tuleksid. Mis aga intressi puutub, siis seda on mul 15 aastaga õnnestunud koguda tervelt 12,91 eurot.
Ühesõnaga, kui ma oleksin oma pensionisäästud lihtsalt sukasäärde või niisaa jooksvale arvele vedelema kogunud, oleks see raha mul vähemalt alles. Ja kui ma oleksin selle raha eest õlut ostnud, oleksin taara eest oluliselt rohkem intressi saanud kui nutikad (ja kõrgesti tasustatud) fondihaldurid mulle teenida suutsid.

Sain haledalt petta

See pole üldse esimene kord, kui vähene läti keele oskus mulle kurvalt kätte maksis. Millalgi 8-aastasena üritasin Riias jäätist osta. Umbes pool tundi pidasin järjekorda kinni, enne kui keegi telepaatiliste võimetega kohalik mu eesti-vene segakeeles väljendatud telimuse müüjatädile ära tõlkida oskas.

Täna tekkis isu hapukapsaste järgi - ärge parem küsige, miks. Kohalikud kapsad tundusid juurikaletis oleva sihukeses potentsiaalselt lekkivas pakendis, kuid kohe samas kõrval vedeles lätikeelsete kirjadega pisike plastmassämber. Tagantjärgi ei meenugi, kas poe pandud hinnasildil ka kiri "hapukapsas" leidus ja ega ma ei süvenenud ka. Ostsin ära, tassisin koju, tegin lahti ja lõin kahvli sisse. Maitse tundus imelik. Kuidagi magus. Hapukapsas, ja magus, et nagu päriselt ka? 

Uurisin silti. Nojah, "Värskekapsassalat (mhmh, kahe s-iga, nagu Lätis ikka) porganditega. Koostis:kapsas (63%), marinaad (34%)(vesi, suhkur, sool, äädikhape, sidrunhape, kaaliumsorbaat), porgand (1,4%), sool."
Minu talupojamõistus jooksis selle koha peal nüüd küll kokku. Et nagu lihtsam on kapsaid marinaadiga solkida kui neid niisama hapneda lasta? Milleks, vennad lätlased, milleks küll?

Millised on püsikliendi eelised?

Tähelepanekud, nagu ikka, Eesti ärikultuuri ning tuntumate firmade (pangad, kauplusteketid, telkod, tellitavad väljaanded, Eesti Vabariik) tegevuse põhjal:

1. Saad rohkem spämmi (nii elektroonilist kui paberkujul).
2. Inimesed, keda ettevõte palkab sulle igasugu träna pähe määrima, suhtlevad sinuga familiaarsemalt ja pealetükkivamalt.
3. Kogu infot, mida sa ettevõttele annad või too sinu kohta ise kogub, võidakse kasutada sinu vastu.
4. Sa ei saa KUNAGI nii häid pakkumisi kui uued kunded.
5. See-eest tabab kaupade/teenuste hinnatõus sind kiiremini ja valusamalt.
6. Aeg-ajalt pead maksma müstiliste lisateenuste eest, millest alguses juttu ei olnud või mis olid sulle tasuta.
7. Hoiatused, ähvardused ja inkasso lendavad sulle kraesse oluliselt kiiremini ja väiksemate summade puhul kui uuel kliendil.
8. Sinu kaebuste lahendamisele kulutatakse paar suurusjärku vähem ressursse kui müügile.
9. Hinnakirjade ja kasutustingimuste muudatustest informeeritakse sind kas ajalehe vahendusel või parimal juhul lingiga lehekülgedepikkusele kantseliidist ja juristde murrakust kubisevale PDF-dokumendile, mille sees otsing ei tööta.
10. Püsikliendi eelisena saad teatud müstilisi PUNKTE, mis konverteeruvad reaalseteks (ja sulle mittevajalikeks) hüvedeks ainult siis, kui sulle vana kuu ajal kuue tee ristil kolm keskealist neitsit (blond, brünett ja punapea) sulle igaüks kümme numbrit ütlevad ning sa selle kombinatsiooni eritariifse SMS-iga 60 sekundi jooksul ära saata jõuad.
11. Kliendikaart, mida sa rahakoti vahel kannad, annab vähem alet kui summa, mida sa olid sunnitud maksma uue rahakoti eest, sest kliendikaartidest pakatanud vana rahakott ei pidanud survele vastu ja lagus ära.

Milliseid püsikliendi eeliseid oled sina kogunud?
Samuti võivad kommentaariumis sõna võtta kõik need, kes ennast puudutatuna tundsid.

Kohustuslik postitus teemal "Jälle kooli!"

Hoiatan, tuleb pikk kirjatükk täis irisemist ja hala.

Haridus, teadagi, on teema, milles igaüks, kahtlemata isiklikele kibedatele kogemustele toetudes, on ekspert. Seda minagi. Isiklikud kogemused jäävad küll paarikümne aasta taha, see-eest aga on mul ette näidata ka aastake pedagoogilist staaži ning eksmatiga lõppenud pedagoogiline stuudium. Lisaks on mul ka vastikult hea mälu, mistap panengi kirja, mis minu arust omal ajal valesti läks.

Mäluga seoses - kui palju teie oma kooliajal külgeõpitud tarkusest õige mäletate? Igasugu asjapulgad näivad arvavat, et iga viimast kui silpi ja koma. Millest muidu arvamused stiilis "Lülitame selle või teise olulise teema õppekavasse ja siis on kõik korras".

Nojah.

Eks ta ole samasugune probleemi enda kaelast äralükkamine nagu internetiteenuste või tarkvara kasutustingimused, mida keegi kurat ei loe ega tõsiselt võta. Ehkki võib-olla peaks.

Aga ikkagi - hakkame nüüd mõttes üles lugema fakte, mida me kas 10, 20 või mõnel juhul koguni 40 aastat tagasi koolipingis igavledes ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasime. Miskit muidugi meenub, aga suurema osaga on, Ansipi väljendit kasutades: "Nagu lehm oleks sabaga löönud".

Ehk siis.

Õppekavasid võib koostada nii- ja teistpidi, suurendada ühtede ainete osakaalu ja vähendada teiste oma, lõpptulemus on ikka sama. Seda, mida kool meile tegelikult eluks kaasa annab, ei panda naljalt ühtegi aine- ega õppekavasse kirja.

Õpetajaameti väärtustamisest

Häbi meenutadagi, kuid kunagi, noore ülemusena oli mul veendumus: andis jumal ameti, annab ka sellega kaasaskäiva autoriteedi. Tundub, et samasugust paguni-usku on ka enamus neist hädaldajatest, kes kurdavad, et õpetajal pole autoriteeti ja selle ameti prestiiž on väike.

Huvitav, missugune džinn või isake nimetatud väärtusi neile jagama peaks? Kelle ülesandeks oleks käia suure ninarätikuga ringi ning pühkida lapsevanemate ja nende võsukeste poolt solvatud ja alandatud pedagoogide pisarad? Kes annaks neile väärilise palga ja kirjutaks seadustesse mõnitamisvastased ning automaatse distsipliini kehtestavad pügalad? Äkki ikka saaks kuidagi nii, et õpsid ise ei peaks enese kehtestamiseks ise pingutama, vaid keegi teeks selle raske töö nende eest ära?

Tõsi ta on, et lastega hakkamasaamist, nende tähelepanu võitmist ja neile naha vahele pugemist ülikoolis ei õpetata. Ning õpetajaks pürgiva kontingendi tase on enamasti paraku ka selline, et nad ei oska seda ülikoolilt nõudagi. Need, kellel on jumalast antud pedagoogianne, toimetavad enamasti omaenese tarkusest, ülejäänud aga piirduvad sellega, mida programm ette näeb ning heasüdamlikud ja maailma kurjusest puutumata didaktikutädid neileauditooriumi ees konspekti jaoks dikteerisid. Oi neid nutetud kauneid silmakesi, mis pärast esimest koolipraktikat ja reaalse eluga kokkupuutumist sulle kokkuvõtvas seminaris vastu vaatavad...

Positiivne programm?

Koolitatagu tulevasi õpse mitte auditooriumis, vaid reaalse koolitöö käigus, umbes nagu arstid residentuuri teevad. Eriala jääb nagunii paari aastaga automaatsuseni külge, õpetamisvõtted ning lastega suhtlemine saab tulla aga ainult reaalse tegevuse ja kohese tagasiside käigus. Tuleb küll tiba kallim ja töömahkam, aga tulemus on igal juhul parem ja ühiskonnale lõppkokkuvõttes soodsam.

Ja prestiiži, autoriteedi ning kõrgema palga võitleb igaüks endale ise välja. Kui vaja, paneb selleks kolleegidega seljad kokku. Seda me ju oma lastelegi õpetame, eks?

Õpetamisest üldiselt

Avastan nüüd Ameerika ja väidan, et praegune, juba paar viimast sajandit kehtinud koolikorraldus polegi mõeldud selleks, et kasvatada noortest inimestest targad, laia silmaringiga ja iseseisvalt mõtlevad tulevased kodanikud. Kool pole ülepea mõeldud õpilase kasuks ja hüvanguks, vaid selleks, et talle teatud arusaamad ja reeglid peale suruda ning teha temast standartne, kindlatesse raamidesse mahtuv inimühik.

Ka õpetamisprotsessi ülesehitus lähtub mitte sellest, et oleks hea õppida, vaid et oleks lihtsam ja odavam õpetada. Ei ole nii? Aga millest siis võimalikult suured klassikomplektid, ühetaoline programm nii nohikutele, hüpikutele kui muusikaliste või lingvistiliste kalduvustega tegelastele? Rääkimata meie keerulise, ent samas kompleksse maailma lahutamisest erinevateks, üksteisega praktiliselt seostamata õppeaineteks.

Sel teemal võiks jahuda pikalt, aga läheme nüüd konkreetsete õppeainete juurde.

Matemaatika

Sõimake mind šovinistiks, kuid 90% kaevetest, et mata on liiga raske ja enamikku seal õpitavat tegelikus elus ju kunagi vaja ei lähe, tuli tüdrukute pinkidest. Umbes sama protsent valis üli- või kutsekooli eriala samuti selle järgi, et seal jumala pärast matemaatikaga enam tegemist teha ei tuleks. Mis seal salata, eks ole praeguse humanitaarerialade populaarsuse üks põhjus ka varjatud või suisa avalikus reklaamis: meil ei pea matemaatikat õppima!

Bullshit. Mul näiteks oli ajalugu õppides matemaatikast vägagi palju kasu, seda isegi keelte omandamisel, ning statistilised meetodid andsid ajaloosündmustele uusi ja põnevaid vaatenurki.

Mis aga koolimatemaatikasse puutub, siis tunnis oli enamasti igav. Põhitehted tehti juba lasteaias selgeks, korratabel taoti esimeses klassis pähe ning ülejäänud 10 klassi sisustas rutiinne ülesannete lahendamine. Ja molutamine, sel ajal kui õps aeglasemaid klassikaaslasi arvutama peksis. Huvitavaks läks asi viimases klassis, kui natuke diferentsiaalarvutust nuusutada anti, aga siis lõppes kool kahjuks ära.

Ni et ma ei ole absoluutselt nõus, et matemaatika õpetamist tuleks muuta veelgi lihtsamaks ja tundide arvu vähendada. Selle asemel võiks mata jagada kahte raskuskategooriasse. Esimeses saaks kätte absoluutse elatusmiinimumi, et meie ühiskonnas hakkama saada. Lahendatavad ülesanded võiksid olla näiteks sellised:

"Üksikema Valli ostis poest kaks pakki piima, 52 senti pakk, pool leiba, 57 senti tükk, 250 grammi külmutatud hakkliha, 4,99 eurot kilo, pooleliitrise paki hapukoort (72 senti), ühe röstsaia (64 senti) ja kaks kohukest, 17 senti tükk. Ta maksis kassas 5-eurosega ning sai 38 senti tagasi. Kui arvestada, et poes käis sel päeval 642 inimest, kelle keskmine ostusumma oli 9 eurot ja 73 senti ning neid pügati sama protsendi ulatuses kui Vallit, siis kui palju sel päeval kokku kassas vahelt tehti?"

"Hooldekodu patsient Ludmilla võttis kolmeks kuuks 200 eurot kiirlaenu. Kui laenu intress oli 19% kuus ning viivis 1% päevas, siis millist summat kohtutäitur Ludmillalt kuue kuu pärast nõudma hakkab?"

"Ehitustöölised Pets ja Gunn sõidavad Petsi BMW 325-ga mööda Tartu-Võru-Luhamaa maanteed kiirusega 162 kilomeetrit tunnis. Neid asub jälitama Kanepi konstaabel Suzuki Jimnyl, mis ei võta rohkem välja kui 169 km/h. Kas konstaabel jõuab Petsi rehvid enne sodiks lasta, kui see Sõmerpalu ristis Võrust vastu saadetud patrulli pandud siili otsa sõidab?"

Teine raskuskategooria võiks siis anda ülevaate igasugu huvitavatest võimalustest, mida matemaatika tegelikult annab, nii et jõnglased vähemalt teaksid, mida kõike kokku arvutada annab ja mida ägedat ülikoolis veel juurde õppida saab.

Eesti keel ja kirjandus

Ehk siis see "lihtne" aine, millega tibid mängeldes hakkama saavad. Või noh, eks temaga ju teatav vaev ole kah, aga võrreldes äraneetud matemaatikaga siiski kukepea - mõelda pole midagi, õpid aga reeglid selgeks, loed kohustusliku kirjanduse läbi ja oledki haritud inime valmis. No niipalju ikka külge jääb, et Perekoolis harimatutele tüskraafikutele koht kätte näidata.

Mulle öeldi alles 10. klassis, et keel on loogiline süsteem, mille erinevatel osadel ja reeglitel on kõigil oma mõte ning mis on mõeldud mõistete täpseks edasiandmiseks ja inimmõtete ning -suhete korraldamiseks. Enne seda polnud keegi vaevunud selgitama, milleks kogu see tuupimine hea on ja milleks kogu see reeglteräga. Ausalt öeldes ei mäleta ma igasugu reeglitest suurt midagi, kogu mu keeletaju ja grammatika on puhas mälutrikk - ma lihtsalt TEAN, et ühtesid asju kirjutatakse ja öeldakse nii, teisi aga teistmoodi. Muide, kahtlustan, et enamus meist omandab kõik oma keeled samamoodi - massiivse kuulamise, lugemise ja suhtlemise käigus, mitte grammatikaraamatus näpuga järge ajades.

Ilma kohustusliku kirjanduseta poleks ma olulist osa maailmakirjanduse klassikast ning enamikku eesti kirjandusest tõenäoliselt lahtigi teinud. Või mine tea. Eesti kirjandust vaevalt, see on minu jaoks siiamaani liiga depressiivne, aga häid raamatuid lugesin ikka meelsasti ja omal algatusel. Näiteks "Sõda ja rahu" lugesin koguni mitu korda, paremad palad "Faustist" on siiamaani peas ning "Hüljatutest", ehkki see polnud kohustuslik, närisin end samuti läbi.

Aga kooli kirjandustunnid olid kohati ikka naljakad ka, eriti need kohad, kui meie mõistes põhikooli õpetaja dikteeris meile (vihikusse kirjapanemiseks), mida me ühest või teisest raamatust arvama peaksime. Kahjuks suri Brežnev enne ära, kui tema kirjanduslikud pärlid meile eakohaseks muutunuks, aga muid ajastu kangelasi saime ikka süle ja seljaga. Kusjuures ega need eriti räiged tundunudki, tõenäoliselt seetõttu, et olin lugenud vanaema pööningult leitud Stalini-aegseid lugemikke, millega võrreldes stagnaaegsed olid ikka päris pehmekesed. Aga ega kooliaegsed kirjandustunnid mu lugemisharjumusi eriti ei mõjutanud küll.

Vene keel

Jooksis sisse teisest klassist. Kui Tallinnas ja Põhja-Eestis aitas keelt õppida Soome televisioon, siis meie siin lõunas saime teise keele suhu vennaliku Kesktelevisiooni abiga - midagi muud ju vaadata ei olnud. Nojah, ETV oli kah, aga eks sealgi olnud suuremalt jaolt venekeelsed filmid eestikeelsete subtiitritega. Ja eks väljamaised filmid kinoski olnud venekeelse pealelugemise ja eesti subtiitritega, nii et küll see keel ka külge jäi. Üllataval kombel isegi ilma kolmetäheliste sõnadeta - need tulid hiljem ning kummalisel kombel eesti kõnekeele vahendusel.

Mina küll ei kahetse, et see keel omandatud sai - eks teda ole elus ikka vaja läinud ning ega vene kultuuripärandki nüüd nii kergekaaluline ole. Vene keeles lugeda pole küll väga vaja olnud, aga osad vene filmid on ju täitsa head. Vene multikatest rääkimata.

Ka vene kirjandus, mida meile tundides õpetati, polnud sugugi paha. Kaasaegset (tolleaegses mõistes) staffi nagu ei mäletagi, küll aga topiti kamaluga vene kirjanduse kuldaega, 19. sajandit. Vist tiba Jesseninit ka. Kokkuvõttes igati kena ja valgustav kogemus.

Inglise keel

Tollega läks pahasti. Keskastmes õnnistati meid mitmete eri õpetajatega, kuni üks hüsteerik meile paariks aastaks pidama jäi. Keelt kui sellist hakkasime õppima alles keskkooliastmes, kui saime lõpuks normaalse õpetaja ning süstemaatilise keelekogemuse. Aga ülikooli jõudes oli mu inglise keel ikka päris kehvake, sõnavara oli napp ning praktikat polnud ollagi. Ülikoolis oli erialasest kirjandusest end üsna vaevaline läbi närida ning mingil hetkel, kardan, oli ülikoolis õppima hakatud ning satikanalite pealt vahitud) saksa keel ehk paremgi. Tänapäeva lastel on keskkond sesmõttes ikka oluliselt toetavam, enamus kultuuri ju imporditakse nüüdsel ajal ameerikast.

Bioloogia

Jagunes vist mingil hetkel zooloogiaks ja botaanikaks ja läks siis jälle kokku tagasi.

Kabjaliste ja sõraliste klassifitseerimisest ei mäleta ma suurt midagi, mitokondritest ja risoomidest eriti kah mitte. Igasugu põnevate loomade ja taimede kohta lugesin mujalt raamatutest rohkem.

Geograafia

Millegipärast kahtlustan, et olin õpsist tiba targem. Mis ei ole ühe hilisteismelise jaoks sugugi hea ega mõistlik positsioon. Aga mis ma teha sain, kui mind on eluaeg huvitanud kauged maad ning kes ja kuidas seal kõik elavad.

Aga häid õppefilme ei tea ma siiamaani ringi liikuvat.

Füüsika

Võimsa potentsiaaliga õppeaine, mis kohati oli liiga teoreetiline ja ebapraktiline. Paremaks ei teinud asja ka erinevate vaimsete või sotsiaalsete probleemidega õpetajad, kellest viimane eksemplar nõudis lihtsalt definitsioonide pähetuupimist ja hindas selle järgi, kui täpselt suudeti neid reprodutseerida. Kuna olümpiaadidele oli ju ka vaja kedagi saata, ei olnud sugugi harv juhus, kui rajooniolümpiaadi panid kinni poisid, kellel füüsikas jooksev kaheseis. Mul endal oli liiga hea mälu, nii et kahtesid ma naljalt ei saanud, aga olümpaadidele mind kah ei saadetud. Ju ma siis esitasin liiga palju kiuslikke küsimusi ja tegin tunnis nägusid. Eriti astronoomiatunnis, mida andis sama õpetaja ning mis oli järjekordselt selline aine, mida ma teadsin õpetajast paremini. No ei saa olla ulmefänn, ilma et maailmaruumist, mustadest aukudest ning relatiivsus- ja kvantteooriast midagi külge ei jääks :)

Keemia

Tagantjärgi tuleb tunnistada, et mul oli vist lapsepõlves väga igav. Mille muuga seletada tõika, et ostsin poest konstruktori pealkirjaga "Junõi Himik" (jah, siis müüdi niisuguseid asju, ja isegi kohalikus poes!) ja tegin selle järgi kodus igasugu haisvaid katseid. Seal oli isegi lahjendatud väävel- ja soolhapet, kaaliumpermanganaati, kuivpiiritust ja muud põnevat. Ime, et ma meie elamist maha ei põletanud.

Keemiatundidel polnud iseenesest viga, vähemalt õpetajannat kannatas täiesti vaadata. Aga ma kardan, et mingi väga oluline seos jäi mul puudu, ma ei saa siiamaani päris täpselt aru, kuidas reaktsioonid tasakaalustatakse. Ja orgaaniline keemia on mulle kah natuke liiga abstraktne.

Joonistamine ja joonestamine

Ei olnud mu lemmikained - mu silmamõõt ja ruumitaju pole sellised, mis lubaksid reaalsust täpselt paberile üle kanda. Samas ei saa salata, et mõningast vaeva minuga siiski nähti ning vähemalt joonestamisele sain lõpuks pihta küll. Minust oleks tulnud sugugi mitte halb konstruktor - kui ainult keegi oleks vaevunud seletama, mil moel matemaatika, füüsika ja joonestamine kokku kolksuvad.

Tööõpetus

Üks väheseid aineid, milles omandatud oskusi on KÕIKI ka reaalses elus vaja läinud. Ma ei räägi sellest, et kodus polnud kedagi, kes oleks õpetanud jootekolbi õigetpidi käes hoidma (tinutamisega ei saa ma siiamaani läbi). Puidutreipinki, millest sain kaifilaadse elamuse, poleks keegi nagunii koju muretsenud, igasugustest muudest pinkidest, seadmetest ja ahjudest rääkimata. Ka algklasside käsitöötundides tehtud kudumis- ja heegeldamiskatsetustes pole midagi häbiväärset, see pusimine oli omamoodi täitsa põnev.

Hoopis teine asi olid kõikvõimalikud praktikad, ühiskondlikult kasulik töö, ravimtaimede korjamine ja vanapaberi kogumine ning muu selline teokohustus. Aiatöö oleks ju võinud olla huvitav, kasulik ja üldhariv, aga ega siis keegi meile ju midagi ei seletanud, anti lihtsalt kõblas kätte ja kästi kaevata "aiapostist kuni lõunani".

Kehaline kasvatus

Ma pole vist ainus, kelle eneseliigutamisrõõmu nimetatud õppeaine pikaks ajaks ja põhjalikult maha tappis. No ei olnud minust normatiivide täitjat ega käsu peale teistega samas taktis liigutajat. Kehalisi eeldusi mul ju iseenesest oli, aga mitte jooksmise, kaugushüppe ega jalka jaoks. Kui millalgi kuuendas klassis üks tore teener mind maadlustrenni kutsus, käisin tükk aega hea meelega, sain päris hea akrobaatikaettevalmistuse ning rähklesin kolm korda nädalas kaks tundi järjest nii et nahk märg. Seltskond ja suhtumine olid oluliselt teised, sain aeg-ajalt kiita ja eks endalgi olnud hea meel, kui sai endast 10 kilo raskemal kutil selja prügiseks teha. Kui treener poleks TSIK-i üle läinud ja trenniskäimine katki jäänud, oleksin tõenäoliselt praegu hoopis paremas füüsilises vormis.

Eks kehalise tunnis saanud kah vahel liigutamisrõõmu kätte, aga seda pigem kooliprogrammi kiuste. Mäletan, et ühes talvises tunnis, kui vähem rahvast ja keegi selga ei sõitnud, leidsin enda jaoks õige suusatamisnõksu, sõita oli kerge ja lõbus ning ma kohe ootasin järgmist tundi. Aga siis tuli jälle sõit aja peale, mina muidugi lootusetult viimane ja kogu rõõm jälle läinud.

No ei tule kõigist meist sportlasi, ei tule. Ja kõik ei jookse 100 meetrit vähem kui 20 sekundiga, ei viska palli 40 meetri kaugusele ega hüppa üle kitse. Aga kui igaüks meist liigutab ennast regulaarselt ja hea meelega, tähendaks see ju tervemaid ja õnnelikumaid inimesi, väiksemat kulu haigekassale ja paremat ühiskonda.

Ajalugu ja ühiskonnaõpetus

Ja perekonnaõpetus ka - seda andis meile üks papi, kes põhiliselt rääkis anekdoote. Ja ega seal peale anekdootide eriti midagi kõrva taha panna olnudki.

Inimese- ega kodanikuõpetust tol ajal mõistagi ei olnud, oli kummalise nimega aine - nõukogude riigi ja õiguse alused. Iseenesest pole üldse paha mõte peamised seadused ja nende rikkumise eest väänatavad karistused jõnglastele selgeks teha - paljud meist ikka siis kriminaalkoodeksi või liikluseeskirjaga enne kokku puutusid, kui kamm reaalselt turjas. Ega see ei olnud mingi abstraktne uina-muina, mida praegu inimeseõpetuse sildi all koolis antakse - ikka konkreetsed näited reaalsest elust koos määratud karistustega.

Ajalugu ise läks muidugi ajastu nahka, aga eks mingeid fakte ikka läbi tilkunud ka. Kuid eks ta kipub siiamaani olema pigem aastaarvude ja valitsejate loetelu, mind aga huvitas pigem, kuidas inimesed tol ajal elasid, mida sõid-jõid ja kus magasid ning miks nad tegid just selliseid töllakusi, nagu nad ajalooliselt tegid. Aga seda, nagu ma aru saan, ei õpetata eriti ka praegusel ajal.

Muusika

Lateaias olin kõva laulumees, kooliajal jäi see aga kuidagi soiku. Ega see, mida tunnis laulma pandi, ju kole olnud, praegugi hea lapsele unelauluks laulda. Ja naljapärast sai isegi tolleagse N. Liidu ning ENSV hümnid selgeks õpitud. Internatsionaali küll mitte, see soga lihtsalt ei jäänud meelde. Muusukaajalugu ei jooksnud kah müüda külgi maha, aga noodilugemisega piinamine jäeti just selles kohas katki, kui asjale oleks hakanud pihta saama.

Koolikorraldus

Oi ma vihkasin seda kella kaheksast kooli algust! Ja et veidi varasemat koolijõudmist karistati sunnitud garderoobisistumisega - enne ei lastud üles klassidesse, kui kell 8 sai. Ja et kooli tuli siseneda tagauksest - tagantjärgi ei saagi täpselt aru, millistel kaalutlustel.

Ma kipun kellaegu liiga tõsiselt võtma, nii et kaks asja olid pidevaks stressiallikaks - ümberriietumine enne ja pärast kehalise tundi ning söögivahetund. Viimane tähendas seda, et kuni 12 klassikomplekti pidi end 10 minuti jooksul kitsukesest sööklauksest sisse litsuma (uksel oli veel söögitalongi kontroll!), kiiresti kõhu täis helpima, nõud ära viima ja järgmisse tundi jõudma. Söömise ajal tuli veel mõistagi naabrit togida, magustoitu varastada ja seltsielu elada ka. Sestsaadik on mul söömishäire - söön kiiresti ja seetõttu liiga palju.

Iseenesest oli hea, et korrapidaja-õpetaja sügelevate näppudega jõnglastel vahetunni ajal silma peal hoidis. Hullem oli aga see, et enamasti sundis ta meid kitsukeses koridoris ringiratast jalutama, ja see oli nõme.

Koolivormi ja pioneerikaelaräti teema ei ole praegusel ajal enam aktuaalne, aga vahetsjalatsitega oli pidevalt mingi kamm. Aru ma ei saanud, mispärast - nagunii sunniti õpilasi nii klasside kui koridoride põrandaid pesema.

Ma natuke kahtlen, kas klassideks jagamine on see kõige mõistlikum viis noori inimesi ühise nimetaja alla koondada, pealegi on Jõgeva koolidel annet miksida samasse klassi kokku võimalikult ebasobiv iseloomude kombinatsioon. Aga vaieldamatult peab inimesel koolis olema keegi, kes tema käekäigul personaalselt silma peal hoiab ning igasuguste õppetööd otseselt mittepuudutavate korralduslike küsimustega tegeleb.

Personaalset Õpetajat on vist palju tahta...

Doktor Baarmäni soovitused jõuluaja üleelamiseks

Olgem ausad, kui sa ei ole just sellises vanusest või vaimses seisundis, mis lubab sul siiralt uskuda Jõuluvana või Jeebust, on jõuluaeg ikka paras pain in ass tüütus. Aga pole hullu - kui järgid alltoodud lihtsaid, ent praktilisi nõuandeid, võid kriitilisest ajast suhteliselt puutumata vaimse tervise ning rahakotiga välja tulla.
Niisiis:

1. Kuuluta end õigeusklikuks. Kui meeldima ei hakanud, võid ju paari päeva pärast end luterlaseks tagasi möllida.

2. Veel parem, kuuluta end fundamentalistiks ja teata, et nii suurel pühal tuleb anduda vagadele mõtisklustele. Lisaboonusena vabastatakse sind ehk ka kodustest töödest ja muudest lisakohustustest.

3. Sihuke kuusk ajab täiesti asja ära:

4. Selline kuusk aga on ületamatu:

5. Parim kink on raamat:

6. Kui kingid komme, on võimalus, et eelmise aasta kingitus on veel alles, üsna väike.

7. Kui pead pühade ajal tööl olema, võta seda kui puhkust: erilisi pingutusi sinult ei nõuta ja eks ülemusedki ole ammu uttu tõmmanud.

8. Lonely this Christmas?

9. Ei aidanud? Tahaks ikka seltskonda? Hangi endale p. 4, ei siis külalisedki tulemata jää.

10. Tüütud sugulased trügivad külla? Vaata p. 2. Usutavuse huvides võiks 24/7 Sõnajalgade uut plaati käiata, ehkki poolest tunnist peaks kah piisama. Ega sa isegi rohkem välja ei kannataks :)

11. Ära söögiga liialda. Pa meeles, et kaloreid saab ka sisse JUUA.

12. Ära, kurat, näpi lapse komme ja piparkooke! Vaata p. 11!

13. Kui oled mõne organiseerunud kristliku konfessiooni liige, tuleb sul leida väga hea põhjendus, et ennast mitte kirikusse vedada - sünnipäevalaps ilmselt solvub, kui sa talle külla ei lähe ja korjanduskarpi seisusekohast summat ei poeta. Äärmisel juhul vaata p. 1.

14. Ära raiska ilusat jõuluõhtut teleka taga! Vaata p. 8.

15. Kui teile peaks laekuma jõuluvana ning ühtki salmi meelde ei tule, kasuta partisanitaktikat. Kaua sul vait olla nagunii ei lasta - jõuluvanal on küll tunnitaks, aga ka tükitöö, ning järgmised kunded juba ootavad.

16. Mis saab olla kaunim kui seks jõuluajal! Kuid ärgem unustagem, mis tähtpäevaga tegemist, nii et ainult misjonäripoos! Igasugu perverssused unustage parem ära. Tagavaravariandina vaata p. 8.

17. Ulakad tüdrukud kipuvad rohkem ja kallimaid kingitusi saama ;)

18. Igasugu pipstükkide ja maskarpoonede asemel varu parem hapukurki ja keefiri - need on su sõbrad ka järgmisel ommikul.

19. Raha põle? Vaata p. 3 ja p. 11.

20. Kasuta iga ettekäänet söömiseks, magamiseks ning kodunt nina mitte välja toppimiseks. Vaata punkte 2, 4, 8 ja 16.

21.  Kui sa peaksid spetsiaalselt jõulude puhul kuskile kaugemale reisima, siis minu kaastunne. Aga tee see, hambad ristis, lõpuni - järgmine aasta oled targem ega roni, kuhu pole vaja.

22. Igasugu muude häirivate asjaolude puhul vaata p. 11.

Ja nii lihtne see ongi! :)

Kui kellelgi on täiendavaid/täpsustavaid küsimusi, vastan hea meelega siin kommentaariumis.

Ärge muretsege, varsti keelatakse ka säästupirnid!

Õigemini elavhõbe-madalrõhu-gaasilahenduslambid. Vanad head elavhõbetermomeetrid juba keelati, küllap jõuab järg ka nonde praegu haibitavate luminofoortorudeni.

Doktor Baarmän, kel üldiselt pole meie planeedi vähema risustamise vastu midagi, oli nonde krdi säästupirnide suhtes algul üsna entusiastlik. Mäletan, et rohkem kui kümme aastat tagasi sai esimene komplekt kalli raha eest poest tuppa toodud ning hõõglampide asemel lakke keeratud. Paraku ei jäänud ka pettumus kiirelt tulemata - juba vähem kui poole aasta pärast oli valgusallikas poole tuhmim kui enne, luminofoortoru ühte otsa tekkis tume sade ning mõne aja pärast hakkas üks pirn ka vilkuma. Vähem kui aastaga olid pooled "säästupirnid" rivist välja langenud, nende asemele keerasin tagasi vanad head hõõglambid ning kandsin kaotatud raha pere-eelarve sellele reale, mis räägib isikliku lolluse kinnimaksmisest.

Teadjamad inimesed hiljem küll õpetasid, et säästu-, aga eriti halogeenpirne ei tohi näpuga puutuda, see jätab nende pinnale erineva soojusmahtuvusega pleki, mis kokkuvõttes mõjub pirni elueale halvasti. Võibolla on sellel tõepoolest tõepõhi all, ehkki kogemus näitab, et kui üks neetud jublakas ikka tõesti tahab maha kärsata, siis ta seda ka teeb, olgu sul tema paigaldamise juures või kaks paari kindaid käes.

Nii et olgu selle planeedi päästmisega kuidas on, "säästupirni" ostab endale ainult see, kes oma rahakoti peale tõeliselt tige. Kuid lisaks rahalistele on siin ka olulised terviseriskid, millest CO2 emissioonile rõhuvad eurodirektiivid millegipärast ei räägi. Nimelt saab ka kõige vingemalt kokku pandud luminofoortoru eluiga ükskord otsa, kas siis loomuliku surma läbi või juhtub temaga mingi õnnetus - saab teine näiteks peretüli käigus taignarulli või lendava taldrikuga pihta ehk siis võtavad üleannetud jõmpsikad ta algosadeks lahti. Mispuhul näeb asjade ametlik käik ette päästeteenistuse kohalekutsumist ning ruumide mürgist puhtaksrookimist. Kas need kulud on kah summaarsesse CO2 emissiooni sisse arvatud, ah?

Ning juhul, kui pirn juhtub terveks jääma, tuleks ta pärast eluea lõppu transportida ohtlike jäätmete jaama. Minul on lihtne, üks seesugune asub mu põhielukohast paarisaja meetri kaugusel, aga julgen arvata, et enamik kodanikke viskab selle tavalisse olmeprügisse. Ja millegipärast pole ma 100% kindel, et see toru ka jäätmejaamas terveks jääb või et seda hilisema jäätmekäitluse käigus kuidagi tavaprügist teistmoodi koheldakse. Nii et CO2 asemel tekitas lugupeetud eurobürokraatia meile hoopis ulatusliku Hg emissiooni :(

Lisaks on siin veel üks väidetav terviserisk. Nimelt pritsib too elavhõbe-madalrõhu-gaasilahenduslamp töö käigus välja UV-kiirgust, millel peaks teoreetiliselt olema mõõdukas vähkitekitav toime. Ehk siis inimesed, kel eelsoodumus või kes juba vähiravil olnud, peaksid parem oma säästupirnid kas vihamehele kinkima või Brüsselisse saatma.

Paanika rahustamiseks olgu siiski öeldud, et mõõdukalt paks klaasikiht peaks UV-kiirguse siiski enamasti kinni pidama, nii et muretseda tasub alles siis, kui see totakas pirn valgusti sees teile lühikeselt distantsilt otse näkku vahib. Mul vist sihukesi majapidamises hetkel eriti ei olegi, uuema disainiga lühtrites tiksuvad aga rõõmsalt kas halogeenid või LED-id.

Mida süüa peale mandlioppi?

Jah, ka parimatel meie hulgast tuleb ette, et teatud kehaosad ei vasta kõrgetele eurostandarditele. Mispuhul tuleb välja kannatada mõningased karmid kärped. Ja leppida asjaoluga, et mõnda aega pärast mandlite eemaldamist saab süüa ainult teatud kindlat sorti toitu.
Alguses muidugi koosneb dieet peamiselt kummeliteest ja vees lahustuvatest valuvaigistitest, kuid aeg-ajalt, kui tekib juba peaaegu tunne, et saab juba ilma (mõttes) röögatamata neelata, tuleb isu ka millegi toitvama järele. Paraku on nii, et seda, mida suust sisse ajada, tuleb valida mitte toiteväärtuste või usuliste  veendumuste, vaid puhtalt füüsilise konsistentsi järgi.
Ehk, nagu haiglast kaasa antud brošüüris kirjas - toit peab olema pehme, libe ja jahe.
No aga kaua sa seda jäätist, jogurtit ja kohupiimapastat ikka helpida jaksad - ka paadunud jäätisefänn vahetaks juba teisel päeval suurima heameelega oma lemmikplombiiri millegi soolasema vastu. Aga ega asi polegi niiväga lootusetu. Alljärgnevalt omal nahal järele proovitud nimekiri võimalikest alternatiividest.

• Sült. Kui keedad seda ise, tee kaks eraldi jaotust - endale jäta enam-vähem puhtast puljongist nõretatud osa, liha ja rupskeid sisaldav fraktsioon loovuta majakondseile. Kahju küll, aga isegi sodiksmikserdamine sind siin eriti ei aita - lihatükikesed kipuvad valusatesse kohtadesse kinni jääma.
• Keedumuna. Sihuke, mis natuke vedelaks jäetud. Ainuke paha asi on tema juures see, et enne söömist tuleb ta maha jahutada, nii et sooja munakollase sees sulavast võist saadav nauding jääb ära. Mõnevõrra asendab seda elamust munavõi.
• Piimasupp. Sisse võid panna pisikesi makarone, pehmeid klimpe, isegi sodikslastud kõrvitsat. Piisavalt pehmeks tuleb keeta muidugi.
• Pudrud. Kõige paremad on igasugu helbed (väljaarvatud kaera) ning mannad. Puder tuleks keeta piimaga, nii on konsistents jahtunud peast vastuvõetavam. Tangude paki pealt tasuks uurida, ega äkki pole tegemist eriti tervisliku tootega - viimastes kipub olema rohkem teravaid kesti, kliisid ja aganaid, mis sinu seisukorras praegu täiesti üleliigsed.
• Alla lähevad ka müslid ja hommikusöögihelbed, ainult et need tuleb enne piimas korralikult ära leotada.
• Kissell, miks mitte koos pudru või soolovormis juba ammu läilaks muutunud kohupiimaga. Mida paksem, seda parem. Üks parimaid on rabarbrikissell, aga ka kultuurmustikas pole paha. Ettevaatlik peaks olema vaarikate ning odavamate rosinatega - jällegi neis leiduda võivate seemnete või muude kõvade osakeste tõttu.
• Ostlemisretkel võiks tähelepanelikumalt uurida imikutoidu riiulit. Näiteks porgandimehu sobis sealt väga hästi, õunapüree seevastu oli natuke hapu ja pani keele kipitama. Kuid tavaliselt on tegemist väikeste purkidega, nii et proovimine pole väga suur kulu.
• Ricotta on tavalisele kohupiimale teretulnud vaheldus.
• Kui magusast veel küllalt ei ole, on rullbiskviit sihuke tahke toit, mis kurgust ilma erilisi proteste tekitamata alla läheb.
• Lumekrabi, kui on piisavalt mahlane. Tavalised krabipulgad võivad teinekord olla kuivad või sisaldada kõvemaid kalatükke.
• Kalamari või selle asendaja. Toiteväärtus ei pruugi sellel küll olla nimetamisväärne, kuid vaheldusena igati teretulnud.
• Külm keefir rahustab suuõõnt sama hästi kui kummelitee. Muide, keefir päästis mu elu ka tol korral, kui ma kuivatatud tomatite pähe oma pitsale tšillipulbrit raputasin.

Muud tähelepanekud.

• Banaan tundub küll ahvatlev valik, kuid minu jaoks oli hapuvõitu. Pärast oli veel valusam.
• Sama jama oli mustikamehuga.
• Krevetid olid liiga kõvad.
• Mesi on küll kirjade järgi ilgelt kasulik, aga pärast on hullem.
• Nagunii kästi sul võtta ka antibiotsitablette koos soovitusega need enne allaneelamist pulbriks teha. Paar esimest korda võiksidki - nii veendud omal nahal, et sihuke söömaaeg jääb kurku ja keele alla kinni ja suus on veel tunde jäle maitse. See annab sulle julgust üritada nimetatud tablett ühel hetkel siiski tervelt alla neelata. See võib tunduda jube, kuid sel juhul on valus ainult korraks ja natukene. Pealegi on tabletil peal spetsiaalne polümeerkile, mis peaks mõnevõrra tõkestama vastikut penitsilliinilõhna ning ühtlasi aitama kaasa ka sellele, et tablett libedamini alla läheks.
• Hoia jalad kuivas ja soojas! Nohu ja köha on viimased, mida sul praegu vaja.
• Ehkki kange kiusatus on hambad pesetama jätta, tuleks seda siiski teha - keel saab vähem hõõruda ja muidu on kah olemine veidi kergem. Kannatab pesta küll, see-eest on probleem loputamisega. Vali sihuke pasta, mis väga ei vahuta ning laseb ennast suht kergesti välja uhtuda. Mul on miskine rohelise triibuga Blendamed.

Presidendi vastuvõtu hakitud kätlemistseremoonia - lihtsalt loll eksperiment?

Näib, et olen ühe kohaliku skandaalikese maha maganud - selleaastase pingviinide paraadi olla ETV mõttetute intervjuuga ära hakkinud, ning ehkki paradeerijaid näidatud telekaekraani pisikeses nurgas edasi, jäid nii nimed kui õhtutualettide detailid televaatajail fikseerimata.
Tuleb tunnistada, et nimetet telekunstiline fopaa jäi minust fikseerimata - Rammsteini kontsert oli hoopis teist masti elamus ning tuleb ausalt tunnistada - ma nautisin sellest iga viimast kui sekundit ja detsibelli :) Pingviinide paraadi tõi aga minuni tänane Meediatund, kus ülekande toimetaja Heidi Pruuli ennast õigustas (umbes alates 24. minutist). Tema põhipoint tundus olevat, et teletöötajad olid senisest pikast ja monotoonsest kätlemisülekandest eelkõige ise tüdinud ja tahtsid vaheldust. Hea küll, sellest ma saaks veel peaaegu aru, ehkki heaks ei kiida. Aga edasi tõmbas Heidike endal ise vaiba alt, hakates siunama kõmujanulisi televaatajaid, keda huvitavad ainult vastuvõtuliste kleidimoed ja jooksev klatš selle ümber.
Kulla tibu, usu mind - Eestis elab VÄGA PALJU selliseid inimesi, kes EI LOE Kroonikat. Isiklikult mulle on pingviinide paraad, kui ma seda vaadata saan, iga-aastaseks teatmikuks "Kes on kes Eesti Vabariigis". Ja nii ongi. Ma ei loe klantsajakirju, uudistest vaatan ainult RSS-i pealkirju ja minu jaoks pole enesestmõistetav, et ma pean kõiki karvaseid ja sulelisi nime ja auastme poolest jooksvalt tundma. Ses mõttes astus ETV suurest kollasuse vältimise soovist ise kõmuajakirjanduse sopamülkasse ning lasi laias kaares kõikide nende kaaskodanike peale, keda meie oma riigis toimuv tõepoolest huvitab. Ja ausõna, mind (ja paljusid teisi) EI HUVITA, mida iseenesest toredad inimesed järjekordsest presidendiballist arvavad.

Ekstreemööbimine

Ei, ahiküttel on kahtlemata omad eelised - kütad palju tahad ja millal tahad. Puudused on muidugi ka - arvake ära, kes on see eesel, kes saeb, lõhub ja tassib? Sestap oligi Jõgevalt laekudes heameel tõdeda, et pärast ligi nädalast külmetamist on Pelgurannas lõpuks ometi kütma hakatud. Kütteperiood algam meil ju teatavasti siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +10 - ma mõtlen toas, mitte õues.

Rõõm sisselülitatud keskkütte üle jäi paraku üürikeseks - eile õhtul punkt kell 21.00 lülitati küte jälle välja. Ei, mulle üldiselt meeldib külmas toas magada, aga umbes ühe paiku tundsin, et isegi kahest tekist jääb väheks - tormituul puhus otse aknasse, aknaraamid on veel vene ajast ning tunne, kuidas tuul magades juukseid sasib, pole just kõige meeldivam.

Sestap läksin otsisin kapist termosokid, pikad püksid ja suusamütsi. Eriti hea meel oli tuulekindla jooksufliisi üle - selleta ma neid ridu praegu ei kirjutaks (vaid võiaksin valutavaid õlgu ja kaela miskise eriti jäleda piprakreemiga). Millalgi seitsme paiku hakkas siiski nii külm, et otsustasin üles ronida ja sooja hommikueinega päeva alustada.

Pärast teki alt välja ronimist selgus, et kõrvaltoas oli tuul rõduukse lahti puhunud ning sealt öö otsa sisse lõõtsunud.

Pane oma raha kuhu tahad, lüpsta saad nagunii

Et ma, vana tolgus, ka kunagi midagi ei õpi!

Ei, pealtnäha tundus mõte hoida oma lahtist raha eurodes kasutushoiusel täitsa mõistlik. Mis sest, et eurohoiuse aastaintress on umbestäpselt 9 korda väiksem kui kroonihoiusel - see-eest peaks devalveerimisrisk olema ju maandatud. No ja 0,35% lubatud aastaintressi on ikka rohkem kui mitte midagi, onju?

Kas ma, igavene loll, tõesti arvasin, et selline diil on kasulik lisaks pangale ka mulle endale? Kas mulle siis tõesti midagi külge ei jää?

Ega midagi, leiame üles peenikeses kirjas ja hästi ära peidetud hinnakirja ning hakkame rehkendama.

Aastas on mul niisiis lootust teenida 0,35% intressi. Aga. Kroonide eurodeks konverteerimise eest tahab pank mu käest saada 0,17% tehingu summast. Juhul kui devalveerimist ei tule, kasseerib pank mu käest muidugi ka 0,17% eurode kroonideks konvertimise eest. Minu aastatuluks jääks seega 0,01%.

Kuid see, nagu öeldakse Teleturus, pole veel kõik. Arvate, et pank ostab mult eurod tagasi sama kursiga, millega ta need mulle müüs? 1000 krooni vahetamisel tuleb kursivaheks umbes 53 krooni. Ehk siis 5,3% panga kasuks.

Juhul, kui mu valuts liigub mu erinevate kontode vahel, on pangal veel õigus kasseerida mult 2,5 krooni tehingu pealt. Paraku ma ei näe kontoväljavõttes, kas seda ka rakendatud on.

Küsimused kordamiseks:

1. Kellele on devalveerimisjutud kasulikud? Põhjenda!
2. Kas tavakliendil on võimalik hoida oma raha pangas nii, et ta sellele peale ei maksa? Too näiteid!

Täiendavat lugemist:

Vana juut tuleb rabi juurde nõu küsima:
"Pankades on pankrot ja kuulda oli, et tuleb rahareform. Anna nõu, mida teha? Kas võtan raha pangast välja või panen raha panka?"
Rabi mõtleb ivake aega, vaatab kella ja ütleb: "Tead, mul tuleb praegu veel üks inimene nõu küsima. Oota palun natuke seal sirmi taga".
Mõne hetke pärast jookseb rabi tuppa noor tütarlaps. Ta on valges pruutkleidis, särava näoga ja õnnelik.
"Kulla rabi! Meil on täna esimene pulmaöö. Anna mulle, palun, nõu, kas heidan voodisse alasti või öösärgis?"
"Tead mis, kallis laps, ükskõik kas sa teed nii- või teistpidi, nagunii kepitakse sind läbi. Ja muide, see käib ka sinu kohta seal sirmi taga!"

Vanakooli torumees

Kuna mu Jõgeva-lähedasse elamisse on rahvast lisandunud, osutus vältimatuks paigaldada veel ühed eraldi veemõõtjad. Ega kedagi, eile õhtul sai helistatud kohalikku kommunaalteenuste firmasse ning täna hommikul kell pool üheksa oli torumees Ülu kõpsti kohal.

Kuid oh häda - Ülu oli arvanud, et keevitab keldris jupijagu toru vahelt ära ja torkab mõõtja vahele, oli juba mõõtjagi kaasa haaranud, kuid meie tahtsime kangekaelselt, et pandagu mõõtja ikka teisele korrusele, vasktorude vahele. Pärast pikka nutulaulu, kuda tema ei saa ning kuda tal vajalikke vidinaid pole, siirdus Ülu lõpuks poodi, vajalikke vidinaid hankima.

Mis oli viga, ehkki tol hetkel me seda veel ei taibanud. Eks Ülu seganud muidugi vett ka, küsides, kas me ikka maksame lisavidinad kinni, kui ta need "arvele paneb", ja pani meile südamele, et me ikka õhtuni kodus oleks.

Rohkem pole me täna Ülut näinud. Karta on, et ei näe ka kolm järgmist päeva, ehkki külarahvas räägib, et viinaviga Ülul "eriti" küljes ei olevat.

Meeldetuletuseks iseendale - ära kunagi enam vanakooli torumeest poodi lase...

Puhas install - viimast korda (vist)

Vanasti, kui rohi oli rohelisem, talvel sai veel kelgutada ning mehed olid tõelised mehed, tehti täisläbustatud Windoozaga lühidalt: dokumendid plaadile, partitsioon maha ja uuesti peale, formatt, install. Paar kuud pärast seda lippas nagu noor kits, siis aga hakkasid jälle igast troojad ja muud putukad külge, trialid lõpsid kätte ära ja tagatipuks pistis ka Windows ise vigisema, et hangitagu ometi legaalne koopia :P Mispeale tuli tsüklit muidugi taas korrata. Seda enam, et registripuhastus, kõikide ajutiste failide killimine ja ketta defragmentimine võtsid tavaliselt rohkem aega kui clean install.
Windows ja muu külgehaakuv on mul juba aastaid legaalne ja isegi mängud, häbi öeldagi, on puha raha eest ostetud (no kes oleks veel kümme aastat tagasi seda uskunud, eksole), kuid mõned vanad harjumused on visad kaduma. Nii et kui igasugused käivitusprotsessid hakkasid venima nagu majanduskriisieelne teenindustöötaja, rakendused hakkasid andma veidraid erroreid ning lisaks oli mul nagunii plaan ketast veidi ümber jagada, otsustasin teha vana äraproovitud clean installi.
Tundub, et viimast korda.
Alustasin nädal tagasi, esmaspäeval. Varukoopiatest - neid tuleb niikuinii aeg-ajalt teha. Eks muid asju tulnud vahele ka, ja kui 80 GB plaatidele ja välisele kõvakettale paigutet said, oligi juba neljapäev käes. Lõpp oli eriti jube - Delliga kaasa pandud Roxio, vana tõbras, otsustas viimase kahe DVD juures, et 0,6X kiirus käib talle küll, ja tegi kumbagi plaati kaks tundi :s

Install iseenesest läks kiiresti ja valutult - kõige aeganõudvam ja vaevarikkam kogu protsessi juures oli installikate kokkuotsimine ja IT-osakonna käest puuduolevate väljapeksmine. Draiverid olid kah alles paar kuud tagasi Delli juurest pakina alla laaditud, nii et pildi ette ja võrgu püsti sai vähem kui tunniga.
Reede hommikuks oli puhas Windows peal.
Täna on meil esmaspäeva õhtu ja ma sikutan siiamaani kõikvõimalikke täiendusi ja puuduolevaid programmijuppe.
Kes teinud on, teab küll, mismoodi see välja näeb. Kõigepealt teatab Windows Update, et sul on vaja alla laadida miljon täiendust-parandust ning Service Pack 3. Ja kui sa ütled talle, et jah, tehtagu, siis miljoni asemel tõmbab ta ainult kaks - need, mis kontrollivad, kas sa ikka oled Billile oma papi korralikult ära maksnud. Ja isegi kui oled, siis ülejäänutest võid ikkagi suu puhtaks pühkida. Ei, alla ta nad muidugi tõmbab, isegi tervelt kolm korda, kuid ilmselt ootab kas sobivat kuuseisu, Billi dabrood või kurat teab mis protsessi sulgumist, enne kui allatiritud paketid sobivaks tunnistab ja neid paigaldama asub.
Mis aastal IE7 välja tuli? 2006. aasta algul? Minu sama aasta lõpul ostetud arvuti installikas paigaldab rõõmsalt vana ja bugise IE6-e, millega ma pean siis netti ronima ning täiendused ja Firefoxi installika alla sikutama, ise sealjuures arvata püüdes, mis sodi ma sealt veel kõik kaasa saan. Firefox oleks nagu teisest maailmast - andsin talle vana profiili täiega alla ja umbes viie minuti pärast oli mul oma käe järgi sätitud brauser tagasi, järjehoidjad ja salvestet paroolid samuti.
Millalgi õhtupoole sai ka Updater pärast arvukaid uuestitõmbamisi ja restarte siis esimesed apdeidid paigaldet ning ma võisin asuda sikutama juba IE, Office'i ning juba allatõmmatud uuenduste uuendusi :) Ja siis Media Playerit. Ja Live paketti (see viimane on küll 1 hea asi!). Kuskilt oli vaja leida PDF-ide vaataja (muidugimõista mitte Adobe'i oma!), failide lahtipakkija ning koodekid, et saaks ka midagi muud kui mpeg-i vaadata. Ja ftp klient. Töö juures kasutatavad rakendusprogrammid pole isegi nimetamisväärt ja nende paigaldamine ei võtnud üle poole tunni. Roxio asemel tõmbasin ühe vabavaralise plaadikirjutamissofti - hullem kui Roxio ta küll olla ei saa...
Võrgu, eriti traadita võrgu konfimisel ma siinkohal peatuma ei hakka, printerite peale pole veel mõtlema hakanudki. Ja midagi on kindlasti kuskilt veel puudu.
Nii et siis kokku nädal.

Otsustasin seni Ubuntu all olnud partitsiooni veidi koomale tõmmata - läbu saab edukalt hoida ka NTFS-il, Ubuntu saab sellele ilusti ligi (vastupidi loomulikult mitte). Ubuntu install, kõikide rakenduste paigaldus, täienduste allalaadimine ja pealelaskmine võttis kokku veidi vähem kui kaks tundi. Kaks tõrget oli ka: partitsioneerija juures ehmatasin korraks, kui see näitas, et kavatseb Ubuntu jaoks kasutada kogu Windowsi ala, enne kui meelde tuli, et seda graafikut ei maksa uskuda :) Ja teine tõrge tekkis nVidia draiveritega, mida algul kuidagi paigaldada ei tahetud. Aga jah, koos vanade seadete ületoomisega veidi rohkem kui kaks tundi...

Järeldused:
1. Tõenäoliselt oleks Windowsi registri ja ajutiste/surnud kaustade käsitsi puhastamine tunduvalt vähem aega võtnud.
2. Clean installi asendab nüüdsest One Care (tegelt töötas mu XP originaalinstalliga ligi kaks aastat ja oleks ka edasi töötanud, kui uut kõvaketast poleks pannud :))
3. Ubuntu on ikka laiskade inimeste opsüsteem :)

Nööktrell

Aasta oli siis 1994, kolisin uude elamisse ja eks seal olnud ikka vaja mõni auk puurida. Soetasin elektritrelli, Made in Latvia, kirjade järgi löökfunktsioon sisse ehitatud ja puha. Lätlaste kättemaksurelv osutus hämmastavalt visaks ning kui paar kuud tagasi poleks kiirusepiiraja üles öelnud, jändaksin selle risuga võibolla tänase päevani. Kuna aga parasjagu ka akutrell otsustas töölepingu üles öelda, haarasin Maximast kõige odavama kättepuutuva hiina eletritrelli - vähemalt hea kruvisid seina keerata.
Täna tekkis siis selline olukord, et seina sisse oli vaja umbes 50 auku juurde lasta. Kuna muud polnud võtta, siis haarasin ülalmainitud hiina ime ja asusin kannatlikult puurima.
Esimesed kaks auku läksid nii, nagu ma lätlasega olin harjunud - suure undamise ja vajutamisega ning maru aeglaselt. Puuri jahutades märkasin trelli seljal nuppu, mis kirjade järgi pidanuks löögifunktsiooni sisse lülitama, ning kuna kaotada polnud nagunii midagi, lükkasin selle vajalikku asendisse. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu - 50 auku, mille tekitamiseks ma olin tagasihoidlikult varunud terve päeva, olid valmis vähem kui tunniga!
Jah, ma tean küll, et on olemas seoksed kaubamärgid nagu Bosch, Metabo, Ryobi ja need teised, aga kuna ma tõesti ei remondi mujal kui omas kodus, polnud mul senimaani aimu, kuidas üks normaalne tööriist peaks käituma. Raisk. Kusjuures see 14 aastat mind nöökinud lätlane on hiinlasest veel oma kolm korda raskem ka :(
Aga seda ma ütlen, et kui kohalikud jotad mu järgmine kord välja vihastavad, jätan tolle vana trelli kuhugi niimoodi ripakile, et keegi neist "vana hea veneaegse tööriista" sisse vehiks ja ise ka sellega näguripäevi näeks :p