Laupäev, 24. september 2016

Vennasvabariigi kaubandusbilanssi toetamas

Ajal, mil poliitikud tegelevad lehmakauplemisega ja kombivad kõikvõimalikke, sealhulgas hea maitse piire, ei jää mõistlikul kodanikul muud üle, kui emigreeruda. Kasvõi pooleks päevaks. Lähim välismaa, kui veepiir välja arvata, on minu jaoks Läti, sinna läksimegi.

Ei viitsinud järgi uurida, kui mitmendat aastat Valmiermuižas mihklilaata peetakse, mina käisin seal teist korda (tänud vihje eest!). Laat on sihuke väike ja mõnus, kohalikku rahvast palju, kuid siiski mitte niivõrd, et tulnuks trügida, šašlõki- ja praekardulahais praktiliselt puudub. Meie laatadel tavalist välitoitlustust tegelt ei olnudki, küll pakuti müügil olevaid sööke-jooke lahkelt maitsta ning kui kohalik (keha)keel juba piisavalt sorav, sai jutule ka kokavormis noorsandidega, kes pistsid täitsa tasuta pihku topsitäie küpsekaalikat toorjuustu ja jõhvikatega. Mulle isiklikult maitses see kombo niivõrd, et pistsin kaalika koos koorega nahka.

Degusteerimine on tegelt väga hea turundusnipp - ilma selleta poleks kindlasti mu seljakotti maandunud pudelid kohaliku ebaküdoonia- ja aroonialimonaadiga. Rääkimata kõrvitsapuskarist - jah, te lugesite õigesti, lätlased ajavad alkoholi ka kõrvitsatest...

Onu, kes toda kõrvitsajooki maitsta pakkus, arvas ise ka, et eks see vähe ekstraordinaarne tooraine olnud, aga maitsel polnud vigagi. Muide, nimetet innovaatilise toote on välja lasknud firma nimega "Veselības laboratorija" - kõlab peaaegu nagu "Prantsuse sõltumatu laboratoorjum", onju, ainult see pooleliitrine toode näeb kuidagi ehtsam välja :)

Ah jaa, need seal pudeli taga paremat kätt on sklandrausis - sihukesed rukkitaignast pesa sees köögiviljatäidisega (võib olla kartul, porgand vms) pirukad. Nii maitselt kui tekstuurilt meenutavad kangesti karjala pirukaid, aint neid ei voldita pealt kokku. Tolle teise, musta kausi sees on tavalisest Valka "Top!" poest pärit pirukavalik, millest õunapirukas on vist kõige parem.

Kõikvõimalikku leiba-saia ja muid küpsetisi oli laadalgi ohtrasti, lisaks igasugu kuivatatud puu- ja juurvilja, juustu-sinki-vorsti ning loomulikult ebaküdooniat igas vormis, sealhulgas veinina. Aga ka ägedat käsitööd, eriti rahvusmustrites sokke-salle-kampsikuid ja mütse (äärepealt oleks vanemale lapsele ostnud mütsi kirjaga "Thank god I'm Latvian"), kõrvarõngaid ja käevõrusid, natuke sepiseid, puidust mänguasju ja muud puukraami ning loomulikult läti keraamikat.

Eks ma kulutasin rohkem, kui olin planeerinud, aga ei kahetse. Minge ka. Laata peetakse seal mihklipäeviti, aga parem valik laadakaubast on permanentselt müügil ka kohaliku pruulikoja poes. Lisaks müüakse viimases ka lahtist Valmiermuiža õlut, siidrit ja muid kohalikke delikatesse. Süüa antakse ka.

Kui juba minekuks läheb, siis Valga-Valmiera tee (ja sealt edasi kuni Riiani välja) on küll maaliline, aga igavavõitu. Palju ägedam on sõita üle Karksi ja Ruhja, seal on tee vaheldusrikkam ja kurvilisem.

Paljureklaamitud alkopoodi sedapuhku ei sattunud, aga tavalises linna- või külapoes on hinnad enamvähem samal tasemel ning õllevalik ka mitmekesisem. Õlu Lätis väga palju soodsam ei ole, küll aga kange alkohol.Paljureklaamitud odavamat kütust ei hakanud kusagil silma - kui kõige odavamas pentsukas Tartu külje all maksis liiter 95-t 1.009, siis Läti pentsukates oli sama toote hind 1.069 - 1.096. Nii et sedapuhku jäi aktsiis kodumaale.

Laupäev, 3. september 2016

Aiabasseini õppetunnid

Lasin oma täispuhutava aiabasseini veest tühjaks ning üritasin puhtaks küürida. See oli üks tüütu ja ropp töö, ära kulus terve pudelitäis rohelist seepi ning päris puhtaks ma teda rajakat ei saanudki. Tahtmatult asusin rehkendama, kas see soetus ennast üldse ära tasus.

Suvi oli meil sel aastal sihuke nagu oli. Mis tähendab et toda õnnetut basseini kasutati sihipäraselt ainult paar korda, ülejäänud aja seisis niisama ning kogus vaatamata pealolevale kattele vihmavett ja putukaid (põhja ja külgedele rohelist haisvat ja libedat vetikakihti ka). Maksis ta mingine 30-50 eurot, ma enam päris täpselt ei mäleta, kate veel umbes 9. Sisse läks umbes poolteist kantmeetrit vett, mille jaehind pole küll teab kui märkimisväärne, ökoloogiline jalajälg aga seda enam. Hiljem sai soetatud veel spetsiell puhastusvahendite komplekt (harjad, kahvataoline võrk, filter ja veel mingi teadmata otstarbega toru) hinnaga 35 eurot ning ilmselt oleks ära kulunud ka purgitäis keemiat, mis toda vetikat ohjes oleks hoidnud. Kui see raha nüüd bensiiniks ümber arvestada, oleks tolle eest saanud sadakond korda mõnes lähedalasuvas supluskohas ujumas käia.

Bassein oma aias on kahtlemata mõnus. Aga eks temaga ole omajagu muret ka.

Esiteks tahab ta enda alla täiesti rõhtsat ja siledat pinda. Mul sihukest võtta ei olnud ja see andis kohe tunda, vesi kippus üle ühe külje välja voolama. Ja sisse astudes oli muhklik maapind väga selgesti tunda.

Teiseks on täispuhutavasse basseini aeg-ajalt vaja õhku juurde pumbata. Ning jalg- või käsipumbaga seda teha ei saa - õhk voolab basseini enda raskuse survel kiiremini välja kui sa seda sisse lüüa jaksad. Õnneks ei maksa elektripump palju, kümmekond eurot ning seda saab ka näiteks madratsite ja muu õhkmööbli täislaskmiseks kasutada.

Kolmandaks peab ka täispuhutavat basseini regulaarselt puhastama, muidu läheb sisemus libedaks ja hakkab vastikult lõhnama. Lisaks tunnevad teatud putukaliigid võimast külgetõmmet lahtise vee suhtes, nii et isegi katte olemasolul on bassein suht ruttu täis veepinnal hulpivaid parmu- ja sajajalgselaipu. Tundub, et eriti just viimaste tõttu basseini peamine sihtgrupp seda kasutada ei tahtnudki.

Kui uuesti valikuvõimalus oleks, siis ilmselt jätaks basseini ostmata. Järves ujuda on ikka oluliselt mõnusam, vanni asemel kasutada on ta aga liiga suur ja ebamugav. Lisaks kipub mingite imelike füüsikaseaduste mõjul vesi seal sees olema pigem külmem kui ümbritsev keskkond. +35 kraadise ilmaga oleks see muidugi suur pluss, kuid tänavu sihukesi päevi eriti ei olnud.

Muidugi ei saa öelda, et bassein poleks meelelahutust pakkunud - täis pumbates sain päris paraja füüsilise koormuse ning kerge päikesepõletuse. Ja basseini alt ei pidanud niitma ka. Ja eemalt vaadates oli kahtlemata dekoratiivne.