Esmaspäev, 16. mai 2011

Grillitud porgandipirukas

Ärge naerge midagi - ajalooliselt on kujunenud nii, et siin Pelgurannas mul praeahju ei ole. See-eest on kuumaõhugrill, nii et kui tekkis teatud ühiskondlik surve porgandipiruka asjus, sai see tolmust puhtaks lükatud ja kurjaks aetud.
Tegelikult pole grillitud pirukas midagi erilist - tavaline pärmitainas (ma panin muna ja õli ka), küpsetusvorm õli või mõne muu määrdega kokku, kiht tainast alla, teine kiht keedetud ja puruksvajutatud porgandeid peale, sinna otsa peoga riivjuustu ja tiba muskaati, siis tainaga pealt kinni ja kui vormi sügavus võimaldab, siis veel porgandeid, juustu ja tainast. Küpsetamise lõpupoole võib juustu ka piruka peale raputada, lõhnab paremini.
Enesekriitika korras pean tunnistama, et panin taina kogusega totaalselt mööda, sestap kerkis kogu kupatus küttekehale liiga lähedale ja juust kõrbes ära. Aga maitsel polnud viga. Järgmine kord panen seeni ka :)

Neljapäev, 5. mai 2011

Mida kuradit te seal maakohas kardate kogu aeg?

Saatan ise ajas mind tänase põhiuudise kommentaare lugema. Tavalist tatipritsimist ei oskagi nagu enam tähele panna, küll aga jäi kummitama mõttekäik, et kui miskised tundmatud tüübid sulle õue peale sõidavad, siis tulebki kõigepealt tina anda ja alles pärast uurida, kas külameestel asja ka oli. Et kodu puutumatust vaja relvaga kaitsta ja maakohas ju ilma Kalašnikovita ikka ei saa ja viimasel ajal liiguvad ju igasugused ja blablaa.
Tahaks tõesti teada, millises õppeasutuses meil nii kvaliteetseid idioote välja lastakse.
Kurkulöödud hambad paneb hambaarst sulle suhu tagasi, enamasti isegi lööja kulul, kui sa asjale vähegi ametlikku käiku julged anda. Ka sinu kodune samagonnivaru on hõlpsasti asendatav. Aga kaasinimese surnust ülesäratamise teenust osutab ainult Issand Jumal ja sedagi keskeltläbi korra aastatuhande jooksul. Rüselus, millele sa raudatõmmatud padruniga tuki kaasa võtad, võib ALATI lõppeda kellegi (sealhulgas su enda) surma või sandiksjäämisega. See-eest sai püha kodukolde ülihinnaline puutumatus kaitstud, mis tost, et kinnisvarahindade praeguse taseme juures ei kata selle kodu turuväärtus isegi kiirabiauto väljasõidukulu. Hale.
Okei, vehid oma jumal teab kust hangitud tulirelvaga ja mõtled, et oled Mees, suure emmiga. Kurat võtaks, kui ikka noku on nii lühike, siis tarvitseb ju vaid avada postkast ning kvaliteetseid pikendajaid saab kasvõi konteinerite kaupa endale koju tellida. Ja laskmist õppida ju kah ei raatsi, sest iga pauk maksab mitu ruublit. Nii saadki teada, mida tulirelv TEGELIKULT inimese kehaga teha võib, alles siis, kui oled värisevi käsi kellelegi kogemata pihta saanud.
Samas ei saa salata, et väga paljudes maakolgastes valitsebki peaaegu maniakaalne hirm võõraste inimeste ees. Mäletan, et sõitsime kunagi töökaaslasega ühte külasse antenni üles panema, kuid keerasime valele teeotsale ja sattusime mingi talukoha värava taha. Kui tulime autost välja, et küsida, kus me oleme ja kuidas me saame sinna, kuhu meil vaja on, aeti meile kõigepealt koerad kallale, siis sõimati näod täis ja tagatipuks helistas mingi politseinik töökaaslase ämmale, kelle nimele auto oli registreeritud, ja uuris, mis asju me ikka seal värava taga ajasime. Haige.
Hästi, ma saan aru, et kusagil metsatalus redutades pöörab psüühika lõpuks ära, eriti kui telekast iga issanda õhtu verejanuliste Hollywoodi kineastide retrospektiive vahtida. Kuid millegipärast pole ma sarnast paranoiat kohanud nende vanainimeste juures, kes on tõepoolest igasugu kolle oma koduväraval vastu võtnud - täisrelvis sõdureid, küüditajaid, riigilaenu volinikke, timurlasi... Miskipärast on neil toredatel vanainimestel alati valmis nii tere, kruusitäis kaevuvett kui ka laialdased teadmised kohalikust geograafiast. Sina ei karda neid, nemad ei karda sind. Ja kedagi ei viida kiirabiautoga ära.

Pühapäev, 1. mai 2011

Võimas Taara

Tundsin, et vajan pretensioonitut, ajuvaba meelelahutust ning Thor 3D tundus selleks igati sobivat. Ega ei pidanudki pettuma, kõik oli nii nagu Kukerpillide laulus: "Küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau, mehi loogu langes, võitja sai au..." Õnneks ei tea ma muinasskandinaavia mütoloogiast halligi, muidu oleks tulnud ajupuhkuse asemel kas sündsusetult irvitada või vihast vahutada. Õnneks olid tublid filmitegijad lähtunud mitte Islandi, vaid Ameerika saagadest, mida küll tuntakse rohkem koomiksite nime all. Viimastest, muide, selgub, et meie vana hea Taara on otsapidi ka US and A aukodanik :)
Lisaks mütoloogilisele autentsusele oleks patt nõuda sellelt linateoselt ka sügavaid karaktereid ning teravmeelseid süžeepöördeid. Puudus ka näiteks Eesti filmidele nii iseloomulik sisekaemuslik vaikelu. Samas ei saa öelda, et toimumata oleks jäänud pea- ja kõrvaltegelaste sisemine areng - nimikangelasel õnnestus täiesti edukalt transformeeruda rullnoklikust mürtsumehest aktiivseks rahuvõitlejaks. Mulle isiklikult jätsid eranditult kõik tegelased, ka niiöelda pahade poole pealt, äärmiselt sümpaatse mulje - muidugi kui nad (sealhulgas head) ei tegelnud parasjagu kellegi tapmise või heli- ja püroefektide tootmisega.
Kujutan ette, et poisslapsed vanuses 7-14 on suhtkoht sillas. Prillikandjad ilmselt mitte nii väga - nood peaksid end pigem 2D seansile sättima. Mul tekkis "vau - 3D!" efekt alles lõputiitrite juures, kus kujuteldav kaamera sõitis läbi gaasipilvede ja täheparvede.
Aga treiler kah:
Ei saa me ka ilma väikse virinata. Vanasti, kui Solarise kino opereeris veel Cinamon, sai internetist ostetud piletid otse mobla peale saata. Nüüd aga saadetakse pilet ainult meili peale, väljaprintimisvõimalus tuleb endal kuidagi leida. Pealegi öleks praegu internetist ostes pilet kallim olnud.