Kolmapäev, 24. veebruar 2016

Deadpool. Äge. Või no ma ei tea...

Käisin lapsega kinos. Ja olgem ausad, vaatamata K-14 reitingule oligi tegemist sihukestele varateismelistele mõeldud linateosega. Reiting võinuks isegi allpool olla, ma küll ei täheldanud miskit niisugust, mida näiteks meie 12-aastased niigi näinud-kuulnud poleks. Ise vist olen selliste filmikunsti saavutuste jaoks juba tiba vana. 12-aastasena oleks selle peale, kui ekraanilt "p***s", "t**a" või koguni "p****s" oleks öeldud ja peaaegu paljast tissi näidatud, teinud "hiihiihii" nii et vähe poleks olnud, aga nüüd nagu enam kuidagi ei viitsi. Sihukeste obstsöössete kildude rebimine jättis kuidagi pingutatud mulje ja ei paistnud eriti ei karakteri ega süžeeliiniga seotud olevat. Aga võibolla ma teen kaht viimast komponenti eeldades filmiloojaile ülekohut.
Mürtsu sai ikka, romantiiki tõugati ka ja ma ikka päris mitu korda naersin, küll mitte väga südamest, aga see-eest kõva häälega. Järge vist siiski vaatama ei läheks, kuid lapsele meeldis küll.