Doktor Baarmäni suhteliselt tähendusrikas 2026. aasta horoskoop

Kas aasta oli hea või halb, on muidugi igaühe jaoks subjektiivne. Objektiivselt tõi 2025. aasta meile kõrgemad maksud, jätkuvalt andetu valitsemise Eestis, jokutava juhtimise Euroopa Liidus, Donald Esimese tagasituleku Valgesse Majja, jätkuva sõja Ukrainas, jätkuvalt mölakate juhitud Venemaa ning majanduskriisi ennustava naftahindade languse. Viimasel muidugi on oma positiivne külg ka - lisaks aegajalt ka bensiinijaamadesse jõudvale odavamale kütusehinnale toob see kaasa ka vene riigikassa tulude kokkukuivamise, mis omakorda toob kaasa venelaste väheneva võime sõda pidada ning kogu seda mõttetut riiki käigus hoida.

Mida siis toob meile uus, 2026. aasta?
Vanameister Igor Mangil on vastus teada: meie tehnilise, ateistliku, seestpoolt läbini kõdunenud tsivilisatsiooni kohene kokkuvarisemine on sama kindel kui paarkümmend aastat tagasigi. Ja ega jumalavallatutel võimuritelgi pikka pidu ole - ees ootavad mässid, rahvarahutused ja muud hädad, mis lepingutesse pannakse lühialt kirja kui "vääramatu jõud".

Kas 2026. aasta tuleb parem kui eelmine?
Ütleksin, et lootusrikkam. Jamad, mis 2025. aastal näsid vaat et igavesed, hakkavad mingist otsast lahti hargnema. Finantsid, mis enne olid kehvad, jäävad muidugi kehvaks edasi, kuid vähemalt väljavaated näivad paranevat. Riigivalitsemine on sama andetu kui ennegi, kuid valimispäev ja sellega kaasnev koha kättenäitamine läheneb vääramatu jõuga. ja millegipärast on tunne, et nii meditsiinis kui muus teaduse ja tehnika vallas võivad toimuda väga paljulubavad avastused ning uute tehnoloogiate väljatulekud.

Kas sõda Ukrainas lõpeb?
Kahjuks ei. Parim, mida seal loota võib, on ajutine ja väga habras relvarahu, millega kumbki pool õieti rahul ei ole. Ka rahuläbirääkimistest ei maksa midagi erilist oodata, sest on näha, et vähemalt üks osapool on rohkem huvitatud jonnimisest ja kummi venitamisest.

Kas mujal maailmas läheb ka sõjaks?
Enam kui tõenäoliselt. Vaesus, ebavõrdsus, ressursside piiratus ning demograafiline olukord on lihtsalt liiga hea süütematerjal.

Kas Venemaa laguneb?
Kahjuks mitte veel sel aastal. Aga ilmselgelt pole praegusel ajal põhjust kadestada kedagi, kes seal elab - tsaar ja tema õukond kaasa arvatud.

Kas Trump jätkab oma missiooni - teha Ameerika suureks, näidata ülejäänud maailmale tema koht kätte ning panna süvariigile päitsed pähe?
Loomulikult.

Kas tehisaru võtab valitsemisohjad enda kätte?
Vaadates seda, mis poliitikas ja bürokraatiaaparaadis toimub, tuleb tõdeda, et ka kõige viletsam tehisaru saaks asjadega palju paremini hakkama. Mistõttu võib rahuliku südamega ennustada, et ei sel ega ka järgmistel sajanditel pole tehisaru valitsemist karta.
Küll aga olen täiesti nõus nende analüütikutega, kes ennustavad, et mitte ainult iga riik, vaid ka iga suurkorporatsioon ning iga vähegi mõjukas ühiskondlik grupp leiab ühel hetkel, et nad vajavad oma, täielikult enda kontrolli all olevat ning omaenda spetsiifilistele küsimustele vastata suutvat tehisaru. AI-de vahelist sõda ma selleks aastakümneks veel ei ennustaks, kuid mine tea - see valdkond areneb väga kiiresti.

Miks tehisaru üldse ära ei keelata või sellele piiranguid peale ei panda, kui see nii ohtlik on?
Süüdimatud lääne besserwisserid võivad sellega isegi hakkama saada. Mis loomulikult ei tähenda, et hiinlased ja hindud ja muud tegijad enda omi edasi ei arendaks. Mispuhul palju õnne meile tulevikuks.

Kas tehisintellekti ja krüptorahaga seotud börsimull lõhkeb?
Börsikrahh võib olla vägagi tõenäoline, kuid nendesse valdkondadesse pumbatakse investeeringuid mitte lootuses kiiresti teenida, vaid lihtlabaselt seetõttu, et veel epideemia ajal massiliselt juurdetrükitud rahale ei osata siiamaani mõistlikumat rakendust leida.

Kas elektri hind jääb stabiilseks?
Jah, aga keda see huvitab - nagunii moodustavad suurema osa arvest aktsiis, edastustasu, taastuvenergiatasu, tasakaalustustasu, valmidustasu ja kurat teab mis tasud veel - nende juurdemõtlemist piirab ainult monopoolse riikliku energiafirma fantaasia.

Kas Eesti võidab Eurovisiooni?
Helges tulevikus kindlasti.

Kas ma võin tundmatutelt numbritelt tulnud kõned edaspidi julgelt vastu võtta?
Ikka võib - helistajaks võib olla ehtne remondimees, kuller või ammukadunud sõber-sugulane. Küll aga ei tasu helistajale öelda oma paroole ega muud isiklikku infot, nõustuda mistahes lepingutega ega sisestada helistaja küsimise peale oma Mobiil-ID või Smart-ID PIN-koode. Ja kui helistaja imelikku juttu ajama hakkab, on täiesti viisakas kõne katkestada.

Kas ma pean uue aastaga seoses veel midagi teadma või tegema?
Hoolitsege oma füüsilise ja vaimse tervise eest, liigutage nii lihaseid kui ajusid, valige hoolega, mida telekas ja sotsiaalmeediast kuulate ja vaatate ning ajalehest või näoraamatust loete, olge palju värskes õhus ja tarkade inimeste seltskonnas ning avastage ilusaid kohti ja uusi maitseelamusi. Ja, nagu Trumpistanis öeldakse, püsige hüdreeritud!

♈ Jäär

Tuleb ilus aasta, mil on võimalik saada kõike, mida tahad. Kui tahad tööd murda, siis seda ka saad, kui tahad laiselda, siis vedeled nii et maa must, kui aga kakelda, siis kantakse sind lausa kätel keset konflikti. Mõningaid raskusi on vanadest, juba ammendunud suhetest lahtilaskmisega, kuid polügaamia pole sel aastal tõesti sinu jaoks.

♉ Sõnn

Hea aasta reisimiseks ja karjääri tegemiseks, perekondlikus ja suhete plaanis pigem keskmine. Kui oled vallaline ja pead mitme  sümpaatia vahel valima, võta samuti see keskmine. Avastad enda jaoks uued hobid, tõenäoliselt on need seotud toidu või joogiga. Sportlikud saavutused piirduvad spordiklubi kaardi soetamisega, aga kahjuks sellest ei piisa - kohal peaks ka nagu käima.

♊ Kaksikud

Hea aasta millegi uue õppimiseks või kunagi poolelijäänud õpingute jätkamiseks. Kui oled eluaeg tahtnud osata flamencot tantsida, on jäänud pooleli magistrikraadi või juhilubade tegemine, siis lenda julgelt peale - tantsupartnerid ja uurimismaterjalid tulevad ise koju kätte ning eksamineerijad on leebus ise. Uuega võid julgelt katsetada ka magamistoas - partneri juhmiksjäänud nägu tasub kogu vaeva kuhjaga!

♋ Vähk

Hea aasta kunsti nautlemiseks - kui soetad muuseumikaardi, tasub see end juba esimese kuuga ära. Väljamaal see muidugi ei tööta, aga vahel võib ju laristada ka. Eriti kui reisid kuumal ajal ja valid kultuuritempleid selle järgi, kus on lootust konditsioneeri nautida. Ka veekogude ääres vedelemiseks on hea aasta, olgu siis tegemist mere, järve või basseiniga. Suhete koha pealt ära lase endale pähe istuda. Eriti oma järeltuleval põlvel.

♌ Lõvi

Hea aeg visuaalsete kunstidega tegelemiseks. Kui oled naissoost, tee endale Onlyfans, nii saad sest loomepalangust miskist materiaalset kasu ka. Kui oled meessoost, siis parem hoia Onlyfansist heaga eemale, sest finantsidega on sel aastal niigi pingeline. No hea küll, normaalset telefoni või kaamerat saad endale ikka lubada. Enesereklaam ja -turundus aitavad sind ka suhterindel - kui oled vallaline, konverteerub korralik Click-through rate tulusateks deitideks, kui aga oled suhtes, aitavad foto- ja videotõestused sinu saavutustest kodumajapidamise rindel sind nii mõnestki suhtekarist üle.

♍ Neitsi

Hea aeg allesjäänud hirmudest vabanemiseks. Kui kartsid hiiri või ämblikke, võid mõned omale kodustada, kui sul oli hirm uute kohtade või seltskondade avastamise ees, siis nüüd on aeg seiklustesse sukelduda. Kui hirm hõlmas kõiksugu tehnikavidinatega hakkamasaamist, võid avastada geniaalse laiffhäki - kui kasutusjuhendit mõttega lugeda, võib sest täitsa abi olla. Suhetes on kõik nagu alati. Ka tülid saavad olema sellised nagu nad ikka on olnud.

 

♎ Kaalud

Leiad oma hingesugulase või koguni kaksikleegi. Paraku ei tea tema sellest midagi ja sina omakorda ei julge ütelda ka, nii et sinnapaika see ilus armastus jääbki. Töö pakub ohtralt arenguvõimalusi - muuhulgas taandareng on ju ka areng. Võiksid kaaluda paari väikse saidbisnise käimalükkamist - vähemalt üks neist tõotab tulevikus kenakest kasumit.

♏ Skorpion

Tööl läheb sel aastal täitsa kenasti, kuid tähelepanu nõuavad eelkõige kodused asjad. Ehk et kui sa tähele ei pane, hakkavad igasugu vidinad kaotsi ja torud-juhtmed katki minema. Vahetuspirne osta soodukaga hulgem, neid läheb nagu leiba. Kodukindlustus tee ka ära, eriti suvisel äikesehooajal võib see end kuhjaga tagasi teenida. Suhete osas katsu pealehüppamise asemel eelistada seda va lillede ja kommidega meelitamise nõksu.

♐ Ambur

Aasta lubab nii seiklusi kui suhete proovilepanekut. Ehk siis puust ja punaselt - võtad oma sümpaatia seiklema kaasa ning üritad aru saada, kas ja kui kaua sa ta virisemist välja suudad kannatada. Vaata ainult, et sa ise oma kaaslasel kopsu üle maksa ei aja.
Töö juures on oodata intriige ja jala tahapanemist - jällegi, vaata et sa sellega vahele ei jää. Aga rahalises mõttes tuleb täitsa kena aasta, kulutamise mõttes veelgi kenam.

♑ Kaljukits

Sissetulekute mõttes hea aasta. Tuleb kõike ja palju - raha, suhteid, konflikte ja probleeme. Töö juures saad kiita, kodus... noh, nagu alati. Ühiskondlikus liinis on oodata mõningat kuulsust, kusjuures täiesti sinu valida, kas see saab olema positiivne või negatiivne. Võid leida uue sõbra või äripartneri. Ja kõik, mida sa annetad või millega head teed, tuleb üht või teistpidi sulle kuhjaga tagasi.

♒ Veevalaja (20. jaanuar – 18. veebruar)

Sa nüüd kindlasti üllatud, aga sulle ennustatakse ringisahmerdamise aastat. Algatad projekte ja kampaaniaid, käid laatadel ja kontsertidel (tõenäoliselt mõlemil sama autfitiga), sõlmid uusi kasulikke tutvusi ja pettud mõnedes senistes. Sinu ellu tuleb inimene, keda sa oled teenimatult tagaplaanile surunud ja ignoreerinud, kuid keda peaksid senisest paemini tundma õppima ja armastama - sina ise.

♓ Kalad (19. veebruar – 20. märts)

Sinu selle aasta karmaülesanne on õppida paremini piire seadma ning koduseid ja tööalaseid draamasid enne nende tekkimist lahendama õppima. Kui seda suudad, on oodata täiega mõnusat aastat, mil saab nii kõvasti tööd teha kui armsama seltsis päikeseloojanguid imetleda.

 

Mida Berliinis peale hakata

Kui tekib tahtmine pägalatele mõnd suurlinna näidata, on Berliin täitsa hea valik - lennata pole kaugele, majutus ja toit on kvaliteetsed ning sealjuures mitte ülearu kallid ning seda, mida vaadata, on ka omajagu.

Oma 3 748148 elanikuga on Berliin Euroopa Liidu suuruselt teine linn (pärast Brexitit saab kõige suuremaks) ning lennata tuleb sinna nõks alla kahe tunni. Minu puhul oli lennutajaks Ryanair, mis ei paku küll kõige mugavamat lennuelamust, kuid üllatas positiivselt kiiruse ja ladususega. Ka pagas, mille eest ma kohe piletit ostes juurde maksin, aniti kiiresti kätte ega läinud kuhugi kaduma.

Schönefeldi lennujaam, kuhu meid maha pandi, on südalinnast üksjagu kaugel, sinna saab kõige mugavamini rongiga, Erilist vahet ei ole, kas S-bahni või Regionalbahniga, mõlemis kehtib sama pilet ning ka perroonid on peaaegu kõrvuti. Kaks tundi kehtiv pilet maksab 3.40, mis on vahemaad arvestades ainult natuke kallim kui meil. Neljaliikmelise kamba peale on mõttekam osta perepilet, mis on natuke odavam, aga kui olulise osa seltskonnast moodustavad pägalad, on mõtet osta turistikaart - sellega saab kuni kolm 6-14-aastast last tasuta kaasa sõita ning lisaks saab paljudes muuseumides ning lõbustusasutustes keskeltläbi 25% alet. Ühistranspordipilet kehtib nii rongides, trammides kui bussides, enne kasutamist tuleb kas bussis või rongijaamas ära tembeldada (selleks on sihukesed kollased või punased kastid, mis löövad piletile ajatempli peale ning osta saab neid kõikides rongijaamades olevatest automaatidest. Automaat sööb hea isuga ka Eestis tegutsevate pankade välja antud kaarte. Kui turistikaardi juurde brošüüri ja linnakaarti ka tahta, võib selle osta mõnest turismiinfopunktist (lennujaamas on ka). Mina sain oma kaardid hotellist, sealse nännipunkti operaator müüs meile sama soojaga ka loomaaia sooduspiletid.

Üldse tasub mainida, et saksa ärid on oma sularahafetišiga oluliselt tagasi tõmmanud - kui veel kümmekond aastat tagasi sai kaardiga maksta ainult väga valitud kohtades, siis nüüd peaaegu igas suvalises putkas. Igaks juhuks tasub mõnikõmmend eurot alati taskupõhjas hoida, sest tänavakaubandus ja nišiärid ei tunnista jätkuvalt pangakaarte, aga rahakotti puuga seljas tassima enam ei pea.

Hotelliga meil vedas. See kandis originaalset nime Hotel Berlin, toa eest, kuhu mahtus 4 inimest, küsiti 86 eurtsi öö eest ning Saksamaale mitteiseloomulikult oli toas ka konditsioneer. Erilist efekti ei näinud sellel küll olevat - võibolla oli põhjuseks esiku põrandaküte ning asjaolu, et kui toas kedagi ei olnud, pandi ka puhuja seisma. Igatahes oli toas suur telekas, kapslitega kohviautomaat (tegi täitsa normull kohvi) ning tavakülmkapi seisusse taandatud minibaar. Kuna hommikusöögi eest küsiti 12 eurtsi per nase, tundus mõistlikum lähimast supermarketist võileivastaff külmkappi varuda, mis ühtlasi lahendas ka muude vahepalade probleemi. Hotelli asukoht saatkondade ja Kurfürstendammi vahel odavpoekettide kättesaadavust ei mõjutanud - poole kilomeetri raadiuses oli neid vähemalt viis - kaks Edekat, Netto, Lidl ja Spar. Isegi natuke hatusevõitu Nettos oli toidukraam kvaliteetne, ehkki veidi harjumatu maitsega. Aga noh, selleks ju väljamaal käiaksegi, et oleks teistmoodi kui kodus :)

Mis väljas söömisesse puutub, siis hinnad on seal muidugi sutsu kõrgemad kui meil, see-eest on portsud, ütleksin, kordades suuremad, nii et kilohind tuleb igal juhul soodsam. Liha valmistada nad seal oskavad ja millegipärast ei käi nad seal ka eriti ülekaalulistena ringi, ehkki hunnik kolesterooli koos vähmalt paari õllega on tervisliku toitumise nõustajate õudusunenägu. Vasakpoolsel pildil ongi lihavalik (koorekuhja all on küpsekartul), parempoolsel aga tänavatoit seokse krõbeda söödava tuutu sees, mõlemad väga maitsvad.

Muide, pühapäeval ei pääse turist väljas söömisest nagunii, sest poed, sealhulgas ka toidupoed on kõik kinni. Ja osades söögikohtades hinnad sutsu kallimad kui tavalistel päevadel :)




Kui teenindusest rääkida, siis see on eestlase jaoks harjumatult sõbralik, isegi familiaarne. Ma ei räägi ainult ettekandjatest ja muudest teenindajatest - isegi supermarketi kassapidaja viskab võhivõõrastega nalja ning proovib poetada paar lauset elust ja asjadest. Eks tõsiseid ja isegi mossis nägusid kohtab ka, aga saksa sõbralikkus ei jätnud sihukest keep smilingu muljet - paistis, et nad suhtuvadki sinusse heatahtlikult.

Mina olekski ausaltöeldes piirdunud inimeste ja üldise atmosfääri vaatamisega, aga pägalatele see mõistagi ei sobinud. Seega kammisime ka muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Üks esimesi oli filmimuuseum (asub, muide, Berliini Legolandiga samas majas, Sony keskuses). Kui teid huvitab Saksa filmikunsti ajalugu üldiselt ja Marlene Dietrich personaalselt, siis on see igati äge koht. Põhirõhk tundub olevat eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel, mis teisest küljest ongi ju saksa filmi kuldaeg.


Teine umbes samasse teemasse minev vaatamisväärsus on fotomuuseum, mis oma põhimassilt on pühendatud moe- ja elustiilifotograafile Helmut Newtonile. Paljaid tibinaid on eksponeeritud ohtrasti, aga muidu ägedaid pilte on ka palju.

Poiss-soost pägalatele on tehnikamuuseum muidugi oluliselt põnevam. Hoiatan ette - see on tohutu suur, läbikäimiseks kulub vähemalt päev. Erinevalt teistest muuseumidest seljakotti ära andma ei pea ning nii sees kui pargis on mitu ala, mis on mõeldudki kaasavõetud toidu ja jookide tarbimiseks. Kui võileib hotelli unus, on kohapeal ka täitsa viisakas söögikoht.


Eksponaatide põhiosa moodustavad kõikvõimalikud sõiduvahendid - laevad, lennukid, rongid, isegi mõned raketid. Rongid on mõistagi elusuuruses, enamik lennukeid ka.

Kunstizaalis ringi kolada saab ka - põhiliselt on sellised koondatud Museuminselile. Mingit tarka juttu ma siia juurde panna ei oska, kunstiajalugu oli mul ülikoolis kolm. Natuke tundus veider, et sakslased näivad nimetavat peaaegu kõiki oma üle-eelmise sajandi kunstnikke realistideks, seda sõltumata stiilist, milles nad maalisid. Samas eksponeerivad nad realistide reas rõõmsalt ka Rodini ja muid impressioniste.

Isiklikult mulle meeldib romantismus rohkem :)

See oli üks mu lemmikpilte (Fritz von Uhde, Komm, Herr Jesu, sei unser Gast) - ehk siis kui sa tõsimeeli kutsud jumalat oma söömaajast osa võtma, siis ühel hetkel võibki ta sisse sadada, aga sul pole talle taldrikutki valmis pandud... :)

Spioonimuuseum oli ka äge. Loomulikult olid üles loetletud nii Ida-kui Lääne-Saksa esispioonid ja muud tähtsamad luurealased saavutused, aga ka Bondi enda varustus ja medalid ning igasugu muud imevidinad, millega annab kaasinimeste järgi luurata.

Kuulsast Berliini müürist on järel ainult mõned jupid, sedagi kaugemal äärelinnas. Müürile on pühendatud ka mitmeid muuseumid. Üldisest linnapildist on Ida- ja Lääne-Berliini eristamine aga peaaegu kadunud - kui konkreetselt ei tea, kus see kunagi oli, ega siis enamasti ei märka ka. Eriti põhjalikult on see kadunud Potsdami platsilt, mis on muidugi ka vahepeal täis ehitatud.

Eks müüre vajata tänapäevalgi. See on teetõke Breitscheidplatzil, kus mõned aastad tagasi üks tüüp aotoga rahvamassi sisse sõitis.

Peale müüri on Berliini üks põhilisi tõmbenumbreid muidugi loomaaed. Loomade koha pealt ta Tallinna omast vast väga palju rikkalikum ei olegi, kuid ilmselgelt on neil paar suurusjärku rohkem raha.

Põhiliseks tõmbenumbriks on seal muidugi pandad, aga nende juures tungles nii palju rahvast, et korralikku pilti ei saanudki. Hülged ja pingviinid olid palju lõbusamad. No ja muidugi ka elevantsid, minu lemmikud :)

Linna peal ringi kolada on kõige mõnusam laevaga - sõit on sujuv ja ei raputa, õlut serveeritakse kohapeal (ja kemps on ka) ning tavaliselt räägitakse selgitavat juttu ka, millest sa parasjagu mööda sõidad. Laevaliklus on tihe, ühel hetkel proovisid üksteisest mööda trügida viis jõelaeva.

Ma nüüd ei tea, kui teretulnuna ma pagulase rollis end seesuguses getos tunneks... Muide, moslemid ja neegrid pidasid end oluliselt vaiksemalt viisakamalt ülal kui itaallased. Viimased ilmselt maksid kätte 60ndate eest, mil saksa turistid nende maa üle ujutasid. Või siis tulid oma Itaaliast ära jahedasse - Berlinis oli ikkagi ainult 27 kraadi.

Berliini teletornist avanevate vaadete suhtes olen pigem skeptiline - no öelge ise, kas ja kui palju vaatamisväärsusi te sellelt kõrguselt ära tunnete:

Vaateplatvormist järgisel korrusel on täitsa viisakas resto, millesse sisenedes tabas väiksemat pägalat kerge ehmatus: "Siin ju põrand liigub!" Ehk siis põhimõte on sama mis Tallinna teletorni kohvikus. Söök oli hea nagu igal pool, vaate nautimisega oli nagu oli.

Mõistagi tuleb ka teletorni aknaid pesta. Kui algul tekitasid tühjalt kõlkuvad rakmed kerget muret, siis hiljem ilmusid ka aknapesijad nende sisse - ei olnudki välja pudenenud.

Pilet teletorni on kaval ette ära osta ja lasta end SMS-i teel teavitada, millal sinu järjekord kätte jõuab - see säästab pikemast järjekorratamisest.

Mis maa peal ringi vaatamisse puutub, siis tegelikult kannatab jala käia küll - põhilised vaatamisväärsused ei asu üksteisest rohkem kui paari kildi kaugusel. Kui jalg ära väsib, tasub istuda trammi või bussi - viimased on tihtilugu kahekorruselised ning liin number 100 ja 200 sõidavad põhilistest punktidest mööda. Nende kahekordsete ekskursioonibusside eest pole tõesti mõtet eraldi maksta.

Shoppamisega eriti aega tegelda ei olnud, kuid üldmulje jäi, et hinnad on samad või isegi sutsu kallimad kui meil, aga valik oluliselt kirevam. Minu suurusega paistis neil olevat samasugune ikaldus mis siingi, ehkki ise ajavad wursti ja õlut koormate viisi näost sisse.

Ravumid, kui te neid tarvitate, tasub Eestist kaasa võtta - meil on need odavamad ja valik parem. Mul näiteks hakkas õlg valutama ning käisin läbi viis apteeki - igaühes pakuti mulle samasugust mõttetult kallist geeli, mis Eestis maksis kolm korda vähem ja polnud ikka päris see, mida vaja.

Kokkuvõttes oli muidugi tore, eriti inimesed, aga kokkuvõttes ronis vägisi pähe mõte - mille sellise pärast tasub Berliini ronida, mida mujal ei ole? Saksa koloriiti peab spetsiaalselt otsima, näkku see enam kuidagi ei karju - Berliin on tavaline maailmalinn. Jah, kõik on sõbralik ja kvaliteetne (välja arvatud jalgratturid, need on vaat et nahaalsemad kui meie omad), aga sellist uudsuse võlu nagu kümmekond aastat tagasi käies kardetavasti enam ei kogeks.

Nii et minge parem Poola - sealses kirdenurgas, kunagisel Ida-Preisimaal on seda va saksa koloriiti oluliselt rohkem alles :)

Getodieet

Ettenägelikumad blogilugejad mõtlevad muidugi juba sellele, mis tuleb pärast jõule ja aastavahetust, ehk siis vahepeal taljele ja muudesse huvitavatesse kohtadesse ladestunud pekist lahtisaamisele. Ja ega selleks otstarbeks midagi kavalamat kui dieet välja mõeldud ei ole, dieedivaldkonna viimane moeröögatus on aga (trummipõrin) - getodieet!

Ketodieeti teame ju kõik, sellele ma siin täiendavat reklaami tegema ei hakka. Getodieet on veel lihtsam ja soodsam, ära jääb nii tüütu kalori- kui ka veel vastikum rahalugemine, sest reegleid on ainult kaks:
1. Süüa võid palju tahad.
2. Maksta selle eest midagi ei tohi.

Tundub ju mugav, onju?

Sõpru, sugulasi ja Päästearmeed väärkasutada on täitsa lubatud, sest varem või hiljem tüütate nad nagunii ära ja leivalt ning supilt maha võetakse teid üsna ruttu (sotsiaalosakonda pole mõtet ronidagi, see saadab teid kohe pikalt). Toidupangas hakatakse teid ka ilmselt imelikult vaatama, kui te sinna oma mersuga kohale vurate ja noh, eks südametunnistuse piin, et olete ilma söögita jätnud mõne kaaskodaniku, kes päriselt ka nälga tunneb, kuluta ju ka rohkem kui ühe kalori.

Südametunnistusest rääkides - ei, ma ei õhuta kedagi seadust rikkuma. Võid ju katsetada lihtlabase poevargusega või karmimal juhul proovida naabruskonna niggadelt nende burksid jõuga ära võtta, aga usu mind, arestimajas on kalorid väga täpselt loetud ja alla võtta sul seal ei õnnestu. Niggadega võib paremini minna - kui sa just ei paranda oluliselt kohalikku kiirjooksurekordit (mis kindlasti mõjub taljele hästi), on kaks võimalust - sa kas veedad järgneva kuu suhteliselt ebaapetiitse haiglatoidu peal ning paremal juhul on sul raskusi ka lusika käeshoidmisega, teisel juhul aga - noh, ilma hammasteta on ka raske liiga palju süüa.

Ise endale toidu kavatamine on täiesti okei, eriti arvestades, et see on suht pika vinnaga protsess ja praegusel aastaajal nagunii eriti midagi ei kasva. Nii et kui kevadeni välja venitate, võib julgelt kardulad maha panna ja kaalikate ümbert umbrohtu kõplama asuda - füüsiline töö värskes õhus mõjub kah figuurile hästi.

Mis töösse puutub, siis vabatahtlik töö või töötamine pelgalt toidu eest on kah lubatud - eks näis, kaua te niimoodi vastu peate. Loodetavasti leiate peagi, et lihtsam on see paar-kolm päeva ausalt ära nälgida, ihaldatud kaalunumber kätte saada ja getodieet kuradile saata hoopis sõbrale-sõbrannale kaela määrida :)

Aiabasseini õppetunnid

Lasin oma täispuhutava aiabasseini veest tühjaks ning üritasin puhtaks küürida. See oli üks tüütu ja ropp töö, ära kulus terve pudelitäis rohelist seepi ning päris puhtaks ma teda rajakat ei saanudki. Tahtmatult asusin rehkendama, kas see soetus ennast üldse ära tasus.

Suvi oli meil sel aastal sihuke nagu oli. Mis tähendab et toda õnnetut basseini kasutati sihipäraselt ainult paar korda, ülejäänud aja seisis niisama ning kogus vaatamata pealolevale kattele vihmavett ja putukaid (põhja ja külgedele rohelist haisvat ja libedat vetikakihti ka). Maksis ta mingine 30-50 eurot, ma enam päris täpselt ei mäleta, kate veel umbes 9. Sisse läks umbes poolteist kantmeetrit vett, mille jaehind pole küll teab kui märkimisväärne, ökoloogiline jalajälg aga seda enam. Hiljem sai soetatud veel spetsiell puhastusvahendite komplekt (harjad, kahvataoline võrk, filter ja veel mingi teadmata otstarbega toru) hinnaga 35 eurot ning ilmselt oleks ära kulunud ka purgitäis keemiat, mis toda vetikat ohjes oleks hoidnud. Kui see raha nüüd bensiiniks ümber arvestada, oleks tolle eest saanud sadakond korda mõnes lähedalasuvas supluskohas ujumas käia.

Bassein oma aias on kahtlemata mõnus. Aga eks temaga ole omajagu muret ka.

Esiteks tahab ta enda alla täiesti rõhtsat ja siledat pinda. Mul sihukest võtta ei olnud ja see andis kohe tunda, vesi kippus üle ühe külje välja voolama. Ja sisse astudes oli muhklik maapind väga selgesti tunda.

Teiseks on täispuhutavasse basseini aeg-ajalt vaja õhku juurde pumbata. Ning jalg- või käsipumbaga seda teha ei saa - õhk voolab basseini enda raskuse survel kiiremini välja kui sa seda sisse lüüa jaksad. Õnneks ei maksa elektripump palju, kümmekond eurot ning seda saab ka näiteks madratsite ja muu õhkmööbli täislaskmiseks kasutada.

Kolmandaks peab ka täispuhutavat basseini regulaarselt puhastama, muidu läheb sisemus libedaks ja hakkab vastikult lõhnama. Lisaks tunnevad teatud putukaliigid võimast külgetõmmet lahtise vee suhtes, nii et isegi katte olemasolul on bassein suht ruttu täis veepinnal hulpivaid parmu- ja sajajalgselaipu. Tundub, et eriti just viimaste tõttu basseini peamine sihtgrupp seda kasutada ei tahtnudki.

Kui uuesti valikuvõimalus oleks, siis ilmselt jätaks basseini ostmata. Järves ujuda on ikka oluliselt mõnusam, vanni asemel kasutada on ta aga liiga suur ja ebamugav. Lisaks kipub mingite imelike füüsikaseaduste mõjul vesi seal sees olema pigem külmem kui ümbritsev keskkond. +35 kraadise ilmaga oleks see muidugi suur pluss, kuid tänavu sihukesi päevi eriti ei olnud.

Muidugi ei saa öelda, et bassein poleks meelelahutust pakkunud - täis pumbates sain päris paraja füüsilise koormuse ning kerge päikesepõletuse. Ja basseini alt ei pidanud niitma ka. Ja eemalt vaadates oli kahtlemata dekoratiivne.

Doktor Baarmäni aastalõpuintervjuu

Sellega on nüüd nii, et ka mul pole Eesti rahvale midagi uut ja olulist öelda. Ja tegelt ka mina tahaks pigem veeta uue aasta kusagil soojas kohas palmi all, varbad vees ja hea raamat näpu vahel. Nätsu närimise ja naise vahetamise suhtes pole päris kindel, aga ega kõiki lollusi euroopalikest väärtustest kantud tegevusi ei pea kah järele tegema.

Mis puutub põnevasse ja meelierutavasse pagulasküsimusse, siis siin pole muidugi kaksipidi arvamust - inimene, kes tuleb meie igavesse novembrisse meie armsa Wabariigi pakutavat igakuist 90-eurost  sotsiaaltoetust sirgeks lööma, on täiesti ilmselgelt meeleheitel ja kaotanud igasuguse lootuse, et kusagil mujal võib tal mingigi šanss olla. Just nõnda karastus teras, just niisuguse kasvatusega sirguvad uued Bruce Willised ja Mäe Andresed ning kes teab, võib-olla kirjutab mõni Lähis-Ida Kreutzwald kunagi eepilise rahvalaulu karmi Põhjamaa porisel pinnal sirgunud heerosest. Need ülejäänud pagulasmassid, kes tööd ei viitsi teha, võtab külm nagunii ära. Varastada pole meilt ju midagi ja pudelikorjamisbisnises valitseb nendetagi karm konkurents ning pidev oht lõuksi saada. Mis terroriohtu puutub, siis need, kes on siin elanud 90-ndatel, kehitavad vaikse automaaditärina ja paari pommi lõhkemise peale ainult tüdinult õlgu.

Häbi ja piinlikkust ma kellegi pärast tunda enam ei viitsi. Neegrite vastu poole mul isiklikult midagi, hindude vastu küll, aga mitte nende nahavärvi pärast, vaid selle eest, kuidas nad ühele tundmatuks jääda soovivale rahvusvahelisele suurkorporatsioonile supporditeenust pakuvad. Aga noh, eks nad ise teavad, millise karma nad endale valetamise ja lolluse eest kaela tõmbavad. Neegrid seevastu vist karma mõistet ei tunnegi ja üldse on nad lahedad sägad.

Homme kehtima hakkava kooseluseadusega läks küll kehvasti. Mismõttes võivad koosellu astuda ainult kaks määratlemata soost isikut? Miks meil hoopis laialdasemalt levinud kooseluvorm - mees + naine + armuke + määratlemata hulk sõpru-sõbrannasid - säädusest välja jäeti? Kas ülejäänutel polegi siis inimõigusi, ah? Kas kärgperes kasvavad lapsed ei vajagi tunnustust ja õiguslikku kaitset? Riigikogul on siin, mille üle mõelda.

Mida ma igasugu homo-, trans- ja muudest seksuaalidest arvan? Maailma kõige rõhutuma vähemuse (valge heteromees) esindajana leian, et see pole minu asi, kas ja kellega keegi tohib või ei tohi magada. Mida diskussioon edasi, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et nimetet nääklus toimub eelkõige nende vahel, kes on juba kapist väljas, vs need, kes arvavad, et juhtub midagi hirmsat, kui nad ise ka kapist välja ronivad. Võtame või tüüpilise näite - üks vägagi tuntud spordiajakirjanik, kes on mitut puhku esinenud traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvate ja samasooliste suhteid (ja üldse pehmovärki) hukka mõistvate avaldustega. Kui me nüüd nimetet indiviidi lähemalt vaatleme, näeme vaimustavat kollektsiooni kapiinimest iseloomustavatest joontest - edev ja metsikult suure tunnustusvajadusega, käib keskmiselt paremini riides, pöörab suurt tähelepanu oma füüsilisele vormile (ja eksponeerib seda igal võimalikul juhul), armastab klatšida ning sealjuures on rõhutatult vaenulik nn vikerkaarerahva suhtes - ma ei väida, et ta orientatsioon on nii- või naasugune, aga järeldused teeb igaüks ise ;)

Mis pinevasse rahvusvahelisse olukorda puutub, siis minu teada on see pinev olnud juba viimased mõnituhat aastat. Ikka peetakse kusagil mingeid mõttetuid sõdu või vähemalt valmistutakse nendeks, ikka keeravad ühed inimesed teistele käkki või üritavad oma suurt ego pisikese maakera piiresse ära mahutada. Miskipärast arvan siiski, et tasapisi läheb paremaks - vähemalt tissi- ja kassipilte on ju internetis iga aastaga üha rohkem :)

Ega uueks aastaks ei oskagi muud soovida, kui et olge mõnusad, ajage oma asja, ärge laske end välistest asjaoludest segada ja lööge sirgeks kogu raha, mis teile on eraldatud. Täpselt nagu need djuudid siin videos:

Laisa mehe hommikupuder

Maitsva ja tervisliku hommikupudruga on see häda, et tolle kokkukeetmiseks pead tõusma mõned minutid varem kui tavaliselt ning eks temaga ole üksjagu vaeva ka - sega kokku, passi, et üle ei kee, lõpuks oota, kuni ära jahtub.
Kui sul aga leidub kodus multikeetja (nagu mul näiteks), on elu palju lihtsam. Aega ja vaeva nõudva ettevalmistustöö võib jätta eelmiseks õhtuks. Tõsi - kuna kõik komponendid peavad öö läbi toatemperatuuril seisma, siis piima paraku kasutada ei saa, aga ega eriti vaja ei ole ka.
Niisiis, võta üks väiksemapoolsem õun, tee tükkideks, eemalda südamik ja kui soovid, siis ka koor. Viska potti. Peale raputa ohtralt kaneeli ja kui sul on, siis ka näpuotsatäis kardemoni. Suhkrut ega soola ära pane, selle asemel otsi kapist kuivatatud puuvilju. Mina panen tavaliselt kolm datlit, kolm suuremat kuivatatud aprikoosi ja mõnikümmend grammi rosinaid. Dattel annab põhimagususe, aprikoos seda tasakaalustava hapukama meki ja rosinad on niisama mõnusad. Rosinate asemel on kuivatatud jõhvikad ka väga head, aga neid liigub laiatarbepoodides tiba harvemini, kallimad on ka. Tõsi, ega kõige odavamaid rosinaid ka osta tasu, meie sõbrad usbekid kipuvad neile suht palju kivikesi ja oksatükke sisse jätma.
Pudru põhikomponendiks soovitan kas nisuhelbeid või jämedaid röstitud kaerahelbeid. Tavaliselt on multikeetjaga kaasas ka mõõdutopsik, ühe õuna kohta on kaks topsikutäit helbeid just paras kogus. Kaerahelvestele olen peale kallanud umbes supilusikatäie oliiviõli (ekstra süütu on liiga vänge, see odavam jääkõli aga täpselt paras), nisuhelbed saavad ka ilma õlita väga hästi läbi. Siis lisa tavalist kraanivett, selle arvestusega, et ühe topsitäie helveste kohta tuleks kaks-kolm topsitäit vedelikku. Sega kogu kupatus paari hooletu randmeliigutusega läbi, sulge multikeetja kaas, programmeeri pudru valmima näiteks kella 7-ks ja kobi magama. Hommikul ärka multikeetja piiksumise ning meeliülendava kaneeli- ja kardemonilõhna peale. Niikaua kuni võimled ja duši all käid, hoiab keetja su pudruportsu parajalt sooja, aga kui liiga palav puder pole sinu stiihia, lülita oma automaatpada lihtsalt välja. Niimoodi jahtub ta küll natuke kiiremini, kuid ega ta seal kaane all päriselt külmaks ikka ei lähe.
Minu öeldud kogusest tuleb välja kolm täis või neli mitte nii väga täis pudrukaussi. Kui juhtud üksi elama, siis jäta need kaks ülejäänud kaussi rahulikult kööki seisma - soojas toas ei juhtu selle pudruga midagi, külmast peast on ta aga vaat et paremgi.
Õuna asemel pirni või mõnd muud värsket frukti kasutada ei olnud hea mõte - tavaline õun töötab kõige paremini.
10-minutilisest keetmisajast piisab, eriti kui ta hiljem veel natuke haududa saab.
Ja keeduanum pese parem kohe, kuni veel soe - nii võid pääseda pelgalt üleloputamisega. Kui pudru seal juba päev otsa seisnud, on kraapimist-leotamist kõvasti rohkem.
Kui sa aga kogu selle keedumajandusega kohe üldse jännata ei viitsi ja/või arstitädi käseb rohkem piimatooteid tarvitada, saad läbi veelgi lihtsamalt.
Osta maitsestamata jogurtit.
Rüüpa natuke pealt ära.
Kalla eelmisel õhtul sinna natuke rosinaid ja kaerahelbeid (või, kui sihid hipsteriseisust, siis näiteks toortatart).
Kui kallamine alles hommikul meelde tuli, võid piirduda ka ainult kaerahelvestega - rosin ja tatar tahaksid seista, kaera aga võid põhimõtteliselt kohe krõmpsutama hakata.
Mulle isiklikult piisab hommikul poolest 400-grammisest topsist. Kuivõrd aga jogurtitopsid kisuvad viimasel ajal sinna 380 grammi kanti, tuleb kas paar lumekrabi pulka, üks keedumuna või paar tükki heeringat peale hammustada. Lõunasöögini lööb vastu küll.

Võltshapukapsaste rehabilitatsiooniprogramm

Hoolimata oma proletaarsest ja mitte eriti religioossest taustast olen minagi tõupuhas eestlane, kes ka untsuläinud toitu naljalt ära ei viska.
Ühesõnaga, võtsin needsinatsed pakendist välja, pesin sõela peal puhtaks, ülejäänud äädika-suhkruvee viskasin minema. Siis valasin potti herneid, nisutangu, linaseemneid ja äranõrgunud kapsad. Ühe porgandi, soola-pipart ja natuke vett panin ka. Kui sa oled taimetoitlane, võid kogu kupatuse õliga üle valada, klassikalises variandis aga tahab see kupatus väikest käntsakat pekist sealiha.
Lase haududa paar tundi, kuni viimanegi komponent pehme. Mida kauem, seda parem. Kui kiiremini tahad, pane herned ja tangud ööseks likku, aga kui hautise idee tuleb kiirelt nagu mul, võid minna ka seda teed, et lased lihtsalt tunnikese kauem haududa.
Mulle küll maitses.
Pärishapukapsad ostsin ka, jõhvikatega. Hiljem selgus, et needki olid Läti päritolu. Nagu ütles kuri robotilaboratooriumi omanik kinofilmi "Navigaator Pirx" algupoolel: "Minu silmis olete end rehabiliteerinud".

Noh, hakkate juba kaineks saama?

Ei, sotsiaalmeedia on ikka tore asi - rahvas postitab igast instagrammidesse ja feissaritesse imalaid talvepildikesi, kergelt erinevates fontides kirjad "Head sedasamustki" peal, ja ongi linnuke kirjas. Peab ütlema, et ikka oluliselt delikaatsem, kui saada 1. jaanuari ommikul mõnisada SMS-i. Kui ma veel noor ja roheline olin, ei taibanud tavaliselt telefoni ööseks hääletuks muuta ka, ja see rõve piiksumine hakkas peale kohe, kui moblaoperaatorid oma aastavahetuse sõnumijärjekorra läbi hekseldada jõudsid - mis juhtus nii kella kuue paiku ommikul. Ei olnud üldse mõnus.
A muidu oli äge. Väiksema pägalaga läks küll vahepeal telekapuldi pärast löömaks - no ei ole suutnud teisele veel rahvuslikke traditsioone külge õpetada. Lõpuks jõudsime kompromissile - mina ei vaadanud Tujurikkujat, tema oma stamm-multikaid. Vähimaks ühisnimetajaks osutus mingilt saksa kanalilt tulev dokkfilm maailma suurimatest laevadest mis, nagu ma järelkajadest aru saan, oli ka oluliselt huvitavam ja naljakam kui eesti kanalite seekordne aastavahetusprogramm. Win-win :)
Pauku käisime ka tegemas. Note to self - järgminsel aastal pole mõtet suurt patareid osta, olgu ale kuitahes vinge. Süütenöörid on ka kallimatel patareidel piisavalt lühikesed, nii et kaugele joosta ei jõua, otse saluudi all aga on esteetilist naudingut suhtkoht raske saada. Õnneks olid naabrid ostnud mõned mitte vähem ägedad ilutulestikukomplektid, nii et  mürtsu ikka sai. Ühe raketiga oleks peaaegu pihta ka saanud, õnneks oli see väike ja maandus nii kuus meetrit eemal. Laskja oli kaunikesti ehmunud, eriti kui me kogu kambaga tema juurde rühkisime ja ülevoolavalt head uut aastat soovisime.
Mis süüa oli? Pean teid kurvastama, ei midagi eksootilist. Traditsiooniline kartul-kapsas-verivorst-liha. Lisaks veel sült, hapukurk, marineeritud tomat, endatehtud sinep ja tavaline võileivastaff. Kooki anti ka. Morsi segasin ise, sinna sisse läks natuke punasesõstramahla, kapipealselt leitud alkoholivaba glögi ja agaavisiirup. Pägal jõi seda vist kokku kaks kannutäit. Ülejäänud jõid gaseeritud veinilurri. Pohmakat ei tekitanud, aga ega pärast heaste magada ka ei lasknud.
Mida siis uueks aastaks lubati? Kas ma kavatsen võtta maha paarkümmend kilo, hakata taimetoitlaseks ja muidu esoteerikuks, minna omandama järjekordset lõpetamata magistriharidust, kaitsta loomi ja muid vähemusi, võidelda rahu eest maailmas ning kurjuse ja ebaõigluse vastu, kandideerida Riigikogusse, annetada oma kuluhüvitis reklaamiagentuuridele, võtta hoiule paar kodutud kassi/lehma/kährikut, hakkata sisserändajaks-lodevuspagulaseks ja teha veel midagi põnevat-kasulikku? Oleks muidugi tore uskuda, kuid ennast tundes...

Aga teile, kulla sõbrad, soovin küll, et uuel aastal ootaks teid imed igal sammul. Noh, näiteks, et reklaam algaks just sel hetkel, kui on vaja kempsu või võileiva järele minna, või et kohe esimesed kingad, mida te poes proovite, oleksid mugavad ja parajad, või et vale number, millele te helistasite, oleks parajasti kinni ja nii edasi. Et asi kindlam oleks, printige selle blogi sabast nüüd välja üks tühi leht, kirjutage sellele oma soov ja... noh, ma polegi päris kindel, mis te sellega edasi peaksite tegema. Põletada pole nüüdisaegsetes keskküttega korteris eriti kusagil, kempsupotist kaasaegne klooriga pleegitatud paber kah hästi alla ei lähe, lihtsalt minema visata oleks kah nagu imelik. Äkki keerate tuutuks ja hoiate seal sees kommi, sihvkasid või muud tarvilikku? :)
Ja katsuge ikka rohkem puhata ka!

Vahemereaineline maavitsaliste hautis

Ma parem ei hakka rääkima reklaamjuttu, kui tervislik see sodi olema saab - igaüks võib proovida ja omad järeldused teha. Kui toorainete hinnad kokku rehkendada, pole ta ka teab kui odav, aga pluss on selles, et kõhu täis saamiseks kulub hautist üllatavalt vähe, seda isegi juhul, kui kartulid-makaronid kõrvalt ära jätta.

Lähteainetest oleks vaja varuda:
mõnisada grammi seeni (alusetäis šampinjone käib küll)
üks baklažaan
üks suvikõrvits
kolm-neli tomatit
paar küüslauguküünt
oliiviõli
palsamäädikat
worchestershire'i kastet
soola, pipart, lemmikmaitseainet (koriander, rosmariin, mis iganes).

Tükelda baklažaan ja suvikõrvits. Tükid sega eraldi nõus oliiviõli, palsamäädika, mõne grammi soola ja maitseainetega ning jäta veidiks ajaks laagerduma.

Kalla poti põhja tubli sorts oliiviõli (ei pea olema ekstra süütu, jääkõli on praadimiseks isegi parem) ja pruunista selle sees seened. Umbes poole pruunistamise peal lisa tükeldatud küüslauk.

Kui seentele hakkab aitama (lõhnast saad aru, maitsta on kah lubatud), kalla neile selga baklažaanitükid ja suvikõrvits. Kui segu keema hakkab, võta kuumust vähemaks, kata kaanega ja jäta hauduma.

Nüüd tükelda tomatid. Võid kasutada sama nõu, mille seest eelmine sats potti läks - vähem pesemist ja õli-äädikat läheb ka natu vähem raisku. Tomatitükkidele puista peale ohtrasti pipart, näputäis soola ja (jälle ohtralt) worchestershire'i kastet. Jäta mõneks ajaks seisma.

Ja ega nüüd polegi muud, kui käi aeg-ajalt poti sisu segamas ja passi peale, millal baklažaan juba  pehmemaks muutuma hakkab. Viimasel juhul on õige hetk tomatid potti kallata ning lasta kogu kupatusel edasi haududa.

Valmis saab siis, kui baklažaan pehme - selleks võib minna kuni pool tundi. Maitse segu ja vajadusel lisa soola. Jajaa, ma tean küll, mida arsti- ja muud tädid soola liigtarvitamise kahjulikkusest räägivad, aga usu mind - ilma soolata ei tule ka ülejäänud maitsebukett kuidagi esile. Kui tegid kõik õigesti, omandavad baklažaan ja suvikõrvits mõnusa puravikumaitse ja konsistentsi, piprane tomatimögin seal ümber annab vajalikku lisavürtsi.

Kui valmis, võta pott tulelt ja serveeri nagu paksu suppi või, kui oled tahkema toidu austaja, lisandina kartulite-makaronide juurde.

Märkus 1. Keegi ei keela sul enne seente pruunistamist sinnasamma potipõhja ka kanatükke või hakkliha praadida, aga see parandab ainult toiteväärtust, maitset mitte eriti.

Märkus 2. Kui taimetoit on sinu stiihia, viska koos baklažaanidega potti ka üks avokaado (koor ja kivi võta ikka enne ära ka, onju) - saad hulga tahedama ja kõhtutäitvama suutäie.

Märkus 3. Täiesti on lubatud koos küüslauguga ka natuke sibulat praadida.

Märkus 4. Kui rahvast palju ja puudus majas, riivi tavalist kõrvitsat ja lase enne potiviskamist koos baklažaani ja suvikõrvitsaga samas segus marineeruda. Kõrvitsale pead kindlasti ka soola lisama!

Märkus 5. Ühe paprika võib ka panna.

Pilti juurde ei pane - ametlik põhjus on see, et maitseb see sodi oluliselt parem kui välja näeb. Mitteamelik - lihtsalt ei viisi :)

Suremata luule

Tulge nüüd, lähme koos,
hommik taas päeva loob,
sa näed - hingab maa, heliseb lootus.
Põlluäär, taevakaar,
suvelaul, lumine maa -
see kõik on me jaoks kunagi loodud.

Refrään:Üks kaunis maa, Eestimaa, on meie hoida see maa,
Tallinna tornides päike ja tuul sõbrad las olla.
Üks kaunis maa, Eestimaa, tänu et siin elada saan,
homsete jaoks istutan puu - ilus neil tulla.

Iga hetk lootust loob,
iga samm rõõmu toob,
kui laul kõlama jääb tüdruku huulil.
Põlluäär, taevakaar,
suvelaul, lumine maa,
me väikene rahvas siin südametukset kord kuulis.

Refrään:Üks kaunis maa...

No kas pole kaunis, äh?

Muide, poes küsitakse plaadi eest 5.99, mp3 kujul alla laadides saab täpselt euro võrra odavamalt :)

Abiks algajale autoostjale vol. 2 - kellad ja viled

Ehk mida ise juurde küsida, kui kohe kaasa ei pakuta, ja millele vastu sõdida, kui kaela määritakse.

Ohutuspakett

Kardetavasti sellest nagunii ei pääse, aga mida paganat ma teen kolme ohukolmnurga, kahe paari tõkiskingade, kahe tulekustuti ja kahe helkurvestiga, millest üks on pealegi minu jaoks liiga väike?

Valuveljed

Jah, näevad uhked välja, aga on mõttetult kallid, õrnad ning talvine soolalobjakas sööb hullusti. Tavaline plekk on igal juhul parem.

Toonitud klaasid

Kui odavalt antakse, tasub kindlasti võtta. Mitte privaatsuse, vaid sisekliima pärast - lageda päikse all seistes on sees oluliselt jahedam, ja sõites ka ei tee lõõsk liiga.

Igasugused kroomitud välisdetailid, mille eest lisaraha küsitakse

No milleks? Kui bling on sinu elu sisu, osta kasvõi mäkaiveri teipi ja tõmba sobivatesse kohtadesse - on ilusam, funktsionaalsem ja, mis peaasi, odavam :)

Nahksisu, puiduimitatsioon ja muu sisebling

Vaata eelmist punkti. Ja nahkistmele pead nagunii katte peale panema, et tagumik naks-naks külge ei jääks.

Käetoed, panpaigad, laekad

Neid tasub võtta niipalju kui rahakott vähegi kannatab. Elu näitab, et kõikvõimalikud autosse mõeldud pisiasjad kipuvad muudkui kogunema, ja parem on needsinatsed võimalikult silma alt ära saada.

Kiirushoidik

Kui tead, et pead pikemaid otsi sõitma, ja odavalt antakse, võta kindlasti - sinu parempoolne tagajalg on sulle selle eest tänulik.

Parkimisabilised

Sõltub silmamõõdust. Minul seda ei ole, nii et lisakindlustus kulub ära. Parkimisandurid on vist uuematel mudelitel pea kõigile külge keeratud, aga suuremagabariidilise tranduleti puhul on kindlasti ka tagurduskaamera igati asjaks. Kui tundub kallis, mõtle sellele, et paari parkimiskõksu omavastutus teenib selle väljamineku ilusti tasa.

Sisseehitatud navi

Iseenesest on muidugi tore navipilti otse keskkonsoolist vaadata, kuid esiteks maksad sa selle lõbu eest umbes kümme korda niipalju kui tavalise laiatarbenavi eest ja teiseks läheb su elu eriti lõbusaks siis, kui üritad kaarte või muid seadeid uuendada.

Esitulede pesur

Kui see baasvarustusega kaasa tuleb, nagu mu vanal Micral, siis maha kruvida muidugi ei tasu. Samas kasutasin seda seitsme aasta jooksul kokku kaks korda, kusjuures kummalgi korral eriliste efektita.

Kliimaseade

Me võime küll ilkuda, et Eestimaa suvi on kolm kuud kehva suusailma, aga fakt on see, et isegi +20 juures köetakse salong ikka parajalt kuumaks. Ja enamik suve on, tänu Allahile, isegi soojem kui +20. Ja ähvardavad, et kliima soojenevat veelgi. Nii et konditsioneer kipub ka meil siin olema juba kohustuslik lisavarustus. Aga maksta selle eest mõnisada tugrikut rohkem, et seesama konditsioneer ka etteantud temperatuuri hoiaks? Nomaitea, maitseasi.

Istmesoojendused

Veider teada, aga paljudel Eestis müüdavatel autodel on need ikka veel lisavarustuse nimekirjas. Kahjuks on see nüüd niisugune koht, kus ei jää üle muud, kui autotootjate ahnusele järele anda - liotoon ja teised möginad ärakülmetunud seljale või radikuliidi ravi sanatooriumis maksavad ikka oluliselt rohkem.

Plokikaanesoojendus

Ei oska kommentaarida, kuna puuduvad kogemused diiselmootoritega, aga ükski mu tuttavatest pole kurtnud, et nende lisasoojenduseta diisel ka kõige krõbedama külmaga käima poleks läinud.

Viimase hetke valimisnõuanne

Tõesti, käes on see hetk, mil igaüks meist peab tegema oma valiku.
Ja erinevalt Riigikogu või kohaliku omavalitsuse valimistest on nüüd kaalul täiesti isiklik ja konkreetne rahakott. Kui ilma poliitikuteta ehk veel kuidagi saab, siis ilma elektrita ei saa tänapäeval enam keegi läbi.

Niisiis, mida teha? Kuidas toimida nii, et oleks õige ja hiljem poleks piinavalt valus?

1. Ära usu nende juttu, kes räägivad, et vahet pole, millise paketi valid, nagunii saad võita või kaotada ainult viis eurot aastas. Rääkijatele endile pole see muidugi isegi mitte kommiraha, aga selles Eestis, kus meie teiega elame, saab viie euro eest täitsa mitu õlut.

2. Vali keda tahad, peaasi, et mitte Eesti Energiat. Meie riiklik elektrimonopol võib küll ajada ilusat PR-juttu, kuid fakt on see, et eratarbijad annavad neile kõigest 5% käibest. Vastavas proportsioonis on ka nende tahtmine sinu tahtmistega arvestada, sinu soovidele vastu tulla ja sulle tõsiselt soodsaid pakkumisi teha.

3. Isegi kui EE peaks sulle väga hea pakkumise tegema, on küsimus põhimõttes - kui senised kliendid lambakarjana nende rüppe jooksevad, koheldaksegi neid kui lambakarja. Koos pügamisega.

4. Kas börsipõhine või fikseeritud hind? Teisel juhul oleksid riskid justkui rohkem maandatud, kuid küsi endalt, KELLE riskid sellega õieti maandatakse? Vihje: need ei ole teps mitte sinu riskid, kulla tarbija.

5. Ära usu hülgemöla, et mida pikemaks ajaks sa hinna fikseerid, seda soodsamaks see sulle kujuneb. Vaata eelmist punkti.

6. Ära, kurat, jää üldteenuse tarbijaks! Vaata kõiki eelnevaid punkte.

7. Don't panic! Maailmalõpp saabub 21-sel, mitte 10ndal ning kui sa miskipärast molutama jää, saad kuu aja pärast uuesti valida.

Kohustuslik postitus teemal "Jälle kooli!"

Hoiatan, tuleb pikk kirjatükk täis irisemist ja hala.

Haridus, teadagi, on teema, milles igaüks, kahtlemata isiklikele kibedatele kogemustele toetudes, on ekspert. Seda minagi. Isiklikud kogemused jäävad küll paarikümne aasta taha, see-eest aga on mul ette näidata ka aastake pedagoogilist staaži ning eksmatiga lõppenud pedagoogiline stuudium. Lisaks on mul ka vastikult hea mälu, mistap panengi kirja, mis minu arust omal ajal valesti läks.

Mäluga seoses - kui palju teie oma kooliajal külgeõpitud tarkusest õige mäletate? Igasugu asjapulgad näivad arvavat, et iga viimast kui silpi ja koma. Millest muidu arvamused stiilis "Lülitame selle või teise olulise teema õppekavasse ja siis on kõik korras".

Nojah.

Eks ta ole samasugune probleemi enda kaelast äralükkamine nagu internetiteenuste või tarkvara kasutustingimused, mida keegi kurat ei loe ega tõsiselt võta. Ehkki võib-olla peaks.

Aga ikkagi - hakkame nüüd mõttes üles lugema fakte, mida me kas 10, 20 või mõnel juhul koguni 40 aastat tagasi koolipingis igavledes ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasime. Miskit muidugi meenub, aga suurema osaga on, Ansipi väljendit kasutades: "Nagu lehm oleks sabaga löönud".

Ehk siis.

Õppekavasid võib koostada nii- ja teistpidi, suurendada ühtede ainete osakaalu ja vähendada teiste oma, lõpptulemus on ikka sama. Seda, mida kool meile tegelikult eluks kaasa annab, ei panda naljalt ühtegi aine- ega õppekavasse kirja.

Õpetajaameti väärtustamisest

Häbi meenutadagi, kuid kunagi, noore ülemusena oli mul veendumus: andis jumal ameti, annab ka sellega kaasaskäiva autoriteedi. Tundub, et samasugust paguni-usku on ka enamus neist hädaldajatest, kes kurdavad, et õpetajal pole autoriteeti ja selle ameti prestiiž on väike.

Huvitav, missugune džinn või isake nimetatud väärtusi neile jagama peaks? Kelle ülesandeks oleks käia suure ninarätikuga ringi ning pühkida lapsevanemate ja nende võsukeste poolt solvatud ja alandatud pedagoogide pisarad? Kes annaks neile väärilise palga ja kirjutaks seadustesse mõnitamisvastased ning automaatse distsipliini kehtestavad pügalad? Äkki ikka saaks kuidagi nii, et õpsid ise ei peaks enese kehtestamiseks ise pingutama, vaid keegi teeks selle raske töö nende eest ära?

Tõsi ta on, et lastega hakkamasaamist, nende tähelepanu võitmist ja neile naha vahele pugemist ülikoolis ei õpetata. Ning õpetajaks pürgiva kontingendi tase on enamasti paraku ka selline, et nad ei oska seda ülikoolilt nõudagi. Need, kellel on jumalast antud pedagoogianne, toimetavad enamasti omaenese tarkusest, ülejäänud aga piirduvad sellega, mida programm ette näeb ning heasüdamlikud ja maailma kurjusest puutumata didaktikutädid neileauditooriumi ees konspekti jaoks dikteerisid. Oi neid nutetud kauneid silmakesi, mis pärast esimest koolipraktikat ja reaalse eluga kokkupuutumist sulle kokkuvõtvas seminaris vastu vaatavad...

Positiivne programm?

Koolitatagu tulevasi õpse mitte auditooriumis, vaid reaalse koolitöö käigus, umbes nagu arstid residentuuri teevad. Eriala jääb nagunii paari aastaga automaatsuseni külge, õpetamisvõtted ning lastega suhtlemine saab tulla aga ainult reaalse tegevuse ja kohese tagasiside käigus. Tuleb küll tiba kallim ja töömahkam, aga tulemus on igal juhul parem ja ühiskonnale lõppkokkuvõttes soodsam.

Ja prestiiži, autoriteedi ning kõrgema palga võitleb igaüks endale ise välja. Kui vaja, paneb selleks kolleegidega seljad kokku. Seda me ju oma lastelegi õpetame, eks?

Õpetamisest üldiselt

Avastan nüüd Ameerika ja väidan, et praegune, juba paar viimast sajandit kehtinud koolikorraldus polegi mõeldud selleks, et kasvatada noortest inimestest targad, laia silmaringiga ja iseseisvalt mõtlevad tulevased kodanikud. Kool pole ülepea mõeldud õpilase kasuks ja hüvanguks, vaid selleks, et talle teatud arusaamad ja reeglid peale suruda ning teha temast standartne, kindlatesse raamidesse mahtuv inimühik.

Ka õpetamisprotsessi ülesehitus lähtub mitte sellest, et oleks hea õppida, vaid et oleks lihtsam ja odavam õpetada. Ei ole nii? Aga millest siis võimalikult suured klassikomplektid, ühetaoline programm nii nohikutele, hüpikutele kui muusikaliste või lingvistiliste kalduvustega tegelastele? Rääkimata meie keerulise, ent samas kompleksse maailma lahutamisest erinevateks, üksteisega praktiliselt seostamata õppeaineteks.

Sel teemal võiks jahuda pikalt, aga läheme nüüd konkreetsete õppeainete juurde.

Matemaatika

Sõimake mind šovinistiks, kuid 90% kaevetest, et mata on liiga raske ja enamikku seal õpitavat tegelikus elus ju kunagi vaja ei lähe, tuli tüdrukute pinkidest. Umbes sama protsent valis üli- või kutsekooli eriala samuti selle järgi, et seal jumala pärast matemaatikaga enam tegemist teha ei tuleks. Mis seal salata, eks ole praeguse humanitaarerialade populaarsuse üks põhjus ka varjatud või suisa avalikus reklaamis: meil ei pea matemaatikat õppima!

Bullshit. Mul näiteks oli ajalugu õppides matemaatikast vägagi palju kasu, seda isegi keelte omandamisel, ning statistilised meetodid andsid ajaloosündmustele uusi ja põnevaid vaatenurki.

Mis aga koolimatemaatikasse puutub, siis tunnis oli enamasti igav. Põhitehted tehti juba lasteaias selgeks, korratabel taoti esimeses klassis pähe ning ülejäänud 10 klassi sisustas rutiinne ülesannete lahendamine. Ja molutamine, sel ajal kui õps aeglasemaid klassikaaslasi arvutama peksis. Huvitavaks läks asi viimases klassis, kui natuke diferentsiaalarvutust nuusutada anti, aga siis lõppes kool kahjuks ära.

Ni et ma ei ole absoluutselt nõus, et matemaatika õpetamist tuleks muuta veelgi lihtsamaks ja tundide arvu vähendada. Selle asemel võiks mata jagada kahte raskuskategooriasse. Esimeses saaks kätte absoluutse elatusmiinimumi, et meie ühiskonnas hakkama saada. Lahendatavad ülesanded võiksid olla näiteks sellised:

"Üksikema Valli ostis poest kaks pakki piima, 52 senti pakk, pool leiba, 57 senti tükk, 250 grammi külmutatud hakkliha, 4,99 eurot kilo, pooleliitrise paki hapukoort (72 senti), ühe röstsaia (64 senti) ja kaks kohukest, 17 senti tükk. Ta maksis kassas 5-eurosega ning sai 38 senti tagasi. Kui arvestada, et poes käis sel päeval 642 inimest, kelle keskmine ostusumma oli 9 eurot ja 73 senti ning neid pügati sama protsendi ulatuses kui Vallit, siis kui palju sel päeval kokku kassas vahelt tehti?"

"Hooldekodu patsient Ludmilla võttis kolmeks kuuks 200 eurot kiirlaenu. Kui laenu intress oli 19% kuus ning viivis 1% päevas, siis millist summat kohtutäitur Ludmillalt kuue kuu pärast nõudma hakkab?"

"Ehitustöölised Pets ja Gunn sõidavad Petsi BMW 325-ga mööda Tartu-Võru-Luhamaa maanteed kiirusega 162 kilomeetrit tunnis. Neid asub jälitama Kanepi konstaabel Suzuki Jimnyl, mis ei võta rohkem välja kui 169 km/h. Kas konstaabel jõuab Petsi rehvid enne sodiks lasta, kui see Sõmerpalu ristis Võrust vastu saadetud patrulli pandud siili otsa sõidab?"

Teine raskuskategooria võiks siis anda ülevaate igasugu huvitavatest võimalustest, mida matemaatika tegelikult annab, nii et jõnglased vähemalt teaksid, mida kõike kokku arvutada annab ja mida ägedat ülikoolis veel juurde õppida saab.

Eesti keel ja kirjandus

Ehk siis see "lihtne" aine, millega tibid mängeldes hakkama saavad. Või noh, eks temaga ju teatav vaev ole kah, aga võrreldes äraneetud matemaatikaga siiski kukepea - mõelda pole midagi, õpid aga reeglid selgeks, loed kohustusliku kirjanduse läbi ja oledki haritud inime valmis. No niipalju ikka külge jääb, et Perekoolis harimatutele tüskraafikutele koht kätte näidata.

Mulle öeldi alles 10. klassis, et keel on loogiline süsteem, mille erinevatel osadel ja reeglitel on kõigil oma mõte ning mis on mõeldud mõistete täpseks edasiandmiseks ja inimmõtete ning -suhete korraldamiseks. Enne seda polnud keegi vaevunud selgitama, milleks kogu see tuupimine hea on ja milleks kogu see reeglteräga. Ausalt öeldes ei mäleta ma igasugu reeglitest suurt midagi, kogu mu keeletaju ja grammatika on puhas mälutrikk - ma lihtsalt TEAN, et ühtesid asju kirjutatakse ja öeldakse nii, teisi aga teistmoodi. Muide, kahtlustan, et enamus meist omandab kõik oma keeled samamoodi - massiivse kuulamise, lugemise ja suhtlemise käigus, mitte grammatikaraamatus näpuga järge ajades.

Ilma kohustusliku kirjanduseta poleks ma olulist osa maailmakirjanduse klassikast ning enamikku eesti kirjandusest tõenäoliselt lahtigi teinud. Või mine tea. Eesti kirjandust vaevalt, see on minu jaoks siiamaani liiga depressiivne, aga häid raamatuid lugesin ikka meelsasti ja omal algatusel. Näiteks "Sõda ja rahu" lugesin koguni mitu korda, paremad palad "Faustist" on siiamaani peas ning "Hüljatutest", ehkki see polnud kohustuslik, närisin end samuti läbi.

Aga kooli kirjandustunnid olid kohati ikka naljakad ka, eriti need kohad, kui meie mõistes põhikooli õpetaja dikteeris meile (vihikusse kirjapanemiseks), mida me ühest või teisest raamatust arvama peaksime. Kahjuks suri Brežnev enne ära, kui tema kirjanduslikud pärlid meile eakohaseks muutunuks, aga muid ajastu kangelasi saime ikka süle ja seljaga. Kusjuures ega need eriti räiged tundunudki, tõenäoliselt seetõttu, et olin lugenud vanaema pööningult leitud Stalini-aegseid lugemikke, millega võrreldes stagnaaegsed olid ikka päris pehmekesed. Aga ega kooliaegsed kirjandustunnid mu lugemisharjumusi eriti ei mõjutanud küll.

Vene keel

Jooksis sisse teisest klassist. Kui Tallinnas ja Põhja-Eestis aitas keelt õppida Soome televisioon, siis meie siin lõunas saime teise keele suhu vennaliku Kesktelevisiooni abiga - midagi muud ju vaadata ei olnud. Nojah, ETV oli kah, aga eks sealgi olnud suuremalt jaolt venekeelsed filmid eestikeelsete subtiitritega. Ja eks väljamaised filmid kinoski olnud venekeelse pealelugemise ja eesti subtiitritega, nii et küll see keel ka külge jäi. Üllataval kombel isegi ilma kolmetäheliste sõnadeta - need tulid hiljem ning kummalisel kombel eesti kõnekeele vahendusel.

Mina küll ei kahetse, et see keel omandatud sai - eks teda ole elus ikka vaja läinud ning ega vene kultuuripärandki nüüd nii kergekaaluline ole. Vene keeles lugeda pole küll väga vaja olnud, aga osad vene filmid on ju täitsa head. Vene multikatest rääkimata.

Ka vene kirjandus, mida meile tundides õpetati, polnud sugugi paha. Kaasaegset (tolleaegses mõistes) staffi nagu ei mäletagi, küll aga topiti kamaluga vene kirjanduse kuldaega, 19. sajandit. Vist tiba Jesseninit ka. Kokkuvõttes igati kena ja valgustav kogemus.

Inglise keel

Tollega läks pahasti. Keskastmes õnnistati meid mitmete eri õpetajatega, kuni üks hüsteerik meile paariks aastaks pidama jäi. Keelt kui sellist hakkasime õppima alles keskkooliastmes, kui saime lõpuks normaalse õpetaja ning süstemaatilise keelekogemuse. Aga ülikooli jõudes oli mu inglise keel ikka päris kehvake, sõnavara oli napp ning praktikat polnud ollagi. Ülikoolis oli erialasest kirjandusest end üsna vaevaline läbi närida ning mingil hetkel, kardan, oli ülikoolis õppima hakatud ning satikanalite pealt vahitud) saksa keel ehk paremgi. Tänapäeva lastel on keskkond sesmõttes ikka oluliselt toetavam, enamus kultuuri ju imporditakse nüüdsel ajal ameerikast.

Bioloogia

Jagunes vist mingil hetkel zooloogiaks ja botaanikaks ja läks siis jälle kokku tagasi.

Kabjaliste ja sõraliste klassifitseerimisest ei mäleta ma suurt midagi, mitokondritest ja risoomidest eriti kah mitte. Igasugu põnevate loomade ja taimede kohta lugesin mujalt raamatutest rohkem.

Geograafia

Millegipärast kahtlustan, et olin õpsist tiba targem. Mis ei ole ühe hilisteismelise jaoks sugugi hea ega mõistlik positsioon. Aga mis ma teha sain, kui mind on eluaeg huvitanud kauged maad ning kes ja kuidas seal kõik elavad.

Aga häid õppefilme ei tea ma siiamaani ringi liikuvat.

Füüsika

Võimsa potentsiaaliga õppeaine, mis kohati oli liiga teoreetiline ja ebapraktiline. Paremaks ei teinud asja ka erinevate vaimsete või sotsiaalsete probleemidega õpetajad, kellest viimane eksemplar nõudis lihtsalt definitsioonide pähetuupimist ja hindas selle järgi, kui täpselt suudeti neid reprodutseerida. Kuna olümpiaadidele oli ju ka vaja kedagi saata, ei olnud sugugi harv juhus, kui rajooniolümpiaadi panid kinni poisid, kellel füüsikas jooksev kaheseis. Mul endal oli liiga hea mälu, nii et kahtesid ma naljalt ei saanud, aga olümpaadidele mind kah ei saadetud. Ju ma siis esitasin liiga palju kiuslikke küsimusi ja tegin tunnis nägusid. Eriti astronoomiatunnis, mida andis sama õpetaja ning mis oli järjekordselt selline aine, mida ma teadsin õpetajast paremini. No ei saa olla ulmefänn, ilma et maailmaruumist, mustadest aukudest ning relatiivsus- ja kvantteooriast midagi külge ei jääks :)

Keemia

Tagantjärgi tuleb tunnistada, et mul oli vist lapsepõlves väga igav. Mille muuga seletada tõika, et ostsin poest konstruktori pealkirjaga "Junõi Himik" (jah, siis müüdi niisuguseid asju, ja isegi kohalikus poes!) ja tegin selle järgi kodus igasugu haisvaid katseid. Seal oli isegi lahjendatud väävel- ja soolhapet, kaaliumpermanganaati, kuivpiiritust ja muud põnevat. Ime, et ma meie elamist maha ei põletanud.

Keemiatundidel polnud iseenesest viga, vähemalt õpetajannat kannatas täiesti vaadata. Aga ma kardan, et mingi väga oluline seos jäi mul puudu, ma ei saa siiamaani päris täpselt aru, kuidas reaktsioonid tasakaalustatakse. Ja orgaaniline keemia on mulle kah natuke liiga abstraktne.

Joonistamine ja joonestamine

Ei olnud mu lemmikained - mu silmamõõt ja ruumitaju pole sellised, mis lubaksid reaalsust täpselt paberile üle kanda. Samas ei saa salata, et mõningast vaeva minuga siiski nähti ning vähemalt joonestamisele sain lõpuks pihta küll. Minust oleks tulnud sugugi mitte halb konstruktor - kui ainult keegi oleks vaevunud seletama, mil moel matemaatika, füüsika ja joonestamine kokku kolksuvad.

Tööõpetus

Üks väheseid aineid, milles omandatud oskusi on KÕIKI ka reaalses elus vaja läinud. Ma ei räägi sellest, et kodus polnud kedagi, kes oleks õpetanud jootekolbi õigetpidi käes hoidma (tinutamisega ei saa ma siiamaani läbi). Puidutreipinki, millest sain kaifilaadse elamuse, poleks keegi nagunii koju muretsenud, igasugustest muudest pinkidest, seadmetest ja ahjudest rääkimata. Ka algklasside käsitöötundides tehtud kudumis- ja heegeldamiskatsetustes pole midagi häbiväärset, see pusimine oli omamoodi täitsa põnev.

Hoopis teine asi olid kõikvõimalikud praktikad, ühiskondlikult kasulik töö, ravimtaimede korjamine ja vanapaberi kogumine ning muu selline teokohustus. Aiatöö oleks ju võinud olla huvitav, kasulik ja üldhariv, aga ega siis keegi meile ju midagi ei seletanud, anti lihtsalt kõblas kätte ja kästi kaevata "aiapostist kuni lõunani".

Kehaline kasvatus

Ma pole vist ainus, kelle eneseliigutamisrõõmu nimetatud õppeaine pikaks ajaks ja põhjalikult maha tappis. No ei olnud minust normatiivide täitjat ega käsu peale teistega samas taktis liigutajat. Kehalisi eeldusi mul ju iseenesest oli, aga mitte jooksmise, kaugushüppe ega jalka jaoks. Kui millalgi kuuendas klassis üks tore teener mind maadlustrenni kutsus, käisin tükk aega hea meelega, sain päris hea akrobaatikaettevalmistuse ning rähklesin kolm korda nädalas kaks tundi järjest nii et nahk märg. Seltskond ja suhtumine olid oluliselt teised, sain aeg-ajalt kiita ja eks endalgi olnud hea meel, kui sai endast 10 kilo raskemal kutil selja prügiseks teha. Kui treener poleks TSIK-i üle läinud ja trenniskäimine katki jäänud, oleksin tõenäoliselt praegu hoopis paremas füüsilises vormis.

Eks kehalise tunnis saanud kah vahel liigutamisrõõmu kätte, aga seda pigem kooliprogrammi kiuste. Mäletan, et ühes talvises tunnis, kui vähem rahvast ja keegi selga ei sõitnud, leidsin enda jaoks õige suusatamisnõksu, sõita oli kerge ja lõbus ning ma kohe ootasin järgmist tundi. Aga siis tuli jälle sõit aja peale, mina muidugi lootusetult viimane ja kogu rõõm jälle läinud.

No ei tule kõigist meist sportlasi, ei tule. Ja kõik ei jookse 100 meetrit vähem kui 20 sekundiga, ei viska palli 40 meetri kaugusele ega hüppa üle kitse. Aga kui igaüks meist liigutab ennast regulaarselt ja hea meelega, tähendaks see ju tervemaid ja õnnelikumaid inimesi, väiksemat kulu haigekassale ja paremat ühiskonda.

Ajalugu ja ühiskonnaõpetus

Ja perekonnaõpetus ka - seda andis meile üks papi, kes põhiliselt rääkis anekdoote. Ja ega seal peale anekdootide eriti midagi kõrva taha panna olnudki.

Inimese- ega kodanikuõpetust tol ajal mõistagi ei olnud, oli kummalise nimega aine - nõukogude riigi ja õiguse alused. Iseenesest pole üldse paha mõte peamised seadused ja nende rikkumise eest väänatavad karistused jõnglastele selgeks teha - paljud meist ikka siis kriminaalkoodeksi või liikluseeskirjaga enne kokku puutusid, kui kamm reaalselt turjas. Ega see ei olnud mingi abstraktne uina-muina, mida praegu inimeseõpetuse sildi all koolis antakse - ikka konkreetsed näited reaalsest elust koos määratud karistustega.

Ajalugu ise läks muidugi ajastu nahka, aga eks mingeid fakte ikka läbi tilkunud ka. Kuid eks ta kipub siiamaani olema pigem aastaarvude ja valitsejate loetelu, mind aga huvitas pigem, kuidas inimesed tol ajal elasid, mida sõid-jõid ja kus magasid ning miks nad tegid just selliseid töllakusi, nagu nad ajalooliselt tegid. Aga seda, nagu ma aru saan, ei õpetata eriti ka praegusel ajal.

Muusika

Lateaias olin kõva laulumees, kooliajal jäi see aga kuidagi soiku. Ega see, mida tunnis laulma pandi, ju kole olnud, praegugi hea lapsele unelauluks laulda. Ja naljapärast sai isegi tolleagse N. Liidu ning ENSV hümnid selgeks õpitud. Internatsionaali küll mitte, see soga lihtsalt ei jäänud meelde. Muusukaajalugu ei jooksnud kah müüda külgi maha, aga noodilugemisega piinamine jäeti just selles kohas katki, kui asjale oleks hakanud pihta saama.

Koolikorraldus

Oi ma vihkasin seda kella kaheksast kooli algust! Ja et veidi varasemat koolijõudmist karistati sunnitud garderoobisistumisega - enne ei lastud üles klassidesse, kui kell 8 sai. Ja et kooli tuli siseneda tagauksest - tagantjärgi ei saagi täpselt aru, millistel kaalutlustel.

Ma kipun kellaegu liiga tõsiselt võtma, nii et kaks asja olid pidevaks stressiallikaks - ümberriietumine enne ja pärast kehalise tundi ning söögivahetund. Viimane tähendas seda, et kuni 12 klassikomplekti pidi end 10 minuti jooksul kitsukesest sööklauksest sisse litsuma (uksel oli veel söögitalongi kontroll!), kiiresti kõhu täis helpima, nõud ära viima ja järgmisse tundi jõudma. Söömise ajal tuli veel mõistagi naabrit togida, magustoitu varastada ja seltsielu elada ka. Sestsaadik on mul söömishäire - söön kiiresti ja seetõttu liiga palju.

Iseenesest oli hea, et korrapidaja-õpetaja sügelevate näppudega jõnglastel vahetunni ajal silma peal hoidis. Hullem oli aga see, et enamasti sundis ta meid kitsukeses koridoris ringiratast jalutama, ja see oli nõme.

Koolivormi ja pioneerikaelaräti teema ei ole praegusel ajal enam aktuaalne, aga vahetsjalatsitega oli pidevalt mingi kamm. Aru ma ei saanud, mispärast - nagunii sunniti õpilasi nii klasside kui koridoride põrandaid pesema.

Ma natuke kahtlen, kas klassideks jagamine on see kõige mõistlikum viis noori inimesi ühise nimetaja alla koondada, pealegi on Jõgeva koolidel annet miksida samasse klassi kokku võimalikult ebasobiv iseloomude kombinatsioon. Aga vaieldamatult peab inimesel koolis olema keegi, kes tema käekäigul personaalselt silma peal hoiab ning igasuguste õppetööd otseselt mittepuudutavate korralduslike küsimustega tegeleb.

Personaalset Õpetajat on vist palju tahta...

Abistame diktatuuri all ägavaid tallinlasi!

Kallid Linna elanikud!
Olen pisarateni liigutatud teie raskest elust Etkari kohutava diktatuuri all ning tunnen südamest kaasa kõigile, kelle maailm ja elatusallikad pärast ühistranspordiradade mahajoonistamist kokku varisesid.
Aga ärge muretsege, vaba maailm pole teid teps mitte unustanud. Me siin juba vaikselt valmistame ette vaatlusmissiooni ja humanitaarabikolonne ning kaalume tõsiselt lennukeelutsooni jõustamist.
Pidage veel natuke aega vastu! Abi on peagi teel!
Muide, Kroku, värsket mustsõsrtamoosi saab ikka ka ;)

Kuidas avada veinipudelit ilma punnivinnata

Imeline!

Doktor Baarmäni soovitused jõuluaja üleelamiseks

Olgem ausad, kui sa ei ole just sellises vanusest või vaimses seisundis, mis lubab sul siiralt uskuda Jõuluvana või Jeebust, on jõuluaeg ikka paras pain in ass tüütus. Aga pole hullu - kui järgid alltoodud lihtsaid, ent praktilisi nõuandeid, võid kriitilisest ajast suhteliselt puutumata vaimse tervise ning rahakotiga välja tulla.
Niisiis:

1. Kuuluta end õigeusklikuks. Kui meeldima ei hakanud, võid ju paari päeva pärast end luterlaseks tagasi möllida.

2. Veel parem, kuuluta end fundamentalistiks ja teata, et nii suurel pühal tuleb anduda vagadele mõtisklustele. Lisaboonusena vabastatakse sind ehk ka kodustest töödest ja muudest lisakohustustest.

3. Sihuke kuusk ajab täiesti asja ära:

4. Selline kuusk aga on ületamatu:

5. Parim kink on raamat:

6. Kui kingid komme, on võimalus, et eelmise aasta kingitus on veel alles, üsna väike.

7. Kui pead pühade ajal tööl olema, võta seda kui puhkust: erilisi pingutusi sinult ei nõuta ja eks ülemusedki ole ammu uttu tõmmanud.

8. Lonely this Christmas?

9. Ei aidanud? Tahaks ikka seltskonda? Hangi endale p. 4, ei siis külalisedki tulemata jää.

10. Tüütud sugulased trügivad külla? Vaata p. 2. Usutavuse huvides võiks 24/7 Sõnajalgade uut plaati käiata, ehkki poolest tunnist peaks kah piisama. Ega sa isegi rohkem välja ei kannataks :)

11. Ära söögiga liialda. Pa meeles, et kaloreid saab ka sisse JUUA.

12. Ära, kurat, näpi lapse komme ja piparkooke! Vaata p. 11!

13. Kui oled mõne organiseerunud kristliku konfessiooni liige, tuleb sul leida väga hea põhjendus, et ennast mitte kirikusse vedada - sünnipäevalaps ilmselt solvub, kui sa talle külla ei lähe ja korjanduskarpi seisusekohast summat ei poeta. Äärmisel juhul vaata p. 1.

14. Ära raiska ilusat jõuluõhtut teleka taga! Vaata p. 8.

15. Kui teile peaks laekuma jõuluvana ning ühtki salmi meelde ei tule, kasuta partisanitaktikat. Kaua sul vait olla nagunii ei lasta - jõuluvanal on küll tunnitaks, aga ka tükitöö, ning järgmised kunded juba ootavad.

16. Mis saab olla kaunim kui seks jõuluajal! Kuid ärgem unustagem, mis tähtpäevaga tegemist, nii et ainult misjonäripoos! Igasugu perverssused unustage parem ära. Tagavaravariandina vaata p. 8.

17. Ulakad tüdrukud kipuvad rohkem ja kallimaid kingitusi saama ;)

18. Igasugu pipstükkide ja maskarpoonede asemel varu parem hapukurki ja keefiri - need on su sõbrad ka järgmisel ommikul.

19. Raha põle? Vaata p. 3 ja p. 11.

20. Kasuta iga ettekäänet söömiseks, magamiseks ning kodunt nina mitte välja toppimiseks. Vaata punkte 2, 4, 8 ja 16.

21.  Kui sa peaksid spetsiaalselt jõulude puhul kuskile kaugemale reisima, siis minu kaastunne. Aga tee see, hambad ristis, lõpuni - järgmine aasta oled targem ega roni, kuhu pole vaja.

22. Igasugu muude häirivate asjaolude puhul vaata p. 11.

Ja nii lihtne see ongi! :)

Kui kellelgi on täiendavaid/täpsustavaid küsimusi, vastan hea meelega siin kommentaariumis.