Surnud portaal elab iseiseisvat elu

Sõber Kaido teada töötab pankrottiläinud kalev.ee uudisteportaalis kaks inimest, kellest üks on väikelapsega kodus ja teine vist ka äsja sünnitanud. Ruume toimetusel enam pole, küll aga on kuhugi nurka tööle unustatud üks server, mis siis korjab võrgust pressiteateid, toimetab need ja paiskab võrku tagasi.

Tundub, et mingi ettekujutus maailma asjadest hakkab isegi robotil tekkima. Igatahes on eneseteadvust avastav masin hakanud täna juba isegi Keskerakonda kritiseerima :)

Pakendamiskunst

Vasakul: Kanaadast tellitud jubin.

Paremal: jubina pakendamiseks kasutatud ümbrik.

Ei, midagi rohkemat ümbrikus ei olnud. Peale mullikile.

Paberipuud neil seal vist veel jagub.

Hügieeninõu

Ärge kunagi, ma ütlen MITTE KUNAGI ostke ühtki Sony vidinat, mis tahab teie arvutisse mistahes softi installida!

Ei, nende raua kohta ma paha sõna ei ütle, see töötab täpselt ja korralikult ning peab kaua vastu. Aga softi koha pealt on neil küll konstantne ikaldus. Kurat teab, mida nad seal nende arendusosakonnas suitsetavad.

On meil töö juures üks Sony kaamera. Ilma kaasapandud softita töötab korralikult, teeb ilusat pilti ja kui vaja, siis võib ilma lisavalguseta töötada ka peaaegu täielikus pimeduses. Aga millegipärast tekkis mu peakolusse loll mõte kasutada nimetatud riista ka veebikaamerana. Kuna opsüsteem pilti näitavat kaamerat ära tunda ei tahtnud, arvasin kergemeelselt, et äkki oleks vähemalt kaasapandud draiveritest abi, ja pistsin nende äraneetud plaadi oma arvutisse.

Draivereid sai paigaldada ainult ühes paketis kogu softiga. Midagi mõtlemata lasin installeri käima. Poole tunni pärast oli soft mu arvutis. Olla sai ta seal vaid paar tundi, aga kurja jõudis teha palju.

Pärast paigaldusjärgset restarti (no milleks see veel?!?) märkasin üllatusega, et masinasse oli juurde siginenud veel üks, kusjuures peidetud kasutaja. Hilisemal uurimisel osutus see asp.net-i virtuaalmasinaks. Sellise allüürniku lisandumisest mind hoiatada ei pidanud Sonny keenjusmehaanikud mõistagi vajalikuks.

Lisandusi oli muidugi veel. Peale võimalike rootkittide topiti mu masinasse veel üks resistentne softijupp, mille ainus funktsioon oli jälgida, ega mõni Sony seade juhuslikult arvuti külge ole ühendatud. Justkui ma seda ise ei märkaks, onju. Lisaks taheti masinasse vägisi suruda Roxio ÜLIsaasta plaadikõrvetusprogrammi ning muidugi kohustuslikku Adobe Readerit. Arvasin, et sain kummalegi käe ette pandud, kuid paraku vaid pooleldi, nagu hiljem selgus. Nimelt oli nende hädakõrvetaja mingil viisil mu enda plaadikirjutusproge draiverid pekki keeranud, nii et mul tuli kaks DVD-toorikut maha kanda.

Kokkuvõttes muutus arvuti sigaaeglaseks ning selle puhastamisele kulus hulga rohkem aega kui tollele mõtlematule installile.

Kas ma pean siinkohal veel lisama, et loodetud veebikaamera funktsionaalsust ei õnnestunudki kätte saada? Kui tahtsin manuaalist vaadata, kas see on üldse võimalik, ja plaadil vastavat nuppu klõpsisin, siis manuaali avamise asemel installiti see mulle desktopile...

Ma ei taha üldistada, aga niipalju, kui mul Sony märgi all välja lastud softiga kokkupuudet on olnud, on see ALATI vähemalt sama vastikult käitunud.

Bitchburg

Jaa, selline linn on Meerikamaal olemas ja seal mängitakse isegi jäähokit!
Ma hommikupudru kõrvale spordiuudiseid kuulates sain teada.
Terveks päevaks kohe tuju hea :)

Aidakem naistekliinikut!

Netiavarustest laekus selline abipalve:

Tere kõigile,

kirjutan täiesti veidrast asjast, mis on aga tõsi.

Nimelt, Tartu Ülikooli kliinikumi Naistekliinikut tabas surutise laine täiesti alatult. Läinud nädalavahetusel varastati nende viljatusraviga tegelevast osakonnast ära kõik pornoajakirjad ning neil pole raha uusi osta.

Seetõttu palutakse annetada pornograafilise sisuga ajakirju.

Ajakirju võib viia Anu Sikuti kätte Puusepa tn 8 Naistekliinikusse või siis tuua Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi rakubioloogia õppetooli (Riia 23 uus korpus, I korrus, ruum 127) doktorant Signe Värvi (siki@ut.ee) kätte.

Parema tuleviku nimel,

Helle-Viivi Tolk

hvtolk@gmail.com

No kuidas sa jätad kolleegid abita, eksole.
Saati et netist saab ju nüüdsel aal porri ka täiesti tasuta ;)
Nii et miks mitte oma vanad paberkandjad õilsa ürituse nimel ära annetada?

Lambakunst

Jaa - kui traditsiooniline põllumajandus enam ära ei toida, tuleb pudulojustel perfoomänsiartistideks hakata:

Unustatud tähtpäev

Mitte et mul midagi ühe teatud persooni ristilöömise, veel vähem selle tähistamise vastu oleks, kuid sellegipoolest teeb vähe nukraks, et samal ajal kui iga viimanegi meediakanal näitab pappe õhinal oma ülemuse ja peamise tööandja kannatusi ja surma kirjeldamas, mainiti esimese inimese kosmoselendu vist ainult ühes Aktuaalse Kaamera uudisnupukeses.

Veider mõeldagi, et nüüd juba pool sajandit tagasi oli tung kosmosesse tõeline Suur Unistus. Laika ja Gagarini üleslennutamise järel jõuti praktiliselt kohe Kuule, no ja siis olid muidugi Veenus, Marss ja naabergalaktikad põhimõtteliselt ühe hüppe kaugusel.

Huvitav, miks see Suur Unistus ära suri?

Nüüd, pool sajandit hiljem, oleme pea sama kaugel, ainult Maa-lähedasel orbiidil tiirleb võrreldamatult suurem hulk prügi kui enne. Veel sel ajal, kui mina väike olin, tahtis nii mõnigi poiss kosmonaudiks saada, nüüdsel aal aga on enseteostuse tipp osalemine mõnes tõsieluseriaalis :(

Ma ise ei mäleta, et oleksin kosmonaudikarjäärile tõsiselt mõelnud, kuid tähtede vahel ringikimamine kui selline oli minugi jaoks ääretult põnev. Ja minu meelest räägiti maailmaruumist ja muust seesugusest tol ajal suhteliselt rohkem kui praegu. Isegi raadio järjejutuajal loeti nii mõnigi kord ette jummala põnevaid ulmekaid, Mirabilia sarjas trükiti haljast klassikat, täiesti sürridest vene (aga ka Eesti-Poola) ulmefilmidest rääkimata.

Oijah. Omal ajal oli linnaraamatukogu ulmeriiuli sisu mul muidugi peas, nüüd aga on ülisõbralikud raamatukogutädid isegi loobunud mulle uudisteoseid välja pakkumast. Ühest küljest ilmub neid muidugi patuselt harva, teisest küljest aga tõlgitakse-trükitakse ulme nime all nüüd igasugu saasta. Antagu vanakooli mehele andeks - ma lihtsalt keeldun igasugu fantasyt ja horrorit ulmeks pidamast. Ma vist suren ka taipamata, mida ühist on vanal heal teadusulmel mingisuguste õudukate või napilt riietatud mõõgakangelastega :(
Aga "French ja Koulu"?, küsite nüüd. Minu jaoks kvalifitseerub see igati - etnograafia on nimelt ka teadus ning rahvusromantiliste klišeede väljanaermine ei saa sündida tühjalt kohalt.

Mida ma oma virinaga öelda tahan?
Tänased uudiseprioriteedid näitavad minu arust, et inimkond kui selline on unustamas oma Suuri ja Väikesi Unistusi ning langenud aiva sügavamale vaimupimedusse, hedonismi ning iseenese naba imetlemisse.

Jah, tee tähtede poole, nagu iga ulmefänn teab, saab kulgeda ainult läbi raskuste. A kus see kirjas on, et inimlooma elu peab kerge olema? Suured eesmärgid nõuavadki suuri pingutusi, aga kontimööda on need kellele? Õige, suurtele inimestele :)

Nüüd te arvate, et doktor Baarmäni arvates on need, kes veeretavad oma päevi surma poole 12 tundi päevas telekat vaadates, ennast pildituks juues ja pemmi kumme vilistades ning kvaliteetsest hiina plastmassist nipsasjakesi kokku ostes, mõttetud jobud, kel pole kõrgetest ideaalidest aimugi ning kellest ei saa kunagi inimesi, isegi mitte väikese tähega? Siinkohal te, head sõbrad, küll eksite. Mina arvan nimelt, et isegi poliitikute hulgas on korralikke inimesi ning et ka elu mõttetute pisiasjade oravarattase sattunud indiviid võib end kätte võtta, SMS-laenud tagasi maksta, õhtukooli ära lõpetada, Novaluxist traatriivi asemel teleskoobi osta ning pärast aastatepikkust pingsat tööd (ja vahelduseks ka naabri-Malle riietumisprotsessi detailide kaardistamist) ka omanimelise tähtkuju avastada ;)

Ikka parem kui 200-ruutmeetrine krunt ja küprokmaja, mille su pärijad nagunii kruvihaaval laiali kannavad, onju?

Ja nii nad välja suridki

Tiit Hennoste laulab Postimehes reekviemi paberajakirjandusele, laiemas mõttes aga kogu ajakirjandusele sellisena, nagu me teda (seni veel) tunneme. Seepeale tahaks tsiteerida üht teist õhumüüjat, Goldratti - "Suurepärane, kuid mitte piisav".

Hennoste on muidugi elav klassik ning tunneb tõepoolest peensusteni, mismoodi kirjutada häid, tasakaalustatud ja väärtuslikke uudiseid. Kuid mis mind on alati häirinud - Hennoste puhul vähem, tema kolleegi Pulleritsu puhul rohkem - härrased näivad arvavat, et ajakirjandus koosnebki ainult uudistest, kommenteerimine või, hoidku jumal, isikliku seisukoha omamine pole ühele õigeusklikule leheneerile enam hoopiski seisusekohane ja viib ta vältimatule patuteele.

Erilise kummastusega lugesin lõiku, kus Hennoste kurdab ajakirjanduse žanririkkuse väljasuremise üle. Sedepeale tahtnuks kohe kõva häälega karjuda: aga seltsimehed, mitu reporterit te kõigi nende aastate jooksul siis välja olete koolitanud? Ja kui olete, siis mille kuradi pärast ma nende tööd lehti lugedes ei märka? Või panevad teie endi väljakoolitatud toimetajad sihukesele mitteortodokssele sigatsemisele juba eos käe ette?

Huvi pärast viskasin pilgu ka materjalidele, mille järgi tänapäeva Alma Materis verinoori kirjatsurasid stantsitakse. Mnjah. Kui ma õigesti aru saan, siis uuemal ajal on kasutusele võetud vaid kaks õpikut: Hennoste enda "Uudise käsiraamat" ja Pulleritsu "Ajakirjanduse põhižanrid", neile lisaks kaks õppevahendit, "Uudise töövihik" ja "Uudis. Olemuslugu. Juhtkiri: õppevahend ajakirjanikele" ning gümnasistidele mõeldud "Meediaõpetus". Juhan Peegli "Reporteri käsiraamat" on pärit aastast 1971, Rein Siku "Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit, ehk, Kuidas kirjutada head reportaaži" on... Noh, eks me kõik ole kunagise tippajakirjaniku veel mitte tippu jõundnud järeltulija kirjatükke ka lehest lugenud.

No mida me sellelt baasilt siis tahame? Et Hennoste kasvandikud suudaksid netistumise väljakutsetele paindlikult reageerida? Et Pulleritsu jüngrid suudaksid oma lugudesse panna seda, mille lugemiseks tellijad järjekorda võtavad - oma hinge või siis vähemalt omapärast vaatenurka? Et kogu see kamp suudaks sünteesida uusi žanreid, teha lugejaga sümbioosis uut ajakirjandust?

Nii nad välja suridki.

Kurp.

Doktor Baarmäni positiivne programm? Olemas, aga sellest mõni teine kord :)

Aga seda tahaks küll näha, kuda netti maksustama hakatakse.

Ignorantsusstatistika

Huvi pärast lõin kokku, kui paljud selles artiklis äratrükitud kuulsatest nimedest mulle midagi ütlevad.

25 nime ei öelnud mulle midagi.
21 persoonist olin kuulnud ja heal juhul suutsin isegi meenutada, millega nad tegelevad, kuid nime ja nägu kokku viia ei suudaks. Selguse huvides olgu öeldud, et mul esineb peamiselt nägemismälu.
28 tükki suudaksin ilmselt ära tunda, kui nad mulle tänaval vastu tuleksid (ja Eesti oludes tõenäoliselt varem või hiljem tulevad ka).

Nagu ei oskagi oma seltskonnakroonika-alase ignorantsuse üle eriti masenduda :)

Küll aga tasub rõõmustada asjaolu üle, et nii mõnelgi seltskonnastaaril, kes tüütu kärbsena pidevalt ni trüki- kui elektroonilises meedias piniseb, pole enam ühtki saladust - äkki on lootust, et nad ühel hetkel kaovadki orbiidilt? Aga looda sa...

Teine sammas - tulevane pensionär kaotab igal juhul

No mis teha, riigil on näpud põhjas ja teise samba sissemaksete seismapanek samahästi kui otsustatud. Kuna ma ise liitusin teise sambaga veel sel perioodil, mil ma peenikest kirja väga hoolega ei lugenud, siis vaadakem nüüd takkajärgi, mida selline lüke mulle kaasa toob.

Teise samba loogika on reklaamjutu järgi muidugi ilus: mina maksan 2%, riik paneb 4% veel lisaks ja mõnekümne aasta pärast võin asuda muretut vanaduspõlve nautima.

Väga kõvasti ei reklaamita aga asjaolu, et seda 4% ei võeta mitte abstraktsest riigikassast, vaid täiesti konkreetselt minu töötasu pealt makstavast sotsiaalmaksust. Ja kuna mu sissetulekust pudeneb ühiskassasse tavapärase 20% asemel vaid närused 16%, siis lubab seesama riik mulle edaspidi sellevõrra vähem esimese samba raames pinssi köhida. Halleluuja.

Aga läheme edasi. Kohe, kui see 2+4 protsenti pensionifondi jooksvale arvele laekub, ostetakse nende eest fondiosakuid. Konkreetselt minu fond kasseerib selle eest 1 % tehingu summast. Kui ma tingimustest õieti aru saan, korjatakse ka fondiosakute tagasi rahaks vahetamise puhul 1 %...

Kuid see, nagu öeldakse Teleturus, pole veel kõik. Nimelt on fondivalitsejal täiesti seaduslik õigus korjata endale igal aastal valitsemistasuks kuni 2% kogu fondi väärtusest. Okei, minu pinsiraha haldava fondi valitseja küsib suuremeelselt vaid 1,5 prossa, kuid sellegipoolest kukub talle näituseks sel aastal umbes 51 miljonit. Ja seda ka siis, kui sissemaksed peaks seisma pandama. Ja seda hoolimata fondi varade väärtuse 30%-lisest kahanemisest tema targa juhtimise all...

Kokkuvõtvat moraali ei viitsigi seepeale enam siia lõppu panna.