Pühapäev, 30. august 2009

Inseneeria

Lõik vastremonditud Kopli tänavast. Kõnnid (või sõidad rattaga või rulluisutad) rahulikult ja sirgjoones ning ühtäkki katkeb asfaldiriba nagu noaga lõigatult:

300820091054

Mis sest, et ka teisel pool tänavat jätkub kõnnitee samas sihis, tarkade tee-ehitajate meelest aga peaks edasi pääsema hoopis sellise jõnksu kaudu:

300820091055

Keniaalne.

Tahaks näha, mitu rohuliblet sellel nn haljasalaribal ellu suudab jääda.

Ma sellise liikluskorralduse välja haudunud konstruktori vaimseid võimeid ega muid iseloomuomadusi siinkohal parem lahkama ei hakka, küll aga oleks mul tagasihoidlik soov, et ta endaprojekteeritud trajektoori vähemalt kuu aega iga päev kaks korda ise kasutaks. Jalgsi (veel parem rattaga), ausalt ja lõikamata.

Ei ole ju palju tahetud?

Edit: Andra ütleb, et sellist kiusamist nimetatakse liikluse rahustamiseks. Mina täheldasin enda juures teatavat rahunemist küll alles pärast seda, kui umbes kilomeeter hiljem täislaotud kilekotiga Säästukast välja taarusin.

Neljapäev, 27. august 2009

Monitoripohmakas

...on üks kole asi.

Eriti kui oled rõõmsalt tellinud 24-tollise molu, selle pidulikult arvutile külge pannud ja keeranud reso maksimaalse 1920x1080 peale. Nautinud nii umbes viis minutit HIIGELsuurt tööpinda. Kuskil kümnenda minuti paiku tunned, et miskit on valesti. Viieteistkümnendal minutil avastad kerge väreluse rakendusakende menüükohtadel ja peenemas šriftis pealkirjadel.

No ma proovisin ikka nii üht- kui teistpidi, kruttisin seadeid, proovisin erinevaid resosid. Ikka väreles. Mõtlesin, et äkki peaks laskma pillil üles soojeneda. Tutkit.

Õhtuks olin merehaige. Peanahk oli kuum, silmad ninaotsale kokku jooksnud, koordinatsioon nagu pärast kaheteistkümnendat õlut.

Verd tilkuva südamega jagasin monitori kollektiivile ning jäin järgmist eksemplari ootama (tegelt tellisime kaks tükki, aga toodi ainult üks. Pärast umbes tööpäevapikkust peksmist tunnistas müüja üles, et vist oli teine monitor laost otsa saanud, aga no milleks klienti seokste pisiasjadega häirida). Kollektiiv, kusjuures, nautis ilusat ja ilma vibrata pilti ning oli sigarahul.

Eksemplar kahega jätkus rõõmu täpselt viis minutit kauemaks. Seepeale hakkasin videokaardi draivereid kahtlustama ja buutisin linuxisse. Nagu sellest midagi kasu oleks olnud - alles pärast sisselogimist tuli meelde, et Ubuntu all on teise ekraani konfimine umbes sama viljakas tegevus nagu sõelaga veekandmine, pealegi kasutatakse seal väidetavalt samu nvidia draivereid mis windowsi allgi (ärge minu käest küsige, miks ja kuidas). Igatahes näidati mulle selle ekraanilahmaka ülemises vasakus servas umbes sama suurt lapikest desktoppi nagu läpaka endagi ekraanil, kusjuures tuunimisel polnuks mõtet - ka see pilt väreles.

Hakkasin väreleva pildi tekitajana kahtlustama tugevat elektri- või magnetvälja ning ühtlasi endale mõttes ka fooliumist mütsikest ning aluspesu disainima. Lõpuks otsustasin siiski, et mu Delli videokaart on füüsiliselt pekkis, seda enam, et meie raamatupidaja sama mudeli Dell kuvas tolle monitori ekraanile täiesti laitmatu pildi. Huvitaval kombel ei sega nimetet defekt mu Delli tootamast koos vana 19-tollise monitoriga, mille uue, 24-tollise displei õnnelikust omanikust kolleeg oma vanadest varudest mulle annetas. Tämit.

Muide, kas keegi teab, miks eeldavad Windows ja/või nvidia vaikimisi, et läpakas PEAB asuma vasakut ning lisaekraan KINDLASTI paremat kätt? Oi ma jändasin seadetega, enne kui kasvõi hiire kahe ekraani vahel õiges suunas liikuma sain (hästi veider, kui akna lohistamiseks paremat kätt asuvasse aknasse pead seda hoopis vasemale vedama). Selle sain kah arvutile kuidagi selgeks tehtud, et Start menüü asub siiski läpakas, mitte vasakut kätt paikneval lisaekraanil. Aga millegipärast üritab ta, rajakas, desktopil asuvaid ikoone kangekaelselt ikkagi lisaekraanile lükkida. Ja vähe sellest - kui arvutit käima pannes monitor juba küljes juhtub olema, peetakse seda põhiekraaniks, millel küll pilti ei näidata, aga kus sa pead täiesti pimesi valima kasutaja ning toksima sisse parooli :s

Eriti tore oli siis, kui mu ToDo list miskipärast lisaekraanile sattus ning jäi sinna ka siis, kui arvuti ilma selleta käima tõmbasin. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, et komandeeringupäeval oma põhiülesanded ära unustada, aga teab äkki keegi, kuidas põhiaknalt plehkupannud rakendusaknaid sinna tagasi tuua, kui seesinane lisamonitor hoopis 180 kilti eemal asub?

Teisipäev, 11. august 2009

Vennasrahvaste heliloomingut

Sõidad, raadiost lastakse laulu. Kuulad paar takti, kuulad veel ja siis karjud kõva häälega: "Kurat, see on ju hea!" (kes su kisa seal autos keset tühja maanteed ikka kuuleb, eksole).

Otse loomulikult tekib koju jõudes tahtmine teada saada, mis laul see oli, kes kurat seda laulis ja äkki on ta veel millegi tähelepanuväärsega maha saanud. Mind, paraku, ei viinud see tahtmine eriti kusagile. Esineja ega laulu nime saates muidugi ei öeldud ning tekstis sisalduvate märksõnade peale ei osanud Google midagi sarnast välja otsida. Ega mu tšehhi keel muidugi teab mis ladus ei ole ka :)

Täna läksin lõpuks radikaalseks. Tirisin tolle saate podcasti alla ning lõikasin mp3DirectCut'i nimelise programmiga vajaliku jupi välja. Helifailide äratundmise teenuseid on internetis tükki mitu, kuid igaks juhuks söötsin saadud minutise helindi vanale heale Winampile korraks ette.

Ära tundis, sinder!

Lasen teile ka:


Citová investice - Daniel Landa

Kiire ringilappamine tekitas mulje, et Daniel Landa pole päriselt minu maitse. Seevastu laulu autorid, Hapka ja Horáček näivad olevat suht viimasepeal taadid:



Nojah, see tibi seal ei olnud muidugi mitte Horáček.

Kas ma olen siin blogis juba öelnud, et mulle jubedalt meeldib, kui lauldakse ka mõnes muus kui inglise keeles? :)

Pühapäev, 2. august 2009

Kontrollitatagu mind!


No mis saab mul selle vastu olla, kui usinad keeleinimesed on vabatahtlikult valmis lodeva keelekasutuse ning keelenormile mittevastava väljenduslaadi välja juurima muuhulgas ka käesolevast blogist :)

Tõtt-öelda teevad siin kabinetis lokkav tüsgraafia ning ohtrad komavead mulle juba pikka aega muret. Olemasolevad faktivead, eetika ja moraali puudumisest rääkimata, võin ma ju kuidagi veel alla neelata, aga emakeel, saate aru, on igatahes püha! See on lihtsalt õudne, milline ortograafiline minnalaskmine siin lokkab! Rsk, ma lähen selle peale nii närvi praegalt! Oih, nüüd sain küll obstsöönsusega hakkama... Palun väga vabandust!

Ühesõnaga - on tõesti päramine aeg, et keegi mu korrektse keelekasutuse eest võitlema hakkaks :)