Teisipäev, 30. märts 2010

Pööfikt dei

Hommikul lasti suhtkoht kaua magada. Kooki anti ka. Pealeselle sain sünnipäevaks uued rattakindad, mida oli muidugi kohe vaja proovima minna.
Teate küll, kuids see käib, kui pole end kaua põhjalikult liigutanud - alguses on energiat nii et tapab, sestap keerasin oma tavalisele Kuremaa-Laiuse ringile. Iseenesest on see sihuke laisa inimese marsruut - küll paarkümmend kilomeetrit, kuid ainult üks järsk tõus ning enamus teed allamäge.
Asfalt oli ilus kuiv, tuulekindel fliis hoidis selja sooja, villased sokid paniin ka jalga ning uued kindad olid ülesannete kõrgusel.
Kuremaa järv nägi välja niisugune:
 Napilt kahe-kolme kuu pärast on sama paik kubinal supelsaksu täis.
Tavaliselt teen mäe otsas veski parkimisplatsil väikse peatuse ja puhkan jalga. Seekord jätsin vahele:
 Näib, et seal pole talv otsa keegi käinud.
Mäe otsas metsa sees, umbes seal, kus terviseradade teeots ära keerab, on kohalik külmapoolus - isegi sügaval südasuvel on seal tõsiselt külm. Ega sealt praegugi jää päriselt ära polnud sulanud, kuid kõige külmem oli siiski lõik sood Laiuse mäe jalamil. Päriselt üles ma enne ei soojenenudki, kui kodus sooja duši alla sain.
Aga muidu oli väga hea päev. Aitäh teile kõigile, kes te õnne soovisite :)

Reede, 19. märts 2010

Allikakaitsest

Ei viitsi kohtulahendites tuhlata, kuid olen olnud üks väheseid, kui mitte isegi ainus leheneeger Eestis, kes on tõepoolest ka allika paljastamise eesmärgil kohtusse kaevatud. Tagantjärgi võib öelda, et tegemist oli nii minu kui kaebaja poolse tööõnnetusega - ma oleks talle heameelega tolle lollaka lobiseja kenasti teipi pakituna üle andnud, sest kahtlustasin, ja nagu hiljem selgus, õigusega, et too ajas mulle süüdimatult pada. Samas ei saanud ma kaebajale seda nime ka lihtsalt niisama öelda, sest mult ju paluti anonüümsust. Paraku ei suutnud kaebaja ka oma hagi niimoodi formuleerida, et kohtunikul olnuks põhjust mu käest allika nime küsida, ja avaldamata see jäigi. Tunnistasin end valeandmete levitamises süüdi, maksin ära paarsada krooni kohtukulusid (advokaati me kumbki ei palganud), avaldasin vabanduse ning läksime mõnevõrra pettunult lahku.

Hiljem, kui Ajalehtede Liidu saadetud ameeriklasest konsultandile seda lugu rääkisin, haaras too kahe peaga käest kinni ning seletas, ilmne kabuhirm silmis, et tehku ma edaspidises elus mis tahan ja sõlmigu kuitahes kulukaid ja/või alandavaid kokkuleppeid, peaasi, et asi kohtusse ei jõuaks. Eks nad ole seal Meerikas ju harjunud, et kohtusse võid sa küll jalutada vaba, rikka ja lugupeetud mehena, välja aga võidakse sind tassida juba rauduskäsi ning majanduslikult ja moraalselt ruineerituna.

Aga meil ei ole ju Ameerika. Noh, oletame, et Lang ja teised ajakirjanduse suukorvistajad saavad oma tahtmise ja nn allikakaitse eelnõu võetaksegi vastu. Mis juhtub leheneegriga, kes temalt allika paljastamist nõudvale kohtule keskmist sõrme näitab? Lihtne - Euroopa Inimõiguste Kohus rehabiliteerib ta täielikult ning mõistab Eesti Vabariigilt tema kasuks välja nii moraalse kompensatsiooni kui kohtukulud.

See, kas meie ajakirjandusel on piisavalt mune, et niisuguse asjaga riskida, on juba teine teema.

Kolmapäev, 17. märts 2010

Awwww :D

Jah, tõesti hea vaadata, kui tööpäev venib hilisöösse ja muidu kah tüdimus peal:

Reede, 12. märts 2010

Eesti laul 2010

Olles selle jura ära vaadanud, on Eestimaa publiku huulil ainult üks küsimus:
MIKS SEPA JA AVANDI POOLT HÄÄLETADA EI SAA?!?

Reede, 5. märts 2010

Presidendi vastuvõtu hakitud kätlemistseremoonia - lihtsalt loll eksperiment?

Näib, et olen ühe kohaliku skandaalikese maha maganud - selleaastase pingviinide paraadi olla ETV mõttetute intervjuuga ära hakkinud, ning ehkki paradeerijaid näidatud telekaekraani pisikeses nurgas edasi, jäid nii nimed kui õhtutualettide detailid televaatajail fikseerimata.
Tuleb tunnistada, et nimetet telekunstiline fopaa jäi minust fikseerimata - Rammsteini kontsert oli hoopis teist masti elamus ning tuleb ausalt tunnistada - ma nautisin sellest iga viimast kui sekundit ja detsibelli :) Pingviinide paraadi tõi aga minuni tänane Meediatund, kus ülekande toimetaja Heidi Pruuli ennast õigustas (umbes alates 24. minutist). Tema põhipoint tundus olevat, et teletöötajad olid senisest pikast ja monotoonsest kätlemisülekandest eelkõige ise tüdinud ja tahtsid vaheldust. Hea küll, sellest ma saaks veel peaaegu aru, ehkki heaks ei kiida. Aga edasi tõmbas Heidike endal ise vaiba alt, hakates siunama kõmujanulisi televaatajaid, keda huvitavad ainult vastuvõtuliste kleidimoed ja jooksev klatš selle ümber.
Kulla tibu, usu mind - Eestis elab VÄGA PALJU selliseid inimesi, kes EI LOE Kroonikat. Isiklikult mulle on pingviinide paraad, kui ma seda vaadata saan, iga-aastaseks teatmikuks "Kes on kes Eesti Vabariigis". Ja nii ongi. Ma ei loe klantsajakirju, uudistest vaatan ainult RSS-i pealkirju ja minu jaoks pole enesestmõistetav, et ma pean kõiki karvaseid ja sulelisi nime ja auastme poolest jooksvalt tundma. Ses mõttes astus ETV suurest kollasuse vältimise soovist ise kõmuajakirjanduse sopamülkasse ning lasi laias kaares kõikide nende kaaskodanike peale, keda meie oma riigis toimuv tõepoolest huvitab. Ja ausõna, mind (ja paljusid teisi) EI HUVITA, mida iseenesest toredad inimesed järjekordsest presidendiballist arvavad.