Teisipäev, 20. detsember 2016

Panic!

Jaa, ristirahvas - maailmalõpp ei ole enam kaugel! Kahetsege pattu ja parandage meelt, sest veel on armuaeg!
Ja muide, kui teil juhtub olema natukenegi raha, siis on ju siililegi selge, et hauda seda kaasa ei võta. Millest omakorda järeldub, et see tuleb ahvikiirusel poodi viia ning kasvõi aktsiisi kujul kõrist-kopsust alla lasta...
Kodanik Bahovski hala on ainult üks ja mööngem, kontekstist välja kistud näide, aga tendents on ilmne - kui veel mõned aastad tagasi oli meil peaaegu ainult üks professon Nutt ja Hala, siis nüüdsel aal peab iga arvamuspiider oma pühaks kohuseks rõhutada, kuda maailm ikka oma muistsed väärtused minetanud on ning vältimatu huku poole libiseb. Süüdlased muidugi varieeruvad, vastavalt arvaja ideoloogilistele kiiksudele - kasuahnest kapitalismist ja tarbimiskultusest nutiseadmete, tehislintellekti, migrantide, feministide ja rätipeadeni välja.
"Aga kas siis ohumärgid pole ilmsed?" võidakse retooriliselt küsida. Tõepoolest, paugutatakse, ja kohati meile ebameeldivalt lähedal. Ja keskkond on tõesti pekki keeratud, mis muide genereerib suurema osa praegusest migratsioonilainest - kümnenda järgu inimeste kodumaal ei taha enam eriti midagi kasvada, niisama nälga surra nagu ka eriti ei tahaks ja peamiselt (aga mitte ainult) sellepärast nad Euroopa lihapottide juurde trügivadki. Kusjuures need on veel õiekesed, inetuks läheb asi siis, kui maailmamere tase peaks paar meetrit tõusma - mi on täpselt niipalju, et Gangese delta, mis praegu toidab mõnisada miljonit inimest (st kahe Venemaa rahvastik), soolase vee alla jääb.
No aga küsime kohe vastu - mida me sel puhul teha saame? Et nagu valutame südant, oleme solidaarsed ning deeply concerned, maalime oma feissari profiilipildi parasjagu millegagi pihta saanud lipu värvidesse, laigime ja sheerime ning lähme puhta südametunnistusega tudile?
Meie, šamaanirahva häda on see, et võtame iga sõna, eriti kirjutatud sõna liiga tõsiselt. Eks öelnud ju tuhandete aastate kogemus, et igal sõnal on vägi, seega ei tasu niisama muliseda, sest see võis ohtlik olla ja sulle endale käkki keerata. Meil pole seda silma ja kogemust, et igasugu valetajaid, hirmutajaid, õhumüüjaid ja niisama tühikargajaid läbi näha ja neid pikalt saata, kui nad seda väärivad.
Kas me siis peaksime kolmandat maailmasõda kartma või ei?
Mis tast ikka karta - ei ole keegi meist igaveseks maakerale jäänud, vahe on ainult selles, et julge sureb ainult üks kord, argpüks aga võibolla mitu korda päevas. Inimesed on omavahel sõdinud aastatuhandeid ja pole vähimatki märki, et käesolev ses suhtes viimaseks jääks. Samamoodi on inimesed neidsamu aastatuhandeid oma elu elanud, maju ehitanud, põldu harinud, lapsi kasvatanud ja homme vältimatult saabuvast maailmalõpust hoolimata õunapuid istutanud.
Aga ikkagi, kas Trump või Putin hakkavad sõdima või ei?
Noh, Vladimir Vladimirovitš sõdib juba jupimat aega ning ega Trump kui kohusetundlik vabariiklane saa ka oma sõjatööstuskompleksi nälga jätta. Iseasi, kas nad just tingimata omavahel sõdima hakkavad - mõlemad ju tuumariigid, see aga kärbib väikse võiduka sõja väljavaated üsna minimaalseks. Pealegi on Donald Alfredovitš ju peaaegu oma jope ja kindlasti annaks temaga milleski kokku leppida...
Aga vene karu on ju ohtlik?
On muidugi. Metsakaru on ka ohtlik, eriti kui ta on näljane, muidu närv püsti või temaga niisama norima hakatakse. Aga ega sellepärast metsa minemata või muidu elu seisma jää. Kõige lollim, mida karu kohates teha, on paanitseda, karjuda ja hirmunult plagama pista. Kui tahad, et sind maha ei murtaks, tuleb eelkõige rahulikuks jääda, oma hirmu mitte välja näidata, jätta mulje, et ehkki sa pole ohtlik, läheb singa tülitsemine väga ebameeldivaks ning muidu ka toimida nii, nagu olukord nõuab. Enamasti läheb nii, et karu teeb küll kõva häält, aga jätab asja niisama, kui sa ise just midagi väga lolli ei tee.
Mis ma selle kõigega öelda tahan?
Katsuge mitte lugeda neid uudiseid ja arvamusi, mis teid isiklikult ei puduta. Aleppo, Berliin ja muud jamad on muidugi koledad, aga mida me teha saame? Pseudokaastunne ja muretsemine ei maksa midagi ega aita sealseid inimesi kuidagi, teeb ainult endale haiget.
Kui kohe kuidagi muidu ei saa, tasuks koos kõigi muude läänelike väärtuste hugast kasutada üht mitte eriti afišeeritud, kuid seda ohtramalt kasutatud võtet, nimelt silmakirjalikkust. Jah, me oleme mures. Muidugi, me oleme solidaarsed. Otse loomulikult, me teeme kõik, mis meie võimuses - kohe, kui aega, raha ja tähelepanu üle jääb... Noh, saate isegi aru.
Ja üldse, on jõuluaeg. Tšill änd riläks!