Esmaspäev, 29. september 2008

Tartu Motoshow - käidud!

Nagu ütles mu autoässast sõber: "Nojah, ega seal tavaliselt pole kunagi midagi erilist" :) Aga noh, lapsel oli vähemalt lõbu laialt.

28092008590

Ei saa öelda, et poolsada aastat vanadel Ameerika autodel puuduks oma võlu.

28092008592

Küll ei kujuta ette, kuidas seokesega meie kitsastel parimisplatsidel manööverdada oleks, ent vaadake kasvõi neid tagatulesid :)

28092008593

Või siis seda salaviinavedajate ametiautot.

28092008595

Surmaatraktsioon: kaks pahaaimamatut külastajat meelitati punasesse fiatti, siis keerati see kaks korda üle pea ja lõpuks pidid õnnetud lõbusõitjad sest tranduseltist veel pea alaspidi välja pugema.

28092008596

Üks tõmbenumbreid, vähemalt lapse jaoks - matkabussid. Eriti kui nende esiots seesugune välja näeb.

28092008597

Ja sama buss seestpoolt.

28092008598

Mürakombain nimega Viper.

28092008599

Ja veel ullem lärmitootja - forsitud Fiati mootoriga sigull.

28092008600

Mul on pemmil uued kummid... Need konkreetsed olid küll saundituunijate Audi omad. Ei istund mulle see saundivärk, kõrvatroppe polnud ka kaasas, seega sai sealt kiiresti uttu tõmmatud.

28092008601

Ülalviidatud põhjusel jäid lähemalt silmitsemata ka saundituunijate kõrval eksponeeritud vanad villised.

28092008604

Ja GAZ AA

28092008602

Ja Ford-A

28092008606

Seeriast "Aga ma olen ju nendega sõitnud!" Ja tõesti, olin küll üsna pisike, aga vana Ikarusega sõitu mäletan küll.

28092008607

Pobeda oli vanaonu Jaanil Viljandist, nii et sellega olen ma ka sõitnud.

28092008611

Huhh, kui ma mäletaks, mis selle asjanduse nimi oli. Laps kindlasti teab une pealt :)

28092008618

Selle ma tundsin küll ära. Ehkki sõitnud ma sellega ei ole.

28092008619

Juhtimisseadmeid piiludes oleks sihukesega sõitmine ka suht veider kogemus ilmselt.

28092008620

Laps teadis kinnitada, et see olevatki Eesti bätmobiil.

28092008621

Kuid mis mann sellega sõidab, seda ma küll ei tea.

28092008624

Lõpuks valisime ka endale uuema ja suurema mudeli välja. Jah, kole on küll, aga see-eest on sees palju ruumi ja rooli taga on kah mugav olla. Tegelt me vist ikka seda ei võta, aga kohapealsetest oli see vast ainus, millel pilk selle mõttega piudama jäi.

Esmaspäev, 22. september 2008

A kampot?!?

Ehk kohustuslik postitus uuenenud Blogipuu teemal.
Aga enne virisema hakkamist peab meelde tuletama, et:
  1. Minu teada pakub Andris teenust põhimõttel "on nigu on". Ehk siis Blogipuud kasutama hakates ei ole ma nõustunud mingite tingimustega ega ole Andris võtnud endale mingeid kohustusi.
  2. Blogipuu kasutamise eest maksan ma täpselt 0 krooni. Ega mu käest pole rohkem küsitud ka :) Mis muidugi ei tähenda, et teda vana hea eesti kombe kohaselt tasuta teenuse pakkumise eest peksma ei peaks. On mind ennastki pekstud, ja mitte vähe.
  3. Vähemalt Eesti oludes oli Blogipuu esimene ja ainulaadne ning ilmselt on siiani parim analoogne teenus. Tõepoolest, müts maha!
Ja nüüd siis ebakonstruktiivse kriitika ja hädaldamise juurde.
  • Profiilide ja kanalite nuke´imine. Ähh, selle koha pealt on ilmselt nagunii juba kõik ära öeldud, mis öelda annab. Pandagu palun tagasi, niuts-niuts!
  • Kui juba personifitseerimiseks läks, siis äkki annaks lisada ka featuuri, millega saaks keelata konkreetsele profiilile mõnede blogide kuvamise? Arvan, et vähemalt ühe teatava blogi tänulikud mitteaustajad teeksid selle lisavidina eest Andrisele heameelega kasti õlut, võib-olla isegi kaks ;)
  • Kas kunagi on ka uustulnukaid eraldi listitud? Vähemalt neti.ee-s on see üks klikitavamaid alajaotusi.
  • Vanas blogipuus oli nii, et kui blogil ka oli mitu autorit, siis kuvati iga postituse juurde ikka ainult profiiliomaniku pilti. Äkki uues saaks ses suhtes midagi ette võtta?
  • Kui klikkida mõnd huvitavat postitust, see läbi lugeda ja siis Blogipuusse tagasi minna, ei visata sind mitte sinna, kust sa pooleli jätsid, vaid algusesse tagasi. Väga tüütu, ja ometi saaks seda vist ühe koodireaga vältida.
Aga ega eriti muud nagu meelde ei tulegi. Ilus on see, et uute postituste kuvamine on ikka kordades kiiremaks läinud, täna oli isegi paar juhust, mil mõned mu lemmikud ilmusid Blogipuusse enne, kui Google Readerisse.
Nii et jõudu-jaksu ning paksu nahka nende suhtes, kes ise üritusse sekunditki aega ega sentigi raha panustamata ometi virisevad ja nõuavad, nagu oleks sa neile veel tohutult võlgu, et tasuta head asja pakkusid. Ma tean küll, mis tunne see on...

Pühapäev, 21. september 2008

Paunvere laat

No loomulikult tuli ära käia.

Nagu alati, oli palu rahvast. Nagu ikka, müüdi iga nuka peal sinki ja suitsuvorsti. Nagu tavaliselt, kadus keskpäeva paiku kõikide mobiilioperaatorite levi. Läti rahvatantsijad ning wokitud friikartulid olid muidugi kohustuslikud. Ning järjekorrad pangabussi, laste hüppekummide ja punsli eli juures.

Midagi oli veidi teistmoodi ka kui tavaliselt. Ei, kodumaiseid puu- ja juurvilju oli ikka sama napilt kui tavaliselt. Seevastu pakuti tunduvalt rohkem kassipoegi kui mullu :) Ja silma hakkas ka ohtralt Peipsiveere venelasi, küll ilma kurkide, kuid see-eest vähese kala ja ohtrate sibulatega. Ostsin isegi ühe papi käest talvise sibulavaru mispeale ta mulle ehtvene südamlikkusega terveks talveks head tervist soovis.

20092008574

Miskipärast polnud vähimatki isu rahvamassi sees pilte klõpsutada. Aga sihukesed mudelid jõekaldal jäid silma küll.

20092008585

Ja väljanäitusel eksponeeritud hiidpäevalill.

20092008586

Ja hiidpäevalille fotografeerida üritav Raivo Tasso Maalehest.

20092008588

Meie selleaastane saak: korv pliidipuude jaoks, sibulad, viit sorti ökojahu, kukeseened, kohalikku päritolu ploomid ja õunad, kaks mütsi ja üks dekoratiivkõrvits. Suitsutatud liha õnnestus see aasta vältida.

Kolmapäev, 17. september 2008

Neetud svjänssonid!

Milleks, no milleks oli neil vaja Eesti tuntuim kaubamärk lihtsalt veega alla lasta? No panid oranžiks võõbatud Rakvere Lihakombinaadi embleemi üles, sai siis nüüd parem? Ja vahetushetk oli muidugi ka keniaalne - kui mina logovahetuse päeval oleksin pankrotipessa kaotanud 1,35 miljardit taala, siis hakkaksin Swedbanki pomode asemel tõsiselt mõtlema, kas mitte ei peaks tolle halvaendelise filiaali kohalikele pärismaalastele võimalikult soodsalt tagasi müüma.
Aga ega ma siin muidu ei haliseks, kui isiklikku põhjust poleks. Ei, õnneks mul endal Swedbangas (või kuidas kurrrat seda käänataksegi, Swedbankis? Swedpanges?) raha eriti ei ole, ainult võlad :) Küll aga saime uuest pangast teate, et nende veebi- ja meiliaadressid on nüüd swedbank.ee, ja palve muuta meie firma veebides Hansapank Swedbank'iks. Tegin siis väikse päringu ja ohkasin. Sest ehkki see õnnetu endine Hansa esineb natuke vähem kui sajas kohas, tuli reaalseid asendusi teha vaid viis-kuus. Ülejäänutega tean juba ühe eelmise panga nimevahetuse ajast, mis juhtuma hakkab - natukese aja pärast võtab meiega ühendust mõni noor ja roheline, ent see-eest üliagar turundusassistent, ning saadab meile nimekirja meie Korporatiivse Veebi lehekülgedest, kust ta kuugli päringuga ikka veel Hansapanga nime on leidnud, koos nõudmisega nende asemele Swedbank toppida. Ja keegi meie hulgast peab raiskama oma kallist aega ja veel kallimat kannatust, tegemaks turundusjuntsule selgeks, et vanades uudistes reeglina tagantjärgi nimesid ei muudeta.
Aga veel toredam oli palve ka lingid ära muuta. Hehh, tippige sisse www.swedbank.ee ja vaadake, mis domeen teile sealt vastu vahib.

Pühapäev, 14. september 2008

Tõbine

Inimesed on meil Pelgurannas tugevad ja karastunud. Ja kokkuhoidlikud. Millest tuleneb, et kütma hakatakse meil alles siis, kui kraadusniku näit toas (mitte õues!) läheneb kümnele pügalale Celsiuse skaalal.
Tegelt pole mul külma toa vastu midagi, 15 kraadi magamistoas on just täpselt minu maitse. Ja olulise osa ajast, mil ma ei maga, veedan nagunii töö juures, kus isegi praeguses kliimas tuleb akent lahti hoida. Meie firma ärimudel on nimelt järgmine: osta Eesti Energialt hulgihinnaga elektert, teha see baitideks ja müüa tänulikele kundedele. Kuna aga üks server on häbematult vähetõhus aparaat, muutub baitideks ainult osa elektrit, ülejäänu aga eraldub soojusena. Kusjuures servereid on meil tükka mitu, rääkimata tavakompuuteritest. Idee poolest on kontoril küll olemas ka konditsioneer, aga kuna majahaldaja, ma kahtlustan, on samuti Pelguranna karastusega, siis... Ühesõnaga, eelistame akent lahti hoida :)
Sõnaga, viimased kaks nädalat oli tervis arktilistele tingimustele vaatamata otse suurepärane (kui jätta kõrvale kolmapäeva õhtu ja sellele järgnenud ommik), ei suutnud seda rikkuda ka märjakssaamine ja 10 kilti vastutuult piki Laiuse mäge). Aga piisas vaid ühest õhtust meie Jõgeva-lähedase elamise toatemperatuuril, kui pea on nigu vatti täis, silmadetagune valutab ja okas on kurgus. Jaa, ilmselt on õigus neill, kes väidavad, et organismile on ohtlik mitte karmid tingimused, vaid just lõdvakslaskmine.

Kolmapäev, 10. september 2008

Pool tundi järjekordse maailmalõpuni

Neil tundidel käivitatakse siis Suur Hadronite Põrgataja. Edasise suhtes on kollase ajakirjanduse andmeil kaks peamist varianti:
1. Tekkinud pisike must auk õgib pikkamööda Maa tuuma, inimkond on sunnitud kolima tähtedele, võimust võtavad TehnoTasand ja katoliku kirik, tehakse igast aja- ja ruumimanipulatsioone ning muud jama (lugege Dan Simmonsit, tema teab täpsemalt).
2. Nad toovad Elvise tagasi.
Ei oskagi öelda, kumb variant neist hullem on.

Laupäev, 6. september 2008

Vaene Savisaar!


Lisaks muudele tervisehädadele (probleemidest südamega on ajakirjanduseski räägitud, lisaks on tema kehakaalu ja vähese liikumisharjumuse juures enam kui tõenäolised ka ainevahetus- ja liigesehädad) on meie poliitilise areeni raskekaallast tabanud ka veel isiksuse lõhestumine.
Ma ei saa öelda, et oleksin tema blogi püsilugeja - vanameistri põhiampluaa on ikkagi verbaalne gladiaatorivõitlus, milles ta tavaliselt mängleva kergusega hõõrub pulbriks nii talle juhuslikult ette jäänud üksiküritaja kui ka terve hästirelvastatud vastatsesalga (ja mis on tõenäoliselt ka üks peamisi põhjusi, miks savikat kaaspoliitikute hulgas nii kibedasti vihatakse). Kuid kirjatöö võiks Edgar küll delegeerida parem Innole, kes ju viimasel ajal niikuinii tsentrismist nõretavaid seisukohavõtte blogiruumi paiskab.
Ent tagasi isiksuse lõhestumise juurde. Panin nimelt blogipuus tähele pealkirja: "Edgar Savisaar: Tammerk väärib ametit, aga . . ." ja pidasin seda algul järjekordseks pressikaks, mille pealkirja selle koostaja ju ikka ka viite tsiteeritavale sisse paneb, aga lähemalt vaadates selgub, et tegemist ju Savisaare enda blogiga! Savisaar võtab oma isiklikus veebipäevikus iseenda nimel sõna! Kusjuures peaaegu kõigi tema blogi sissekannete pealkirjades on viide: Savisaar ütles nii või Edgar Savisaar arvas naa...
Pahatahlikud lugejad võivad nüüd seletama hakata, et see ju ammu teada, et savikas ise oma blogi ei kirjuta, aga ütlen kohe ära, et minu arust on see pahatahtlik laim! Blogi pole ju mingi pressiteadete lansseerimise kanal, eiei, see on ikka inimese isiklik sisekaemus, intiimpäevik, mida ta on otsustanud jagada kogu veebi ühendatud maailmaga (mida on viimastel andmetel ligikaudu miljard inimest). Pealegi ei ole Savisaar ju jumal teab kes, ta on ikkagi veteranpoliitik, taasiseseisva Eesti esimene pääminister, tark sise- ja veelgi targem majandusminister ning praegune ülihoolitsev linnapea, tema juba oma kaaskodanikke petma ei hakka :)
Nii et minu mure Edgari tevise pärast aiva süveneb. Ma küll ei kuulu Keskerakonna tulihingeliste pooldajate hulka (iga, IQ, sõprusringkond ega sissetulekud ei kvalifitseeru), kuid mõelgem nüüd hoolega - mis saaks Eesti poliitikast siis, kui Hundisilma talu peremees selles enam osaleda ei jaksaks? Kes oleks siis see koll, kelle vastu liitumiseks unustaksid Eesti erakonnad omavahelised pisinaginad, hirmust kelle ees nõustuksid Eesti parteide pisifüürerid olema natuke vähem kunnid?
Edgar, ausõna - tervis on kõige tähtsam! Ja füüsiline koormus on parim rohi stressi ning muude psüühiliste probleemide puhul. Alustada pole kunagi hilja! Tee nagu mina - osta omale jalgratas ning uha sellega algul kodust poodi ja tagasi, siis niisama ümbruskonnas ringi, kuni lõpuks pole ka paarkümmend kilti enam probleem ning võid kasvõi rattaga tööl käima hakata :)
(Pilt pätsatud Ekspressi veebist)

Teisipäev, 2. september 2008

Mamma Mia!

Ise ka poleks uskunud, et ma midagi niisugust vaatama lähen. Laule ma muidugi olen kuulnud, muusikali näinud ei ole ning filmigi vaadates jõudsin esimeste kaadrite juures juba mõelda, et nii, ongi jama! Aga pärast esimest laulu hakkas tasapisi kohale jõudma, kui mõnusalt olid karakterid üle mängitud ning kui täpselt klišeed paikas, ja mida edasi, seda naljakamaks läks ning seda rohkem ma näitlejatega kaasa kaifima hakkasin.
Ei saa salata, et nii need laulud kui ka miski filmi õhustikus tõid kuidagi lapsepõlve meelde. Mitte et ma eriti mäletaks oma vanemate kunagisi pidusid, ka on suht vähetõenäoline, et justnimelt ABBA neil taustaks mängis, aga teatud muljevälgatused on väga visad mälus püsima. Justnimelt see suvine peomeeleolu, toredate inimeste kokkusaamised, vastastikune heatahtlik aasimine - kui see kõik ühel hetkel vaikselt ära kadus, oli mälestus seda ilusam.
ABBA fännid lintšivad mind nüüd muidugi elusalt, kuid julgen siiski väita, et ehkki Agnetha ja Frieda laulavad paremini, oli filmi näitlejateplejaadi esitus ikkagi hulga parem. Eriti üllatas mind Brosnan - jah, ma olen küll näinud eksbondi rohkem kui ühes filmis lüürilist meeskangelast kehastamas, kuid mul polnud aimugi, et temast ka nii hingestatud lauluhäält välja tuleb. No ja platvormkingadega Brosnan on vaatepilt, mille nimel olen valmis isegi teist korda piletiraha maksma :D Ja ega Colin Firth ka pahasti laulnud.
Meryl Streepi juures tappis vähemalt minu puhul ohhoo-efekti ära selline pisike triviaalsus nagu liiga pingule tõmmatud näonahk. No miks ei võiks ühel keskealisel naisterahval kasvõi mõned mõnusad kortsukesed näos olla, ah? See on tema elulugu, tema kogemused, naerdud naerud ja nutetud nutud... Ohh, läksin vist lüüriliseks. Aga filmi emotsionaalsetes kõrgpunktides (SOS, Slipping Through My Fingers, The Winner Takes It All - eriti seda viimast pole Agnetha kunagi nii hästi laulnud :)) oli ta muidugi super, no ja väiksemates naljakohtades ka ("Ja muide, ma ei ole maganud sadade meestega...")
Ma ei ole eriline balleti asutaja, aga pean tunnistama, et filmi tugevamaks küljeks olid just tantsunumbrid. Eriti massistseen sadamasillal, mida muuhulgas keegi, kahtlustan, et Benny ise, "juhuslikult" klaveril saatis, ja lestadega tantsustseen ühel teisel sillal :)
Üht lõpulauludest (When All Is Said and Done) polnud ma tegelikult varem kuulnudki, aga selle koha peale sobis ta väga hästi ja Brosnani esitus oli suurepärane (sorri, Frieda :P)
Ühesõnaga julgen soovitada - üle hulga aja üks mõnus meelelahutus ilusa muusika ja suurepäraste näitlejatega.