Neljapäev, 31. detsember 2009

Mida toob uus, 2010 aasta?


Jaa, lapsed, dr. Baarmän, Esq, on ju vana tähetark ja horoskoobitreial. Oma ennustusi koostan äraproovitud juudi-ugri süsteemi abil, mis seisneb selles, et tuleb minna poodi, osta kast v - äh, egas kõiki ametisaladusi saa kah välja lobiseda :)

Alljärgnevalt lühike, ent põhjapanev ülevaade eeloleva aasta olulisimatest sündmustest.

JAANUAR
Apple teatab uue killeri, iWatch'i väljatulekust. Šveitsil ei jää seepeale üle muud kui pankrot välja kuulutada. Hiinlased ostavad Rolexi ja teiste tegijate kaubamärgid võileivahinnaga üles ja viivad tootmise Hiinasse. Või mis seal ikka viia - olemasolevatel mudelitel muudetakse paar tähemärki ja vabrikud töötavad täpselt samamoodi kui vanastigi. Ainult hind saab oluliselt odavam.

VEEBRUAR
Kurikuulus veebruaritorm. Narva ja Pärnu asemel ujutab tagurpidi voolama hakanud jõgi üle Tartu, Narva ja Jõgeva. Kõige krooniks sajab maha kahe aasta lumenorm. Tööpuudus likvideerub kaheks nädalaks, pärast seda sõidavad autod ja rongid kahe meetri sügavustes kanjonites. Esimeste korruste elanike küttekulud kukuvad, valgustusele kulub küll tavapärasest rohkem, kuid see-eest saab kardinate arvelt kokku hoida. Kuna lennujaam ka ei tööta, jäävad Eesti sportlased Vancouverisse hiljaks ning võidavad vaid mõned medalid

MÄRTS
Ameerikas kukuvad kokku veel mõned pangad. Tekkinud paanikas devalveeritakse Laose, Mongoolia ja Sudaani valuuta. Obama on sunnitud kulutama veel mõned triljonid Ameerika rahanduse päästmiseks, millest 105% läheb pankurite boonusteks.

APRILL
Finantspaanika jõuab ka Eestisse. Riigikogu reageerib kärmelt ja võtab vastu seaduse, mille järgi fikseeritakse Riigikogu liikmete töötasu ja kuluhüvitis vajadusel ka kartulites, viinas, ümarpalkides ning teokohustusena. Rahvas hingab kergendatult - tuliste komisjonidebattide tagajärjel jääb esimese öö õigus seekord veel taaskehtestamata.

MAI
Postimees, Õhtuleht, Kroonika, Teleleht ja Oma Maitse ühendatakse kulude kokkuhoiu eesmärgil üheks nädalaleheks. Kadastik kvalifitseerub ümber staarkokaks, Pullerits palub vello42 käest poliitilist varjupaika. Ülejäänud ripakil kaadri võtab Savisaar oma leivale.

JUUNI
Normann läheb MuPo poistega suvetuurile. Tartu, Pärnu ja riigimetsa jänesed on pabinas.
Ruitlane saab ilmutuse, ostab koorma korrektuurpliiatseid ning asub oma raamatutest roppe kohti maha kriipsutama. Uue raamatu pealkirjaks saab lakooniline "Valged lehed".
Tavapärane jõuluilm: +10 ja sajab vihma.

JUULI
Eesti avalikku sektorit tabab kollaps. Kõik on puhkusel. Või noh, vähemalt kõik ülemused on puhkusel ning ülejäänutele on see sama hea kui puhkus :)

AUGUST
Rahvusvaheline olukord teravneb. Hiina võimud ütlesid ühele sealsele inimõiguste aktivistile sitasti ning Lääne press levitab fotot koerakesest, keda Pekingi politseinik jalaga togib. Progressiivne inimkond on raevus, kuid asjaolu, et kuskil Ugandas ja Tšaadis sadu inimesi maha lüüakse, ei lähe sellelesamale inimkonnale erti korda - see on ju niikuinii kuskil kaugel Edela-Okeaanias...

SEPTEMBER
Põlklumehed leiavad, et saak on vilets, ning veavad protesti märgiks Stenbocki maja ette kaks tonni piima, neli tonni kartuleid, kolm siga ja mõned pullimullikad. Vaatepilt inspireerib Ansipit esinema järjekordse sõnavõtuga sellest, kui hästi Eestil ikka läheb ning millised piimajõed ja pudrumäed meil juba praegu kokku on kuhjatud.

OKTOOBER
Streigile pööravad ka õpetajaid, kuid erinevalt põllumeestest on neil hulga jubedam survevahend - nemad veavad Toompeale kümme klassitäit üleannetuid jõpsikaid. Hirmunud riigijuhid täidavad kõik nõudmised, kuid tekitatud purustuste kohene taastamine tähendaks eelarvekriteeriumi mittetäitmist ja euro tuleku edasilükkamist.

NOVEMBER
Rahareformipaanika. Kinnisvarahinnad hüppavad buumiaegsele tasemele, notarite uste taga on üle hulga aja järjekorrad. Poed ostetakse suhkrust, tangust ja tikkudest kuivaks.
Edgar teeb Evelyn Sepast ausa naise. Tähed paraku ei näita, kes on see keskerakondlasest kaunis noormees, kellel kästakse Evelyniga ühte heita.

DETSEMBER
Kinnisvarahinnad kukuvad paanikaeelsele tasemele tagasi ja jätkavad kukkumist.  Jõulueelne ostubuum jääb ära, sest kingitakse peamiselt paanika ajal kokkuahnitsetud tarbetut nänni. Nutikad ärimehed avavad second-hand-discounterite keti ja teenivad muinasjutulise varanduse.
Putin tõmbab uusaastaööl nina täis, teatab oma tagasiastumisest ning pärandab kogu võimu Medvedevile.
Tavapärane jaanipäevailm: +10 ja sajab vihma.

Postimehest, Tähismaade võtmes

Ma pean vist olema tõsiselt haige, sest Kadastiku tänast sõnavõttu lugedes leidsin, et on midagi, milles ma I&I-ga nõus olen - Eesti (väidetavalt) suurima päevalehe vastutav väljaandja pritsib padukollast teksti ja, et oma pisikest ego säästa, on sinnajuurde ka kommentaarimisvõimaluse kinni keeranud.

Huvitav, millises maailmas Kadastik küll elab, kui tema arvates on aasta põletavaimateks küsimusteks Savisaare vahekord naistega, inglise abikoka tuhkatriinulugu ja noore lauljanna rasedus? Sitta neist sajast tuhandest töötust, majanduskollapsist, mõttetalgutest, meie rannikuvetes ülbavast suurest naabrist ning kommunismis elavatest riigikogujatest.

Erinevalt Kadastikust tean mina küll, kas tunda rõõmu või piinlikkust :S

Reede, 25. detsember 2009

Kellel jõulukink veel tegemata

...see võib ammutada ideid ühest vanast reklaamist:

Neljapäev, 24. detsember 2009

Püha öö

Püha on Vägede Issand. Taevas ja maa on täis Tema au. Aasta ilusaim ja pühim aeg on jälle kätte jõudnud.

Ristirahvas, rõõmusta! Jumal ligineb taas meile. Ta on üle kõikidest vastuoludest ja sõjakatest hoiakutest, mis on inimeste elu üle võimust võtnud. Ta läheneb meile kõigile – ka vastu tõrkuvatest, Jumalat häbenevatest hoiakutest hoolimata. Lihtne jõuluevangeelium ühendab taas rahvad ja maad.

Te kindlasti mõtlete nüüd, et doktor Baarmän on end lolliks joonud? Seda ka muidugi, aga pärast umbes kolmekümnendat "Püha Öö" ärakuulamist erinevatelt raadokanalitelt (täna oli palju sõitmist) ei olnud alkoholil enam palju tööd teha jäänud. Õnneks on kõik poed juba kinni ja Sõnajalgade uue plaadi soetamine suht mission impossible.

Aga head kirgastumist teile kõigile! Kahetsege pattu, kuni pole veel hilja, ja kellel patud veel tegemata, siis teil, muide, on nüüd eriti kiire :p


Teisipäev, 22. detsember 2009

Vähem kirjavigasi!

Ma ei hakka siinkohal parem kirjeldama, millega seoses, kuid hakkasin täna mõtlema, mis vägi see küll on, mis sunnib meid võhivõõrale inimesele tema õigekirja- ja grammatikavigasid nina peale viskama?

Ilmselgelt meditsiinilise probleemiga tegelased jätame siinkohal kõrvale - NII palju neid nüüd ka siin meie armsal Eestimaal jooksus ei ole. Rõhuv enamus näpuganäitajaid on siiski tavalised, oma eluga enam-vähem toime tulevad kaaskodanikud. Miks siis ometi, mis põhjusel? See ei saa olla pelgalt mure meie emakeele puhtuse pärast - ärge tulge mulle ütlema, et kõik meie kaasmaalased on sedavõrd aatelised ja altruistlikud :)

Doktor Baarmän ise ei ole katseisikuna kuigi esinduslik juhtum - ma tean väga hästi, kui kergesti juhtub, et päevas produtseeritavast paarikümnest tuhandest tähemärgist mõni ikka nihu läheb. Ja uskuge, pärast kahekümnetuhandenda märgi sissetoksimist on sul sügavalt poogen, mida sa seal esimeses paarisajas kirjutasid, veel vähem kuidas. Ja kui sul selliseid kahekümnetuhandemärgilisi päevi on aastast umbes kolmandik, saab sulle hiljemalt esimese kuu lõpul vägagi näitlikult selgeks, et a) keegi meist ei ole ilmeksimatu ja b) sa ei saa olla iseenda korrektor - omaenda töllakuste nägemiseks peab olema kõrvaltvaataja.

Seega need, kes võõraste (kirja)vigade üle irisevad, ei ole täiesti ilmselt ise kunagi mahukaid tekste tootnud. Nad on kooliajal öö otsa oma kahte lehekülge kirjandit või esseed ponnistanud ning kui iga sõna kirjapanekuks kulub keseltläbi minut (koos sõnale otsajõllitamisega), ei saa kirjavigade protsent muidugi kuigi kõrge olla. No ja kui selline tegelane veel ülejärgmises tunnis parandatud töö tagasi saab ja näeb, kuidas tema higi, vere ja pisaratega loodud vaimusünnitis elegantse punase pastakaliigutusega maatasa on tehtud, siis...

Siis käib tema ajus ilmselt mingine krõps ning ta jääb eluksajaks uskuma, et kõrge haridustase ja väljapaistev indul intle intelligents on pöördumatult seotud mitte sellega, kui hästi sa võõrastest mõtetest aru saad ning ise mõelda oskad, vaid sellega, kui vähe vigu sa vormistamisel teha suudad.

Ja otse loomulikult - kui kohtad võõras tekstis mõnd viga (aga tegijatel juhtub alati - ei juhtu ainult neil, kes ei tee), siis oledki kohe vaat et ülemrassi esindaja, kel loomulik kohustus matsidele nende koht kätte näidata. Mis sest, et matside mõttemaailm jääb sulle kaugeks jasegaseks.

Ja siis nad sõdivad õppekavade muutmise vastu - meil olla niigi Euroopa kõrgeim haridustase. Hähh. Euroopa Liit vahel viisakuse pärast küsib Eesti arvamust ühe või teise eurodirektiivi kavandi asjus. Ametialaselt olen kokku puutunud kahe Eesti ministeeriumidest kooskõlastusringilt tagasi tulnud direktiiviprojektiga - ministeeriumitädid suutsid nendes parandada AINULT kirjavigu. Sisulisi ettepanekuid tehti kahe direktiivi peale kokku null tükki. Kusjuures see faking direktiiv läheb ju Brüsselis niiehknii proffide kätte tõlkimiseks-toimetamiseks...

Aga pole põhjust muretseda. Kui meid kunagi naha ja karvadega maha müüakse, siis saab see olema vähemalt kõigi õigekirjareeglite kohaselt vormistatud.

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Altiplano

Ma tükk aega ei saanud aru, mis mind Altiplano juures segas. Nimikangelane oli muidugi igati tasemel – suursugune, karm ja hingematvalt ilus. Põliselanikel polnud kah viga, mis sest, et neid üritati portreteerida naiivsete, kuid siiski puhta hingega metslastena. Nojah, loomulikult olidki gringod need, kes tulid ja kõik ilusa ära rikkusid – kõigepealt kaevandust püsti lüües ja elavhõbedajäätmetega ümbruskonda mürgitades, seejärel aga kõigest selles filmi tehes ning seda mingi sümbolistlik-sisekaemusliku ibaga ära lörtsides.

Terve maailma on täis paiku, kus kas siis sõja, saastunud keskkonna, epideemia või mõne muu inimliku töllakuse tagajärjel kaotavad paljud oma lähedased. Niisugune asi tekitab alati tugevaid emotsioone, kaastunnet ja tahtmist kuidagi aidata. Mis seal salata, eks mulgi värelenud Thina Simunye’t vaadates väike pisar silmanurgas.

Aga mida kuradit puutuvad Andide kaevandusasulas surevate indiaanlaste tragöödiasse lagunenud Belgia kirik, psühhotraumaga sõjafotograaf ning tolle Iraani päritolu? Mina ei näe nende elementide asjassesegamisel küll muud põhjust kui filmitegijate soov vastavateemalistest fondidest pappi juurde nuiata. Ilmselt olid rahastajate hulgas ka kaevandusfirmad – üldmulje oli ju, et kaevurid on tegelt head ning metsikud pärismaalased on ise lollid, et elavhõbedaga mängisid.

Ma olen seda juba kusagil varem öelnud – kui kriitikud kiidavad, on minusugustel parem eemale hoida.

Lassss mu kaktus läheb õide...

Kui ma ei oleks just mõned päevad tagasi Samsungi PC Studiot nagu nurkas.....d kassi oma kompjuutrist välja visanud, läheks selle nädala wtf-elamuse auhind kindlasti Nokiale - ei olnud möödunud veerand tundigi sellest, kui ma nende endi ametlikult kodukalt PS Suite'i alla tirisin ja käima tõmbasin, kui see juba kisama pistis, et saadaval on veel uuem versioon, ja selle paigaldamist nõudis. Mida need Nokia sepad seal küll suitsetavad?

Äramärkimist vääriva tulemuse sai kirja ka Windows XP, mis pärast clean installi netti ühenduda ei suutnud, põhjuseks võrgukaardi puuduvad draiverid pakkus ning tegi ettepaneku... neid netist tirima minna.

Ah jaa, õitsva kaktuse pilt ka ikka, tervituseks kõikidele leiutaja-inseneeridele ja tisaineritele:

Edit: Nokia saab oma auhinna siiski kätte: täna hommikul vilgutati mulle jälle teadet saadaolevast tarkvarauuendusest.
Ja kes kurat palus neil oma tarkvarakäkk vaikimisi koos Windowsiga käima tõmmata?!?

Reede, 27. november 2009

Ametlik teadaanne

Mind on see permamentne jaanipäevailm juba ära tüüdanud. Kui täna korraks päikest näidati, oli äratundmisega raskusi.
Kliima pekkikeeramises on mõistagi süüdi Ansip, Savisaar, Laar, homod, üleilmne sionistlik vandenõu, illuminaadid, ravimitööstus ja rahvusvaheline imperialism. Globaalne soojenemine kindlasti mitte, selle kohta pole ju piisavalt tõendeid.

Esmaspäev, 23. november 2009

Ehitajate Oskarite gaala 2009

Jälle tuli üks tore spämm, mida ei saa jagamata jätta :)

Kandidaadid on:

clip_image001

clip_image002

clip_image003

clip_image004

clip_image005

6)

clip_image006

clip_image007

clip_image008

clip_image009

clip_image010

clip_image011

& the winner is......

clip_image012

Esmaspäev, 9. november 2009

Piinlik moment

Täna alanud liigjoomise vastu võitlemise hoogtöökuu mobiliseeris koos ülejäänud progressiivse inimkonnaga loomulikult ka doktor Baarmäni. Täis võitlustahet ja tegutsemisindu otsustasin igipõlisel vaenlasel otse kõrist haarata ning ta halastamatult hävitada :)

Raisk.

Mõni päev on kohe selline, mil ka kõige paremad kavatsused lörri lähevad :(

Kord hüppas alt ära üks sõber, siis teine, lõpuks sõitis veel üks kiire töö sisse ning kontori ukse sulgesin enda järel tavapärasest kaks tundi hiljem ja tugeva peavaluga. No mis seal ikka, mõtlesin, ongi paras ettekääne endale üks Järegmeister sisse nahistada. Tutkit - Selveris, kus teadsin nimetet artiklit soodushinnaga müügil olevat, polnud väljareklaamitud gripirohust haisugi. Sestap lürbin nüüd kirsikompotti. Tõesti piinlik.

Ahjaa, siit leiab mugava joomispäeviku.

Ja ärge unustage õiget tehnikat:

Esmaspäev, 2. november 2009

Lihtsalt tuli meelde

Vana kuld: mida teeb Tõeline Beib, kui saab vale värvi sünnipäevakingi:

Esmaspäev, 26. oktoober 2009

Kuidas euro päästab Eesti majanduse

Ametlik BS, kuidas euro toob meile stabiilse keskkonna ja seeläbi tohutud investeeringud, mis meie majanduse jälle käima tõmbavad, ei veena vist rääkijaid endidki. Millel siis põhineb hüsteeriline usk euro võluväesse, mis sunnib meie otsustajaid kahe jalaga majanduse hapnikuvoolikuil tallama ja väheseidki majanduse elavdamise hoobasid kinni keevitama? Kus, kurat, seda enne on nähtud, et stabiilne keskkond kaotatud miljardid tagasi teenida aitab?

Minu arust ei ole põhjuseks liberaalne turufundamentalism. Minu hinnangul on hüsteerilise eurootuse taga puhtspekulatiivsed kaalutlused.

Tuletagem meelde, mis juhtus sel hetkel, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Õigemini, mis juhtus kinnisvara ja muude hindadega. Miks nad nii kiiresti tõusid? Euroopa Liit on ju teada-tuntud stabiilsete hindande ja mõõduka majanduskasvuga piirkond.

Mõtleme nüüd ebaloogiliselt. Eestlased, eriti aga teised tublid eestimaalased on harjunud, et enne rahareformi tuleb käesolevast sularahast võimalikult kiiresti lahti saada. Ei tasu seda instinkti neile pahaks panna - rohkem kui pool sajandit on siinkandis tehtud rahareforme praktiliselt ainult ühel eesmärgil - korjata elanikkonnalt nende liigsed rahavarud.

Ei maksa arvata, et see instinkt pelgalt paarikümne iseseisvusaastaga kustunud oleks. Seega - koos rahareformiga on oodata ka suurenevat nõudlust kestvuskaupade järele. Lisaks on varem eurole üle läinud maade kogemusest teada, et turule ilmub ka seesugune sukasääreraha, mille päritolu omanik eriti seletada ei taha, kuid mis sellegipoolest kas ümbervahetamist (rakenduvad rahapesu piirangud) või kaupade vastu vahetamist vajab.

Ehk euro maaletoojad mõtlevad nagu spekulandid, mängides rahva rahareformihirmul ning lootes, et ärakorjatava kroonimassi sees on piisavalt niisuguseid, mis eurode asemel pigem kaupade vastu vahetatakse ning millest iga viies seega riigieelarvesse laekub.

Esmaspäev, 19. oktoober 2009

Kohustuslik halapostitus valimiste teemal

Oh issand, ikka veel leidub Eestimaal piisavalt palju lolle, kes nonde kuradi kesikute/oravate/sotside/isamaaliitšikute/klenski/rasvaliidu/roheliste (ebavajalik läbi kriipsutada) poolt hääletavad!

Hala halatud, helgemast poolest ka nüüd natuke.

On tore tõdeda, et eksmaavanem ei ole oma pappi mitte ilmaaegu laiali puistanud - tema poolt hääletas Jõgeva vallas tervelt 159 kodanikku, mis tagas talle isikumandaadi. Samuti on tore tõdeda, et põhimõttekindlus ning kõrge moraal pole kadunud isegi seesugusest korruptsioonimärgiga erakonnast nagu Rahvaliit - nimelt on selles nimekirjas kandideerinud Raimo Villems otsustanud, et niisugune kamp ei vääri isegi mitte tema enda häält, ning saanud kirja nulltulemuse :)

Sarnaseid aatevendi on maakonna peale veel: Pajusi vallas Raimo Ilmoja (SDE), Pala vallas Vello Pärn (SDE), Erdi Tuha (SDE) ja Vallo Vunk (Meie Koduvald), Puurmani vallas Edvi Strum (IRL), Kasepää vallas Erki Post (Kesk) ja Irina Korneva (Kesk), Saare vallas Andres Hallik (RL), Tabivere vallas Mati Karus (Kesk) ja Henn Käärik (Reform). Pahatahtlikud kommentaatorid võivad muidugi väita, et nad olid kas silmini täis või lihtsalt unistasid valima minna, aga mina ütlen, et see kõik on ilmne siseopositsioon ja märk sisemisest puhastumisest :)

Muus osas, olgem ausad, ei ole just maailmaajaloolist vahet, kes konkreetses pisivallas valitsemisrahasid sirgeks lööb. Doktor Baarmäni kogemus (ja seda pole vähe) ütleb, et pisikeses sumbunud vallas ei ole liikumapanevaks jõuks mitte parteipoliitiline programm, vaid korruptsioon - kui poleks korruptsiooni, ei viitsiks seal keegi m...igi liigutada. Arvan, et see võib kehtida ka mõne suurema valla, näiteks Tallinna kohta.

Kolmapäev, 14. oktoober 2009

Keda valida Jõgeva vallas?


Ajalooliselt on kujunenud nii, et mu teinepool peab oma hääle ära andma Jõgeva vallas. Mida siis talle lubati?

Jõgeva vallas on oma nimekirjad välja pannud Keskeraond, IRL, Rahvaliit, valimisliit Hea Vald, Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond.

Aja ja ruumi kokkuhoiu huvides ei hakka ma siin kõiki "arendame-võimaldame-toetame-kindlustame" tüüpi lubadusi üles loetlema, piirdun üldiseloomustustega

Keskerakond - tundub, et polegi mulle oma spämmi saatnud :) Igatahes väga sümpaatne! Tõsi, üks nende kandidaat ei pidanud paljuks isiklikult moosimas käia - samuti väga sümpaatne! Jah, paraku lubas ta küll niisuguseid asju, mis ka ilma Keskerakonna targa valitsuseta niikuinii ära tehtaks, aga ikkagi.

IRL - konkreetsemalt lubavad golfiväljakut, naabrivalvet, valla muuseumi ja vaatetorni Laiuse mäele. Ülejäänu on tavapärane võimaldamine, aktiviseerimine ja propageerimine.

Rahvaliit - lubavad nimeviitasid igale valla teele ja tänavale, tasuta lumetõrjet iga hajaasustusala majapidamiseni ning abielutoetust. Miskipärast lubatakse ka tõhusat päästeteenistust ja korrakaitset, aga kas see mitte riigi rida ei ole?

Hea vald ehk Aivar Kokk - kes siis veel :) Postkastis oli suisa 2010. aasta kalender, mille pöördel loetleb Kalevipoja otsene järeltulija üles kõik oma varasemad teened, unustamata sealjuures ka uusi lubadusi:
Ehitame vallale oma hooldekodu koos päevahoiuga - vanasti ta tahtis vallale oma gümnaasiumi. Nüüd on tütred suured ja prioriteedid muutunud :)
Loome uusi töökohti, toetades Painküla tööstuspargi väljaehitamist.
Avame õhtuti ja nädalavahetuseti valla koolide ja lasteaedade saalid valla inimestele kultuuri ja spordiga tegelemiseks - seda on ka juba mitmetel valimistel lubatud. Huvitav, kas teevadki lõpuks ära? :p

Kindlustame iganädalase tasuta bussiliini Kuremaa ujulasse - mis need bussid sõidavad siis siiamaani ilma liikluskindlustuseta?
Kaasajastame vee- ja kanalisatsioonitrassid ja pumplad - see on toosama europrojekt, mille raames Jõgevagi veevärk korda tehakse.
Renoveerime Siimusti sauna ja ehitame kergtee surnuaiani - ammu oleks tarvis!
Toetame Laiuse mäele slaalominõlva ehitamist - vaat see on huvitav. Tõstuki riismed on seal vist siiamaani alles.

Sotsiaaldemokraadid - nende esinumber jagas Sordis piima müües oma nimekaarte :) Aga konkreetsemalt lubavad mitte suurendada valla laenukoormust, igakevadist talgupäeva valla korrastamiseks, avalikke töökohti ning vähem koolivägivalda. Väga kena kõik, ainult me keegi ei tunne sealt nimekirast kahjuks kedagi. Peale piimamehe :)

Reformierakond - nende spämm on samuti kaotsis. Lähtume eeldusest, et nad armastavad Jõgeva valda samuti nagu ka kõiki teisi paarisadat omavalitsusüksust. Eks oravatel ole suur süda, jätkub ruumi kõigile :)

Keda valida Jõgeva linnas?


Valimised on tore aeg - postkast kantakse sedavõrd spämmi täis, et arved enam ära ei mahugi :)

Kellele sellest ülikirevast valikust oma hääl müüa?

Jõgeval pürivad võimupiruka poole Rahvaliit, Keskerakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond. Mida nad mulle siis lubavad?

RAHVALIIT

1. Jõgeva vajab inimesekesksemat ja säästlikumat juhtimist. Eesrindlik mõte, nagu öeldi Eesti filmiklassikas. Linna juhivad meil teadupoolest linnavolikogu ja viimase nimetatud linnavalitsus (hetkel neljaliikmeline). Paraku ei avalda rahvaliitlased, kui ulatuslikult nad nimetet asutusi hõrendada kavatsevad.

2. Hoidkem ja loogem uusi töökohti. Kuldsed sõnad! Aga onss selleks tingimata tarvis volikogusse trügida? Rahvaliidu ridades kandideerib nii mõnigi ettevõtja, äkki looks needsinatsed töökohad ilma valimiskampaaniata? Või sihivad needsamad ettevõtjad hoopis seda liini, et mina kui maksumaksja need töökohad ise kinni taoks? No pasaran!

3. Kasutagem rohkem investeerimisfondide ja Euroopa Liidu raha. Õige - milleks koormata kohalikku maksumaksjat, kui saab sirgeks lüüa Lääne-Euroopa maksumaksjate pappi. Kindlasti rõõmustame ka meie siin kümnekonna aasta pärast siiralt selle üle, et meie rahaga taotakse kinni Türgi ja Ukraina kohalike sahiibide valimislubadusi.

4. Jätkakem vee- ja kanalisatsioonitrasside renoveerimist. Kullakesed, minu teada on see europrojekt juba käima lükatud ning isegi kui tahaksite vastupidist, läheks see linnale ropult kalliks maksma.

5. Korrastagem kortermajadeesised teed ja parklad ning välisvalgustus, rajagem uusi mänguväljakuid ning üldkasutatavate hoonete juurde jalgrataste hoiukohti. Väga õige mõte, kahe käega poolt. Aga. Kas ainult minu kõrvus kõlab see grammatiline konstruktsioon selliselt, et RL kavatseb armulikult mitte sekkuda linnakodanike tegevusse nimetet tööde teostamisel?

6. Toogem Jõgevale üleriigilisi üritusi - uusi mõtteid ja ideid. Siia alla käivad jäähalli ehitus, Ilmaime teemapark, Pedja jõe puhkepiirkond, kultuuri- ja spordipremiad ning kõik võimalused elukestvaks õppeks. Kust selleks raha võetakse? Isegi kui linnapea kõik need neli aastat ilma palgata rügab, kahtlen sügavalt, kas kokkuhoitud rahast jätkub.

7. Muutkem sotsiaalteenused kättesaadavamaks. Ainus konkreetne lubadus selle punkti all on eakate päevakeskuse rajamine, Ülejäänu on tavapärane "arendame-täiustame-toetame".

Sihuke pehmete väärtuste jutt on neil muidugi ilus. Ma olen seda juba aastakümneid kuulnud. Koos selle "arendame-täiustame-toetame" jutuga saab seda valimistest valimistesse iga kord puhta südamega heietada :)

KESKERAKOND

Müts maha - minu arust on Keskerakonnal kõige lõbusamad kampaaniamaterjalid :) Sihuke päris andekas segu Nelli Teatajast ja Elu Sõna Lehest.
Aga mida nad mulle siis lubavad?

1. Jõgeva linna lasteaialastele tasuta toit. Ilus.
2. Sünnitoetuse kasv nelja aastaga 6000 kroonile. Ohh. Teate ka, milline kepp oli teie kaasjuhitud linnavalitsuselt see seninegi pisem toetus kätte saada?
3. Esimesse klassi astujale toetus 1500 krooni. eelmisel aastal läks 1. klassi umbes 80 pägalikku. 80x1500=120 000, ütleme et osa oli valdadest ka... No tegelt pole see ju üldse palju.
4. Lasteaed "Karikakar" korda. Kas see on see maja, millesse lapsi enam ei jätkunud ja mis osaliselt välja renditi?
5. Kultuurikeskuse taha aiaga piiratud turvaline õuepark. Miks mitte.

6. Kultuukikeskuse parki kaasaegse mängukeskkonnaga aiaga piiratud turvaline laste mängumaa. Be normal! Ei ole mina enne näinud ega ka omal nahal kogeenud, et seal, sisuliselt koduaias, pägalaid keski või miski kunagi ohustanud oleks! See on Jõgeva, mitte Haarlem!
7. KEK-i elamukvartali lastele mõnus mänguväljak. Ainuke küsimus, miks seda siiamaani tehtud ei ole? Ehkki teisest küljest, Kruusaauk, tervete põlvkondade mänguväljak, on seal juba varsti pea sajandi...
8. Tüdrukute papilloomiviiruse vastane vaktsineerimine. Vajalik asi.
9. Noortele oma kultuuriangaar. Ma küll täpselt ei tea, mis ja kus see olema saab, aga tundub huvitav.
10. Liiklusohutuse suurendamiseks Suure, Piiri ja Puiestee tänavate ristmikule ringliiklus. Viadukti ei taha sinna ehitada? Mitu autot sealt päevas läbi sõidab?
11. Jalakäiate liiklusohutuse tõstmiseks linnas kasutusele liikluse rahustamise vahendid. Ömm. Mina küll Jõgeva liiklust veel rahulikumaks ei muudaks.
12. Autodele avaramad parkimisvõimalused kesklinnas. Et paneme auto Säästumarketi ette, sealt sõidame Maxima parklasse, siis Kosmose ette, et ehitusmaterjalide poest läbi hüpata, ja sealt juba Kaubahalli juurde, et veel mõned viimased ostud teha? Ah jaa, Keskuse poe unustasin lisamata. Keegi neid distantse mõõtnud ka on? Ma arvan, et joonlauast piisaks, isegi kui mõõta mitte kaardil, vaid maastikul :)
13. Linna rahaline toetus suurelamute esiste parkimisplatside korrastamiseks. Vajalik asi.
14. KEK-i elamukvartalid korda. Hähh. Ei saanud vene võim sest kuumaastikust jagu, ei saa teie ammugi :)
15. Kõnnited korda. Jah. Uut paraadi oleks tarvis, saaks kiiremini :)
16. Linnapoolne maamaksu soodustus pensionäridele ja represseeritutele 100%. Jah, mida neilt ikka võtta.
17. Sotsiaalkeskus "Elukaar" korda. Kes selle segamini ajas?
18. 2000 krooni matusetoetust. Lühinägelik poliitika - surnutel teatavasti valimisõigust ei ole :)
19. Jõgeva Haiglale iga-aastane toetus 300 00 krooni. Vajalik küll, aga milleks seda valimisprogrammi toppida?
20. Jaanituli Jõgeva linna. Misasjad need siis on, mida igal aastal praktiliselt minu akna all tehakse?
21. Suvised vabaõhuetendused Jõgevale. Jah, ma mäletan küll, kuidas Mati Nuude praktiliselt öö läbi sealsamas akna all üürgas, nii et laps magada ei saanud.
22. Talveteemaliste filmide festival Jõgevale. Ja millises kohalikus kobarkinos neid näidatakse?
23. Märgistatud aktiivse liikumise rajad. Tehke parem mõned korralikud rattateed. Parklate asemel.
24. Õpilasmaleva liikumine Jõgevale. Tore!
25. Aasta parimale haridustöötajale 30 000 krooni. Mis saab mul selle vastu olla.

Noh, vähemalt midagi programmi moodi. On näha, et keegi on ka tiba mõelda viitsinud.

IRL

Kuulge, poisid ja tüdrukud, vahetage ükskord ometi reklaamifirmat! Ja natuke mõttetööd valimisplatvormi kallal ei teeks ka paha. No mis programm see ka on:

* Jõgeva on oma ajalooga arenev ja väärikas väikelinn. Väga armas, aga kuidas see teadmine meid järgmiste valimisteni edasi aitab?
* Linna peavad juhtima kompetentsed (siit oli koma puudu) linlastest hoolivad jõgevlased. Õige! Ma olen alati pooldanudeksamitulemustel põhinevat ametissemääramist, nagu vanas Hiinas oli :)
* Elanikud on ära teeninud selle, et neist lugu peetaks ning et pakutaks parimaid teenuseid parima kvaliteediga. Järjekordne nending stiilis "kavatseme täita Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi..."
* Väikeettevõtjad vajavad rohkem tuge ja tunnustust ning arenguvõimalusi. Täpsemalt milliseid? Võibolla isegi mitmemilliseid?
* Kodanikutunde loob sõbralik linnaruum. Igaühel peab olema võimalus tegeleda oma huvidega, nii noortel kui täiskasvanutel. Väga armas. Ja kuidas te selle teostada kavatsete?

Kusjuure ise nad, sunnikud, heidavad vastaskandidaatidele ette populismi ja tühje lubadusi... No kuidas nii saab, ise ju nii toredad inimesed?

REFORMIERAKOND

Oijessas, see lubadustejoru on ümbertippimiseks natuke liiga pikk. Teie lahkel loal toon vaid mõned säravamad puhktid:

- Tõstame I klassi astuva lapse toetuse 2000 kroonini. Oot-oot, kas Keskerakonna väljareklaamitud 1500 krooni siis juba kehtibki või?
- Toetame iga lapse sündi 5000 krooniga. No see kord kehtib neil juba ammu, isiklikke kogemusi vaata Keskerakonna kommentaaride juurest.
- Kingime igale noorele ratturile rattalambi. See maksab nii 50-60 krooni tükk. Sama raha eest saaks helkurvesti.
- Vähendame Jõgeva linna valitsemiskulusid vähemalt 10%. Miks just 10? Miks mitte 100%? Milline valitseja see kunagi leidis, et milleks ametnikele veel palka maksta, nagunii teenivad altkäemaksudega rohkem.
- Ühendame originaalseid ideid ja ettevõtlust loomemajanduse kaudu. Mul on tunne, et nad ise ka ei tea, mida nad selle lausega mõtlesid.
- Teeme ratta- ja kooliteed korda ja turvaliseks. Mina olen Jõgeval kohanud ainult üht rattateed, seda on paarsada meetrit ja see viib läbi Piiri pargi mäest alla. Tee on suht uus ja korrastamist eriti ei vaja. Ah jaa, Piibe maantee remondi käigus rajatud kergliiklustee jookseb kah veid maad Jõgeva linna piires. See vajab küll hädasti korrastamist - praegu peab igal ristmikul ratta seljast maha tulema ja seda käekõrval lükkama. Mõnna, eriti kui oled enne seda vändanud stabiilselt 30-40 km/h.
- Ehitame Piiri parki terviseraja. Seda lubadust mäletan ma juba mitmetest ammustest valimistest. Jätkake samas vaimus!
- Saadame Jõgeva saalihoki Europasse. Õige. Majanduslikult raskel ajal tulebki üleliigsed sportlased välisklubidele maha müüa!
- Teeme koostööd Jõgeva linna ja valla ühinemiseks. Ohoo! Aga ei usu - te teate ju väga hästi, kelle kätte ühisvallas võim läheks :)

Veel lubavad oravad näiteks jäähalli, vanurite päevakeskust, mänguväljakuid ning vett ja kanalisatsiooni, soodustavad ja tunnustavad ettevõtlust ja veel kedagi/midagi.

Kellele mina oma hääle annan? Eks ikka ühele oma vanale sõbrale :) Kahtlustan, et samamoodi toimib ka enamik ülejäänud Jõgeva valijaid, nii et erakondlikud kopiraiterid on nagunii suht tühja tööd teinud.

Teisipäev, 13. oktoober 2009

Mina ja relvad


Ringvaate korduses räägib Vahur Lauri, kuidas ta juba kümme aastat iga päev relva kaasas kannab. Ma tegelt  ei saagi aru, miks ta seda teeb - just tunnistab, et tal pole eriettevalmistust konflitsituatsioonide lahendamiseks, relva ei saa kasutada probleemide lahendamiseks ning endal pole tal selle 10 aasta jooksul kordagi relva vaja läinud.

Mina ise olen üsna nõus hiljuti loetud uurimuse autoritega - kui nonfliktsituatsiooni satub relvaga inimene - pole vahet, kas ründaja või rünnatava rollis - on tõenäosus, et konflikt lõpeb kellegi surma või eluohtliku vigastusega, mõõtmatult suurem.

Ma ei kujuta ette, millises keskkonnas ma elama või milliste häältega suhtlema peaksin, et enesekaitseks iga päev relva kaasas kanda. Jah, automaati mu käest keegi naljalt ära ei võtaks, pealegi lasen ma automaadist mõõtmatult täpsemini kui püstolist. Kuid automaat on lahingurelv. Püstol aga võidakse sul rahvasummas trügides lihtsalt ära näpata, rüseluses peost tõmmata või seljatagant haarates käest välja väänata. Püstol teeb ainult kõva pauku ning rohkem kui paarikümne meetri pealt temaga täpselt tabada on rohkem vedamise asi (unustame kauboifilmid, eksju). Prillikandjana tean juba ammu, et minu jaoks on püstol kõige tõhusam eelkõige viskerelvana - sihtimisasendi iseärasustest tulenevalt jääb sihikujoonele see osa prilliklaasist, mis murrab kujutist kõige rohkem - viga on kümne meetri pealt umbes pool meetrit allapoole. Puusalt tulistamise unustame ka ära, kellele neid väljaväänatud sõrmi-randmeid tarvis on.

Ei - kui ma ilma relvata linna laiama lähen, ähvardab mind kõige rohkem pisuke rüselus ja katkised riided, sama situatsioon relvaga, sealhulgas noaga aga võib lõppeda kas kiirabis või surnukuuris. Neil paaril korral, kus oleks võinud tekkida kiusatus relva kasutada, olen tagantjärgi siiralt õnnelik, et mul seda kaasas ei olnud - kõik seisud said tegelikult pikema või lühema rääkimisega ära klaaritud. Kõige kauem rääkisin ühel deliiriumis poldil kolm tundi raudkangi käest ära...

Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Ekstreemööbimine

Ei, ahiküttel on kahtlemata omad eelised - kütad palju tahad ja millal tahad. Puudused on muidugi ka - arvake ära, kes on see eesel, kes saeb, lõhub ja tassib? Sestap oligi Jõgevalt laekudes heameel tõdeda, et pärast ligi nädalast külmetamist on Pelgurannas lõpuks ometi kütma hakatud. Kütteperiood algam meil ju teatavasti siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +10 - ma mõtlen toas, mitte õues.

Rõõm sisselülitatud keskkütte üle jäi paraku üürikeseks - eile õhtul punkt kell 21.00 lülitati küte jälle välja. Ei, mulle üldiselt meeldib külmas toas magada, aga umbes ühe paiku tundsin, et isegi kahest tekist jääb väheks - tormituul puhus otse aknasse, aknaraamid on veel vene ajast ning tunne, kuidas tuul magades juukseid sasib, pole just kõige meeldivam.

Sestap läksin otsisin kapist termosokid, pikad püksid ja suusamütsi. Eriti hea meel oli tuulekindla jooksufliisi üle - selleta ma neid ridu praegu ei kirjutaks (vaid võiaksin valutavaid õlgu ja kaela miskise eriti jäleda piprakreemiga). Millalgi seitsme paiku hakkas siiski nii külm, et otsustasin üles ronida ja sooja hommikueinega päeva alustada.

Pärast teki alt välja ronimist selgus, et kõrvaltoas oli tuul rõduukse lahti puhunud ning sealt öö otsa sisse lõõtsunud.

Kolmapäev, 7. oktoober 2009

Palju õnne, Vladimir Vladimirovitš!

Peaaegu oleksin unustanud - täna on ju Vene tsaari Venemaa peaministri Vladimir Putini sünnipäev!
Pikka iga ja, nagu teil seal KGB-s vanasti öeldi, palju aastaid!
Väike lüümikupalagan juubilari helgematest hetkedest:

Tulevik: miks on hea elada Lätis, mitte Eestis

Delfi tänastest uudistest:

Läti
Läti vastulöök: eluasemelaenust peab saama võlata vabaks

Eesti
Pangad saavad õiguse võlgniku elu kibedamaks teha

Jah, ei ole kaugel aeg, mil kahjurõõmsad lätlased asuvad Eesti diskot leelotama :(

Armas Allah, mille eest sa meid küll seesuguste poliitikutega nuhtled?

Esmaspäev, 5. oktoober 2009

Transrasvatihane


Teatan pidulikult, et mulle on transrasvadetektor juba sisse ehitatud - ma nimelt saan hüdrogeenitud taime-või loomarasva söömisest ohatisesarnase lööbe. Margariine ning võisegusid pole juba kümmekond aastat isegi mitte nuusutanud, odavamast majoneesist käin kaarega mööda ja enamikku kondiitritooteid näkitsen poole hambaga. Ah jaa, õhuvärskendaja pudelis vahukoor on kah out.

Ära sõnus, nagu ikka, see nõid, kellega ma sama perekonnanime jagan :)

Pilt tehtud väljalennul Tšernobõli.

Teisipäev, 22. september 2009

Nokia - ei viitsi enam sõimata


Kuulge, Nokia poisid ja tüdrukud - tehke parem telefone, see tuleb teil juba enam-vähem hästi välja. Aga
ärge toppige oma nina sinna, millest te midagi ei jaga - tarkvaraarendusse.

Sellest ei olegi väga kaua aega möödas, kui uuendasin oma N82-e tarkvara - ja avastasin, et mu GPS ei oska enam mu asukohta näidata. Mulle pakuti küll lahkelt uue kaardirakenduse prooviversiooni, kuid pärast selle möödumist pidanuks ma juba eurosid köhima. Ei ole ilus, seltsimehed telefonistid, ei ole ilus!

Ühel hetkel pistis ka PC Suite kisama, et teda on hädasti vaja uuendada. Naiivne nagu ma olen, lasingi uue versiooni peale. Ja avastasin, et rakendus, mis vanasti liigutas musa arvutist telefoni, on värvi vahetanud, kannab nüüd nime Nokia Music ja nõuab eraldi installimist. Kuna olemasolev playlist oli mind tõesti ammu ära tüüdanud, tõmbasin rakenduse käima. Ja sain otse loomulikult järjekordse WTF?!?-elamuse.

Kõigepealt otsis see tõbras uuesti mu arvuti läbi, et mu tümpsukogus inventuur teha. Järgmine pool tunnikest kulus selleks, et mu albumitele plaadiümbrised leida. No milleks? Pealegi toppis ta pooltele mu lugudele, esindajast ja žanrist hoolimata, juurde ühe Tom Waitsi albumi pildi.

Hea küll, igasugu pisiveidrused saab ühele rakendusele alati andeks anda, kui ta vähemalt oma põhifunktsiooni täidab. Tutkit. See Nokia tarkade inseneride ja Koskenkorva ühistöö vili ei suutnud end telefoniga ühendada! Ilmselt oleksin jäänudki Connect-nuppu vajutama, õnneks aga märkasin teadet, mis käskis a) sulgeda kõik ülejäänud Nokia rakendused (ilgelt oli vaja reliisida sihuke kräpp, mis teie omaenda softiga läbi ei saa, onju) ja b) võtta juhe telefoni tagant ära, ühendada see uuesti ja valida telefoni menüüst "Meediumipleier" (sööge vähem kärbseseeni ja ärge kujutlege, et telefon sellepärast selgeltnägijavõimed omandab).

Okei, sain siis arvutile "meediumi" külge ja võisin hakata äratüüdanud lugusid kustutama. Arvate, et õnnestus? Isegi pärast seda, kui minu käest oli umbes seitse korda üle küsitud, kas ma ikka olen kindel, et tahan kustutada?

Ja mille kuradi pärast on vaja iga lugu, mida ma korraks kuulata tahan, pleilisti toppida? Milleks eraldi kaust "Nokia Music Manageri" jaoks, kus kõik telefoni ja arvuti vahel liikunud lood on dubleeritud? Ning jah, ma saan aru, tarkvarauuendst oli vaja selleks, et teil on ilgelt vaja oma muusikapoest mulle midagi müüa, aga miks on selline võimalus ainult kümnekonna Euroopa riigi elanikel? Ühisturust olete midagi kuulnud?

No hea küll, nii sitt kui Sony-Ericssoni soft see Nokia oma kaugeltki ei ole, kuid see pole mingi näitaja - sellise kräpi kokkukirjutamiseks tuleb juba spetsiaalselt pingutada. Aga väike testimine enne uue tarkvaraversiooni väljalaset ning mõned tuhanded eurod kasutajasõbralikkuse uurimiseks ei teeks Nokiale küll kurja.

Hea oli vähemalt see, et pärast ligi minuti kestnud telefoni margi tuvastamist apgreiditi mu vana N82 8-gigase mälukaqardiga N95-ks :)

Reede, 18. september 2009

Karmavõlg tahab maksmist


Ei, ärge muretsege, doktor Baarmänil praegu veel on töökoht, kus pidada tüüpilise kontoritöötaja kangelaslikku võitlust: enne lõunat näljaga, pärast lõunat unega.

Aga vaadates seda, kuidas koondamistont järjest rohkemaid sõpru/tuttavaid/muidu häid inimesi kollitab, otsustas doktor Baarmän oma rohelise bareti sahtlipõhjast välja otsida ning end töötute armee juurde instruktoriks komandeerida.

Niisiis, mu kallid 75 000 nekrutit, nüüd hakkame lihvima kõiki klassikalisi sissisõja võtteid, teeme endale selgeks taktika ja relvasüsteemid ning ei unusta ka primitiivseid, ent tõhusaid lõkse. Ja mis kõige tähtsam - hoiame moraali kõrgel!

No pasaran! Patria o Muerte! No tule Ansip appi!


Lähemalt loe abiraha.blogspot.com

Neljapäev, 17. september 2009

Web 4.0 rõõmud

Räägivad, et varsti ei pidada arvutil enam opsüsteemi vaja olema - paned aga masinale hääled sisse, see tõmbab võrguühenduse püsti ja kogu edasine toimub juba netis. Väga mugav - ei mingeid erinevaid platvorme, kogu aktsioon võib joosta suvalise riistvara peal. Või noh.

Kuna mu ametiläpakas viibib järjekordses garantiiremondis, ei jäänud muud üle, kui panna oma vanale läpakale hääled sisse, teha brauser lahti ja üritada niiöelda pilves pakutavate teenustega tööd teha.

Iseenesest oleks nagu kõik olemas. Aga.

Umbes viis aastat tagasi, kui see läpakas veel uus oli, jaksas ta ilma suuremate jamadeta jooksutada korraga kogu kontoripaketti (Outlook, Word, Excel, Project)ning lisaks veel paari brauseriakent koos Messengeri ja Skype'iga. Viirustõrje ja muud taustateenused kah muidugi.

Täna oli lahti ainult Firefox. Mis suutis nelja avatud sakiga arvutil totaalselt keele vesti peale tirida. Pole ka ime - protsessori load oli keskmiselt 50%, poolest gigast saadaolevast mälust aga krabas Firefox endale tervelt 155 mega. Ja ega Operaga palju parem olnud - see tahtis endale 122 mega, kuid veebivideot striimida ikka ei jaksanud.

Siit moraal - isegi kui kogu aktsioon toimub võrgus, tahab pelgalt suhtlemisliides ikkagi päris kõva rauda alla.

Neljapäev, 3. september 2009

Tervisesport massidesse!

Valimisi võiks tihemini korraldada.

Hea küll, virisegu nad seal ajalehes pealegi, et kõikvõimalikud asfaldilaotamised sätitakse vahetult enne valimisi, kuid Pelguranna tänava siledakslükkamine oli igal juhul hea mõte. Olgu Etkar kiidetud, eriti arvestades asjaolu, et minu puhul oli sihuke häälelantimine nagunii asjatu vaev. Aga meeldiv ikkagi.

Käisin just oma tõukerattaga siledat teed kaifimas. Kepsu järgi 38 minutit, 4,18 km, keskmine kiirus 6,5 km/h, maksumumkiirus 16,5 km/h. Nojah, kui arvestada, et mu GPS väidab sealjuures, et täna on 7. september, ei tasu neid andmeid vist päris sajaprotsendiselt uskuda. Aga mõnus oli küll :)

Siledal asfaldil sõita ei ole muidugi viga, kuid ka seal tasub hoolega jälgida, mis ratta ette jääb. Kui läksin liiga julgeks ning madalamaks lihvitud äärekivi ründasin, sain aru, miks juhendis soovitatakse kanda kiivrit ning muud kaitsevarustust - kui selline sõiduriist kohtab hoo peal juba paari sentimeetri kõrgust takistust, on järgmisena eeskavas salto. Mina küll seekord veel pääsesin.

Pidurdamine on selle tranduletiga harjumatu, kuid siiski toimiv. 46 number tossuga peab ainult väga täpselt jälgima, kuhu sõidu ajal jalg jääb - juhtraua ja piduri vahele liigset ruumi ei jää ning kui jalg liiga taha jääb, kipub kand pidurit vajutama.

Ma, muide, ei olnud ainus, kes seal täna tõukerattaga ukerdas :)

Teisipäev, 1. september 2009

Uus kaherattaline sõber

010920091058  Vananemisega pidi kaasnema ka teatud hulk infantiilsust. Minu puhul avaldus see nii, et soetasin omale tõukeratta, vot just niisuguse. Kanderihm on pildilt puudu, läbipaistev kandekott anti ka kaasa.

Ega midagi, pakkisin ta sealsamas Rocca al Mare kaubakeskuse ees lahti ning keerasin otsa Pelguranna poole (hiljem kodus juhendit lugedes sain teada, et enamik õnnetusi juhtub algajatega esimese kümne minuti jooksul. Laki mii :)).

Ei, ma olen tõukerattaga täitsa sõitnud, isegi veel selle aastanumbri sees – Värskas sai kickbike’i laenutada ning me Sassiga tiirutasime sanatooriumi ümbruses vähemalt kaks korda. Aga kickbike on muidugi märksa suurem ja stabiilsem kui minu oma ning erinevalt mu rulluisuratgastega uuest sõbrast kannatas isegi metsarajal sõita.

Esmamulje oligi, et uus tõukeratas loeb üle iga väiksemagi teekonaruse. Teine mulje - sellel pisikesel asjandusel tasakaalu hoidmine on arvatust keerukam (tegelt oli mul kott arvuti ja muu tränaga seljas ka), Kolmas mulje: sõidusuuna säilitamine oli üle ootuste keerukas. Sõidu pealt prillide kohendamine tuli ära unustada – nii kui ühe käe juhise küljest lahti lasid, kippus sõiduriistake vastaskülge keerama.

Jalad pehmenesid üle ootuste kiiresti – seda mitte tõukamisest, vaid sõiduasendi ja tasakaalu hoidmisest. Terve Paldiski maante äärne lõik kuluski tasakaalu kättesaamiseks, lisaks osutus sealne rattatee mitte eriti siledaks.

GPS-i taipasin käima panna alles Merimetsa haigla külje all, sealt kuni Stromka alguseni kandsin oma sõiduvahendit enamasti näpu otsas – see tee seal on pehmelt öeldes ebatasane. Korra mõtlesin, et äkki onteepervel sõit siledam, kuid sinna jäin kohe kinni. Aga siiski. Merimetsa haigla kõrvalt minu koduukseni tuli 2,45 kilomeetrit, keskmiseks kiiruseks (koos vahepealse kõnni ning vältimatute prillikohendus- ja jalavahetuspeatustega) väitis GPS 6,2 km/h, maksimumkiiruseks aga tervelt 16,3 km/h. Arvan, et see viimane tuli Pelguranna tänava tuttuuel asfaldil.

Üldiselt võttis see paarkümmend minutit mu kenasti läbi, särk tuli pärast välja väänata. Naised, kui tahate endale ilusat siredat säärejooksu ja kena trimmis peput, siis soovitan igal juhul tõukeratast – need lihasgrupid said päris kõva koormuse.

010920091056 Linnasõiduks on sihuke tõukeratas idee poolest vägagi käepärane, seda annab kergesti kokku zippida ning kasvõi kaenla all bussi kaasa võtta. Aga ta sunnik tahab sõitmiseks igal juhul kuiva ja siledat pinda, millega enamikus Eesti linnades on pehmelt öeldes raskusi.

Ma ei ole väga kindel, kas ja kui sageli ma oma uue kaherattalise sõbraga ringi tiirutama hakkan. Aga noh,majapidamises kaks poisslast vohamas, küll ta ükskord ära sõidetakse :)

Pühapäev, 30. august 2009

Inseneeria

Lõik vastremonditud Kopli tänavast. Kõnnid (või sõidad rattaga või rulluisutad) rahulikult ja sirgjoones ning ühtäkki katkeb asfaldiriba nagu noaga lõigatult:

300820091054

Mis sest, et ka teisel pool tänavat jätkub kõnnitee samas sihis, tarkade tee-ehitajate meelest aga peaks edasi pääsema hoopis sellise jõnksu kaudu:

300820091055

Keniaalne.

Tahaks näha, mitu rohuliblet sellel nn haljasalaribal ellu suudab jääda.

Ma sellise liikluskorralduse välja haudunud konstruktori vaimseid võimeid ega muid iseloomuomadusi siinkohal parem lahkama ei hakka, küll aga oleks mul tagasihoidlik soov, et ta endaprojekteeritud trajektoori vähemalt kuu aega iga päev kaks korda ise kasutaks. Jalgsi (veel parem rattaga), ausalt ja lõikamata.

Ei ole ju palju tahetud?

Edit: Andra ütleb, et sellist kiusamist nimetatakse liikluse rahustamiseks. Mina täheldasin enda juures teatavat rahunemist küll alles pärast seda, kui umbes kilomeeter hiljem täislaotud kilekotiga Säästukast välja taarusin.

Neljapäev, 27. august 2009

Monitoripohmakas

...on üks kole asi.

Eriti kui oled rõõmsalt tellinud 24-tollise molu, selle pidulikult arvutile külge pannud ja keeranud reso maksimaalse 1920x1080 peale. Nautinud nii umbes viis minutit HIIGELsuurt tööpinda. Kuskil kümnenda minuti paiku tunned, et miskit on valesti. Viieteistkümnendal minutil avastad kerge väreluse rakendusakende menüükohtadel ja peenemas šriftis pealkirjadel.

No ma proovisin ikka nii üht- kui teistpidi, kruttisin seadeid, proovisin erinevaid resosid. Ikka väreles. Mõtlesin, et äkki peaks laskma pillil üles soojeneda. Tutkit.

Õhtuks olin merehaige. Peanahk oli kuum, silmad ninaotsale kokku jooksnud, koordinatsioon nagu pärast kaheteistkümnendat õlut.

Verd tilkuva südamega jagasin monitori kollektiivile ning jäin järgmist eksemplari ootama (tegelt tellisime kaks tükki, aga toodi ainult üks. Pärast umbes tööpäevapikkust peksmist tunnistas müüja üles, et vist oli teine monitor laost otsa saanud, aga no milleks klienti seokste pisiasjadega häirida). Kollektiiv, kusjuures, nautis ilusat ja ilma vibrata pilti ning oli sigarahul.

Eksemplar kahega jätkus rõõmu täpselt viis minutit kauemaks. Seepeale hakkasin videokaardi draivereid kahtlustama ja buutisin linuxisse. Nagu sellest midagi kasu oleks olnud - alles pärast sisselogimist tuli meelde, et Ubuntu all on teise ekraani konfimine umbes sama viljakas tegevus nagu sõelaga veekandmine, pealegi kasutatakse seal väidetavalt samu nvidia draivereid mis windowsi allgi (ärge minu käest küsige, miks ja kuidas). Igatahes näidati mulle selle ekraanilahmaka ülemises vasakus servas umbes sama suurt lapikest desktoppi nagu läpaka endagi ekraanil, kusjuures tuunimisel polnuks mõtet - ka see pilt väreles.

Hakkasin väreleva pildi tekitajana kahtlustama tugevat elektri- või magnetvälja ning ühtlasi endale mõttes ka fooliumist mütsikest ning aluspesu disainima. Lõpuks otsustasin siiski, et mu Delli videokaart on füüsiliselt pekkis, seda enam, et meie raamatupidaja sama mudeli Dell kuvas tolle monitori ekraanile täiesti laitmatu pildi. Huvitaval kombel ei sega nimetet defekt mu Delli tootamast koos vana 19-tollise monitoriga, mille uue, 24-tollise displei õnnelikust omanikust kolleeg oma vanadest varudest mulle annetas. Tämit.

Muide, kas keegi teab, miks eeldavad Windows ja/või nvidia vaikimisi, et läpakas PEAB asuma vasakut ning lisaekraan KINDLASTI paremat kätt? Oi ma jändasin seadetega, enne kui kasvõi hiire kahe ekraani vahel õiges suunas liikuma sain (hästi veider, kui akna lohistamiseks paremat kätt asuvasse aknasse pead seda hoopis vasemale vedama). Selle sain kah arvutile kuidagi selgeks tehtud, et Start menüü asub siiski läpakas, mitte vasakut kätt paikneval lisaekraanil. Aga millegipärast üritab ta, rajakas, desktopil asuvaid ikoone kangekaelselt ikkagi lisaekraanile lükkida. Ja vähe sellest - kui arvutit käima pannes monitor juba küljes juhtub olema, peetakse seda põhiekraaniks, millel küll pilti ei näidata, aga kus sa pead täiesti pimesi valima kasutaja ning toksima sisse parooli :s

Eriti tore oli siis, kui mu ToDo list miskipärast lisaekraanile sattus ning jäi sinna ka siis, kui arvuti ilma selleta käima tõmbasin. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, et komandeeringupäeval oma põhiülesanded ära unustada, aga teab äkki keegi, kuidas põhiaknalt plehkupannud rakendusaknaid sinna tagasi tuua, kui seesinane lisamonitor hoopis 180 kilti eemal asub?

Teisipäev, 11. august 2009

Vennasrahvaste heliloomingut

Sõidad, raadiost lastakse laulu. Kuulad paar takti, kuulad veel ja siis karjud kõva häälega: "Kurat, see on ju hea!" (kes su kisa seal autos keset tühja maanteed ikka kuuleb, eksole).

Otse loomulikult tekib koju jõudes tahtmine teada saada, mis laul see oli, kes kurat seda laulis ja äkki on ta veel millegi tähelepanuväärsega maha saanud. Mind, paraku, ei viinud see tahtmine eriti kusagile. Esineja ega laulu nime saates muidugi ei öeldud ning tekstis sisalduvate märksõnade peale ei osanud Google midagi sarnast välja otsida. Ega mu tšehhi keel muidugi teab mis ladus ei ole ka :)

Täna läksin lõpuks radikaalseks. Tirisin tolle saate podcasti alla ning lõikasin mp3DirectCut'i nimelise programmiga vajaliku jupi välja. Helifailide äratundmise teenuseid on internetis tükki mitu, kuid igaks juhuks söötsin saadud minutise helindi vanale heale Winampile korraks ette.

Ära tundis, sinder!

Lasen teile ka:


Citová investice - Daniel Landa

Kiire ringilappamine tekitas mulje, et Daniel Landa pole päriselt minu maitse. Seevastu laulu autorid, Hapka ja Horáček näivad olevat suht viimasepeal taadid:



Nojah, see tibi seal ei olnud muidugi mitte Horáček.

Kas ma olen siin blogis juba öelnud, et mulle jubedalt meeldib, kui lauldakse ka mõnes muus kui inglise keeles? :)

Pühapäev, 2. august 2009

Kontrollitatagu mind!


No mis saab mul selle vastu olla, kui usinad keeleinimesed on vabatahtlikult valmis lodeva keelekasutuse ning keelenormile mittevastava väljenduslaadi välja juurima muuhulgas ka käesolevast blogist :)

Tõtt-öelda teevad siin kabinetis lokkav tüsgraafia ning ohtrad komavead mulle juba pikka aega muret. Olemasolevad faktivead, eetika ja moraali puudumisest rääkimata, võin ma ju kuidagi veel alla neelata, aga emakeel, saate aru, on igatahes püha! See on lihtsalt õudne, milline ortograafiline minnalaskmine siin lokkab! Rsk, ma lähen selle peale nii närvi praegalt! Oih, nüüd sain küll obstsöönsusega hakkama... Palun väga vabandust!

Ühesõnaga - on tõesti päramine aeg, et keegi mu korrektse keelekasutuse eest võitlema hakkaks :)

Teisipäev, 28. juuli 2009

Rõõmuga mu silmad näevad...

Kuidagi kahtlaselt paljudel sõpradel/sugulastel/niisama toredatel inimestel on lähiajal sünnipäevad kas olnud või tulekul. Eraldi tahaksin selle kanali kaudu tervitada Krokut, Magicut ning otse loomulikult oma järeltulevat põlvkonda, kes on varsti juba minust pikem :)
Palju-palju neidsamuseidki!


Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud - täna oleks 138-aastaseks saanud Grigori Rasputin, 126 aastat aga oleks täis tiksunud Benito Mussolinil. Väike lõbus lauluke neilegi.

Reede, 24. juuli 2009

Paavst on kõnelnud

Jah, vennad linuxikasutajad, Linus ise poetas sellised saatuslikud sõnad:

"I may make jokes about Microsoft at times, but at the same time, I think the Microsoft hatred is a disease. I believe in open development, and that very much involves not just making the source open, but also not shutting other people and companies out.
There are ‘extremists’ in the free software world, but that’s one major reason why I don’t call what I do ‘free software’ any more. I don’t want to be associated with the people for whom it’s about exclusion and hatred.”

Neid, kelle maailm nüid kokku varises, võtan vastu tööpäeviti kell 17.30-18.00. Ärge muretsege, küllap me ühisel nõul ja jõul uue sõimamisobjekti leiame! PEAB ju olema keegi, kes kõigis meie hädades ja vaba tarkvara väheses levikus süüdi on!

Haigekassa kaarti kaasa võtta pole vaja, joogid ja sakuska on mõistagi teie poolt. Kobedamaid Windowsi või Mac OS X-i jooksutavaid läpakaid võtan ka vastu, Androidi esialgu veel mitte pakkuda!

Neljapäev, 23. juuli 2009

Napikas


Lähen mina piki Nunne tänavat Balti jaama poole. Minu ees läheb valges kampsunis tädi, kobades valge kepiga kõnnitee äärt. Enne, kui ma kuidagi reageerida jõuan, möödub tädi napilt otse kõnnitee äärde pandud ajutise liiklusmärgi tagaküljest...

Jah, ma tean, et kitsal vanalinnatänaval ei saa liiklusmärk, eriti ajutine, olla kuigi kõrgel - nurga tagant välja keerav autojuht lihtsalt ei näe seda. Jah, õhukesest plekist serv on kõige kavalam välja painutada just täisnurga all - nii on jõmmidel ja teistel loodusjõududel veidi raskem märki deformeerida. Aga see otse sinu liikumissuunale vastu turritav õhuke plekiriba on ikka kuradi terav.

Mul endalgi oli mõned aastad tagasi au selle servaga kohtuda. Läksin, ise rõõmsasti jututades, mööda Suur-Karja tänavat. Kolakat ei tundnudki - ühel hetkel hakkas otsaesisel väga valus ning kui käe haigetsaanud koha juurde tõstsin, jäid sõrmed väga märjaks. Ja punaseks. Hea, et jutukaaslasel oli varuks suurem pakk pabertaskurätikuid. Veel toredam, et väljaturritav plekkserv oli parajasti nii kõrgel, et silm jäi veidi madalamale.

Kokkuvõttes seega väga hullusti ei läinudki - traumapunktis tehti ainult neli õmblust, suvi otsa kandsin pearätti (ja nägin välja nagu mereröövel :)) ning isegi armi ei jäänud.

Ka valge kepiga tädil õnnestus umbes kolme märgi tagaküljest tervena mööduda. Seekord veel.

Teisipäev, 21. juuli 2009

Android... läpaka peal

Jah, see on unustamatu kogemus.

Kõigepealt tirisin siit tõmmise, siis kõrvetasin plaadile ja lasin oma Dellil tolle sünteetilise organismi ellu äratada.

Hehee :)

Sissejuhatuseks teatati mulle, et mu (telefoni) aku tase on alla 15% ja vajab hädasti laadimist. Veendusin, et toitekaabel on jätkuvalt oma pesas ja uurisin edasi.

WiFit see Google'i sigitis ära ei tundnud. Võrgukaablit ei tunnistanud. Ilmselt oleks saanud miskit üle sinihamba kompunnida, aga ma parem ei proovinud.

Tükk aega nuputasin, kuidas seda keskkonda navigeeritakse. Android näis ilmselt eeldavat, et mu läpakal on puutetundlik ekraan, aga mida pole, seda pole :) Miskine viip sigines alles siis, kui taipasin raadiohiire asemele vähe tavalisema panna. Proovisin natuke rakendustes sorida, kuid kuna ükski neist mu Delli juures telefonile iseloomulikke funktsioone ei tuvastanud, jäi elamus saamata.

Koos tõmbamise ja plaadikõrvetamisega kestis meie lühike tutvus tervelt 29 minutit.

Reede, 17. juuli 2009

Eesti majanduse lipulaevade üüratu kahjum

Jah, asjad on halvad - Swedbank, mis eelnevatel aastatel korjas Eesti turult ikka nii 4-5 miljardit puhaskasu aastas, on tänavu teises kvartalis saanud 300 miljoniga vastu pükse. Kurb-kurb.
Ega numbrite vastu saa: kontorivõrgu ja serverite käimashoidmiseks, ülemuste sõidutamiseks ja ärilõunateks kulus küll tervelt 486 miljonit, klientidelt aga õnnestus sisse kasseerida vaid närused 1.185 miljardit krooni.
Oot-oot, ütlete teie, keskkoolimatemaatika näeks siin ju hoopis 700-miljonilist tulu? Hähh, mida te ka finantsökonoomikast teate! Nimelt võtsid pankurid kogu selle teenitud klotsi, laenasid (:)!) veel umbes 300 milli juurdegi ning pistsid kogu nutsu keldrisse, omal ajal rahvale poolvägisi pähe määritud laenude hapuksminekut ootama. Mis tost, et tegelikult makstakse laenusid, hambad ristis, tagasi paremini, kui isegi pankurid ootavad - näiteks pudenes neile tagasi umbes 7 miljoni eest varem juba maha kantud laene.
Muide, eelmises kvartalis näitas Swedbank umbes samasuguseid numbreid ning ka siis võeti miljard krooni laenukahjude ennetamise ettekäändel ringlusest välja. Arvan, et miski ei takista neid kordamast seda ka järgmises kvartalis. Teadjamad võiksid nüüd arvutada, kui mitme kuu pärast on neil KÕIK oma laenud provisioneeritud, hea fantaasiaga inimesed võiksid aga ennustada, millist ettekäänet nad seejärel kahjumi näitamiseks kasutavad.

Rahapuuduses siplejaid on teisigi - Eesti Telekomi kvartalikasum kukkus mulluse sama perioodi 101 miljoni pealt hädisele 6 miljonile. Oh häda! Süüdi on selles, ettevõtte enda versiooni järgi, mõistagi rändlustasudele rakendunud euroregulatsioonid ning ootamatult kaelasadanud tulumaks.
Muidu võiks ju isegi nagu elada, 1,35 miljardilise käibe juures tehti 536 miljonit kulumieelset ärikasumit, mis on vägagi viisakas rentaablus. Kuhu see siis minema nirises? Kõigepealt keevitati sellele 536-le kulum ja muud mahaarvamised otsa, misjärel jäi järgi 406 miljonit. Ja kuna eelmisel aastal jaksas Telko oma aktsionäridele (kelle hulgas on ka Eesti riik) maksta lausa 1,45 miljardit dividende, tuli käesoleval aastal õiendada ära ka dividendidelt makstav tulumaks, 400 miljonit. Ma küll ei tea, misajast maksuamet tulumaksu tegevuskuludesse arvestada lubab, aga ju see siis nii on, kui paberi peal juba kirja on pandud.

Nii et jah, kui juba isegi pangad ja telekomid taskupõhjast viimaseid sente loevad, siis selle kõrval on tavalise inimese töökoha kaotus väike asi. Need aga, kes pääsevad pelgalt 8-50% palgakärpega, on ju suisa või sees...

Teisipäev, 14. juuli 2009

Web of Trust - töötab!

Installisin oma Firefoxile sellenimelise lisavidina.
Ja mis oleks Perekooli külastamisele loogilisemaks jätkuks kui kiigata korra ka Inno ja Irja juurde? Õnneks blokeerib WOT sihukese lolli liigutuse koheselt:
Soovitan!

Esmaspäev, 13. juuli 2009

Vana hea Perekool

Kuna uumoriga on Eestis nigu on, siis umbes viis aastat tagasi käisin oma igapäevast naljalaksu saamas Perekoolist. Pikapeale tüütas sealne soigumine ja üksteise sabasulgede kitkumine muidugi ära, nii et hea mitu aastat ma sinna enam ei sattunud.

Täna tuli millegipärast nostalgiahoog peale.
No ei ole seal eriti midagi muutunud :)

Nii et muljeid kirjeldada ei olegi nagu mõtet. Küll aga tahaks igaks juhuks ajaloo annaalide tarbeks jäädvustada Perekooli Ametliku Vastuse Mistahes Suhteprobleemile. Seda, nagu ma aru saan, kasutatakse tavaliselt siis, kui jutt läheb nõrgema sugupoole, st meeste argiveidrustele - jätab sokid vedelema, üritab osa oma palgast endale suitsurahaks ära peita, tabatakse arvutist porri vahtimas või saab mõne muu andestamatu pahateoga hakkama:
Ära lase ennast mehe poolt alandada! Kus Su eneseuhkus on? Ma arvan, et kui ta peaks midagi selle koha pealt kobisema, siis jäta ta maha. Aja majast välja ja pane alimendid peale! Ei tohi lasta ennast meeste poolt kohelda nagu mingit jalamatti. Ära raiska oma elu. Otsi omale mees, kes sind armastab ja austab.
Elame ju ainult üks kord!
Mis ei tapa, see teeb tugevamaks!
Jaa, klassika :)

EDIT: Ah jaa, ootan hirmuga, millal mõni sealsetest püsiasukatest siia trackbacki teeb ning mu esimese lause õigekirja mõnitama hakkab :D

Reede, 3. juuli 2009

Kohalik pisnis

Mida teeb supermarketi kassapidaja, kui kaardimakse ei lähe läbi? Saadab kunde lähima sularahaautomaadi kallale. Kuna aga automaat kah pangaga ühendust ei saanud, läksin poodi tagasi, kallasin juba kottipakitud tavaari lindile ning lahkusin kroonigi kulutamata. Vedas, et automaat ja kaarditerminalid sama liini otsas rippusid :)

Tartu-Jõgeva maantee ääres müüakse maasikaid hinnaga 25 krooni kilo. Samas müüakse ka kooritud ja pestud värskeid kartuleid, hinnaks 25 krooni kilo. Värskete porgandite hinda ei julenud vaadatagi, kui aga kohalik kurk peaks turule paisatama, tuleb ilmselt IMF-ile abipalve saata. Põllumajandus teatavasti ei tasu Eestis ennast ära, kohe mitte ei tasu.

Jõgeva on alati kehv kant olnud - tööd vähe, raha veelgi vähem. Sellegipoolest kogunevad need, kel töökoht veel säilunud, punkt kell kolmveerand viis poodidesse järjekorda. Täna Selveri laadapäevade ja reede puhul siis juba kell kolmveerand neli.

Neljapäev, 2. juuli 2009

Hea või halb enne?

Huvitav, mida see peaks tähendama, kui vannitoakapi peegeluks kukub küljest ära, purustab teel põrandale kempsupoti keraamilise kaane ning jääb sealjuures ise terveks?
Kusjuures ma liimisin selle kaane kokku tagasi (ei olnud enne katki, ausõna!). Kuna osa tükke jäigi kaotsisse, meenutab kompositsioon rohelisest niidist ämblikuvõrku.
Pilti parem juurde ei pane :p

Reede, 26. juuni 2009

Pane oma raha kuhu tahad, lüpsta saad nagunii

Et ma, vana tolgus, ka kunagi midagi ei õpi!

Ei, pealtnäha tundus mõte hoida oma lahtist raha eurodes kasutushoiusel täitsa mõistlik. Mis sest, et eurohoiuse aastaintress on umbestäpselt 9 korda väiksem kui kroonihoiusel - see-eest peaks devalveerimisrisk olema ju maandatud. No ja 0,35% lubatud aastaintressi on ikka rohkem kui mitte midagi, onju?

Kas ma, igavene loll, tõesti arvasin, et selline diil on kasulik lisaks pangale ka mulle endale? Kas mulle siis tõesti midagi külge ei jää?

Ega midagi, leiame üles peenikeses kirjas ja hästi ära peidetud hinnakirja ning hakkame rehkendama.

Aastas on mul niisiis lootust teenida 0,35% intressi. Aga. Kroonide eurodeks konverteerimise eest tahab pank mu käest saada 0,17% tehingu summast. Juhul kui devalveerimist ei tule, kasseerib pank mu käest muidugi ka 0,17% eurode kroonideks konvertimise eest. Minu aastatuluks jääks seega 0,01%.

Kuid see, nagu öeldakse Teleturus, pole veel kõik. Arvate, et pank ostab mult eurod tagasi sama kursiga, millega ta need mulle müüs? 1000 krooni vahetamisel tuleb kursivaheks umbes 53 krooni. Ehk siis 5,3% panga kasuks.

Juhul, kui mu valuts liigub mu erinevate kontode vahel, on pangal veel õigus kasseerida mult 2,5 krooni tehingu pealt. Paraku ma ei näe kontoväljavõttes, kas seda ka rakendatud on.

Küsimused kordamiseks:

1. Kellele on devalveerimisjutud kasulikud? Põhjenda!
2. Kas tavakliendil on võimalik hoida oma raha pangas nii, et ta sellele peale ei maksa? Too näiteid!

Täiendavat lugemist:

Vana juut tuleb rabi juurde nõu küsima:
"Pankades on pankrot ja kuulda oli, et tuleb rahareform. Anna nõu, mida teha? Kas võtan raha pangast välja või panen raha panka?"
Rabi mõtleb ivake aega, vaatab kella ja ütleb: "Tead, mul tuleb praegu veel üks inimene nõu küsima. Oota palun natuke seal sirmi taga".
Mõne hetke pärast jookseb rabi tuppa noor tütarlaps. Ta on valges pruutkleidis, särava näoga ja õnnelik.
"Kulla rabi! Meil on täna esimene pulmaöö. Anna mulle, palun, nõu, kas heidan voodisse alasti või öösärgis?"
"Tead mis, kallis laps, ükskõik kas sa teed nii- või teistpidi, nagunii kepitakse sind läbi. Ja muide, see käib ka sinu kohta seal sirmi taga!"

Esmaspäev, 22. juuni 2009

Aga Jõgeva kohal sõeluvad juba hävitajad

Peaks täna õhtul paraadiproovi vaatama minema, poleks homme trügimist :)

Pühapäev, 21. juuni 2009

Tükk okupeeritud territooriumi tuli ise Venemaalt tagasi

Nagu kirjutab keskajakirjandus, on elu Putini Venemaal juba nii hulluks läinud, et ärksamad tükid ujuvad suisa omal algatusel meie poole üle ning paluvad poliitilist varjupaika.
Arvata on, et seda nad ka saavad, kuna ületulnud maalahmakas on ju ikkagi õigusjärgne Eesti kodanik.
Alles see oli, kui Jeltsin kekkas, et Venemaa ei anna "jalatäitki" maad tagasi...

Kolmapäev, 10. juuni 2009

Puu- ja juurviljad

Aitäh Krokule komplimentide eest :)

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

Ps. Tutti-Frutti kampaania: http://www.spindo.eu/tutti-frutti. Puuviljameemi edasipildujate vahel lubati kast komme loosida.


Jaa, kommid kuluvad onu Baarmänile alati ära :p

1. Vanaema aia tikrid - heledad, suured ja jube-jube magusad. Neid sai veel talvelgi purgi seest süüa. Mulle meeldib siiamaani, kui kompotitikker on väljast kõva, isegi kergelt krõmpsuv, ning seest pehme ja magus.
Ja vanaisa aia kirsid. Seal, teispool kontrolljoont. Siiamaani näen unes...

2. Suhkruroog. Tekitas tööjõu vaba liikumise Aafrika ja Ameerika vahel, omaaegse hittlaulu surnukirstust koos 15 mehe ja rummipudeliga ning annab siiamaani tööd miljonitele hambaarstidele ja endokrinoloogidele.

3. Offf on teadagi kukkunud sibulapuu otsast - mitmekihiline nagu sookoll, käib suurepäraselt õlle kõrvale ning valdab täiuslikult sibulakasvatajate sõnavara.
Leheneeger on muidugi kohviuba - must nagu neegrid ikka, kuid teeb olemise erksaks ning hoiab toimetuse töös.
Punapea on loomulikult maasikas (jaa, see on ju ka puuvili :)) - teda himustavad nii nälkjad kui naabripoisid, ta on suurepärane magustoit ning temast ei saa kunagi küllalt.

Pühapäev, 7. juuni 2009

Ma olen armunud muinasjutt, kuigi see valutab

Aastat tagasi, kui ma olin noorem
I tüüpi on soovinud tüdruk Ma teadsin
Ta oli miinide ja meil oli magusam südamed
See oli siis, kuid siis see on tõsi

Ma olen armunud muinasjutt
Kuigi see valutab
Sest ma ei hooli, kui ma kaotan oma meelt
Ma olen juba kirunud

Iga päev hakkasime võidelda
Igal õhtul me armus
Mitte keegi teine saaks mind sader
Aga keegi teine võiks lifti mind kõrgel

Ma ei tea, mida ma tegin
Me äkki me lagunes
Nüüd päevadel ma ei leia teda
Aga kui mina, me saada uus algus

Ma olen armunud muinasjutt
Kuigi see valutab
Sest ma ei hooli, kui ma kaotan oma meelt
Ma olen juba kirunud

Ta on muinasjutt, uuh yeah
Kuigi see valutab
Aga ma ei hooli, kui ma kaotan oma meelt
Ma olen juba kirunud

Tõlkija: ei, mitte Valeria Villandi, vaid Google Translator. Originaal on siin. Aitäh Piretile vihje eest :)

Laupäev, 6. juuni 2009

Star Trek, see kinofilm

No mis ma oskan öelda.
Nunnu :)
Enam-vähem sama mis Tähesõjad, võib-olla aasta nooremale koolieale. Peategelane oli samasugune sile noor maapoiss, samamoodi käidi võõrastes laevades kaklemas ja sisseseadet lõhkumas, riputi platvormide äärtest kinni hoides sügavike kohal ning saadi imekiiresti üle loomulikust stressist, mis tekkis pärast kellegi koduplaneedi ja sealse kuue miljardi elaniku sodikslaskmist. Õige, lume sees koleelukate eest jookmist oli ka. Ja lõpus sai kangelane uhke märgi rinda ning kõik lõid kulpi. See muidugi oli hea leid, et Yoda rolli võttis enda peale vana Spock ise :)
Ma küll ei ole Star Treki fänn, kuid mõnda vana osa olen näinud. Seetõttu oskan kiita Chris Pine'i osatäitmist, kelle maneerides, žestides ja isegi näoilmetes oli William Shatner täiesti äratuntav.
Üldiselt üks vana hea kosmosemuinasjutt, kahju ainult, et siinses kinolevis mitte 3D. Loogilisi möödapanekuid oli muidugi ohtrasti, aga kusse kirjas on, et üks muinasjutt peaks mõistuspärane olema.
Igapäevase poliitika- ja ajakirjandushuvilisena ei saanud mina küll aru, mis seal filmis niisugust oli, mis 12-aastaste silmadele soovitav ei olnud. Aga eks usinad moralistid ole ülesmärkimistöö juba minu eest ära teinud. Keda see nimekiri ega lollakavõitu treiler ei kohuta, võib vaatama minna küll.

Teisipäev, 2. juuni 2009

Kui ei maksa, siis vähemalt ära irise!

Relvitukstegevalt sümpaatne installimistingimus enne GIMP-i parasjagu arenduses oleva väljalaske paigaldamist:

Jah, olen isegi tasuta teenuseid pakkudes kuulnud virinat, et see on valesti, too ei kõlba ja üldse oleksin pidanud rohkem vaeva nägema...

Teisipäev, 26. mai 2009

Muponaudid tegutsevad

Koju minnes nägin, kuidas Kolde puiestee peatuses seisma jäänud bussist nr 48 tormas välja turske jänes, tema kannul kaks erariietes kontrolöri. Jänes lippas küll elu eest, aga komistas kaks korda ning haljasalal rauges ta jõud lõplikult. Muponaudid võtsid ta sõbralikult vahepuusse ja tassisid peatuse juures ootavasse rohelisse bussi.
Nii et ärge imestage, kui sõitvas bussis sigineb teie kõrvale rohelisse vormi mitteriietatud tegelane, kes äkki nõuab: "Teie sõidupilet, palun!"

Logistiline probleem

Helistab kuller:
"Tere, ma vaatan saatelehelt, et teie saatja aadress ja sihtkoha aadress on samad - kuhu ma need raamatud viin"
Mina: "Eee... Noh, need raamatud on ju teie laos ja ma tahaksin, et te nad meie kontorisse tooksite..."
"Jah, aga kummale aadressile ma need toon siis?"
/.../
"Äkki võtaks sihtkoha aadressi?", päästsin ma ta lõpuks kimbatusest.
Tõestisündinud tänaõhtune lugu.

Kus kesklinnas lõunat süüa?

Vanalinna piiril paikneva töökoha üks plusse on lõunastamiskohtade ülikirev valik. Alljärgevalt mittetäielik ja ülimalt subjektiivne ülevaade neist ühiskondliku toitlustamise asutustest, kuhu sattunud olen - äkki kulub kellelegi marjaks ära.

Minu esimene stammkoht oli St. Patrick. Neid on seal ümbruskonnas suisa kolm - Pärnu maanteel, Suur-Karjas ja Sõpruse kino sissekäigu vastas. Neljas, Foorumi oma, jääb pisut kaugemale, kuid mitte väga. Pärnu maantee omasse olen millegipärast sattunud enamasti jommispäi ning mäletan peamiselt umbseid ruume, mida küll mõnevõrra tasakaalustas ettekandjatibide jäine suhtumine. Viimases olin võib-olla ise ka mõnevõrra süüdi - meenub õiendamine teemal, miks mulle hapukurki ei pakuta...
Vana-Posti Pätrikus oli suht kitsas, toidud enamasti talutavad, kuid ettekandjad pisut turtsakad. Muide, see olenes vist vahetusest. Suur-Karja tüdrukud see-eest olid väga sõbralikud, interjöör kah super, kuid toidud minu jaoks ülearu soolased.

Minu teine stammkoht oli tükk aega Nimeta baar. Toidud ei olnud seal nii ülesoolatud kui Pätrikus ja portsud olid kah suuremad, lisaks anti tasuta lonks külma vett kah juurde. Isegi nipsakad baaritibid saime meie lõuapoolikust müügijuhi kaasabil umbes aastaga peaaegu naeratama. Saatuslikuks aga sai neile koka väljavahetamine - kahel viimasel korral käis baari šotlasest omanik meie ilmselgelt hapusid nägusid nähes isiklikult vabandamas, et uus kokk ei tunne asja ning teine päevapraad, siis see, mida meie ei võtnud, olevat märksa parem. Mul on siiamaani rahakoti vahel nende kaart, üheksa templit kenasti peal ja üks tasuta päevapraad saada. Sellegipoolest ei kisu sinna tagasi.

Paar korda sattusin ka teisel tänavapoolel olevasse Nimega baari, kuid miskipärast väljusin sealt harva ilma skandaalita. Mitte et ma omateada eriti pretensioonikas klient oleksin, aga kuidagi nad kohe oskasid mind turri ajada - küll kähvasid midagi selle kohta, mida või kuidas ma tellin, küll keeldusid mulle happy hour'i jooke väljareklaamitud hinnaga müümast... Sisustus oli seal katkine ja kleepuv, baaridaamid pehmelt öeldes ebaviisakad ning toidudki polnud suuremad asjad. Takkajärgi ei saagi aru, miks ma seal rohkem kui ühe korra käisin. Mõned kuud tagasi sööma minnes nägime todasama upsakat baaridaami tänaval sooduslõunate flaiereid jagamas, ja jalutasime tast suure kaarega mööda.

Vana nostalgia ajel vedas müügijuht meid mõned korrad ka Raekoja platsil paiknevasse Molly Malones'i, mis üldiselt pole sugugi paha koht. Tüdrukud on sõbralikud, toit tuuakse enamasti kiiresti ja ehkki portsud on väiksevõitu, kõlbab enamasti süüa küll. Tõenäoliselt Raekoja platsi kõige odavam söögikoht.

Suht kindla peale minek on ka Karja Kelder, ehkki sealsed toidud kipuvad olema minu jaoks soolase- ja rasvasevõitu. Ja veel üls väheoluline, kuid ebameeldiv detail - prae juurde pakutav leib on neil alati eilne või üleeilne. Oli see Nimeta baar mis ta oli, aga nende lavašš oli alati pehme ja värske, mis sest, et tükid olid loetud. Ja üldiselt ei ole keldris söömine mu esimene eelistus.

Keldris paiknemine on miinuseks ka iseenesest hea söögikoha, Hr. Mauruse puhul. Asub see linnaraamatukogu keldris, interjöör on temaatiline (raamaturiiulid ja lagunevate põhjadega toolid) ning toidud meeldivalt koduse maitsega. Kooki annavad ka.

Tõenäoliselt odavaim päevapraad meie kandis on pelmeenikohvikus Eat! - 35 krooni ports. Kaalupelmeene ei õnnestunud seal kunagi nii väikse raha eest osta :) Pelmeenieine muidugi ammendas ennast ka esimese kolme-nelja korra järel. Koht iseenesest on muidugi väljapeetud stiiliga, personal sõbralik ja tundub, et esialgu veel isuga asja juures.

Pelmeenikohviku vastas olevasse Angelisse ma veel sattunud ei ole, kuid kõrvalasuvas Mustas Lambas olem paar korda söönud. Iseenesest huvitav elamus - terve restoran sinu päralt :) Toidud on seal nagu niisugustes kohtades tavaliselt, hinnad samuti. Kahju muidugi, kui nad pankrotti lähevad.

Mõnikord olen sattunud ka Pizza Americanasse. Peamiselt kambaga - ma ise ei ole eriline pitsasõber. Ooteaeg on seal tavaliselt suht pikk, samuti on sellised eined lõppenud sellega, et ma kõrvetan oma suulae tulise juustuga ära.

Paar korda on olnud juhust einestada ka Americana kõrval Glorias, loomulikult mitte oma raha eest :) Noh, jah - SELLISE hinnaga lihtsalt PEAB söök hea olema. Ehkki näiteks sealsamas degusteeritud roppkallis Ruinart'i šampus maitses nagu... Andra tikrivein :)

Suht Gloria vastas, Hollywoodi ühes tiivas asub veel üks söögikoht, mille nimi mulle praegu ei meenu. Käisin seal ükskord niiöelda ärilõunal ning tõenäoliselt ei tõsta oma jalga sinna enam kunagi - toit oli kallis, vastiku maitsega ning oodata tuli seda üle mõistuse kaua.

Paar korda olen ärilõunatanud ka Moskvas, samuti mitte oma raha eest - aru ma ei saa, miks peab sihukese suht tavalise lobi eest nii palju maksma. Teenindus ei olnud nagu kah seda hinnavahet väärt.

Päris mitmest näljanäpistusest aitas välja nüüdseks juba suletud Leiburi kohvik. Aga tollel oli sama häda mis ülejäänud kesklinna söögikohtadelgi - kui mõned episoodilised salatilipsud välja arvata, pakutakse sulle põhiliselt rafineeritud süsivesikuid ning üleküllastunud rasvu. Huvitav, kas kapsa, porgandi ja kurgi vedu vanalinna ja selle säilitamine ajab tõesti kulud nii kõrgeks, et lõunasöögile lisatakse seda lusikaotsaga? Ei, Leiburis tõesti vahel ka karbiga salatit müüdi, aga viimasel aastal ma seda enam ei näinud. Suuremast toore kraami näljast päästsid teinekord kunstihoone nurga juures passivad lillemüüjad, kellelt vähemalt sügiseti sai hingehinnaga õunu osta.

Nüüd on samasse püsti pandud ka burksiputka, aga too on minust veel testimata - ei ole eriline vorstisõber. Küll aga olen korra väisanud Suur-Karja tänaval pesitsevat Kaleva Kartulit. Peab ütlema, et omapärane elamus - küpsetatud ahjukartul või, juustu ja (minu valitud) seentega ning küpsetatud maisitõlvik maitsesid päris hääd. Hind aga oli sellel komplektil sama, mis minu praeguse stammkoha, Baronsi hotelli restorani päevaprael - 55 krooni.

Jah, Baronsi teisel korrusel paiknev restoran Margarita pakub igati taskukohase hinnaga tõsiselt head sööki. Tõsi, aeg-ajalt tundub, et meie ropu suuga ja suhtkoht kasimata kamp nii peenesse kohta hästi ei sulandu ning ettekandjatüdruk teeb aeg-ajalt viljatuid katseid meid paika panna. Hehh, Nimeta baari omad olid hoopis pipramad, aga ega nemadki meie vastu saanud :) Söök aga, nagu öeldud, on seal tõesti hea, lisaks antakse juurde sooja leiba, millele saab võid peale määrida. Suppi pole veel proovinud. Kooki annavad ka, aga varieerida nad seda ei viitsi.

Täna oli Barons reserveeritud, sestap põikasin sisse samas kõrval tegutsevasse Schnitzelhaus'i. Vastu võttis mind rohmakavõitu interjööri hästi sulanduv elurõõmus ettekandjatüdruk, kes tõi mulle 50 krooni eest pool kana ja hunniku friikartuleid (koos ühe pisikese salatilehe ja kahe kurgiviiluga). Portsu suuruse eest võis paljugi andeks anda, ehkki friikartulid olid maitsestamata ning kana oleks ka tahtnud veidi kauem küpseda. Aga äkki tuleb neil teinekord paremini välja.

Mõistliku hinnaga päevapraade pidi serveerima ka sakslaste naaber, C'est la Vie. Käisin sealgi korra - hind minu arust küll eriti mõistlik ei olnud, samuti olid prae kõrvale pakutavad kartulid sihukese maitsega, nagu oleks neid soojendatud puhastamata grillil. Ma ei ole eriline kõrbenud toidu austaja, pärast oli tükk aega süda paha.

Kokkuvõttes tundub, et peale üksikute meeldivate erandite pole masu veel kesklinna söögikohtades oma puhastustööd tegema hakanudki. Juhtub sedagi, et võetakse šnitti Eesti valitsuselt - hindu tuleb tõsta, et kompenseerida saamata jäänud tulusid.

Ja rohkem vitamiine, seltsimehed toitlustajad! NII palju need puu- ja juurviljad meil nüüd ka ei maksa, et nad toidu omahinna julmalt üles ajaksid.

Esmaspäev, 25. mai 2009

Vajadus on veidrate voodikaaslaste ema, vol 2

Ehk siis Isamaa- ja Rahvaliidu kõrvale on kerkimas veel teinegi unelmate paar - Savisaar ja Pihl. Eks neil kahel vanal sõbral ole paljugi, millest rääkida:
"Noh, Jüri, mäletad, kuidas su mehed SIA-d puistamas käisid?"
"Aga sa ise lubasid pärast seda jama enam mitte kunagi poliitikasse tagasi tulla."
"Seda minagi - kes vana asja meelde tuletab..."
Ärge naerge midagi, isegi Innole ja Irjale näikse olevat antud käsk Pihli siunamine mõneks ajaks järgi jätta.
Krt, juba teist nädalat on palavik ja süda niikuinii paha...

Neljapäev, 21. mai 2009

Vajadus on veidrate voodikaaslaste ema

Mitte et ma teab mis suur sotside fänn oleksin, kuid minu jaoks tapab Isamaaliidu ja Rahvaliidu ühte koalitsiooni minek selle vähesegi respekti, mis minus veel Eesti poliitikute suhtes säilunud on.

Jah, ma tean, et isamaalastele on Rahvaliit olnud alati mingi abstraktne ja vähetähtis piniseja, kelle võimu all tema parimali päevil oli ainult enamus Eesti omavalitsustest. Suurema osa Eesti territooriumi kontrollimine polnud muidugi midagi erilist, niikaua kuni Tallinn ja Tartu selle territooriumi sisse ei sattunud.

Kuna ma ise juhtusin nendesamade rahvaliitlaste põhipesas mõnda aega töötama ja seeläbi nendega lähemalt kokku puutusin, ei jaga ma sugugi Mart Laari ja tema kambajõmmide seisukohta, et Isamaaliidu kõige vihasem vaenlane Eesti poliitikas on Keskerakond.

Rahvaliidu ideoloogia, niipaljukest kui seda ongi, põhineb teatavasti kahel dogmal:
1. Pensionide tõstmiseks tuleb võtta laenu.
2. Kõigis Eesti hädades on süüdi Mart Laar, kes põllumajanduse põhja lasi.

Ma tõesti EI TAHA näha, kuidas sihukeste vaadetega seltskond koalitsiooni sisse vägistatakse.

Üks haisev supp sellest igatahes tuleb ja meie sinuga, sõber kaasmaksumaksja, oleme need, kes selle ära peavad helpima.

Kommentaari korras ütleksin veel, et äsja kohtuotsuse saanud Villu on minu isikliku mulje ja vahetute kogemuste põhjal oma erakonnas kõige intelligentsem, viisakam ja seaduskuulekam. Sorri, Villu, see ei olnud kompliment :(

Ja veel - mul läheb süda pahaks, kui ma kuulen, kuidas tasakaalus eelarve, krooni muutumatu kurss ning võimalikult kiire ja euro kasutuselevõtt üle mistahes suurusega laibakuhila tagavad Eesti usaldusväärsuse ning lahendavad kõik meie kriisiprobleemid. Selle peale tahaks kohe küsida: kulla Mart, missuguse riigi missugusest pangast sa jätkuvalt palka, vabandust, stipendiumi saad?

Ja veel.

Okei, pingutame, nii et veri ninast väljas, võtame umbes sajalt tuhandelt inimeselt töö ja võib-olla ka kodu, laseme põhja hariduse, teaduse, tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse ning saame selle paljuigatsetud euro.

Ja edasi?

Kas Maastrichti kriteeriumid kehtivad meile ainult liitumise hetkeks või peame me neid püsivalt täitma?

Et siis samasugune sodoomia hakkab toimuma igal eelarveaastal? Et keegi, jumal hoidku, kaks või isegi viis aastat ette mõelda viitsiks...

Ühesõnaga, armas Allah, kuivõrd paremaid riigimehi meil nagunii kusagilt võtta pole, siis palun anna neile, kes meil on, senisest paarkümmend senti pikemad nokud - et see kuradi pikkuse võrdlemine ja kunstpikendamine ühele poole saaks, naised õnnelikumad oleks ja mehed ka muude kehaosadega tööd teha tahaksid.