Pühapäev, 23. veebruar 2014

Matehooliku pihtimused

Mate on teatavasti imejook, mis võitleb nii väsimuse, unetuse, kerge ja madala vererõhu ja lampjalgsuse vastu, ühtlasi stimuleerib ka ainevahetust ja peletab näljatunnet. Aga see kõik selgus alles siis, kui mul bombilla ja kalebass juba jupp aega olemas olid ning sõltuvuski juba välja kujunenud.
Enda peal läbi viidud inimkatsete põhjal võin väita, et väsimust ja näljatunnet peletav ning vererõhku reguleeriv toime on matel täiesti olemas. Mul kui tavapärasest kõrgema vererõhuga indiviidil avaldub see võõrutusnähtude kujul - kui igapäevane matetops joomata jääb, tuleb järgmisel päeval tugev peavalu, mida mõningal määral leevendab hobuseannus ibuprofeeni, vererõhutablett ja intensiivne kaelamassaaž, täielikult aga tavapärane doos matet.
Üldiselt olen oma matejoomiskogemusega rahul. Lisaks vererõhu- ja isuvärgile ning suurenenud vedelikutarbimisele võib plusspoolele lisada ka tegevuse enda - kõrvitstopsi seest kõrrega kuuma jooki imeda on ikka oluliselt rohkem zen kui lihtsalt tassi seest kohvi rüübata. Muide, pärast matejoomisega alustamist pidin kohvist lõplikult loobuma - paar korda proovisin, aga kõht läks lahti ja paha hakkas.
Eks matel ole oma tumedam pool ka. Väidetavalt on matejoojatel keskmisest suurem tõenäosus haigestuda neelu- ja söögitoruvähki. Ise pakun, et see võib olla tingitud liiga kuuma vee liiga sagedasest sattumisest üsna õrnadele kudedele, aga võib-olla ka taimetolmust, mida sihukesest joogist rohkelt eraldub. Noh, tavaliselt ma seda nagunii väga kuumalt ei joo ju.
Alt läksin kah mitme asjaga. Kõigepealt sellega, et jäin uskuma valmistamisõpetust - "täida kalebass kolmandiku kuni poole ulatuses lehepuruga.." Ühesõnaga, sain aru, miks alkoholi- ja narkotsitarbimiskeeluga araabiamaad on suurimad mate importijad. Praegu panen suurde kalebassi viis-kuus teelusikatäit puru ja tiksun sellega tööpäeva lõpuni.
Kalebass on hea asi - hoiab tee kaua ja ühtlaselt sooja, samas pole väliskest nii kuum, et sellest ei saaks palja käega kinni võtta. Esimese kalebassiga tegin muidugi selle tüüpilise vea, et proovisin sellest juua KOHE, kui kätte sain. Ei olnud hea maitse, ka paaril järgmisel korral mitte. Järgmised lasin juba koos teepuruga öö otsa seista ja seejärel koukisin tavalise teelusikaga seal sees olevat ollust nii palju, kui lahti tuli. Läks paremaks küll.
Ma ei tea, kas see on spetsiifiliselt Eestis müüdavate bombillade probleem, aga kui mu kah matehoolikust sõbrants kurtis, et tema roostevabast terasest kõrs on huuliku juurest katki, õnnitlesin juba mõttes tema poiss-sõpra, kuid ei läinud palju aega, kui ka mu enda samast materjalist kõrs katki läks. Ma nagu hästi ei usuks, et see jook nii söövitav on. Ja bambusest kõrred on siiamaani vastu pidanud.
Praktika näitab, et klassikalised, keermega varre küljest lahtikäiva filtriga bombillad lasevad üsna palju puru vahelt läbi. Sihukesed vedrutaolise keermega on ses mõttes paremad, lisaks nad ka ei ummistu nii kergesti, kuna veele avatud pind on suurem ja jaotub ühtlasemalt.
Mu kõige esimene matepakk oli Venemaa kaudu imporditud mark "Printsessa Java", mida müüdi üksvahe Selveris ja sealt umbes aasta tagasi ära korjati. Täiesti ilmaaegu, see on siiamaani maitselt parim, mida olen joonud.
Vahepeal fännasin igasugu Paraguai matesorte, aga nüüd, vanuigi, tundub nende maitse liiga intensiivne ja suitsune. Nüüd olen pidama jäänud rootsuvabadele Argentiina sortidele. Igasugused muud variandid ja lisandid on kah proovitud, aga ei tekitanud erilist vaimustust.
Reisivariandina kandsin üksvahe kaasas plekist teekarpi, aga praktika näitas, et selle kaas polnud kuigi tihe ja kotipõhi oli ikka puru täis. Nüüd on mul avariivariandina kaasas mõned teepakikesed, mis pole maitse poolest suuremad asjad, aga vähemalt peavalust päästab üheks päevaks ära.
Kalebassi pesemisel peab olema ettevaatlik. Teepuru tuleb sealt seest välja üllatavalt palju (muide, kui tegite juhendi järgi ja panite puru vähemalt kolmandiku nõust, siis ärge imestage, kui see on ka pärast päev otsa vee pealekallamist põhjast jummala purukuiv) ning kohu see sodi, kui ta otse kraanikaussi valada, ummistab üsna kiiresti ka kõige laiema kanalisatsioonitoru, moodsa aja kapillaarvoolikutest rääkimata. Teiseks voolab korralikult läbiloputamata kalebassist välja spetsiifilist lillakat värvi vedelikku, mis määrib kõik ettesattunud pinnad ja mida on ärakuivanud peast tõsiselt raske puhastada.
Mis veel? Olen üritanud mängida igasugu lisandite, näiteks mahlade, sidruni, mee ja muu sellisega, aga isiklikult tundub, et need teevad maitse hullemaks.
Külmast peast kannatab mate juua küll, aga soojalt on ikka parem.

Kuidas rohkem juua

Ärge nüüd väga elevile minge - kui soovite nõuandeid, kuidas rohkem alkoholi rihmavahele mahub või kust juurde klappida, kui taara tühi ja klots otsas, siis sellest räägin mõni teine kord. Praegu aga mõned nõuanded neile, kel neerud haiged, dieedipidamine käsil või mingil muul põhjusel saanud arstitädilt käsu rohkem vedelikku tarvitada.
Üldiselt on nii, et janutunne (ja ka selle puudumine) võib olla petlik. Näiteks kui oled haige ja sööd ravumeid, võib su organism arvata, et aitab küll, ja rohkem vett juurde ei küsi, ehkki oleks vaja. Samas jälle siis, kui ronid külmkapi juurde ebamäärase sooviga, et tahaks midagi näksida, aga täpselt ei tea, mida, on su tegelikuks tõukejõuks enamasti just janu, mitte nälg. Viska sissejuhatuseks üks klaasike vett hinge alla ja mõtle seejärel paar minutit, kas sa ikka päriselt ka tahtsid süüa. Või läks tahtmine juba üle - ja enamasti lähebki.
Teisest küljest jälle ei tasu endale, hambad ristis, iga tunni järel kaheliitrist veepudelit kurku kallata. Esiteks ütled niimoodi oma organismile, et janu kustutamine on mitte nauding, vaid ebameeldiv kohustus, millest tuleks võimalusel hoiduda.
Teine ja olulisem põhjus aga on osmoos. Kes ei tea, siis viimane kujutab endast vesilahuste omadust liikuda iseenesest läbi membraani, kusjuures nii, et madalama kontsentratsiooniga lahus liigub kõrgema kontsentratsiooniga lahuse poole. Ehk puust ja punaselt: sinu keha rakkudes on soolade kontsentratsioon kõrgem kui selles vees, mille sa endale sisse jood, ja sellepärast saavadki rakud vedelikku juurde, kui nad seda vajavad. Kui sa aga lürbid sisse rohkem, kui su neerud kehast välja viia jõuavad, väheneb soolade kontsentratsioon sinu keha rakkudes ning vedelik hakkab neist hoopis välja voolama. Õnneks päris kuivaks su rakud joosta ei jõua - enne sured sa suht piinarikast surma.
Üldiselt peetakse soovitavaks, et nii 60-kilone inimene, kui ta just parasjagu maratoni ei jookse, peaks päevas tarvitama 2-2,5 liitrit vedelikku päevas. Siin on muidugi üks probleem. 2 liitrit teeb kas 10 klaasi vett või 20 tassi kohvi. Viimane näiteks tähendab seda, et pärast hommikust kohvikruusi peaksid töö juures kohvitama iga poole tunni tagant. Ja lõpetad nagu Dilbert. Või saad diabeedi, kui jood kohvi nagu enamik, st suhkruga.
Arvad, et vee lürpimine on meeldivam? Noh, paar esimest klaasi lähevad suht libedalt. Väike trenn või muidu liikumine aitab kurku kallata ehk veel paar tükki. Aga ülejäänud liiter läheb juba üsna vägisi, ja mida päev edasi, seda suurema vastikusega sa oma veepudelit vaatad.
Väga palju ei päästa ka igasugu värvilised-kihisevad joogid, limonaadid, koolavedelikud või maitsestatud joogivesi. Esiteks jood endale sisse mõttetult suure koguse suhkrut, ja see ainult süvendab neid probleeme, mille vastu sa suurenenud vedelikutarbimisega võidelda kavatsesid. Sama käib dieetjookide kohta, ainult ei seal saad suhkru asemel lataka ebamääraselt teadaoleva toimega kemikaale ning lisaks nüristavad kunstlikud magusained su organismi võimet aru saada, mida ta täpselt sööb ja kui palju energiat sa söödust eeldatavalt saad. Ehk lühialt öeldes - sa ajad oma ainevahetuse lolliks.
Õnneks nii, nagu kaloreid saab sissesöömise asemel ka sisse juua (ja õlu ning õllesarnased joogid aitavad kahtlemata vedelikubilanssi parandada), võib ka vett joomise asemel hoopis süüa. Söö suppi, ära koonerda salatiga, võta magustoiduks või vahepalaks mõni puuvili, ning tavapärase 20-30% vedelikukoguse asemel, mida tavatarbija oma päevasest vedelikukogusest toidust saab, võid selle üsna vähese vaevaga venitada 40-60% peale. Mis tähendab, et sinu kohustuslik lisakstarvitatav veenorm kahaneb umbes neljale klaasile, mis ei olegi nii väga hull, õuna- või kurgihooajal aga võib kraan üldse kuivale jääda.
Kevadtalvisel perioodil on aedviljaga muidugi raskem, kuid siis võid ju nii profülaktika mõttes kui ka paremate maitseelamuste saamiseks proovida kõikvõimalikke teesid, eriti just neid raviomadustega. Viimaste eelis tavalise musta ja rohelise tee ees on just suurem variatiivsus - kui täna jõid pärnaõieteed, siis homme võid proovida kibuvitsa, ülehomme apteegitilli ja kui ülehomme õhtul hästi uni tulla ei taha, siis mekid humalakäbide peal tõmmanud leotist. Väga põnev, kasulik ka.
Mina isiklikult teepaikikesi ei poolda. Kui häda käes, ajavad need muidugi asja ära, aga midagi pole teha, paberimaitse jääb ikka külge. Hangi parem teesõel, sihuke, mis käib kinni ja mida saab teevee sisse uputada. Nende kvaliteet on enamasti kehva, nii et kui sul on vähegi pikaajalisem teejoomisplaan, investeeri kvaliteeti. Viimast näed kohe ostes - mida täpsemini ja tihedamini sõel kinni käib, seda kauem tõenäoliselt vastu peab.
Teesõelast järgmine samm on bombilla ja kalebass, aga nendest kirjutan eraldi.