Neljapäev, 29. mai 2008

RIA päästis mu päeva

Alati teeb meele rõõmsaks, kui näed piiritut optimismi ning mistahes raskustele mängeldes vastuastumist. Nimelt libises Kopli trammis kodu poole loksudes pilk hajameelselt trammi teadetetahvlile. Sääl on ikka aeg-ajalt perevägivalla all kannatajate tugikeskuse reklaam, mõnikord manitsetakse oma asjadel silma peal hoidma, vahel aga otsitakse trammiveeremi koristajaid ja hooldajaid. Seegi kord oli tahvlil tööpakkumine, kusjuures seesugune, et pidin kolm korda vaatama, enne kui oma silmi uskusin. Nimelt otsiti IT kasutajatoe operaatorit, kusjuures mitte mõnda telefonimüügifirmasse, vaid e-Eesti südamesse, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskusse!
Kas pole armas? :) Mis sest, et Eestis on hinnanguliselt paar tuhat IT-töötajat puudu ning suured ja rahakad firmad teevad imetrikke, et vähegi asjalikke inimesi tööle saada (mu eelmise firma personalijuht vist otseselt ühegi värvatuga ei maganud, aga ega seal palju puudu ei jäänd ka :P), kuid RIA paneb lihtsalt trammi kuulutuse üles ning kõrgelt kvalifitseeritud itimehed võtavad ukse taha järjekorda. Just sihukese meri-põlvini suhtumisega ehitataksegi e-Eestit! Nihukesest optimismilaksust piisab mulle nüüd vähemalt nädalaks :)
Kahjuks ma ise kandideerida ei saa, mul pole vähemalt infotehnoloogia-alast keskeri või rakenduslikku kõrgharidust. Aga kui sul, hea lugeja, on vastav kvalifikatsioon, siis siin on sinu šanss! Kandideeri kohe! Lisaks motiveerivale töötasule võimaldatakse sulle talvepuhkust ning soodustatakse sportimist...
Igaks juhuks ütlen ka kohe ära, et ehkki mu praegusest ja ühest eelnevast sõnavõtust võib pahatahtlikul lugejal jääda ekslik mulje, nagu oleks mul RIA-ga mingi kana kitkuda, on olukord tegelikult täiesti vastupidine. Eranditult kõik, kellega ma seal kokku olen puutunud, on väga toredad ja sõbralikud inimesed, kellega on alati olnud meeldiv ühiseid asju ajada. Ma tegelikult elan nende rekordikampaaniale siiralt kaasa ning meie totalisaatoris on minu ennustatud allkirjahulk hetkel suuruselt teine :)
Ma ausõna ei taha oma pisikest ego siin kellegi arvelt upitada, kui aga olen kirjutanud midagi, mis ei kõla nagu tingimusteta kiidulaul, siis võetagu seda kui sõbralikku tögamist...

Esmaspäev, 26. mai 2008

Õrjetu roim Jõgeva kesklinnas

Väljavõte Jõgeva maakonnalehe onlainist:

Möödunud teisipäeval avatud Jõgeva linna purskkaev lakkas töötamast laupäeval pärast kella 16. Selgus, et pahatahtlik inimene oli sinna kallanud pesuvahendit, mis purskkaevu ummistas.

Jõgeva abilinnapea Aare Olgo sõnul läheb purskkaevu remont linnale maksma 50 000 – 100 000 krooni. Millal purskkaev jälle tööle hakkab, seda Olgo öelda ei osanud.

Pean ausalt tunnistama, et pole sealkandis mõnda aega liikunud ega oska öelda, mismoodi näeb välja seesugune imeagregaat, millele lihtlabane pesuvahend on võimeline 50 tonni eest kahju tegema. Ma kujutan ette, et välitingimustes töötav purskkaev peaks ikka kannatama näiteks tolmu (ja Jõgeva tänavad on tolmused, trust me!), õie- ja oksapuru, münte ja muud prahti. Ikka kindel, et purskkaevu autorid jätsid lugemata hoiatuskirja "For indoor use only"?

ID-rekordikampaania - puhas pettus :P

Kas keegi on üldse lugenud dokumenti, mille rekordikampaanias osalemiseks allkirjastama peab? Vean kihla, et enamik ei vaevugi uurima, millele ta oma juriidiliselt siduva digisignatuuri külge paneb. Aga võetud kohustus on muuhulgas järgmine:
Pärast hääle andmist kasutan ID-kaarti aktiivselt igapäevaste elektroonsete
teenuste kasutamiseks: teen ülekandeid internetipangas, sõidan
ID-piletiga, digiallkirjastan lepinguid, muudan paberarved e-arveteks,
uurin kooliasju eKoolist, ajan autoasju paberivabas ARK-is, hääletan
valimistel Internetis, olen liikluses teistele eeskujuks ja sorteerin prügi :)

Ma kül ei taipa, mis abi on ID-kaardist prügi sorteerimisel ja teistele liikluses eeskujuks olemisel, aga ma tean vähemalt kahte inimest, kelle näod vajusid väga pikaks, kui nad aru said, et enam ei võigi autoroolis sigatseda :P Ja otse loomulikult pole kampaanialeheküljel võimalust kord juba antud allkirja kustutada :D
Siit veelkord moraal: enne kui alla kirjutad, loe alati peenikest kirja! Ja kui tahad suurelt sigatseda, pead pisiasjade suhtes olema eriliselt tähelepanelik.
Muide, tegime töö juures totalisaatori: kes ennustab lõplikku allkirjade arvu kõige täpsemini, võib auhinnafondist esimesena valida. Panusteks on praegu kogunenud 10 ruupiat, 50 piastrit, 30 eurosenti, plastmassist mootorrattur, surnud hiir, teelusikas, plastmassist suveniirkiiver ja muud ebavajalikku träna. Kui võitjaid see võib-olla eriti ei motiveeri, siis kaotajaid seda tugevamini ;)

Pühapäev, 25. mai 2008

Vaatasin kaa Eurovisiooni

Ainult et umbes poole peal jäin magama. Tuli lihtsalt äravõitmatu uni peale, isegi Juure ja Kiviräha möla ei aidanud. Alles hommikul kuulsin, et Venemaa olevat võitnud.
Täna vaatan siis kordust. Huvitav, kes täna võidab? :p
Edit: Ka korduse võitis, nagu minu proua emme ütleb, Dima Biladen...

Reede, 23. mai 2008

Fritsud, ilma blondiinideta

Päriselt ka, kõik selle, mida seal dokumentaalfilmis blondiinindusest näidati, olin juba eelnevalt filmiarvustustest ära lugenud, ja rohkem kui kahe lause jagu seda polnudki. Tõsi, üks blondiin seal töllerdas küll söögi alla ja söögi peale - Mart Sander. Aga temast allpool.
Millegipärast tundus mulle, et antud kamp peaks justkui oskama dokkfilme teha. Algus oligi paljutõotav - iseloomulikumad kaadrid omaaegsetest filmidest, ampluaade lühikokkuvõte ja, nagu kirss koogi peal, justament tolle teemaga süvitsi tegelenud venelasest filmikriitik, kes tegi ilusti puust ja punaselt selgeks, et nn isamaasõja näol on tegemist mitte kultuurilise, vaid puhtreligioosse nähtusega, mida saabki ainult klišeedega kujutada ning seetõttu on kogu seda sõjavärki parem üldse mitte torkida. Väga ilus. Sellepeale olekski film võinud ära lõppeda.
Aga kussa sellega. "Dokumentaalfilm" alles selle koha peal peale hakkaski.
Millegipärast oli "dokumentalistidel" vaja kunagised N. Liidu teenelised fašistid kuhugi Läti mõisa kokku ajada ning korraldada kodanik Sanderi konfereerimisel täiesti nilbe üritus koos kinematograafiliste teenete auhindamisega. Vot selle koha peal tundsin küll, et tahan toolist läbi vajuda - nii kuradi piinlik hakkas :( Õnneks suutis enamik näitlejaid rumalast olukorrast kõrgemal olla ja naljagi visata.
Seepeale tuli "dokumentalistidel" kenjaalne idee - aga mis oleks, kui hakkaks kunagisi "fašiste" täiesti varjamatult peetima - äkki tunnistavad, raisad, ikka üles, et neil on piinavalt häbi kunagiste ideoloogiliste möödalaskmiste pärast? Öövalvurina leiba teeniv ja muidu ka elus kergelt kibestunud Uldis Lieldidžs läkski " lõhki" ja hakkas ennast õigustama - et tal ikka olnud ka omad ettepanekud, mida stampides kinniolevad režissöörid kunagi ei arvestanud, et oma filmides ei olevat ta kunagi inimest sihtinud (hiljem tuli välja, et papi lihtsalt ei mäletanudki enam, mida ta täpselt mängis, ega isegi mitte seda, kui mitmes filmis). Tundsin, et ka põrand on liiga pehme ja ma lõpetan oma vajumise meie pealinna peatselt valmivas metroos...
Lõpuks tuli ikka välja, et intriigi üles keerutada ei õnnestunud ning balti näitlejad ikka vist ei ole selles väga otseselt süüdi, et meie rahvaid kunagisel suurel kodumaal fašistideks sõimati. Sellest, miks vahepeal pronksiöö kaadreid näidati, ma tegelt ei saanudki aru.
Samuti ei õnnestunud üheski näitlejas salajast pärisfašisti tuvastada, veel vähem panna neid kahetsema, et nad omal ajal niiöelda saadana sigidikke mängisid. Minuarust oli väga hea tsitaat ühelt saksa päritolu näitlejalt: "See, mida ma mängin, on täielik jama! Midagi niisugust pole kunagi olnud! Aga mulle makstakse selle eest kuradi hästi..."
Minu arust ei saa näitlejalt nõuda, et ta enda kehastatavasse rolli kuidagi ideoloogiliselt suhtuks. Hea näitleja suudab mängida ükskõik keda. Sest see ju ongi tema töö. Selle eest ta palka saabki, et on laval hoopis keegi muu kui päriselus. Aga noh, kui dokumentalist on mingis oma isiklikus mõttestambis kinni, siis kipuvad mistahes fundamentaaltõed oi kui kergesti ära unuma.

Kolmapäev, 21. mai 2008

dr Baarmän ja raha

Jah, ega see vastastikune tõmme just eriti suur ei ole :(
Lisaks eelmises postituses toodud näitele võib selle üle otsustada ka mu tänase saavutuse põhjal: astusin nimelt ekspressbussi ja ostsin lisatalongi! Alles kohale jõudes jõudis kohale, millise lollusega ma hakkama sain! Lihtsalt masendav! Võtke parem kohe mult mu raha... :S

Pankuritele tehakse irmsasti liiga

Sven Kunsing SEB Varahaldusest on tige, et riik üritab toppida oma karvaseid käsa pankurite tasku ja mõne protsendipunkti võrra kärpida pensionifondide valitsemistasusid.
Ega midagi, vaatame siis, kuidas elab minu III pensionisammas sealsamas SEB-s:
Ehk siis aasta jooksul sisse makstud 3600-st kroonist on teenustasudeks kulunud vaid nii vähe kui 1555.20 krooni. Ehk siis umbes täpselt 43,2%.
Pensionikindlustuse hinnakiri on SEB kodukale suht kavalalt ära peidetud, kuid seda lugedes selgub, et ehkki SEB garanteerib mulle 4% tootlust aastas, kasseerivad nad minult iga kuu 0,12%. Ja seda mitte sissemakstava summa, vaid kogu kindlustussumma pealt! Mis tähendab, et kergesse plussi jõuan ma oma vabatahtliku kogumispensioniga täpselt kaks aastat enne pensionilejäämist. Kui ma aga peaksin nüüd tahtma seda jama ära lõpetada, maksaksin 10 prossa väljastustasu ning lisaks tuleks kinni plekkida ka kogu tulumaks, millelt ma kui kogumispensioniga liitunu kõik need aastad soodustust sain...
Nii et lugege peenikest kirja, kodanikud, ja igaks juhuks hoidke ka taskukalkulaator käepärast, enne kui te millelegi alla kirjutama hakkate! Mind see omal ajal ei päästnud, sest hinnakirja lepingu küljes ei ole ning lepingu pähemäärinud maakler mulle valitsemistasudest mõistagi ei kõssanud.
Järgmisele tädile, kes mulle veel mingeid pensionitooteid müüa üritas, ütlesin juba suht sitasti. Seepeale koristati SEB kodukalt minu pensionifondi seisu näitavalt lehekülelt vähemalt miinusmärki näitavad tootlusnumbrid ära :)

Teisipäev, 13. mai 2008

Eelarve planeerimine arhitektuurilisel meetodil

Kes veel ei tea, siis see näeb välja nii:
Kõrgelt kvalifitseeritud planeerija silmitseb segaselt kirjapandud kulurida, millele tuleks enam-vähem realistlik number taha panna. Pärast pingsat silmitsemist nõjatub planeerija tooli seljatoele ja kinnistab pilgu esimesele ettejuhtuvale arhitektuurielemendile, enamasti lakke. Kui eelnev kulurea silmitsemine oli piisavalt pingeline, siis võibki nõutavat kulunumbrit näha lakke kuvatuna :)
Ärge naerge midagi - me töö juures hindasime samal meetodil ühe veebikoolituse maksumuseks pool miljonit, hiljem aga tegid kaks teineteisest sõltumatut firmat pärast pingsaid analüüse ja arvestusi (noh, ma vähemalt loodan :)) meile täpselt samas suurusjärgus pakkumise.
Elagu arhitektuurne planeerimine! :D