"Kle, missuguse arvuti ma ostma peaksin?"

Oojaa, kõik itimehed teavad (ja vihkavad) seda küsimust. Küsijaks on tavaliselt naissoost sõber/tuttav/sugulane ja tõlkes tähendab see "Arva nüüd ise ära, mida ma tahan, milleks mul arvutit vaja on ja kui palju ma olen nõus raha välja käima, hoolitse selle eest, et arvuti harmoneeruks mu sisekujunduse ja küünte värviga, soovitavalt too see pill poest ära, seadista sinna igasugu kellad-viled ja piraat-office ning ole valmis kuulama mu hädaldamist, kui miski ei tööta nii, nagu ma ette kujutasin või kui ma mõnda nuppu esimese poole sekundiga üles ei leia". Oma isikliku naisega on sesmõttes lihtsam, et finantsmõistatamine jääb ära (papp tuleb ju nagunii sinu taskust), kõiki muid loetletud probleeme saad aga enda kaela sellevõrra rohkem, kaasaarvatud kohustus osutada supporti 24/7/365 ning automaatne süüdiolek kõiges, mida arvuti parasjagu teeb või ei tee. Aga selleks me ju kõik naise võtsimegi, onju.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega itimehed ise ka arvuti valiku protseduuri oluliselt kergemaks ei tee. Kui üks suudabki sulle selgeks teha, et näiteks i5 protsessor, 8GB mälu ja 128 GB SSD on parim kombinatsioon, mida sa 500 euri eest hetkel saada võid, tuleb kohe järgmine, kes ütleb, et videokaart on seal kehvavõitu ja kunagi ühes foorumis olla räägitud, et pärast viit aastat intensiivset kasutamist hakkavat ventilaator liiga kõva häält tegema. Mispeale kolmas teatab, et midagi muud kui Dell tema põhimõtteliselt ei ostaks, neljas hakkab aga joonelt tõestama Lenovo paremust. Ja siis ilmub juba aastapäevad kärpimist vajava karvkattega tegelane, poetab mokaotsast, et Windowsi eest pole küll vaja juurde maksta, sest kogu progressiivne inimkond kasutab ju ometi liinuksit, kus on ju kõik vajalik olemas, kaasaarvatud AutoCAD. Mispeale vähemalt kaks eelloetletud isendit kohe ära lepivad ja teda harvanähtavas üksmeeles tümitama hakkavad.

Pole parata, tuleb tunnustada Steve Jobsi geniaalsust - jah, sa saad valida seadme värvi, niikaua kuni see on must, valge või alumiiniumikarva, ning sa ei pea põdema tema näitajate ega toimimisloogika pärast, sest see pole sinu asi. Lisaks võid olla kindel, et saad parima turuloleva toote - kui mitte miski muu, siis vähemalt hinnalipik peaks sind selles ju veenma, eks.

Aga hea küll, natuke nõu nüüd neile ka, kellel doktor Baarmäni sarnast suurepäraste IT teadmistega sõpra  varnast võtta pole.

1. Kasutatud arvut, nii nagu kasutatud autogi osta ainult siis, kui tead väga täpselt, mida teed. Aga kivõrd sa neid nõuandeid juba loed, siis ilmselt sa ikka väga täpselt ei tea. Või on sul välja käia ainult suurusjärk 100 eurot. Pluss teist samapalju vältimatuks avariiremondiks ja kiiret vahetamist vajavate juppide väljavahetamiseks. Pluss kolmas sota puuduoleva tarkvara paigaldamiseks ja hädavajalikeks seadistusteks. Ainult et 300 eest saab juba tutika ja tehases seadistatud arvuti, millel pealegi kaheaastane kohustuslik garantii. Nii et veelkord - kui sul kogemusi pole, jäta kasutatud arvuti parem ostmata.

2. Kui sinu arvutikasutus piirdub netis surfamise, juutuubi vaatamise, lehtede lugemise, skaipimise ja aeg-ajalt mõne kirja toksimisega, siis osta parem tahvel. Kui pead lisaks kasutama mõnikord ka ID-kaarti (ja ei raatsi endale mobiil-ID-d teha) või tõmbad netist filme ja vaatad neid peamiselt arvutist, siis ära osta tahvlit.

3. Tõsisemaks töötegemiseks ja/või mängimiseks osta lauaarvuti. Koos korraliku arvutilaua, ergonoomilise tooli, kahe monitori, bassiga kõlarikomplekti, randmetoega hiiremati ja veebikaameraga. Eesti keeles - arvutikasti hinnanumbrile rehkenda teist samapalju kohe otsa. Aga noh, töötegemine on ju tõsine asi, mängimine seda enam.

4. Ära osta kõige odavamat turul saadaolevat sülearvutit. Neil on tavaliselt kehva protsessor, vähe mälu ja nigelavõitu koostekvaliteet. Esimesed pool aastat või, kui veab, siis garantiiaja lõpuni on elu enam-vähem normaalne, ühel hetkel aga muutub masin piinavalt aeglaseks, ei saa enam vingemaid lehekülgi lahti ning ka filmide vaatamisel hakkab hakkima.

5. Mis tuletab mulle meelde - süler ei kannata tolmust keskkonda. Ega pehmet pinda. Ja söögi-joogiga võiks kah ettevaatlik olla. Kui sinu kasutamisharjumused sisaldavad läpakaga voodil kõhutamist ning sinna juurde pitsa või küpsiste näksimist ja kohvi või limonaadi pealerüüpamist, siis võid end kohe arvutipoe kuldkliendiks vormistada. Nimelt katab pehme pind kinni arvuti jahutusavad, sama teeb ka arvuti sisse kogunev tolm, juuksekarvad, saiapuru ja muu sihuke staff. Pikaaegselt kuuma saanud arvuti aga sureb üsna ruttu, sama teed läheb masin, millele kas meelega või kogemata valatakse peale suhkrut sisaldavat vedelikku.

6. Sihukeste arvutite hinnad, mille toimimine ja töökindlus tavaliselt ka pärast garantiiaja lõppu oluliselt ei vähene, algavad 500 eurost.

7. Kui Apple meeldib ja rahakott üle käib, siis ära häbene - osta, kindlasti saad hea arvuti.

8. Kui raha palju, ent Apple suhtes tõrge, vaata kaubamärki Alienware.

9. Ekraan pole kunagi liiga hea ega liiga suure resoga.

10. Oska hinnata pisiasju - mõnusa vajutusega klaviatuur, klaviatuurivalgustus, võimalikult palju USB 3 pesasid (need on sinist värvi ja tavalistest oluliselt kiiremad), suurema resoga videokaamera, kaardilugejad.

11. Vaikne arvuti on HEA arvuti.

12. Kui vähegi võimalik, eelista tavalisele kõvakettale SSD-d. Vimane on kõvakettasarnane toode, mis töötab mälupulga põhimõttel, kuid on tavakettast oluliselt kiirem ja võtab vähem elektrit. Minu isiklikul läpakal pikendas originaalkõvaketta vahetamine SSD vastu aku tööaega seniselt kahelt tunnilt peaaegu neljale, arvuti ülesärkamine aga kiirenes vähemalt kolm korda. Sest pole midagi, et SSD on mahult väiksem - oma porri hoia parem välisel kettal, ja ega sa seda nagunii ju kogu aeg ei vaata ka.

13. Kui pakutakse garantiipikendust, siis VÕTA, kui rahakott vähegi üle käib.

14. Ei ole see Windows 8 ka nii hull midagi, harjud ära küll. Kui sinu arvutikasutamisharjumused aga on väga kindlad ning sa eelistad end siduda kindla opsüsteemiga paljudeks aastateks, lase endale paigaldada Ubuntu.

15. Tehases kaasapandud arvutispetsiifilised tarkvaravidinad - kiirklahvid, kiirkäivitajad, suppordi- ja sidebarividinad ning muu sihuke mudru - on mõistlik arvutist välja visata nii kähku kui võimalik. Kui pakutakse viirustõrje prooviversiooni, ÄRA VÕTA - lahtisaamine võib pärast olla paras raketiteadus. Elementaarne viirustõrje on Windows 8-sse juba sisse ehitatud, varasematele saab selle siit.

16. Tahvel tahab kaasi, läpakas korralikku kotti - sa ei taha ju oma kallist vidinast kohe ilma jääda, ega? Mehaanilised vigastused ei käi garantii alla ka.

Paavst on kõnelnud

Jah, vennad linuxikasutajad, Linus ise poetas sellised saatuslikud sõnad:

"I may make jokes about Microsoft at times, but at the same time, I think the Microsoft hatred is a disease. I believe in open development, and that very much involves not just making the source open, but also not shutting other people and companies out.
There are ‘extremists’ in the free software world, but that’s one major reason why I don’t call what I do ‘free software’ any more. I don’t want to be associated with the people for whom it’s about exclusion and hatred.”

Neid, kelle maailm nüid kokku varises, võtan vastu tööpäeviti kell 17.30-18.00. Ärge muretsege, küllap me ühisel nõul ja jõul uue sõimamisobjekti leiame! PEAB ju olema keegi, kes kõigis meie hädades ja vaba tarkvara väheses levikus süüdi on!

Haigekassa kaarti kaasa võtta pole vaja, joogid ja sakuska on mõistagi teie poolt. Kobedamaid Windowsi või Mac OS X-i jooksutavaid läpakaid võtan ka vastu, Androidi esialgu veel mitte pakkuda!

Web of Trust - töötab!

Installisin oma Firefoxile sellenimelise lisavidina.
Ja mis oleks Perekooli külastamisele loogilisemaks jätkuks kui kiigata korra ka Inno ja Irja juurde? Õnneks blokeerib WOT sihukese lolli liigutuse koheselt:
Soovitan!

Mobiilne internett nüüd ka linuxi all

Ma ei usu oma silmi - Ubuntu 9.04 tundis Huawei PCMCIA modemi ära ja tõmbas EMT mobiilse interneti püsti! Krt, see junn ei taha Windowsigi all normaalselt töötada...
Ei oskagi öelda, mida ma selle suure rõõmuga nüüd peale hakkan. Siin Lõuna-Eesti metsade ja mägede vahel on levi muidugi tattaeglane ja kui mõni kaaskannatajatest peaks veel telefoniga helistama, katkeb ühendus sootumaks.
Aga muidu - kõva sõna!

Puhas install - viimast korda (vist)

Vanasti, kui rohi oli rohelisem, talvel sai veel kelgutada ning mehed olid tõelised mehed, tehti täisläbustatud Windoozaga lühidalt: dokumendid plaadile, partitsioon maha ja uuesti peale, formatt, install. Paar kuud pärast seda lippas nagu noor kits, siis aga hakkasid jälle igast troojad ja muud putukad külge, trialid lõpsid kätte ära ja tagatipuks pistis ka Windows ise vigisema, et hangitagu ometi legaalne koopia :P Mispeale tuli tsüklit muidugi taas korrata. Seda enam, et registripuhastus, kõikide ajutiste failide killimine ja ketta defragmentimine võtsid tavaliselt rohkem aega kui clean install.
Windows ja muu külgehaakuv on mul juba aastaid legaalne ja isegi mängud, häbi öeldagi, on puha raha eest ostetud (no kes oleks veel kümme aastat tagasi seda uskunud, eksole), kuid mõned vanad harjumused on visad kaduma. Nii et kui igasugused käivitusprotsessid hakkasid venima nagu majanduskriisieelne teenindustöötaja, rakendused hakkasid andma veidraid erroreid ning lisaks oli mul nagunii plaan ketast veidi ümber jagada, otsustasin teha vana äraproovitud clean installi.
Tundub, et viimast korda.
Alustasin nädal tagasi, esmaspäeval. Varukoopiatest - neid tuleb niikuinii aeg-ajalt teha. Eks muid asju tulnud vahele ka, ja kui 80 GB plaatidele ja välisele kõvakettale paigutet said, oligi juba neljapäev käes. Lõpp oli eriti jube - Delliga kaasa pandud Roxio, vana tõbras, otsustas viimase kahe DVD juures, et 0,6X kiirus käib talle küll, ja tegi kumbagi plaati kaks tundi :s

Install iseenesest läks kiiresti ja valutult - kõige aeganõudvam ja vaevarikkam kogu protsessi juures oli installikate kokkuotsimine ja IT-osakonna käest puuduolevate väljapeksmine. Draiverid olid kah alles paar kuud tagasi Delli juurest pakina alla laaditud, nii et pildi ette ja võrgu püsti sai vähem kui tunniga.
Reede hommikuks oli puhas Windows peal.
Täna on meil esmaspäeva õhtu ja ma sikutan siiamaani kõikvõimalikke täiendusi ja puuduolevaid programmijuppe.
Kes teinud on, teab küll, mismoodi see välja näeb. Kõigepealt teatab Windows Update, et sul on vaja alla laadida miljon täiendust-parandust ning Service Pack 3. Ja kui sa ütled talle, et jah, tehtagu, siis miljoni asemel tõmbab ta ainult kaks - need, mis kontrollivad, kas sa ikka oled Billile oma papi korralikult ära maksnud. Ja isegi kui oled, siis ülejäänutest võid ikkagi suu puhtaks pühkida. Ei, alla ta nad muidugi tõmbab, isegi tervelt kolm korda, kuid ilmselt ootab kas sobivat kuuseisu, Billi dabrood või kurat teab mis protsessi sulgumist, enne kui allatiritud paketid sobivaks tunnistab ja neid paigaldama asub.
Mis aastal IE7 välja tuli? 2006. aasta algul? Minu sama aasta lõpul ostetud arvuti installikas paigaldab rõõmsalt vana ja bugise IE6-e, millega ma pean siis netti ronima ning täiendused ja Firefoxi installika alla sikutama, ise sealjuures arvata püüdes, mis sodi ma sealt veel kõik kaasa saan. Firefox oleks nagu teisest maailmast - andsin talle vana profiili täiega alla ja umbes viie minuti pärast oli mul oma käe järgi sätitud brauser tagasi, järjehoidjad ja salvestet paroolid samuti.
Millalgi õhtupoole sai ka Updater pärast arvukaid uuestitõmbamisi ja restarte siis esimesed apdeidid paigaldet ning ma võisin asuda sikutama juba IE, Office'i ning juba allatõmmatud uuenduste uuendusi :) Ja siis Media Playerit. Ja Live paketti (see viimane on küll 1 hea asi!). Kuskilt oli vaja leida PDF-ide vaataja (muidugimõista mitte Adobe'i oma!), failide lahtipakkija ning koodekid, et saaks ka midagi muud kui mpeg-i vaadata. Ja ftp klient. Töö juures kasutatavad rakendusprogrammid pole isegi nimetamisväärt ja nende paigaldamine ei võtnud üle poole tunni. Roxio asemel tõmbasin ühe vabavaralise plaadikirjutamissofti - hullem kui Roxio ta küll olla ei saa...
Võrgu, eriti traadita võrgu konfimisel ma siinkohal peatuma ei hakka, printerite peale pole veel mõtlema hakanudki. Ja midagi on kindlasti kuskilt veel puudu.
Nii et siis kokku nädal.

Otsustasin seni Ubuntu all olnud partitsiooni veidi koomale tõmmata - läbu saab edukalt hoida ka NTFS-il, Ubuntu saab sellele ilusti ligi (vastupidi loomulikult mitte). Ubuntu install, kõikide rakenduste paigaldus, täienduste allalaadimine ja pealelaskmine võttis kokku veidi vähem kui kaks tundi. Kaks tõrget oli ka: partitsioneerija juures ehmatasin korraks, kui see näitas, et kavatseb Ubuntu jaoks kasutada kogu Windowsi ala, enne kui meelde tuli, et seda graafikut ei maksa uskuda :) Ja teine tõrge tekkis nVidia draiveritega, mida algul kuidagi paigaldada ei tahetud. Aga jah, koos vanade seadete ületoomisega veidi rohkem kui kaks tundi...

Järeldused:
1. Tõenäoliselt oleks Windowsi registri ja ajutiste/surnud kaustade käsitsi puhastamine tunduvalt vähem aega võtnud.
2. Clean installi asendab nüüdsest One Care (tegelt töötas mu XP originaalinstalliga ligi kaks aastat ja oleks ka edasi töötanud, kui uut kõvaketast poleks pannud :))
3. Ubuntu on ikka laiskade inimeste opsüsteem :)

Linux, Windows ja Mac korraga ehk kesse ikka oma elu keeruliseks teeb kui mitte ise

Sain oma untsukeeratud varukoopia siiski tagasi - selgus, et DVD-plaate, mida Windows ega Ubuntu ära ei tundnud, oli mäkk nõus lugema. Võimalik ka, et Delli enda kribaja on nässus - K3b-ga kirjutatud andme-DVD lugemisega oli samuti probleeme. Samas on mäki oma plaadikirjutamissüsteem kas tobe või ei oska ma seda korralikult kasutada - no mitte kuskilt ei paista, kui palju ruumi salvestatavad andmed plaadi peal eeldatavalt võtavad, ja siis kõhutunde järgi kas lisad või, kui kirjutaja kisama pistab, võtad jälle ära...
Hea on jälle see, et NTFS-i tugi võimaldab mul Ubuntut käitades otse oma Windowsi profiili andmete kallal käia. Hea oleks näiteks Mozillade kasutajaprofiilid Windowsi alla aretada, ei oleks erinevasse opsüsteemi buutides mingit vahet :) Teisest küljest jälle oleks sellega liiga palju nikerdamist, ja kui ma ise võin vabalt Windowsi partitsiooni andmetes sorida, võib seda ka kes iganes... Aitab praegu sellestki, kui ma jagan mõlema partitsiooni vahel oma muusikakollektsiooni.
Tegelikult on Windowsi ka paar mõnusat lisavidinat juurde siginenud. Uue Live Messengeriga tulid kaasa Live Writer ja Live Fotogalerii. Esimesega on jube mugav blogipostitusi teha - proovisin, mitte küll sellesse siin, aga näiteks Wordpressi omassse - piltidega nikerdamine oli hulga lihtsam ja mis kõige tähtsam - isegi koodi ei jäänud mingit läbu sisse... Fotogalerii tõmbasin korraks käima seepeale, kui adminniõigustes installitud Irfan keeldus piiratud õigustega kasutaja all eelnevaid seadeid ja salvestusteekondi meelde jätmast. Kurat, see ei saa olla nii lihtne - kui ma pildi ühe klõpsuga õigeks keeran, salvestub see järgmisele liikudes automaatselt :) Isegi Irfanis, kui ta veel töötas, olid need asjad palju keerulisemad... Miks see hea on? Korrastage ise ühe õhtu jooksul klõpsitud 400 pilti, eemaldage untsuläinud ja keerake püstised kaadrid õigetpidi, küllap hakkate siis niisuguseid pisiasju hindama.
Tõsiselt nunnu oli Ubuntu all see, et Wine oli täiesti nõus windowsipõhise Password Agenti koos minu paroolikoguga käima tõmbama. Veel nunnum oli, et ka igivana Larry 7 läks Dosbox Emulatoriga käima :) Siinkohal pole mõtet lisada, et veetsin nostalgitsedes paar tundi. Täisskoori muidugi ei saanud - paljud nipid ja nõksud on vahepealse rohkem kui kümne aastaga meelest läinud...

Teel opsüsteemivaba töölaua poole

Lisaks muule tööle jõudsin täna siis lõpiks niikaugele, et põhimõtteliselt on mul edasiseks tööalaseks funktsioneerimiseks vaja ainult brauserit ning töötavat internetiühendust. Miks see hea on? Kasvõi sellepärast, et minu kasutada olevate masinate ja tarkvaraplatvormide hulk hakkab juba üle pea kasvama :) Ja viimase nädala jooksul erinevate kontode sünkimiseks kulunud aeg on märkimisväärne, lisaks õnnestus mul umbes poole päeva meilid ikkagi olematusse saata...
Ühesõnaga - suunasin oma põhilise meilikonto korporatiivsele aadressile, mis oli juba varem suunatud ümber Google'isse. Ah jaa, meie sisemeiliaadressi lasin juba nädal tagasi omapõhiaadressile suunata, nii et sisemeilid liiguvad mul nüüd üle kolme konto. A las liiguvad, ega siis ise lükkama ei pea ;) Google, muide, on lahkesti nõus korporatiivse domeeni MX-kirjed oma serverisse suunama ning @firmanimi.ee kujuliste meilikontodega mässamise pisikese honorari eest enda peale võtma.
Veidi lisamässamist Google'i kontodega, ja Thunderbirdi kalendriplugin Lightning süngib ennast Google Calendariga. Outlooki kalendrit ei õnnestunud otse Lightningusse eksportida, Google aga neelas selle ilusti alla. Nii et Outlooki kalender koos korduskohtumiste ja sünnipäevade meeldetuletustega istub nüüd lisaks lokaalsele kalendrile ka Google'is.
Täiuslikust õnnest jääb puudu võimalus dokumente otse meilimanusest Google Apps'is mudida, aga vist avastasin ka häki, kuidas seda teha saab ;)
Telefoniga kogu see kupatus ikka veel ei sünkroniseeru, loodetavasti annab seda viga telefonivahetusega parandada...