Teisipäev, 20. detsember 2016

Panic!

Jaa, ristirahvas - maailmalõpp ei ole enam kaugel! Kahetsege pattu ja parandage meelt, sest veel on armuaeg!
Ja muide, kui teil juhtub olema natukenegi raha, siis on ju siililegi selge, et hauda seda kaasa ei võta. Millest omakorda järeldub, et see tuleb ahvikiirusel poodi viia ning kasvõi aktsiisi kujul kõrist-kopsust alla lasta...
Kodanik Bahovski hala on ainult üks ja mööngem, kontekstist välja kistud näide, aga tendents on ilmne - kui veel mõned aastad tagasi oli meil peaaegu ainult üks professon Nutt ja Hala, siis nüüdsel aal peab iga arvamuspiider oma pühaks kohuseks rõhutada, kuda maailm ikka oma muistsed väärtused minetanud on ning vältimatu huku poole libiseb. Süüdlased muidugi varieeruvad, vastavalt arvaja ideoloogilistele kiiksudele - kasuahnest kapitalismist ja tarbimiskultusest nutiseadmete, tehislintellekti, migrantide, feministide ja rätipeadeni välja.
"Aga kas siis ohumärgid pole ilmsed?" võidakse retooriliselt küsida. Tõepoolest, paugutatakse, ja kohati meile ebameeldivalt lähedal. Ja keskkond on tõesti pekki keeratud, mis muide genereerib suurema osa praegusest migratsioonilainest - kümnenda järgu inimeste kodumaal ei taha enam eriti midagi kasvada, niisama nälga surra nagu ka eriti ei tahaks ja peamiselt (aga mitte ainult) sellepärast nad Euroopa lihapottide juurde trügivadki. Kusjuures need on veel õiekesed, inetuks läheb asi siis, kui maailmamere tase peaks paar meetrit tõusma - mi on täpselt niipalju, et Gangese delta, mis praegu toidab mõnisada miljonit inimest (st kahe Venemaa rahvastik), soolase vee alla jääb.
No aga küsime kohe vastu - mida me sel puhul teha saame? Et nagu valutame südant, oleme solidaarsed ning deeply concerned, maalime oma feissari profiilipildi parasjagu millegagi pihta saanud lipu värvidesse, laigime ja sheerime ning lähme puhta südametunnistusega tudile?
Meie, šamaanirahva häda on see, et võtame iga sõna, eriti kirjutatud sõna liiga tõsiselt. Eks öelnud ju tuhandete aastate kogemus, et igal sõnal on vägi, seega ei tasu niisama muliseda, sest see võis ohtlik olla ja sulle endale käkki keerata. Meil pole seda silma ja kogemust, et igasugu valetajaid, hirmutajaid, õhumüüjaid ja niisama tühikargajaid läbi näha ja neid pikalt saata, kui nad seda väärivad.
Kas me siis peaksime kolmandat maailmasõda kartma või ei?
Mis tast ikka karta - ei ole keegi meist igaveseks maakerale jäänud, vahe on ainult selles, et julge sureb ainult üks kord, argpüks aga võibolla mitu korda päevas. Inimesed on omavahel sõdinud aastatuhandeid ja pole vähimatki märki, et käesolev ses suhtes viimaseks jääks. Samamoodi on inimesed neidsamu aastatuhandeid oma elu elanud, maju ehitanud, põldu harinud, lapsi kasvatanud ja homme vältimatult saabuvast maailmalõpust hoolimata õunapuid istutanud.
Aga ikkagi, kas Trump või Putin hakkavad sõdima või ei?
Noh, Vladimir Vladimirovitš sõdib juba jupimat aega ning ega Trump kui kohusetundlik vabariiklane saa ka oma sõjatööstuskompleksi nälga jätta. Iseasi, kas nad just tingimata omavahel sõdima hakkavad - mõlemad ju tuumariigid, see aga kärbib väikse võiduka sõja väljavaated üsna minimaalseks. Pealegi on Donald Alfredovitš ju peaaegu oma jope ja kindlasti annaks temaga milleski kokku leppida...
Aga vene karu on ju ohtlik?
On muidugi. Metsakaru on ka ohtlik, eriti kui ta on näljane, muidu närv püsti või temaga niisama norima hakatakse. Aga ega sellepärast metsa minemata või muidu elu seisma jää. Kõige lollim, mida karu kohates teha, on paanitseda, karjuda ja hirmunult plagama pista. Kui tahad, et sind maha ei murtaks, tuleb eelkõige rahulikuks jääda, oma hirmu mitte välja näidata, jätta mulje, et ehkki sa pole ohtlik, läheb singa tülitsemine väga ebameeldivaks ning muidu ka toimida nii, nagu olukord nõuab. Enamasti läheb nii, et karu teeb küll kõva häält, aga jätab asja niisama, kui sa ise just midagi väga lolli ei tee.
Mis ma selle kõigega öelda tahan?
Katsuge mitte lugeda neid uudiseid ja arvamusi, mis teid isiklikult ei puduta. Aleppo, Berliin ja muud jamad on muidugi koledad, aga mida me teha saame? Pseudokaastunne ja muretsemine ei maksa midagi ega aita sealseid inimesi kuidagi, teeb ainult endale haiget.
Kui kohe kuidagi muidu ei saa, tasuks koos kõigi muude läänelike väärtuste hugast kasutada üht mitte eriti afišeeritud, kuid seda ohtramalt kasutatud võtet, nimelt silmakirjalikkust. Jah, me oleme mures. Muidugi, me oleme solidaarsed. Otse loomulikult, me teeme kõik, mis meie võimuses - kohe, kui aega, raha ja tähelepanu üle jääb... Noh, saate isegi aru.
Ja üldse, on jõuluaeg. Tšill änd riläks!



Laupäev, 24. september 2016

Vennasvabariigi kaubandusbilanssi toetamas

Ajal, mil poliitikud tegelevad lehmakauplemisega ja kombivad kõikvõimalikke, sealhulgas hea maitse piire, ei jää mõistlikul kodanikul muud üle, kui emigreeruda. Kasvõi pooleks päevaks. Lähim välismaa, kui veepiir välja arvata, on minu jaoks Läti, sinna läksimegi.

Ei viitsinud järgi uurida, kui mitmendat aastat Valmiermuižas mihklilaata peetakse, mina käisin seal teist korda (tänud vihje eest!). Laat on sihuke väike ja mõnus, kohalikku rahvast palju, kuid siiski mitte niivõrd, et tulnuks trügida, šašlõki- ja praekardulahais praktiliselt puudub. Meie laatadel tavalist välitoitlustust tegelt ei olnudki, küll pakuti müügil olevaid sööke-jooke lahkelt maitsta ning kui kohalik (keha)keel juba piisavalt sorav, sai jutule ka kokavormis noorsandidega, kes pistsid täitsa tasuta pihku topsitäie küpsekaalikat toorjuustu ja jõhvikatega. Mulle isiklikult maitses see kombo niivõrd, et pistsin kaalika koos koorega nahka.

Degusteerimine on tegelt väga hea turundusnipp - ilma selleta poleks kindlasti mu seljakotti maandunud pudelid kohaliku ebaküdoonia- ja aroonialimonaadiga. Rääkimata kõrvitsapuskarist - jah, te lugesite õigesti, lätlased ajavad alkoholi ka kõrvitsatest...

Onu, kes toda kõrvitsajooki maitsta pakkus, arvas ise ka, et eks see vähe ekstraordinaarne tooraine olnud, aga maitsel polnud vigagi. Muide, nimetet innovaatilise toote on välja lasknud firma nimega "Veselības laboratorija" - kõlab peaaegu nagu "Prantsuse sõltumatu laboratoorjum", onju, ainult see pooleliitrine toode näeb kuidagi ehtsam välja :)

Ah jaa, need seal pudeli taga paremat kätt on sklandrausis - sihukesed rukkitaignast pesa sees köögiviljatäidisega (võib olla kartul, porgand vms) pirukad. Nii maitselt kui tekstuurilt meenutavad kangesti karjala pirukaid, aint neid ei voldita pealt kokku. Tolle teise, musta kausi sees on tavalisest Valka "Top!" poest pärit pirukavalik, millest õunapirukas on vist kõige parem.

Kõikvõimalikku leiba-saia ja muid küpsetisi oli laadalgi ohtrasti, lisaks igasugu kuivatatud puu- ja juurvilja, juustu-sinki-vorsti ning loomulikult ebaküdooniat igas vormis, sealhulgas veinina. Aga ka ägedat käsitööd, eriti rahvusmustrites sokke-salle-kampsikuid ja mütse (äärepealt oleks vanemale lapsele ostnud mütsi kirjaga "Thank god I'm Latvian"), kõrvarõngaid ja käevõrusid, natuke sepiseid, puidust mänguasju ja muud puukraami ning loomulikult läti keraamikat.

Eks ma kulutasin rohkem, kui olin planeerinud, aga ei kahetse. Minge ka. Laata peetakse seal mihklipäeviti, aga parem valik laadakaubast on permanentselt müügil ka kohaliku pruulikoja poes. Lisaks müüakse viimases ka lahtist Valmiermuiža õlut, siidrit ja muid kohalikke delikatesse. Süüa antakse ka.

Kui juba minekuks läheb, siis Valga-Valmiera tee (ja sealt edasi kuni Riiani välja) on küll maaliline, aga igavavõitu. Palju ägedam on sõita üle Karksi ja Ruhja, seal on tee vaheldusrikkam ja kurvilisem.

Paljureklaamitud alkopoodi sedapuhku ei sattunud, aga tavalises linna- või külapoes on hinnad enamvähem samal tasemel ning õllevalik ka mitmekesisem. Õlu Lätis väga palju soodsam ei ole, küll aga kange alkohol.Paljureklaamitud odavamat kütust ei hakanud kusagil silma - kui kõige odavamas pentsukas Tartu külje all maksis liiter 95-t 1.009, siis Läti pentsukates oli sama toote hind 1.069 - 1.096. Nii et sedapuhku jäi aktsiis kodumaale.

Laupäev, 3. september 2016

Aiabasseini õppetunnid

Lasin oma täispuhutava aiabasseini veest tühjaks ning üritasin puhtaks küürida. See oli üks tüütu ja ropp töö, ära kulus terve pudelitäis rohelist seepi ning päris puhtaks ma teda rajakat ei saanudki. Tahtmatult asusin rehkendama, kas see soetus ennast üldse ära tasus.

Suvi oli meil sel aastal sihuke nagu oli. Mis tähendab et toda õnnetut basseini kasutati sihipäraselt ainult paar korda, ülejäänud aja seisis niisama ning kogus vaatamata pealolevale kattele vihmavett ja putukaid (põhja ja külgedele rohelist haisvat ja libedat vetikakihti ka). Maksis ta mingine 30-50 eurot, ma enam päris täpselt ei mäleta, kate veel umbes 9. Sisse läks umbes poolteist kantmeetrit vett, mille jaehind pole küll teab kui märkimisväärne, ökoloogiline jalajälg aga seda enam. Hiljem sai soetatud veel spetsiell puhastusvahendite komplekt (harjad, kahvataoline võrk, filter ja veel mingi teadmata otstarbega toru) hinnaga 35 eurot ning ilmselt oleks ära kulunud ka purgitäis keemiat, mis toda vetikat ohjes oleks hoidnud. Kui see raha nüüd bensiiniks ümber arvestada, oleks tolle eest saanud sadakond korda mõnes lähedalasuvas supluskohas ujumas käia.

Bassein oma aias on kahtlemata mõnus. Aga eks temaga ole omajagu muret ka.

Esiteks tahab ta enda alla täiesti rõhtsat ja siledat pinda. Mul sihukest võtta ei olnud ja see andis kohe tunda, vesi kippus üle ühe külje välja voolama. Ja sisse astudes oli muhklik maapind väga selgesti tunda.

Teiseks on täispuhutavasse basseini aeg-ajalt vaja õhku juurde pumbata. Ning jalg- või käsipumbaga seda teha ei saa - õhk voolab basseini enda raskuse survel kiiremini välja kui sa seda sisse lüüa jaksad. Õnneks ei maksa elektripump palju, kümmekond eurot ning seda saab ka näiteks madratsite ja muu õhkmööbli täislaskmiseks kasutada.

Kolmandaks peab ka täispuhutavat basseini regulaarselt puhastama, muidu läheb sisemus libedaks ja hakkab vastikult lõhnama. Lisaks tunnevad teatud putukaliigid võimast külgetõmmet lahtise vee suhtes, nii et isegi katte olemasolul on bassein suht ruttu täis veepinnal hulpivaid parmu- ja sajajalgselaipu. Tundub, et eriti just viimaste tõttu basseini peamine sihtgrupp seda kasutada ei tahtnudki.

Kui uuesti valikuvõimalus oleks, siis ilmselt jätaks basseini ostmata. Järves ujuda on ikka oluliselt mõnusam, vanni asemel kasutada on ta aga liiga suur ja ebamugav. Lisaks kipub mingite imelike füüsikaseaduste mõjul vesi seal sees olema pigem külmem kui ümbritsev keskkond. +35 kraadise ilmaga oleks see muidugi suur pluss, kuid tänavu sihukesi päevi eriti ei olnud.

Muidugi ei saa öelda, et bassein poleks meelelahutust pakkunud - täis pumbates sain päris paraja füüsilise koormuse ning kerge päikesepõletuse. Ja basseini alt ei pidanud niitma ka. Ja eemalt vaadates oli kahtlemata dekoratiivne.

Kolmapäev, 24. veebruar 2016

Deadpool. Äge. Või no ma ei tea...

Käisin lapsega kinos. Ja olgem ausad, vaatamata K-14 reitingule oligi tegemist sihukestele varateismelistele mõeldud linateosega. Reiting võinuks isegi allpool olla, ma küll ei täheldanud miskit niisugust, mida näiteks meie 12-aastased niigi näinud-kuulnud poleks. Ise vist olen selliste filmikunsti saavutuste jaoks juba tiba vana. 12-aastasena oleks selle peale, kui ekraanilt "p***s", "t**a" või koguni "p****s" oleks öeldud ja peaaegu paljast tissi näidatud, teinud "hiihiihii" nii et vähe poleks olnud, aga nüüd nagu enam kuidagi ei viitsi. Sihukeste obstsöössete kildude rebimine jättis kuidagi pingutatud mulje ja ei paistnud eriti ei karakteri ega süžeeliiniga seotud olevat. Aga võibolla ma teen kaht viimast komponenti eeldades filmiloojaile ülekohut.
Mürtsu sai ikka, romantiiki tõugati ka ja ma ikka päris mitu korda naersin, küll mitte väga südamest, aga see-eest kõva häälega. Järge vist siiski vaatama ei läheks, kuid lapsele meeldis küll.