Kevad käes, aedvili tärkab

Sihukesi oli mul kapi otsas neli tükki. Konkreetne eksemplar oli veel kõige tervem, ülejäänud aga olid otsustanud hakata vedelal kujul vaikselt peenra poole voolama.

Tõsisema lõhna lõi huvitaval kombel üles alles pärast kapipealse puhastuspastaga üleküürimist.

Kahju neist sunnikutest eriti ei olegi - tänavused kõrvitsad läksid ka salati sees lödiks, head tahedat pealehammustamissnäkki neist ei saanudki.

Isegi ootusärevalt kompostihunnikule kokkulennanud hakid ja varesed ei näinud neist suuremat hoolivat.

Õnn on suhteline

Tõsi ta on - stress on heaoluühiskonna tõbi.
Mis saab olla veel frustreerivam kui tilkuv kraan kümnemillises majas? Või pool sentimeetrit käepärasest kohast eemal paiknev nublakas vastsoetatud tuttuue mersu keskkonsoolis? Kui täiusliku tulemuse nimel juba nii palju pingutatud ja sellest nii vähe puudu jääb (aga puudu jääb alati, sest selline asi nagu täiuslik tulemus pole juba puhtalt loodusseaduste järgi võimalik), on masendus palju suurem kui nõnest eksistentsiaalsest asjast (töö, peavari, sotsiaalne staatus) ilmajäämisel.
Ei, õnnelikuks saamise sesukohast on märksa lihtsam ja odavam asetada ennast ekstreemoludesse. Kas väljapuhkamiseks on tingimata vaja sõita Egiptusesse? Ei, piisab, kui pärast paarinädalast unevõlga keset päeva paar tundi niisama põõnata lastakse :)

Tallinn pimeduses

Elu Eestis, ma mõtlen sellist elu, millel mingisugunegi tähtsus või tähendus on, lõpeb teatavasti umbes Tallinna administratiivpiiriga - võimalike mööndustega Viimsi, Saku ja Tabasalu (jäävad sissepoole) ja Lasnamäe (välja!) suhtes.
Otse loomulikult on see üleriigiline apokalüptiline elamus, kui tumedad jõud eesotsas Etkariga meie imekauni ja tuledes sirava päälinna keset kõige aktiivsemat ööelu nipsust pimedusse matavad. Juba on lisaks tavapärastele röövleile, vargaile, narkareile ja poliitikutele ilmunud kuuejalgsed ja eriti teravate hamamstega kuivamaakalad, kes organiseeritud bandedena ründavad tanklaid ja R-kioskeid ning on võtnud vastutuse ka kogu ühistranspordi lõhutud istmekatete eest...
Nomaitea.
Oma lühikese, ent seda intensiivsema öövahikarjääri päevilt mäletan, et kella kolmest viieni tukastab ka kõige kohusetundlikum öötööline. No ja siin Sordis kustutatakse juba pikemat aega ööseks igasugune tänavavalgus, ilma et kohalik lehtki seda mainimisväärseks peaks.
Igatahes jube jah, mis seal Tallinnas toimub...

Näe kui hea raamat!

Kuivõrd ma (praegu veel) igasugustesse reitingutega listidesse sattuda ei taha, siis seda pilti ma siia otse üles ei riputa. Küll aga tahaksin kirjeldada kolleegide reaktsioone, kui nad mu ekraanilt seda nägid.

Projektijuht (heldinult): "Jaaa...." (tüki aja pärast) "Oot, kas see seal on raamat või?"

Itipoiss: "Päris kenad adminnid neil seal!"

Süsadminn: "Paistab, et neil on serveriruumi kont rikkes - ega neil muidu nii palav ei oleks..."

Progeja: "Aa, see pilt - ma panin selle juba ammu endale wallpaperiks".

Naised (põlglikult, salamisi endaga võrreldes): "Hähh!"

Siinkohal olekski paslik lõpetada tõlkereaga Google'i varasalvest.