No näiteks sihuke artikkel. No kelle kuradi asi see on, kui mingi tädi ei julge tänaval liikuda muidu kui kott peas? Äkki kardab ta otsest päikesekiirgust, kannatab eriti võika ekseemi käes või on lihtsalt kole? Kui see on tädi vaba valik, siis minupoolest kandku või piiskopitiaarat. See koht, kus üldsus ja ametivõimud sekkuma peaksid, tekib IMHO alles siis, kui tädi kodus mehe käest katmata näoga ringilitutamise eest kolki saab - aga just see jätab enamiku asjaosalisi külmaks. Kusse loogika siin on, ah?
Või siis selline tore kirjatükk. Lugesin tekstist kokku vähemalt viis demagoogilist konstruktsiooni ja kaks otsest ajaloolist valet. Kas niisuguseid asju seal politoloogia magistrantuuris õpetataksegi? Kusjuures enamus kommentaatoreid on ilma igasuguse kriitikata nõus sihukest sonimist täielikuks tõeks tunnistama. Vägisi poeb hinge kahtluseuss, et äkki autor oma põhilises järelduses, milles süüdistab rahvast mõtlemisvõime puudumises, niiväga ei eksigi? No aga MINA olen ju ka eesti rahvas! Ja ma tean väga mitmeid inimesi, kes on sama targad kui mina, kui mitte targemadki :) Kui see ongi intellektuaalne tase, mida põliseestlased pakuvad, ei ole neil poliitikamaastikule nagunii asja.
Lugesin ka südantliigutavat lugu sellest, kuidas noor emme peab oma tatise põngerja hädaga lasteaeda jätma, sest kui ta koju pägalat põetama jääks, oleks ülemus kuri ja mine tea, võib-olla annaks kinga ka. Kommentaarid jagunesid ettearvatavalt kaheks: vähemus oli ise samas olukorras olnud ja tundis kaasa, enamus aga süüdistas noort mammat kõigis surmapattudes, kaasaarvatud oma lapse ja tolle rühmakaaslaste tervise jäädavas hävitamises. Kohustusliku refräänina lisandus muidugi etteheide: mis te neist lastest üldse teete, kui neid ülal pidada, neile kõige kallimaid hilpe-mänguasju soetada ja igal hetkel hoidjat palgata ei suuda!
Nomaitea. Kõhutunne ütleb, et olnuks etteheitjate vanemad nõnda head planeerijad ning majanduslikult kaalutlejad kui nad ise väidetavalt on ning ka teistelt nõuavad, jäänuks julgelt 99,9% neist endist mitte ainut sündimata, vaid isegi tegemata. Teisest küljest laseb kõnealune tädi täiesti ilmselt ülemusel endale pähe istuda. No tõesti ei pea eeldama, et sulle su õigused hõbekandikul kohale tassitakse, vahel tuleb ka endal natuke suud paotada ja selgroogu näidata.
Mina küll ei arva, et näiteks 6-aastane pägal kodus iseseisvalt hakkama ei saa. Lapsed on küll muidugi erinevad, kuid isiklikult mulle küll meeldis üksi kodus tšillida, telekast multikaid vaadata, vanast kiiktoolist ja lahtikäivast voodist onni ehitada ning plaadi pealt Onu Remuse jutte kuulata. Emme oli muidugi tööl, parimal juhul oli naabrinaisega kokkulepe, et kui läbu kõrvalkorteris liiga suureks läheb, visaku korra pilk peale. Ausõna, kui mingi tundmatu tädi oleks kogu selle aja juures passinud, oleks see kaunis igav lugu olnud.
Tegelikult on lapsed märksa kõvemast puust kui nunnutavad lapsevanemad arvatagi oskavad. Meil näiteks vahetatakse torusid, vett pole juba teist päeva ning ma tunnen end ilma dušita õige näruselt. Pägal aga, keda (justjust, lasteaiast külgesaadud) tatitõve tõttu juba paar nädalat pole vanni torgatud, tatsab siin täiesti stressivabalt ringi ega näi veeprotseduuridest erilist puudust tundvat.
