Pidulik kaeraküpsis

Maitsva ja tervisliku kaeraküpsise saab valmis üllatavalt väikse vaevaga.
Kõigepealt tuleb leida puhas nõu (okei, see on veel vaevaline osa). Seejärel tuleb tuhlata oma kuivainekappides ning otsida kokku igast kahtlased jahu- ja pulbrijäägid. Siinkohal tuleb teha kummardus COOP-i suunas, kes kõigepealt ostab kalli raha eest kokku igasugu ökokaerahelbeid ja müslisid, täistera speltajahu, eksootilisemat sorti kuivatatud puuvilja ja muud sarnast staffi, laseb sellel "Best before" kehtivusaja lõpuni riiulil seista (sest keegi ei raatsi osta) ning seejärel paiskab kogu selle hüva kraami poole hinnaga müüki. Eks ma sellest riiulist paljud oma toorained ammutangi. Näites juba mainitud ökokaerahelbed, speltajahu, puuviljamüsli ning kuivatatud viigimarjad. Kõike, mis sinna riiulisse välja pandud, ei maksa muidugi näppida, näiteks liiga kaua seisnud aprikoosid teevad kogu segu kibedaks.
Okei, oletame, et kuivainekapis leidus miskit jahu (eelistatavalt nisu, aga kõlbab ka mais) ning soovitavalt ka kaerahelbeid (sest mis kaerahelbeküpsis see muidu oleks). Väga okei variant on ka eelmainitud müsli - see sisaldab juba eos märkimisväärse koguse kaerahelbeid, aga tavaliselt ka natuke maisikrõbunaid, puuvilju ja pähkleid. Nüüd polegi muud, kui valada kokku paarsada grammi müslit, samapalju tavalisi kaerahelbeid ja sadakond grammi (täistera)jahu. Viimase võib ka ära jätta, aga siis peab panema rohkem muna, et kogu segu küpsisena ka koos püsiks. Kui allahinnatud müslit hankida ei õnnestunud, võib sellevõrra rohkem panna kaerahelbeid ja kuivatatud puuvilju.
Lisaks helvestele ja jahule tuleks segusse lisada ka mõned munad - näiteks kaks kuni neli. Kuna mina viskasin segusse ka ühe spordipulbripurgi põhja, piirdusin kahe munaga.
Maitseks tuleks nüüd lisada natuke soola, head maitset lisavad ka veidike kaneeli, kardemoni ja vaniljet. Suhkrut me siia kooki ei pane, kogu magusus tuleb kuivatatud puuviljadest. Mina viskasin sisse peotäie rosinaid, mõned viigimarjad ja aprikoosid, natuke kuivatatud jõhvikaid ja natuke kõrvitsaseemneid. Need viimased ei ole küll puuviljad, aga saate aru küll. Veidi seemneid ei tee sellisele küpsisele üldse paha, kõige parem kombinatsioon on pakendis pealkirjaga "Seemnesegu salatile". Kes tahab magusamat küpsist, võib veel sisse hakkida kuivatatud datleid. Välja näeb see kõik siis umbes nii:

 Nüüd pole muud, kui segada kogu kupatus läbi, lisada parasjagu niipalju piima, et helbed ja jahu enam-vähem läbi vettivad, ning valada segu küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile. Taiplikumad said ilmselt juba aru, et eraldi pätsikestega me end vaevama ei hakka, vaid käsitlemegi kogu kaadervärki ühe suure küpsisena.

 200-kradises ahjus viibib ta umbes pool tunnikest, misjärel tuleks ta välja võtta, veidi jahutada ning väiksemateks tükkideks viilutada. Külmast peast ja natuke seisununa maitseb isegi paremini.

Mäletamisest

Paar päeva tagasi sattusin sõitma auto sabas, mille tagaklaasil koloraadovärviline kleeps venekeelse kirjaga "Я помню!". Iseenesest ei midagi ebatavalist meie tänavapildis, kuid millegipärast jäin juurdlema - kas autosolija jaoks ei ole vähe irooniline kleepida midagi niisugust just saksa päritolu autole? Oleks võinud ka jaapani oma olla - eks mõlemad kunagised verivaenlased tooda ju selle rahvakillu lemmiktrandulette.

Surematu polkovnik. Pilt pätsatud internetist.

Mis puutub tänasesse tähtpäeva (ei, ma ei mõelnud seda), siis mida aasta edasi, seda suuremat kurbust ma idanaabrite pärast tunnen. Kas tõesti ei ole maailma kunagisel viljaaidal, mis on maavarade poolest rikas nagu Aafrika ning mis on maailmale andnud mitu leegionitäit säravaid õpetlasi, kirjanikke, kunstnikke ja muid toredaid inimesi, millel veel sada aastat tagasi oli täiesti realistlikult ees suur ja särav tulevik, enam millegi muuga hoobelda kui sõjaga, millest viimasedki osavõtjad on puhtast vanadusest oma kunagiste relvavendade juurde lahkumas? Et siis nagu võit küll, aga siiamaani ei suudeta kodumaal toota autosid, millega mugav sõita oleks. Ja siis veel need teed...
Ega mul ainult autode pärast neist kahju ole. Mis kuradi elu peab tavaline venelane olema elanud, et 30 aasta tagust nõukaaega tagantjärgi ilusaks ja helgeks pidada? Kas tõesti on Putin ja Medvedev parimad, keda selle riigi juhtimiseks võtta? Kusjuures ma peaaegu kardan, et see viimane võibki nii olla :(

Lugesin läbi Leo Kunnase "Sõda 2023". Kes lugenud, see teab, et raamat sisaldab negatiivset ja positiivset stsenaariumi - esimese puhul purustatase Eesti kaitsejõudude juhtmissüssteem, baasid ja laod koos relvastuse ja lahingumoonaga sõja esimeste tundide jooksul ning kogu vastupanu koondub Tallinna, kus lüüakse kangelaslikult tagasi mitu suurrünnakut. Ma arvan, et kui päriselt sõjaks peaks minema, on see negatiivne variant veel suht positiivne - ma millegipärast ei usu, et siin Kunnase kirjeldatud stiilis visa vastupanu suudetaks korraldada. Õnneks on Kunnas, samavõrd kui ta on liiga optimistlik sõjalises plaanis, liiga pessimistlik välispoliitiliste aspektide ning Venemaa motiivide osas üldse sõtta minna.

Mille nimel peaks Venemaa meiega sõdima? Kunnas pakub kaks varianti - kas tsaaririigi või Nõukogude Liidu taastamise nimel. Kumbki neist ei tule õnneks kõne alla nii moraalsetel, ideoloogilistel kui ka ajaloolistel põhjustel. Isake tsaar löödi küll maha kõige haletsusväärsemal asjaoludel, samas on kogu nõukarahvale lasteaiast saadik kõrvade vahele taotud, kui paha ja kole asi see tsaarivõim ikka oli. Pealegi - kust seda uut tsaari niiväga võtta? Vana dünastia taastamisel pole erilist mõtet. Varjaagide juurest kutsuda enam ei saa, kuidagi häbi on ja ega riigipirukat kah nagu jagada ei tahaks. Bonaparte'i moodi end ise keisriks kuulutada on ka imelik, pealegi pole ju ka presidendielul häda midagi.

Minna sõtta Nõukogude Liidu taastamise nimel? Kah nadivõitu. Ida-Ukrainas pealegi juba prooviti, välja tuli nagu alati. Mis veel? Mingite Duginite ja teiste muinasjutuvestjate sonimise peale? Või selleks, et V.V., Dimon ja kambajõmmid saaksid rohkem varastada? No ei ole motiveeriv.
Minu tagasihoidliku arvamuse põhjal hakkab praegune Venemaa sõdima ainult siis, kui tunneb endale eksistentsiaalset ohtu. Ukrainas selline tekkiski - sealne rahvas hakkas arvama, et äkki prooviks elada ka ilma oligarhidele ja muudele väljapressijatele obrokit maksmata, natuke nagu euroopalikke väärtusi juurutades. Oht Venemaale seisnes selles, et kui väiksematel vendadel see õnnestunukski, hakanuks vene enda rahvas küsima - aga miks meil niimoodi ei ole?!? Varasta siis veel seesugustelt...

Leidsin endale orientatsiooni

"Ma olen nüüdsest transvegan. Transveganil on võimalus süüa liha ja kutsuda ennast veganiks, kuna transvegan tajub hingeliselt, et ta on taimetoitlane, kuigi reaalsus siiski erineb tema sisemisest tunnetusest. Tähtsaim on siiski tunne - olen vegan.
Transveganite diskrimineerimine on tõsine probleem. Inimesi, kes söövad liha, ei peeta automaatselt veganiteks ja see võib solvata transveganeid. Me peame ühiskondlikke arusaami muutma ja lahti saama mõttemallidest, et liha sööv inimene ei saa automaatselt olla vegan."

Lähemalt:https://twitter.com/hashtag/transvegan
ja http://tarbija24.postimees.ee/4031877/subway-voileiva-vahel-olev-kana-ei-pruugigi-kana-olla