Kui ei maksa, siis vähemalt ära irise!

Relvitukstegevalt sümpaatne installimistingimus enne GIMP-i parasjagu arenduses oleva väljalaske paigaldamist:

Jah, olen isegi tasuta teenuseid pakkudes kuulnud virinat, et see on valesti, too ei kõlba ja üldse oleksin pidanud rohkem vaeva nägema...

Muponaudid tegutsevad

Koju minnes nägin, kuidas Kolde puiestee peatuses seisma jäänud bussist nr 48 tormas välja turske jänes, tema kannul kaks erariietes kontrolöri. Jänes lippas küll elu eest, aga komistas kaks korda ning haljasalal rauges ta jõud lõplikult. Muponaudid võtsid ta sõbralikult vahepuusse ja tassisid peatuse juures ootavasse rohelisse bussi.
Nii et ärge imestage, kui sõitvas bussis sigineb teie kõrvale rohelisse vormi mitteriietatud tegelane, kes äkki nõuab: "Teie sõidupilet, palun!"

Logistiline probleem

Helistab kuller:
"Tere, ma vaatan saatelehelt, et teie saatja aadress ja sihtkoha aadress on samad - kuhu ma need raamatud viin"
Mina: "Eee... Noh, need raamatud on ju teie laos ja ma tahaksin, et te nad meie kontorisse tooksite..."
"Jah, aga kummale aadressile ma need toon siis?"
/.../
"Äkki võtaks sihtkoha aadressi?", päästsin ma ta lõpuks kimbatusest.
Tõestisündinud tänaõhtune lugu.

Kus kesklinnas lõunat süüa?

Vanalinna piiril paikneva töökoha üks plusse on lõunastamiskohtade ülikirev valik. Alljärgevalt mittetäielik ja ülimalt subjektiivne ülevaade neist ühiskondliku toitlustamise asutustest, kuhu sattunud olen - äkki kulub kellelegi marjaks ära.

Minu esimene stammkoht oli St. Patrick. Neid on seal ümbruskonnas suisa kolm - Pärnu maanteel, Suur-Karjas ja Sõpruse kino sissekäigu vastas. Neljas, Foorumi oma, jääb pisut kaugemale, kuid mitte väga. Pärnu maantee omasse olen millegipärast sattunud enamasti jommispäi ning mäletan peamiselt umbseid ruume, mida küll mõnevõrra tasakaalustas ettekandjatibide jäine suhtumine. Viimases olin võib-olla ise ka mõnevõrra süüdi - meenub õiendamine teemal, miks mulle hapukurki ei pakuta...
Vana-Posti Pätrikus oli suht kitsas, toidud enamasti talutavad, kuid ettekandjad pisut turtsakad. Muide, see olenes vist vahetusest. Suur-Karja tüdrukud see-eest olid väga sõbralikud, interjöör kah super, kuid toidud minu jaoks ülearu soolased.

Minu teine stammkoht oli tükk aega Nimeta baar. Toidud ei olnud seal nii ülesoolatud kui Pätrikus ja portsud olid kah suuremad, lisaks anti tasuta lonks külma vett kah juurde. Isegi nipsakad baaritibid saime meie lõuapoolikust müügijuhi kaasabil umbes aastaga peaaegu naeratama. Saatuslikuks aga sai neile koka väljavahetamine - kahel viimasel korral käis baari šotlasest omanik meie ilmselgelt hapusid nägusid nähes isiklikult vabandamas, et uus kokk ei tunne asja ning teine päevapraad, siis see, mida meie ei võtnud, olevat märksa parem. Mul on siiamaani rahakoti vahel nende kaart, üheksa templit kenasti peal ja üks tasuta päevapraad saada. Sellegipoolest ei kisu sinna tagasi.

Paar korda sattusin ka teisel tänavapoolel olevasse Nimega baari, kuid miskipärast väljusin sealt harva ilma skandaalita. Mitte et ma omateada eriti pretensioonikas klient oleksin, aga kuidagi nad kohe oskasid mind turri ajada - küll kähvasid midagi selle kohta, mida või kuidas ma tellin, küll keeldusid mulle happy hour'i jooke väljareklaamitud hinnaga müümast... Sisustus oli seal katkine ja kleepuv, baaridaamid pehmelt öeldes ebaviisakad ning toidudki polnud suuremad asjad. Takkajärgi ei saagi aru, miks ma seal rohkem kui ühe korra käisin. Mõned kuud tagasi sööma minnes nägime todasama upsakat baaridaami tänaval sooduslõunate flaiereid jagamas, ja jalutasime tast suure kaarega mööda.

Vana nostalgia ajel vedas müügijuht meid mõned korrad ka Raekoja platsil paiknevasse Molly Malones'i, mis üldiselt pole sugugi paha koht. Tüdrukud on sõbralikud, toit tuuakse enamasti kiiresti ja ehkki portsud on väiksevõitu, kõlbab enamasti süüa küll. Tõenäoliselt Raekoja platsi kõige odavam söögikoht.

Suht kindla peale minek on ka Karja Kelder, ehkki sealsed toidud kipuvad olema minu jaoks soolase- ja rasvasevõitu. Ja veel üls väheoluline, kuid ebameeldiv detail - prae juurde pakutav leib on neil alati eilne või üleeilne. Oli see Nimeta baar mis ta oli, aga nende lavašš oli alati pehme ja värske, mis sest, et tükid olid loetud. Ja üldiselt ei ole keldris söömine mu esimene eelistus.

Keldris paiknemine on miinuseks ka iseenesest hea söögikoha, Hr. Mauruse puhul. Asub see linnaraamatukogu keldris, interjöör on temaatiline (raamaturiiulid ja lagunevate põhjadega toolid) ning toidud meeldivalt koduse maitsega. Kooki annavad ka.

Tõenäoliselt odavaim päevapraad meie kandis on pelmeenikohvikus Eat! - 35 krooni ports. Kaalupelmeene ei õnnestunud seal kunagi nii väikse raha eest osta :) Pelmeenieine muidugi ammendas ennast ka esimese kolme-nelja korra järel. Koht iseenesest on muidugi väljapeetud stiiliga, personal sõbralik ja tundub, et esialgu veel isuga asja juures.

Pelmeenikohviku vastas olevasse Angelisse ma veel sattunud ei ole, kuid kõrvalasuvas Mustas Lambas olem paar korda söönud. Iseenesest huvitav elamus - terve restoran sinu päralt :) Toidud on seal nagu niisugustes kohtades tavaliselt, hinnad samuti. Kahju muidugi, kui nad pankrotti lähevad.

Mõnikord olen sattunud ka Pizza Americanasse. Peamiselt kambaga - ma ise ei ole eriline pitsasõber. Ooteaeg on seal tavaliselt suht pikk, samuti on sellised eined lõppenud sellega, et ma kõrvetan oma suulae tulise juustuga ära.

Paar korda on olnud juhust einestada ka Americana kõrval Glorias, loomulikult mitte oma raha eest :) Noh, jah - SELLISE hinnaga lihtsalt PEAB söök hea olema. Ehkki näiteks sealsamas degusteeritud roppkallis Ruinart'i šampus maitses nagu... Andra tikrivein :)

Suht Gloria vastas, Hollywoodi ühes tiivas asub veel üks söögikoht, mille nimi mulle praegu ei meenu. Käisin seal ükskord niiöelda ärilõunal ning tõenäoliselt ei tõsta oma jalga sinna enam kunagi - toit oli kallis, vastiku maitsega ning oodata tuli seda üle mõistuse kaua.

Paar korda olen ärilõunatanud ka Moskvas, samuti mitte oma raha eest - aru ma ei saa, miks peab sihukese suht tavalise lobi eest nii palju maksma. Teenindus ei olnud nagu kah seda hinnavahet väärt.

Päris mitmest näljanäpistusest aitas välja nüüdseks juba suletud Leiburi kohvik. Aga tollel oli sama häda mis ülejäänud kesklinna söögikohtadelgi - kui mõned episoodilised salatilipsud välja arvata, pakutakse sulle põhiliselt rafineeritud süsivesikuid ning üleküllastunud rasvu. Huvitav, kas kapsa, porgandi ja kurgi vedu vanalinna ja selle säilitamine ajab tõesti kulud nii kõrgeks, et lõunasöögile lisatakse seda lusikaotsaga? Ei, Leiburis tõesti vahel ka karbiga salatit müüdi, aga viimasel aastal ma seda enam ei näinud. Suuremast toore kraami näljast päästsid teinekord kunstihoone nurga juures passivad lillemüüjad, kellelt vähemalt sügiseti sai hingehinnaga õunu osta.

Nüüd on samasse püsti pandud ka burksiputka, aga too on minust veel testimata - ei ole eriline vorstisõber. Küll aga olen korra väisanud Suur-Karja tänaval pesitsevat Kaleva Kartulit. Peab ütlema, et omapärane elamus - küpsetatud ahjukartul või, juustu ja (minu valitud) seentega ning küpsetatud maisitõlvik maitsesid päris hääd. Hind aga oli sellel komplektil sama, mis minu praeguse stammkoha, Baronsi hotelli restorani päevaprael - 55 krooni.

Jah, Baronsi teisel korrusel paiknev restoran Margarita pakub igati taskukohase hinnaga tõsiselt head sööki. Tõsi, aeg-ajalt tundub, et meie ropu suuga ja suhtkoht kasimata kamp nii peenesse kohta hästi ei sulandu ning ettekandjatüdruk teeb aeg-ajalt viljatuid katseid meid paika panna. Hehh, Nimeta baari omad olid hoopis pipramad, aga ega nemadki meie vastu saanud :) Söök aga, nagu öeldud, on seal tõesti hea, lisaks antakse juurde sooja leiba, millele saab võid peale määrida. Suppi pole veel proovinud. Kooki annavad ka, aga varieerida nad seda ei viitsi.

Täna oli Barons reserveeritud, sestap põikasin sisse samas kõrval tegutsevasse Schnitzelhaus'i. Vastu võttis mind rohmakavõitu interjööri hästi sulanduv elurõõmus ettekandjatüdruk, kes tõi mulle 50 krooni eest pool kana ja hunniku friikartuleid (koos ühe pisikese salatilehe ja kahe kurgiviiluga). Portsu suuruse eest võis paljugi andeks anda, ehkki friikartulid olid maitsestamata ning kana oleks ka tahtnud veidi kauem küpseda. Aga äkki tuleb neil teinekord paremini välja.

Mõistliku hinnaga päevapraade pidi serveerima ka sakslaste naaber, C'est la Vie. Käisin sealgi korra - hind minu arust küll eriti mõistlik ei olnud, samuti olid prae kõrvale pakutavad kartulid sihukese maitsega, nagu oleks neid soojendatud puhastamata grillil. Ma ei ole eriline kõrbenud toidu austaja, pärast oli tükk aega süda paha.

Kokkuvõttes tundub, et peale üksikute meeldivate erandite pole masu veel kesklinna söögikohtades oma puhastustööd tegema hakanudki. Juhtub sedagi, et võetakse šnitti Eesti valitsuselt - hindu tuleb tõsta, et kompenseerida saamata jäänud tulusid.

Ja rohkem vitamiine, seltsimehed toitlustajad! NII palju need puu- ja juurviljad meil nüüd ka ei maksa, et nad toidu omahinna julmalt üles ajaksid.

Vajadus on veidrate voodikaaslaste ema, vol 2

Ehk siis Isamaa- ja Rahvaliidu kõrvale on kerkimas veel teinegi unelmate paar - Savisaar ja Pihl. Eks neil kahel vanal sõbral ole paljugi, millest rääkida:
"Noh, Jüri, mäletad, kuidas su mehed SIA-d puistamas käisid?"
"Aga sa ise lubasid pärast seda jama enam mitte kunagi poliitikasse tagasi tulla."
"Seda minagi - kes vana asja meelde tuletab..."
Ärge naerge midagi, isegi Innole ja Irjale näikse olevat antud käsk Pihli siunamine mõneks ajaks järgi jätta.
Krt, juba teist nädalat on palavik ja süda niikuinii paha...