Millal sina oma suitsuandurit kontrollisid?

Jätkub dr. Baarmäni nõuandenurk usinatele koduperemeestele.

Korduvad valusad kogemused on näidanud, et suitsuanduri kontrollimiseks ei ole tingimata vaja oma juustudega pidulauale ronida, nagu reklaamis näidatakse. Sama nõrk taktika on ronida kolmejagsele taburetile, mõne majakondse kukile või õllekastidest laotud torni otsa.

Ära, kurat, üldse kuhugi roni. Leia parem harjavars elik suvaline pikemat sorti pulk ning, kasutades ära viimase aja arhitektuuris moes olevaid madalaid lagesid ning asjaolu, et testimisnupp on suitsuanduri korpuse välisküljel, seisa ohutult kahe jalaga põrandal ning lükka oma toigas enam-vähem testnupu suunas.

Ronida saad küllastumiseni alles siis, kui patarei tühjaks läheb või anduririsu sihukese udjamise peale laest alla sajab.

Poissmehe puuviljakook

Nimetet hõrgutis sobib suurepäraselt kõikideks sotsiaalseteks sündmusteks, mis pealkirjas mainitud isiku tagasihoidlikus elamises aset leida võivad - romantilisest õhtusöögist rõõmsa viinaviskamiseni sõprade seltsis. Jajaa, ärge naerge midagi - kook, mida me kohe kokku keerama hakkame, läheb hästi nii pealehammustamiseks, aga veel paremini järgmisel ommikul, elektrolüütide tasakaalu taastajana.

Kindlasti on su riiulinurgas vedelemas pakk proteiinipulbrit, mis, ütleme otse, ei osutunud su esimeseks maitse-eelistuseks ning seetõttu parematele sortidele ruumi tegema pidi. Nüüd on hea võimalus hüva kraam kõikvõimalike sotsiaalsete hüvede vastu tagasi vahetada ;)

Kühvelda pakist kausipõhja paar supilusikatäit. Seejärel vaata külmkapis ringi - äkki leidub seal näiteks piima? Võib vabalt olla ka hapuks läinud - see sobib isegi paremini. Hästi kõlbavad ka keefir või jogurt. Kui neid ka ei ole, võta tavalist vett  ning lisa veel paar supilusikatäit pulbrit.

Võib-olla on sul kusagil karbis maisihelbeid, mida sa enam nii hoolsalt ei tarvita kui lapsepõlves? Või äkki müslit? Kui sinu põhjatud varud sisaldavad mõlemit, kalla kummastki paras ports sinna kaussi, kuhu sa pulbri juba ära segasid. Lase neil seal natuke liguneda ning tee väike revisjon oma sahtlites ja seljakotis - äkki leidub sul kuivatatud puuvilja? Rosinad oleksid ideaalsed, kuivatatud aprikoos ei tee ka paha. Minul läks koguni nii hästi, et koogi sisse sai poetatud veel kuivatatud ploome, jõhvikaid ning ananassikuubikuid. Nagu hiljem selgus, oleks pelgalt rosinatest ja ananassikuubikutest täiesti piisanud. Kuivatet fruktid võivad vabalt moodustada natuke vähem kui poole taigna mahust - küll proteiin kogu kupatuse koos hoiab.

Nüüd järgneb kõige vastutusrikkam osa - maitsestamine. Kalla kogu kupatusele nii palju suhkrut, et see tolle pulbri vastiku maiste ära tapab - aga mitte rohkem, muidu läheb läägeks kätte ära. Seda löga, mida sa parasjagu kokku segad, võid muide julgelt maitsta - seal pole ju üksikult võttes midagi, mida sa nagunii toorena ei tarvitaks :)

Kui sul on, uha tolle mögina sisse ka vaniljesuhkrut - sedagi mitte väga palju. Vaata üle oma pudelipõhjad - sorts rummi, hädakorral ka konjakit või viskit, saab sinu kulinaarsele meistriteosele ainult kasuks tulla. Et kogu kupatus paremini koos seisaks, võid hulka segada ka tavalist jahu, kõrbemamineku vältimiseks tuleks aga lisada paar supilusikatäit õli (mul oli näiteks sihukest oliivõli, milles sidrunit sees leotatud - päris omapärane mekk tuli juurde).

Edasi on kõik juba lihtne - leia vorm, kuhu kõik see sodi ära mahub (ära muretse, eriti kõrgemaks ta ei kerki), vooderda see küpsetuspaberiga (toda peab ikka kodus varuks olema - selle sisse on mugav võileibu keerata) ja kalla (justnimelt kalla - tainas peab jääma parasjagu nii vedel, et on võimeline voolama) kogu kupatus vormi. Vorm pista ahju, keera regulaator 200 kraadi peale ja mine, olenevalt eelseisva ürituse iseloomust, kas tube koristama või nurgatagusesse poodi jookide järele.

Kui tagasi jõuad, leia kasutamata hambatikk ja, kui kook juba väga kõrbenud välimusega ei ole, torka tikk sinna sisse. Kui välja tõmmates tainast tiku külge ei jäänud, lülita ahi välja ning tõsta kook jahtuma. Lõika parajad tükid ja kui tõsiselt muljet tahad avaldada, serveeri koos vahukoore (või vaniljekastme või noh, kasvõi kohupiimakreemiga) ning paari viinamarjaga. Seepeale peaks temake juba piisavalt heldima ning proteiin teeb ülejäänu ;)

Machete

Te ei olegi veel vaatamas käinud?
Minge kindlasti - juba stseen, milles Steven Seagal suures plaanis eriti piinarikkalt maha sureb, on piletiraha kuhjaga väärt :) Tõsi, neid näitlejaid, kes suudaksid ka seppukust naljanumbri teha, peale Seagali vist eriti ei olegi, kuid ärge laske end sellest segada.
Neile, kes juba Desperadot näinud, ei tohiks peale mõnede tähtsusetute erinevuste stsenaariumis ning rollide jaotuses midagi eriti uut olla - ah jaa, lisaks ajutükkidele lendab seekord ikka natuke soolikaid ka. Stsenaarium tundub samuti olevat kohati soolikaidpidi kokku seotud, saundträkk pole nii hea kui Desperadol (mis võib muidugi olla tingitud ka Solarise pakutavast viletsast helikvaliteedist) ja Seagal mängib sitasti nagu ikka. Aga Machete tundub olevat just sedasorti film, kus libastumised ja möödapanekud annavad kokku nauditava ja padunaljaka terviku.
Chicad olid kah viimase peal. Ma küll ei saanud päris hästi aru, mis magnet neid Danny Trejo suguse karumõmmi kaissu tiris, aga ju see siis pidi nii olema.
Treiler kah.

Prillisaaga jätk

Raporteerin pidulikult: prillid on parandet, uued klaaasid ees ja sang sirgeks käänatud. Aga meelekibedus pole hingest teps mitte lahtund.

Jätsin eelmine kord kirjutamata, et kui ma prillijahil käisin, tellisin lisaks klaasidele ka ujumisprillid - muidu sihukesed nagu ujumisprillid ikka, ainult et tavalise sileda plastmassi asemel on optilised läätsed. No et järgmine kord ei peaks teisi veekogu põhjast jahtima, samas aga oleks näha, millele ma otsa koperdan või kes kui napilt riides on :p

Prillipoe tädid võtsid mu tellimuse entusiastlikult töösse, kasseerisid 800 krooni ja helistasid juba järgmisel päeval nutulauluga tagasi - nii kangeid miinuseid kui ma tahtsin tolle raha eest ikka ei saa, aga kui ma köhiksin neile kolm tonni kopikatega, siis pole probleemi. Minu jaoks probleem siiski oli, lasin see 800 omale tagasi maksta ja siirdusin südametäiega internetti.

Juba esimene Google'i päring andis hea tulemuse: Kanada firma Aquagoggles pakkus mulle täpselt sellise tugevusega klaase nagu vaja, saatis veidi vähem kui kahe nädalaga kohale ja küsis kogu lõbu eest 404 meie kohalikku krooni. Esialgu proovisin niiöelda kuivalt ja mul on tõesti tunne, et nüüd hakkan vee all nägema nigu loom :)

Sama soojaga lappasin ka tavaliste prillide poed läbi. Sihukesed klaasid nagu mull vaja, lisaks veidi vingemad raamid ja Meerikamaalt Eestisse saatmine läinuks mulle maksma 80-100 dollarit, ehk umbestäpselt kolm korda vähem kui kohalikus poes pakutavad asendusklaasid. Ainuke jama, et raame saab proovida ainult virtuaalselt - sulle sobivad raamid passitatakse kena noormehe pildi külge, mille järgi pead siis otsustama, kas sa tahad samasugune välja näha.

Nende pruunide lokkide üle ma veel mõtlen.

Optikute vandenõu

Kas ma sellest juba olen rääkinud, kuidas ma, prillid peas, Kuremaa järve ujuma läksin, need seal eest ära kaotasin ning pärast pooletunnist kobamist sogasest ja rinnuni veest jälle üles leidsin? Muidu oleks kõik olnud super, paraku suutis üks klaas rüseluse käigus puru minna.

Kuna kohalik prillipood on esmaspäeviti kinni, suundusin esimesel vabamal hetkel Tartusse, kus poode rohkem ja valik suurem. Mu soovid olid ülimalt tagasihoidlikud: kuna antud komplekt oli mind juba pea seitse aastat truult teeninud, tahtsin ainult veidi raami kohendada ning katkiläinud klaasi välja vahetada. Plastikut ma sinna sisse ei tahtnud - umbes kuu aega tagasi ostsin autojuhtimisprillidele plastikust päiksekaitseklipsid ning selle ajaga olid need päikse ja pisikriimustuste koostoimel üsna läbipaistmatuks muutunud.

Rääkisin vähemalt viies Tartu kesklinna prillipoes enam-vähem sama juttu: tahan saada isetumenevaid õhendatud prilliklaase. Neljas poes öeldi mulle otse, et ärgu ma mineraalklaasist üldse unistagugi, seda ei liikuvat juba aastaid. Plastiku peale oldi nõus igasugu soodukaid tegema, aga täpselt niikaua, kuni selgus, et üks silm on kangem kui -8. Selle numbri juures lõppesid soodukad ära ning kirves oli kohe seljas. Õhendatud plastik ei paistnud üldse sooduka alla käivat. Üks pood oli siiski nõus mineraalklaasid ära tellima, kuid hoiatas, et kätte saab alles poolteise kuni kahe kuu pärast. Pagan, isegi nõukaajal sain ma oma prillid kiiremini kätte :(

Millest selline plastikuhullus?

Lihtne. Minu mineraalklaaside peegeldav-tumendav kiht oli seitsme aastaga küll kulunud, kuid paistis ikka veel selgelt läbi, hoolimata pidevast kandmisest ja puhastamisest. Plastik seevastu on kahe aastaga kutu, eriti kui temaga päikse käes töllerdada ning igasuguse spetslögaga läbipaistvaks nühkida. Ja kuna pimeda elu pole isegi Euroopa Liitu kuuluvas Eestis mingi meelakkumine, siis lähed sa tahes-tahtmata keskeltläbi iga kahe aasta takka tollesama prillikaupmehe manu ning köhid talle hea hunniku pappi.

Raisk, ma ütlen.

Teab keegi interneeduses mõnd asjalikku prillipoodi soovitada?