Mamma Mia!

Ise ka poleks uskunud, et ma midagi niisugust vaatama lähen. Laule ma muidugi olen kuulnud, muusikali näinud ei ole ning filmigi vaadates jõudsin esimeste kaadrite juures juba mõelda, et nii, ongi jama! Aga pärast esimest laulu hakkas tasapisi kohale jõudma, kui mõnusalt olid karakterid üle mängitud ning kui täpselt klišeed paikas, ja mida edasi, seda naljakamaks läks ning seda rohkem ma näitlejatega kaasa kaifima hakkasin.
Ei saa salata, et nii need laulud kui ka miski filmi õhustikus tõid kuidagi lapsepõlve meelde. Mitte et ma eriti mäletaks oma vanemate kunagisi pidusid, ka on suht vähetõenäoline, et justnimelt ABBA neil taustaks mängis, aga teatud muljevälgatused on väga visad mälus püsima. Justnimelt see suvine peomeeleolu, toredate inimeste kokkusaamised, vastastikune heatahtlik aasimine - kui see kõik ühel hetkel vaikselt ära kadus, oli mälestus seda ilusam.
ABBA fännid lintšivad mind nüüd muidugi elusalt, kuid julgen siiski väita, et ehkki Agnetha ja Frieda laulavad paremini, oli filmi näitlejateplejaadi esitus ikkagi hulga parem. Eriti üllatas mind Brosnan - jah, ma olen küll näinud eksbondi rohkem kui ühes filmis lüürilist meeskangelast kehastamas, kuid mul polnud aimugi, et temast ka nii hingestatud lauluhäält välja tuleb. No ja platvormkingadega Brosnan on vaatepilt, mille nimel olen valmis isegi teist korda piletiraha maksma :D Ja ega Colin Firth ka pahasti laulnud.
Meryl Streepi juures tappis vähemalt minu puhul ohhoo-efekti ära selline pisike triviaalsus nagu liiga pingule tõmmatud näonahk. No miks ei võiks ühel keskealisel naisterahval kasvõi mõned mõnusad kortsukesed näos olla, ah? See on tema elulugu, tema kogemused, naerdud naerud ja nutetud nutud... Ohh, läksin vist lüüriliseks. Aga filmi emotsionaalsetes kõrgpunktides (SOS, Slipping Through My Fingers, The Winner Takes It All - eriti seda viimast pole Agnetha kunagi nii hästi laulnud :)) oli ta muidugi super, no ja väiksemates naljakohtades ka ("Ja muide, ma ei ole maganud sadade meestega...")
Ma ei ole eriline balleti asutaja, aga pean tunnistama, et filmi tugevamaks küljeks olid just tantsunumbrid. Eriti massistseen sadamasillal, mida muuhulgas keegi, kahtlustan, et Benny ise, "juhuslikult" klaveril saatis, ja lestadega tantsustseen ühel teisel sillal :)
Üht lõpulauludest (When All Is Said and Done) polnud ma tegelikult varem kuulnudki, aga selle koha peale sobis ta väga hästi ja Brosnani esitus oli suurepärane (sorri, Frieda :P)
Ühesõnaga julgen soovitada - üle hulga aja üks mõnus meelelahutus ilusa muusika ja suurepäraste näitlejatega.

Nutt ja hala mobiilse interneti teemal

Mul hakkab sest Huivõi mobiilse interneti modemist vaikselt siiber saama.
Eks ma olnud muidugi ise loll ka - tingimata oli tarvis PCMCIA varianti! Et näiteks rongis või netikohvikus see USB saba igal pool ei tolkneks ega kaaskodanikes soovimatuid kiusatusi ei tekitaks. Käepärasem on küll, ei saa salata, aga see-eest Linux ei taha sest junnist midagi teada.
Tarkvara on tal ka tiba lollipoolne. Kui ma mobiilset internetti rohkem kasutasin, käis jõledalt pinda, et polnud lihtsat võimalust teada saada, kui kiires võrgus ning kui palju andmeid tõmmanud ma parasjagu olen ("piiramatu" mahuga ühendusel on otse loomulikult mahupiirang. Nagu mul äripaketti kasutades muud teha ei oleks kui porri tõmmata...). Statistika teadasaamiseks tuleb see õnnetu rakendus lahti võtta, ehkki vabalt võiks mulle seda siis ka näidata, kui ma hiirega alla paremasse nurka ühenduse ikooni peale sõidan.
Miskipärast näivad modemisofti kokkukeeranud hiinlased arvavat, et kui anda arvutile käsk ennast välja lülitada, siis sellest ei järeldu automaatselt, et välja lülitada tuleks ka mobiilne internett. Mille kuradi pärast ma väljalülitet arvutis veel mingit modemit peaksin käitama? Kas neile endale see igakordne üleküsimine, kas ma ikka tahan koos arvutiga ka ühendust ja rakendust sulgeda, veidi nõme ei tundu?
Ma ei tea, kas see on Windowsi või modemisofti kala, kuid töödava ühendusega tuleb peale passida, et läpakas jumalapärast tukkuma ei jääks. Sest peale ülesäratamist jääb modemidraiver ikka veel unematile külla ja arvut raporteerib rõõmsalt, et PCMCIA augus pole kedagi. Ainuke rohi on sel puhul olematu modem pesast välja tõmmata, jälle tagasi pressida ning soft uuesti käima tõmmata.
Ja seda ma ei tea ammugi, kumba peksta, kas Huivõid või EMT-d, kui modem peaks erineva ühenduskiiruse (näiteks HSDPA-st EDGE'i) levialapiiri vahetama (ringi sõites juhtub seda ka paremates perekondades) ning seepeale muud teha ei oska, kui vahetuse ajal kuni minutiks igasuguse netiühenduse ära katkestab. Räigelt ajab vihale, eriti kui juhtud piki levialapiiri sõitma!
Kirjade järgi peaks modem saama aru ka GPRS-ist. Jaa, tunnistan ausalt, paar korda on ta tõesti väitnud end GPRS-i kasutamas, seda küll enamasti HSDPA levialas. Seal aga, kus EDGE'i levi ära lõpeb ja EMT mobla näitab vähemalt kahte pulka, pole GPRS-ist haisugi...
Muide, erinevalt muudest moblaoperaatoritest on EMT-l kiire internetilevi ka maakonnakeskustes, sealhulgas Jõgeval. Kusjuures leviala piir läheb läbi mu Jõgeva-lähedase elamise. Nii et lõunapoolses toas tugitoolis istudes on tugitooli vasakpoolsel käetoel interneti kiiruseks 3,6 MB/s, kui aga läpaka parempoolsele käetoele toetan, siis ainult 0,2 MB/s. Ah jaa, seda ma siin juba kunagi seletasin...

Pärlid liiprite vahel

Tegelikult on need muidugi veepiisad ämblikuvõrkudes, hakkasid silma, kui Jõgeval kiirekat ootasin. Ülejäänud reisijad vaatasid küll tiba imelikult, kui ma maha kükitasin ja üle perrooni ääre suumida proovisin (küll suht edutult, nagu näha juuresolevalt pildilt), aga mulle need pärlid meeldisid :)
Tänast ilma vaadates tuleb järjekordselt tõdeda, et minu elekter tuleb päiksepatareide pealt. Ei, mulle tegelt meeldib, kui vihma sajab, eriti kaifin äikest - ka siis, kui ta vahetult enne deedlaini trafojaama lööb ja voolu paariks tunniks ära võtab. Aga sihuke hall udu nagu täna Tallinnas on siiski natuke liiast - kohe tunned, kuidas meeleolu kukub kuhugi sinna tasemele, nagu sellel inimesel, kes täna hommikul riigiraadiojaamade muusikavaliku kokku pani. Jah, ma tean, et parim vahend depreka vastu on füüsiline koormus, aga sihukese sopa sisse pole mingit isu ronida.
Õnneks pole süüdlasi vaja kaugelt otsida - tabasin nad reede lõuna ajal Tammsaare pargi veeres vihma nõidumas:

"Ea aridus meie üligoolist!"

neti.ee jooksutab bännerit: "17 aastat erakõrgharitust Eestis. Akadeemia Nord"
Uvitav, mitme lamba eest seal tiplom välja kirjutatakse? :P

Gruusiast ja virisemisest

Vastik on lugeda viimastel päevadel aina laiemalt levivaid heietusi, kuda grusiinid on ise kõiges süüdi ja nüüd vaadaku, kuidas ise hakkama saavad.
Isegi kui nad oleks - kui sõber on hädas, siis ei viideta aega parastamisega ega viriseta, mida ta valesti tegi - kõigepealt aidatakse ta ikka hädast välja, kui aga aidata ei saa, siis vähemalt elatakse siiralt kaasa ega parastata.
Kui tiblad ükskord oma tankikolonnidega Eestisse rahu tagama veerevad, siis paluks mitte teha seakisa teemal, kuidas muu maailm meid ei mõista ega aita. Ja miks peakski - ega Eesti ju, relv käes, Gruusiale appi ei lähe. Vabatahtlike läkitamisest rääkimata...