Muruniitjat remontimas

Sel nädalal lasti Osavate Käte Ring muruniitja kallale.
Kuna ma igast pentsuvärki põhimõtteliselt umbusaldan, käitab enamiku kodumasinaid minu majapidamises kas elektri-, auru- või musklivägi. Oi ma ootan seda aega, mil ka autosse ei pea enam pentsu kallama... Aga see selleks.
Eelmine muruniitja, mis eelmsel aastal muruniitjamaale tagasi läks, teenis auga mitu aastat ja üllatas algusest peale vaikse ja sujuva käigu ning viisaka ülalpidamisega - näiteks kivvi või mättasse kinni jäädes ootas ta rahulikult, kuni keegi ta lahti päästab, ning undas seejärel rahulikult ja katki minemata edasi.
Mõistagi olid mul uue aparaadi suhtes vähemalt sama kõrged ootused. Ei saa salata, et disainivärk on italjaanodel (muruniiduki autorid) tugev - lisaks paranenud aerodünaamikale oli ka lülitihoob hoopis käepärasem, mõeldud oli ka elektrijuhtme kinnitamisele ning rataste kõrguse reguleerimiseks pandi kaasa koguni eraldi kuuskantvõti spetsiaalses plastmasshoidikus.
Paraku selgus, et materjali tugevuse koha pealt olid makaronisööjad tiba mööda pannud - see jubin, mille külge lõikereta kinnitub, pole piisavalt al dente. Kõigepealt purunesid tiivikut paigal hoidvad plastmassjullad. Ega kedagi, kinnitasin tiiviku tavaliste kruvidega, üritades järgida purunenud plastmassjullade profiili. See konstrui pidas vastu tervelt poolteist niitmist, pärast mida olid kruvid tolle plastmassjulla seest sõna otseses mõttes välja rebitud, mul aga tekkis kerge kahtlus - kas mootor on tolle hapra konstruktsiooni jaoks liiga võimas või Itaalia elektrivool nõrgem kui meil. Sest sihukesi täkkeid ja hõõrumisjälgi vana niiduki lõiketeral minu mäletamist mööda küll ei olnud.
Seekord kinnitasin tiiviku kahe poldiga. Kui need tolle plastmassketta ribadeks lasevad, võtan mootori niidukist välja ja panen kreissae külge - sihke loom peaks jämedat palki lõikama küll.

Tigudele olen samahästi kui Osama

Teod (need, mis roomavad) on käesoleval aastal kahtlaselt viisakaks läinud. Mu aiavärava kõrval on väiksemat sorti betoonplaat, kuhu nad aeda pääsemiseks kenasti järjekorda võtavad. Seepeale ärkas minus muidugi massimõrvar, võtsin kuuri seina najalt toki ja vajutasin nad puruks. Puhtegoistlikel kaalutlustel - mida vähem tigusid, seda rohkem aias kasvavat staffi mulle närida jääb.
Paar tundi hiljem läksin samast kohast mööda - tundus, et vähemalt teist samapalju tüüpe oli matustele kogunenud. Saatsin nemadki igavestele jahimaadele.
Buhhahhaaa :)
Kui tigudel oleks oma viisenthaali keskus, peetaks mulle vist juba Lõuna-Ameerikas ajujahti.
Aga neile sääskedele tuleks ka miskine näopeks korraldada. Veri nõuab vere hinda!

Eesti Energia börsileviimise maksame kinni meie, EV kodanikud

Tänases Vikerradio Reporteritunnis räägiti sellest, kust Eesti Energia peaks investeeringuteks raha saama - äkki tuleks korraldada selleks aktsiaemissioon? Eriti vihaselt oli niisuguse plaani vastu Anto Raukas.
Ma pean küll lugupetud akadeemikut väljapaistvaks demagoogiks (ja ega ta seda tänagi demonstreerimata jätnud), kuid tema põhiväitega olen siiski nõus - Eesti Energiat EI TOHI ei osade kaupa ega lisakapitali kaasamise kattervarjus maha müüa.
Kui mul vedeleksid jooksval arvel mõned miljonid, paigutaksin need silmagi pilgutamata mistahes infrastrukturiettevõttesse - spekuleerimisvõimalus aktsiakursi tõusu või languse pealt on küll mõõdukas, kuid see-eest on garanteeritud stabiilsed ja, nagu praktika (Eesti Telekom, Tallinna Vesi) näitab, ka mõnusalt kõrged dividendid. Põhjus väga lihtne - indrkastruktuuriteenused kipuvad olema sellised, mida inimestel lihtsalt ei ole võimalik ostmata jätta.
Ma ei tea, kui õige on akadeemiku väide, et koos Eesti Energiaga müüdaks maha ka õigused põlevkivi kaevandamisele. Küll aga tean, et ükski täiemõistuslik kapitalist ei osta aktsiaid (loe: ei anna ettevõttele lisakapitali) altruistlikel kaalutlustel - kapitalist tahab oma raha tagasi saada, soovitavalt mitmekordselt. Ja selle mitmekordse raha teenime talle tagasi meie, reakodanikest elektritarbijad.
Kui praegu võtab EE-st dividende Eesti Vabariik, säilub vähemalt teoreetiline võimalus, et need dividendid jõuavad meile teatud teenuste näol tagasi. Kui aga EE peab teenima dividende ka aktsionäridele, pole neid võtta mitte kusagilt mujalt kui teatud protsendi näol meile müüdava kilovatt-tunni hinnast. Lisaks on Eesti Vabariik lubanud dotatsioone EE investeeringutele, ehk teiste sõnadega maksame tulevastele aktsionäridele dividende lisaks eletriarvetele veel ka tulu- ja käibemaksu kaudu.
Mina ei tea, kui tõsine see väljahõigatud aktsiaemissiooni plaan üldse on. Kuid niipalju on juba praegu selge, et kui plaan teoks tehakse, saavad mõned inimesed muinasjutuliselt rikkaks, meie ülejäänud aga plekime neile igaüks vähemalt mõnisada krooni aastas senisest suurema elektriarve kaudu, umbes teist samapalju riigimaksude teel ning teadmata hulgal nende kaupade ja teenuste hinnatõusu läbi, mille lõpphind sõltub elektri hinnast (ehk peaaegu nad kõik).
Palju õnne.

Säästukulinaaria

Kehval ajal kombineerib leidlik perenaine/mees kõhutäie sellest, mis saada on. Doktor Baarmän küll hetkel veel aegade kehvuse üle ei kurda, aga väike eeltreening ja aklimatiseerumine kulub  alati ära.
Nägin säästuka külmletis veidrat ollust pealkirjaga "Külmutatud delikatess broilerisüda". Ma küll päris täpselt aru ei saanud, millele vihjas setoaineline muster pakendikleepsul, aga asi tundus intrigeeriv ning hind kah soodne (mälu järgi suurusjärk 16-17 krooni).
Sealtsamast säästukast haarasin kaasa paki makarone, samuti mõned õunad ja sibulad - koguarve jäi kuhugi 50 krooni kanti. Olgu etteruttavalt öeldud, et kogu kremplist jätkus lahedalt neljale sööjale.
Mõned siin oleks koju jõudes esimese asjana kokaraamatu lahti löönud, aga doktor Baarmän pole kunagi lihtsama vastupanu teed läinud. Ja mis seal ikka valesti saab minna, eks? :)
Esimese asjana tuleks ülalnimetet subproduktid oma sügavkülmunud olekust enam-vähem  töödeldavasse konditsiooni saada. Tegelikult võib nad muidugi ka otse pannile lüüa, küll nad seal ükskord ikka ära sulavad, kuid arvasin, et terve süda on veidi suur suutäis, poolitatult aga just täpselt paras.
Pann tahab parema libisemise huvides algul tilga õli saada. Kuid ainult tilga - kui doonoriteks olnud broileritel õigel ajal kaelu kahekorra ei käänata, oleks nende loomulikuks surmapõhjuseks südame isheemiatõbi. Aga see selleks - antud kontekstis on oluline, et praadimisel eraldub neist rasva sedavõrd, et suurem osa tuleks parem ära kallata.
Kui subproduktid oma vintskusest enamuse kaotanud (selleks kulub maksimumkuumusel kaane all praadides paarkümmend minutit), kallasin juurde kaks tükeldatud sibulat. Ega sellel kah kergelt klaasjaks muutumiseks palju aega lähe, misjärel viskasin pannile kolm parajateks kuubikutes tükeldatud pisemat õuna ning lasin kaane all veidi haududa. Kui õun enam ei krõmpsunud, oli õige aeg lisada kaks hakitud küüslauguküünt, sellele kohe otsa näputäis soola, pipart ning sorts sojakastet.
Tolleks hetkeks polnud ma veel kindlalt otsustanud, kas teen oma hautise soustiks või kallan niisama makaronidele peale. Võitis laiskus, sestap otsisin kapist pudeli porgandimehu astelpajuga ning valasin sealt pannile nii umbes sada grammi. Lasin kogu kupatusel keema tõusta ning segasin valmiskeenud makaronidega läbi.
Juurde tegin kapsa ja porgandi salati törtsu kõrvitsa-õunamehuga.
Pärast rasket sisemist heitlust suutsin loobuda kolmandast taldrikutäiest.
Ah jaa, see valge puru seal pildil on parmesani juust. Mida te siis mõtlesite?

Funktsionaalne lugemisoskus

...lonkab meil ikka tõega mõlemat jalga.

Inimeseloomakene, sa laenad raamatukogust raamatu, töötad selle hoolega läbi ja vead, keeleots suust väljas, tähtsamatele kohtadele veel pliiatsiga jutid ka alla.

Ja pärast kõike seda ei jõua sulle ikka veel kohale, et raamat, mille sisu sa nii meeleheitlikult püüdsid endale selgeks teha, räägib sellest, kuidas sina ei pea mitte meie ühises kasutuses olevaid ressursse ära lagastama ning et oma läbu oleks ikka viisakas enda järelt ära koristada.

Igasugustele neid kirjatähti ka õpetatakse...