Doktor Baarmäni aastalõpuintervjuu

Sellega on nüüd nii, et ka mul pole Eesti rahvale midagi uut ja olulist öelda. Ja tegelt ka mina tahaks pigem veeta uue aasta kusagil soojas kohas palmi all, varbad vees ja hea raamat näpu vahel. Nätsu närimise ja naise vahetamise suhtes pole päris kindel, aga ega kõiki lollusi euroopalikest väärtustest kantud tegevusi ei pea kah järele tegema.

Mis puutub põnevasse ja meelierutavasse pagulasküsimusse, siis siin pole muidugi kaksipidi arvamust - inimene, kes tuleb meie igavesse novembrisse meie armsa Wabariigi pakutavat igakuist 90-eurost  sotsiaaltoetust sirgeks lööma, on täiesti ilmselgelt meeleheitel ja kaotanud igasuguse lootuse, et kusagil mujal võib tal mingigi šanss olla. Just nõnda karastus teras, just niisuguse kasvatusega sirguvad uued Bruce Willised ja Mäe Andresed ning kes teab, võib-olla kirjutab mõni Lähis-Ida Kreutzwald kunagi eepilise rahvalaulu karmi Põhjamaa porisel pinnal sirgunud heerosest. Need ülejäänud pagulasmassid, kes tööd ei viitsi teha, võtab külm nagunii ära. Varastada pole meilt ju midagi ja pudelikorjamisbisnises valitseb nendetagi karm konkurents ning pidev oht lõuksi saada. Mis terroriohtu puutub, siis need, kes on siin elanud 90-ndatel, kehitavad vaikse automaaditärina ja paari pommi lõhkemise peale ainult tüdinult õlgu.

Häbi ja piinlikkust ma kellegi pärast tunda enam ei viitsi. Neegrite vastu poole mul isiklikult midagi, hindude vastu küll, aga mitte nende nahavärvi pärast, vaid selle eest, kuidas nad ühele tundmatuks jääda soovivale rahvusvahelisele suurkorporatsioonile supporditeenust pakuvad. Aga noh, eks nad ise teavad, millise karma nad endale valetamise ja lolluse eest kaela tõmbavad. Neegrid seevastu vist karma mõistet ei tunnegi ja üldse on nad lahedad sägad.

Homme kehtima hakkava kooseluseadusega läks küll kehvasti. Mismõttes võivad koosellu astuda ainult kaks määratlemata soost isikut? Miks meil hoopis laialdasemalt levinud kooseluvorm - mees + naine + armuke + määratlemata hulk sõpru-sõbrannasid - säädusest välja jäeti? Kas ülejäänutel polegi siis inimõigusi, ah? Kas kärgperes kasvavad lapsed ei vajagi tunnustust ja õiguslikku kaitset? Riigikogul on siin, mille üle mõelda.

Mida ma igasugu homo-, trans- ja muudest seksuaalidest arvan? Maailma kõige rõhutuma vähemuse (valge heteromees) esindajana leian, et see pole minu asi, kas ja kellega keegi tohib või ei tohi magada. Mida diskussioon edasi, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et nimetet nääklus toimub eelkõige nende vahel, kes on juba kapist väljas, vs need, kes arvavad, et juhtub midagi hirmsat, kui nad ise ka kapist välja ronivad. Võtame või tüüpilise näite - üks vägagi tuntud spordiajakirjanik, kes on mitut puhku esinenud traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvate ja samasooliste suhteid (ja üldse pehmovärki) hukka mõistvate avaldustega. Kui me nüüd nimetet indiviidi lähemalt vaatleme, näeme vaimustavat kollektsiooni kapiinimest iseloomustavatest joontest - edev ja metsikult suure tunnustusvajadusega, käib keskmiselt paremini riides, pöörab suurt tähelepanu oma füüsilisele vormile (ja eksponeerib seda igal võimalikul juhul), armastab klatšida ning sealjuures on rõhutatult vaenulik nn vikerkaarerahva suhtes - ma ei väida, et ta orientatsioon on nii- või naasugune, aga järeldused teeb igaüks ise ;)

Mis pinevasse rahvusvahelisse olukorda puutub, siis minu teada on see pinev olnud juba viimased mõnituhat aastat. Ikka peetakse kusagil mingeid mõttetuid sõdu või vähemalt valmistutakse nendeks, ikka keeravad ühed inimesed teistele käkki või üritavad oma suurt ego pisikese maakera piiresse ära mahutada. Miskipärast arvan siiski, et tasapisi läheb paremaks - vähemalt tissi- ja kassipilte on ju internetis iga aastaga üha rohkem :)

Ega uueks aastaks ei oskagi muud soovida, kui et olge mõnusad, ajage oma asja, ärge laske end välistest asjaoludest segada ja lööge sirgeks kogu raha, mis teile on eraldatud. Täpselt nagu need djuudid siin videos:

Milline mobiiltelefon jõulukingiks valida?

Ja kultuseinimestele ilusat advendi jätku!

Laisa mehe hommikupuder

Maitsva ja tervisliku hommikupudruga on see häda, et tolle kokkukeetmiseks pead tõusma mõned minutid varem kui tavaliselt ning eks temaga ole üksjagu vaeva ka - sega kokku, passi, et üle ei kee, lõpuks oota, kuni ära jahtub.
Kui sul aga leidub kodus multikeetja (nagu mul näiteks), on elu palju lihtsam. Aega ja vaeva nõudva ettevalmistustöö võib jätta eelmiseks õhtuks. Tõsi - kuna kõik komponendid peavad öö läbi toatemperatuuril seisma, siis piima paraku kasutada ei saa, aga ega eriti vaja ei ole ka.
Niisiis, võta üks väiksemapoolsem õun, tee tükkideks, eemalda südamik ja kui soovid, siis ka koor. Viska potti. Peale raputa ohtralt kaneeli ja kui sul on, siis ka näpuotsatäis kardemoni. Suhkrut ega soola ära pane, selle asemel otsi kapist kuivatatud puuvilju. Mina panen tavaliselt kolm datlit, kolm suuremat kuivatatud aprikoosi ja mõnikümmend grammi rosinaid. Dattel annab põhimagususe, aprikoos seda tasakaalustava hapukama meki ja rosinad on niisama mõnusad. Rosinate asemel on kuivatatud jõhvikad ka väga head, aga neid liigub laiatarbepoodides tiba harvemini, kallimad on ka. Tõsi, ega kõige odavamaid rosinaid ka osta tasu, meie sõbrad usbekid kipuvad neile suht palju kivikesi ja oksatükke sisse jätma.
Pudru põhikomponendiks soovitan kas nisuhelbeid või jämedaid röstitud kaerahelbeid. Tavaliselt on multikeetjaga kaasas ka mõõdutopsik, ühe õuna kohta on kaks topsikutäit helbeid just paras kogus. Kaerahelvestele olen peale kallanud umbes supilusikatäie oliiviõli (ekstra süütu on liiga vänge, see odavam jääkõli aga täpselt paras), nisuhelbed saavad ka ilma õlita väga hästi läbi. Siis lisa tavalist kraanivett, selle arvestusega, et ühe topsitäie helveste kohta tuleks kaks-kolm topsitäit vedelikku. Sega kogu kupatus paari hooletu randmeliigutusega läbi, sulge multikeetja kaas, programmeeri pudru valmima näiteks kella 7-ks ja kobi magama. Hommikul ärka multikeetja piiksumise ning meeliülendava kaneeli- ja kardemonilõhna peale. Niikaua kuni võimled ja duši all käid, hoiab keetja su pudruportsu parajalt sooja, aga kui liiga palav puder pole sinu stiihia, lülita oma automaatpada lihtsalt välja. Niimoodi jahtub ta küll natuke kiiremini, kuid ega ta seal kaane all päriselt külmaks ikka ei lähe.
Minu öeldud kogusest tuleb välja kolm täis või neli mitte nii väga täis pudrukaussi. Kui juhtud üksi elama, siis jäta need kaks ülejäänud kaussi rahulikult kööki seisma - soojas toas ei juhtu selle pudruga midagi, külmast peast on ta aga vaat et paremgi.
Õuna asemel pirni või mõnd muud värsket frukti kasutada ei olnud hea mõte - tavaline õun töötab kõige paremini.
10-minutilisest keetmisajast piisab, eriti kui ta hiljem veel natuke haududa saab.
Ja keeduanum pese parem kohe, kuni veel soe - nii võid pääseda pelgalt üleloputamisega. Kui pudru seal juba päev otsa seisnud, on kraapimist-leotamist kõvasti rohkem.
Kui sa aga kogu selle keedumajandusega kohe üldse jännata ei viitsi ja/või arstitädi käseb rohkem piimatooteid tarvitada, saad läbi veelgi lihtsamalt.
Osta maitsestamata jogurtit.
Rüüpa natuke pealt ära.
Kalla eelmisel õhtul sinna natuke rosinaid ja kaerahelbeid (või, kui sihid hipsteriseisust, siis näiteks toortatart).
Kui kallamine alles hommikul meelde tuli, võid piirduda ka ainult kaerahelvestega - rosin ja tatar tahaksid seista, kaera aga võid põhimõtteliselt kohe krõmpsutama hakata.
Mulle isiklikult piisab hommikul poolest 400-grammisest topsist. Kuivõrd aga jogurtitopsid kisuvad viimasel ajal sinna 380 grammi kanti, tuleb kas paar lumekrabi pulka, üks keedumuna või paar tükki heeringat peale hammustada. Lõunasöögini lööb vastu küll.

Valimispäev Stroomi keskuses

Viinereid ja mandariine jätkub, kassatädid peaaegu naeratavad ja, enamgi veel, ainult kaks Maxima kassat ei tööta.
Ilmselt korjab Edgar siit hea häältesaagi :)

Keda siis seekord valida?

Ega siin midagi molutada enam ei olegi, eelhääletamine algab juba homme. Ja öelgu üks mitte väga tundmatuks jääda sooviv erakond mida tahes, progressiivsem osa kodanikkonnast annab muidugi oma hääle elektrooniliselt.Valimisprotseduuri endaga on niisiis lihtne, oluliselt keerulisem küsimus on aga, keda konkreetselt valida?
Kui vaadata kandidaatide nimekirja, siis kahtlemata on nad rõhuvas enamuses kõik toredad inimesed. Laulusalm ütleb küll, et: "Temast rääkida võib küll mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead..." aga olgem ausad - selleks, et riiki valitseda, ei pea olema süütu skaut ega meistersportlane, olema kiitusega lõpetanud pühapäevakooli ega omama soovoliniku ja pornokomisjoni heakskiitu. Mäletate küll seda anekdooti, milles tules valida Roosevelti, Churchilli ja Hitleri vahel, kus kaks esimest on kahtlases seltskonnas hängivad joodikud ja laaberdajad, Aadu aga korralik taimetoitlane, mittesuitsetaja, pole kordagi naist petnud ning sõjakangelane pealegi.
Niisiis tuleks valida selle järgi mida teile lubatakse. Ütlete, et poliitiku lubadus pole nagunii väärt isegi seda sooja õhku, mis selle kuuldavaletoomiseks kulutati? Eksite, sõbrad - pahatihti nad tegelikult teevad ka, mida lubavad. Eriti kui lubaduse täitmine sõltub meist, valijaist. Pange tähele, et peaaegu keegi ei luba erakondade rahastamise vähendamist ega paku konkreetseid samme riigiaparaadi kokkutõmbamiseks (peale roheliste), samas aga lubatakse küll alkoholiaktsiisi ja riigilõivude tõusu ja astmelist tulumaksu. Karta on, et meie, kodanikud, hakkame igal juhul rohkem maksma, hoolimata sellest, kuidas seda serveeritakse.
Missuguse erakonna poolt hääletada?
Noh, Keskerakonna, Reformi, IRL-i ja sotside valitsemisstiiliga on meil kõigil juba õnnestunud tuttavaks saada, järeldused teeb igaüks ise. Mina isiklikult soovitan neid mitte valida, kui te just ise mõne nimetatu nimekirjas ei figureeri või kui teil pole seal lähedasi sõpru-sugulasi. Keskerakond on, noh... saate isegi aru. IRL-i aatelisuse viimastele riismetele tõmmati vesi peale sel hetkel, kui sinna inkorporeeriti nende kunagste vihaseimate ideoloogiliste vastaste, Maaliidu riismed. Kui valite Reformierakonna, saate hiilivalt tõusvad kaudsed maksud, samuti hiilivalt paljuneva ametnikearmee ja bürokraatiaaparaadi (ja sealjuures kokkutõmmatavad avalikud teenused - suureneb ainult ametnikearmee, reaalseid töötegijaid lastakse pigem lahti), suurärimeeste ja rahvusvaheliste korporatsioonide huvides läbisurutavad seadused ning väikeettevõtjate vaikimisi, kuid see-eest avalikult maksupetturiteks tembeldamise. Sotsde kohta ei oskagi tegelikult eriti halba kosta, välja arvatud see, et senimaani on nad igas koalitsioonis tantsinud mitte oma maailmavaate, vaid koalitsioonipartnerite pilli järgi. Aga mine tea, kui kord teistest rohkem hääli saavad, vast hakkavad oma joont kah ajama.
Ahjaa, see iba, et kui ei vali Reformi, tuleb Keskerakond võimule, ei aja enam isegi oksele. See on pigem sihuke tüütu hüpikreklaam, millest silm ilma seda märkamata üle libiseb. Piinlik, seltsimehed oravad - tõesti sai kogu tarkus otsa ühtäkki?
Veel figureerivad valimistel Rahva Ühtsuse erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Vabaerakond, Rohelised, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja Eesti Iseseisvuspartei.
Vabaerakond on iseenesest sümpaatne seltskond, aga ma olen nende suhtes veidi skeptiline. Mitte ses suhtes, kas nad saavad Riigikogusse või ei - loodetavasti ikka saavad. Pealegi, sõbrad - hääletame ikka oma südametunnistuse järgi, mitte selle põhjal, kas kandidaat võiks sisse saada või ei, onju. Isegi juhul, kui kandidaat või erakond sisse ei saa, loevad tema poolt antud hääled edasises poliitika kujundamises - alati on mõni konkurent, kes hakkab uurima, milliste lubaduste varal sinu lemmik nii palju hääli kogus, ja integreerib vähemalt mõned neist ka oma platvormi. Skeptilisust aga põhjustab minus erakonna juhtide varasem taust - tagatoapoliitika vastu sõna võttev seltskond on kunagi olnud ise kah ühe tagatoa liikmed, kes sellepärast uue erakonna tegidki, et nad sellest tagatoast välja puksiti. Üldse pole kindel, et nad võimule saades uuesti sissetallatud rajale ei pööra. Muidugi oleks tore uskuda, et nad on nüüd oma vitsad kätte saanud ja varasemaist targemaina ongi nii toredad kui nad ise räägivad. Inimestesse peab ju uskuma, onju :)
Rohelised seevastu muutuvad mulle isiklikult aiva sümpaatsemaks. Eriti kui vaatan, et nende põhipujään Marek Strandberg on erakonnast koguni välja astunud. Mulle küll meeldiks, kui mavalitsused muutuksid omavalitsusteks, et puhkepäevale langeva riigipüha järgne tööpäev antaks vabaks, et teadlastel lastaks projektikirjutamise asemel vabalt möllata ja loomulikult, et mulle makstaks kodanikupalka. Ärgu tuldagu mulle jahuma, et viimase jaoks pole raha - kasvõi rehabilitatsiooniplaanide koostamise kulu äralangemine tooks kenakese kopika, muu bürokraatia samamoodi. Ei ole raha siit maailmast otsa lõppenud, no ei ole :)
EKRE kohta ei oska ma midagi öelda, ei ole au olnud kedagi sealt isiklikult tunda. Ka ei ole kristlikud väärtused just minu tassike teed. Aga kui teil on, siis tuleb loomulikult nende poolt hääletada - egas aateid saa ometi peenrahaks vahetada.
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ei suuda minus tekitada muid emotsioone peale mõningase respekti - eks ta umbes samasugune donkihhotlik järjekindlus ole nagu ka mõningate üksikkandidaatide ning paraku ka Eesti Iseseisvuspartei oma.
Jäänud on veel projektipartei nimega Rahva Ühtsuse Erakond. Ma ausalt öeldes ei oska välja mõelda, millistest aatelistest kaalutlustest lähtudes nende poolt hääletama peaks. Ma isegi vaatasin nende programmi (päriselt ka!) ega suutnud leida midagi, millega seltskond mõnest teisest erakonnast kuidagi eristuks. Aga kui olete perekond Ojulandi fänn, tuleb teil muidugi nende poolt hääletada.
Ükskikandidaate Vabaiigi Valimiskomisjon oma kodukal eraldi välja tuua ei viitsi, samas pean häbiga tunnistama, et ega nende nimed mulle eriti midagi ei ütle ka. Peale selle tädi, kes Europarlamendi valimiste puhul lubas meie sõjaväe laiali saata ja igaühele 500 eurtsi visata. Mine tea, äkki saadab teda ka seekord edu.