Eesti majanduse lipulaevade üüratu kahjum

Jah, asjad on halvad - Swedbank, mis eelnevatel aastatel korjas Eesti turult ikka nii 4-5 miljardit puhaskasu aastas, on tänavu teises kvartalis saanud 300 miljoniga vastu pükse. Kurb-kurb.
Ega numbrite vastu saa: kontorivõrgu ja serverite käimashoidmiseks, ülemuste sõidutamiseks ja ärilõunateks kulus küll tervelt 486 miljonit, klientidelt aga õnnestus sisse kasseerida vaid närused 1.185 miljardit krooni.
Oot-oot, ütlete teie, keskkoolimatemaatika näeks siin ju hoopis 700-miljonilist tulu? Hähh, mida te ka finantsökonoomikast teate! Nimelt võtsid pankurid kogu selle teenitud klotsi, laenasid (:)!) veel umbes 300 milli juurdegi ning pistsid kogu nutsu keldrisse, omal ajal rahvale poolvägisi pähe määritud laenude hapuksminekut ootama. Mis tost, et tegelikult makstakse laenusid, hambad ristis, tagasi paremini, kui isegi pankurid ootavad - näiteks pudenes neile tagasi umbes 7 miljoni eest varem juba maha kantud laene.
Muide, eelmises kvartalis näitas Swedbank umbes samasuguseid numbreid ning ka siis võeti miljard krooni laenukahjude ennetamise ettekäändel ringlusest välja. Arvan, et miski ei takista neid kordamast seda ka järgmises kvartalis. Teadjamad võiksid nüüd arvutada, kui mitme kuu pärast on neil KÕIK oma laenud provisioneeritud, hea fantaasiaga inimesed võiksid aga ennustada, millist ettekäänet nad seejärel kahjumi näitamiseks kasutavad.

Rahapuuduses siplejaid on teisigi - Eesti Telekomi kvartalikasum kukkus mulluse sama perioodi 101 miljoni pealt hädisele 6 miljonile. Oh häda! Süüdi on selles, ettevõtte enda versiooni järgi, mõistagi rändlustasudele rakendunud euroregulatsioonid ning ootamatult kaelasadanud tulumaks.
Muidu võiks ju isegi nagu elada, 1,35 miljardilise käibe juures tehti 536 miljonit kulumieelset ärikasumit, mis on vägagi viisakas rentaablus. Kuhu see siis minema nirises? Kõigepealt keevitati sellele 536-le kulum ja muud mahaarvamised otsa, misjärel jäi järgi 406 miljonit. Ja kuna eelmisel aastal jaksas Telko oma aktsionäridele (kelle hulgas on ka Eesti riik) maksta lausa 1,45 miljardit dividende, tuli käesoleval aastal õiendada ära ka dividendidelt makstav tulumaks, 400 miljonit. Ma küll ei tea, misajast maksuamet tulumaksu tegevuskuludesse arvestada lubab, aga ju see siis nii on, kui paberi peal juba kirja on pandud.

Nii et jah, kui juba isegi pangad ja telekomid taskupõhjast viimaseid sente loevad, siis selle kõrval on tavalise inimese töökoha kaotus väike asi. Need aga, kes pääsevad pelgalt 8-50% palgakärpega, on ju suisa või sees...

Web of Trust - töötab!

Installisin oma Firefoxile sellenimelise lisavidina.
Ja mis oleks Perekooli külastamisele loogilisemaks jätkuks kui kiigata korra ka Inno ja Irja juurde? Õnneks blokeerib WOT sihukese lolli liigutuse koheselt:
Soovitan!

Vana hea Perekool

Kuna uumoriga on Eestis nigu on, siis umbes viis aastat tagasi käisin oma igapäevast naljalaksu saamas Perekoolist. Pikapeale tüütas sealne soigumine ja üksteise sabasulgede kitkumine muidugi ära, nii et hea mitu aastat ma sinna enam ei sattunud.

Täna tuli millegipärast nostalgiahoog peale.
No ei ole seal eriti midagi muutunud :)

Nii et muljeid kirjeldada ei olegi nagu mõtet. Küll aga tahaks igaks juhuks ajaloo annaalide tarbeks jäädvustada Perekooli Ametliku Vastuse Mistahes Suhteprobleemile. Seda, nagu ma aru saan, kasutatakse tavaliselt siis, kui jutt läheb nõrgema sugupoole, st meeste argiveidrustele - jätab sokid vedelema, üritab osa oma palgast endale suitsurahaks ära peita, tabatakse arvutist porri vahtimas või saab mõne muu andestamatu pahateoga hakkama:

Ära lase ennast mehe poolt alandada! Kus Su eneseuhkus on? Ma arvan, et kui ta peaks midagi selle koha pealt kobisema, siis jäta ta maha. Aja majast välja ja pane alimendid peale! Ei tohi lasta ennast meeste poolt kohelda nagu mingit jalamatti. Ära raiska oma elu. Otsi omale mees, kes sind armastab ja austab.
Elame ju ainult üks kord!
Mis ei tapa, see teeb tugevamaks!

Jaa, klassika :)

EDIT: Ah jaa, ootan hirmuga, millal mõni sealsetest püsiasukatest siia trackbacki teeb ning mu esimese lause õigekirja mõnitama hakkab :D

Kohalik pisnis

Mida teeb supermarketi kassapidaja, kui kaardimakse ei lähe läbi? Saadab kunde lähima sularahaautomaadi kallale. Kuna aga automaat kah pangaga ühendust ei saanud, läksin poodi tagasi, kallasin juba kottipakitud tavaari lindile ning lahkusin kroonigi kulutamata. Vedas, et automaat ja kaarditerminalid sama liini otsas rippusid :)

Tartu-Jõgeva maantee ääres müüakse maasikaid hinnaga 25 krooni kilo. Samas müüakse ka kooritud ja pestud värskeid kartuleid, hinnaks 25 krooni kilo. Värskete porgandite hinda ei julenud vaadatagi, kui aga kohalik kurk peaks turule paisatama, tuleb ilmselt IMF-ile abipalve saata. Põllumajandus teatavasti ei tasu Eestis ennast ära, kohe mitte ei tasu.

Jõgeva on alati kehv kant olnud - tööd vähe, raha veelgi vähem. Sellegipoolest kogunevad need, kel töökoht veel säilunud, punkt kell kolmveerand viis poodidesse järjekorda. Täna Selveri laadapäevade ja reede puhul siis juba kell kolmveerand neli.

Hea või halb enne?

Huvitav, mida see peaks tähendama, kui vannitoakapi peegeluks kukub küljest ära, purustab teel põrandale kempsupoti keraamilise kaane ning jääb sealjuures ise terveks?
Kusjuures ma liimisin selle kaane kokku tagasi (ei olnud enne katki, ausõna!). Kuna osa tükke jäigi kaotsisse, meenutab kompositsioon rohelisest niidist ämblikuvõrku.
Pilti parem juurde ei pane :p

Pane oma raha kuhu tahad, lüpsta saad nagunii

Et ma, vana tolgus, ka kunagi midagi ei õpi!

Ei, pealtnäha tundus mõte hoida oma lahtist raha eurodes kasutushoiusel täitsa mõistlik. Mis sest, et eurohoiuse aastaintress on umbestäpselt 9 korda väiksem kui kroonihoiusel - see-eest peaks devalveerimisrisk olema ju maandatud. No ja 0,35% lubatud aastaintressi on ikka rohkem kui mitte midagi, onju?

Kas ma, igavene loll, tõesti arvasin, et selline diil on kasulik lisaks pangale ka mulle endale? Kas mulle siis tõesti midagi külge ei jää?

Ega midagi, leiame üles peenikeses kirjas ja hästi ära peidetud hinnakirja ning hakkame rehkendama.

Aastas on mul niisiis lootust teenida 0,35% intressi. Aga. Kroonide eurodeks konverteerimise eest tahab pank mu käest saada 0,17% tehingu summast. Juhul kui devalveerimist ei tule, kasseerib pank mu käest muidugi ka 0,17% eurode kroonideks konvertimise eest. Minu aastatuluks jääks seega 0,01%.

Kuid see, nagu öeldakse Teleturus, pole veel kõik. Arvate, et pank ostab mult eurod tagasi sama kursiga, millega ta need mulle müüs? 1000 krooni vahetamisel tuleb kursivaheks umbes 53 krooni. Ehk siis 5,3% panga kasuks.

Juhul, kui mu valuts liigub mu erinevate kontode vahel, on pangal veel õigus kasseerida mult 2,5 krooni tehingu pealt. Paraku ma ei näe kontoväljavõttes, kas seda ka rakendatud on.

Küsimused kordamiseks:

1. Kellele on devalveerimisjutud kasulikud? Põhjenda!
2. Kas tavakliendil on võimalik hoida oma raha pangas nii, et ta sellele peale ei maksa? Too näiteid!

Täiendavat lugemist:

Vana juut tuleb rabi juurde nõu küsima:
"Pankades on pankrot ja kuulda oli, et tuleb rahareform. Anna nõu, mida teha? Kas võtan raha pangast välja või panen raha panka?"
Rabi mõtleb ivake aega, vaatab kella ja ütleb: "Tead, mul tuleb praegu veel üks inimene nõu küsima. Oota palun natuke seal sirmi taga".
Mõne hetke pärast jookseb rabi tuppa noor tütarlaps. Ta on valges pruutkleidis, särava näoga ja õnnelik.
"Kulla rabi! Meil on täna esimene pulmaöö. Anna mulle, palun, nõu, kas heidan voodisse alasti või öösärgis?"
"Tead mis, kallis laps, ükskõik kas sa teed nii- või teistpidi, nagunii kepitakse sind läbi. Ja muide, see käib ka sinu kohta seal sirmi taga!"

Aga Jõgeva kohal sõeluvad juba hävitajad

Peaks täna õhtul paraadiproovi vaatama minema, poleks homme trügimist :)

Tükk okupeeritud territooriumi tuli ise Venemaalt tagasi

Nagu kirjutab keskajakirjandus, on elu Putini Venemaal juba nii hulluks läinud, et ärksamad tükid ujuvad suisa omal algatusel meie poole üle ning paluvad poliitilist varjupaika.
Arvata on, et seda nad ka saavad, kuna ületulnud maalahmakas on ju ikkagi õigusjärgne Eesti kodanik.
Alles see oli, kui Jeltsin kekkas, et Venemaa ei anna "jalatäitki" maad tagasi...

Puu- ja juurviljad

Aitäh Krokule komplimentide eest :)

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on.

Ps. Tutti-Frutti kampaania: http://www.spindo.eu/tutti-frutti. Puuviljameemi edasipildujate vahel lubati kast komme loosida.

Jaa, kommid kuluvad onu Baarmänile alati ära :p

1. Vanaema aia tikrid - heledad, suured ja jube-jube magusad. Neid sai veel talvelgi purgi seest süüa. Mulle meeldib siiamaani, kui kompotitikker on väljast kõva, isegi kergelt krõmpsuv, ning seest pehme ja magus.
Ja vanaisa aia kirsid. Seal, teispool kontrolljoont. Siiamaani näen unes...

2. Suhkruroog. Tekitas tööjõu vaba liikumise Aafrika ja Ameerika vahel, omaaegse hittlaulu surnukirstust koos 15 mehe ja rummipudeliga ning annab siiamaani tööd miljonitele hambaarstidele ja endokrinoloogidele.

3. Offf on teadagi kukkunud sibulapuu otsast - mitmekihiline nagu sookoll, käib suurepäraselt õlle kõrvale ning valdab täiuslikult sibulakasvatajate sõnavara.
Leheneeger on muidugi kohviuba - must nagu neegrid ikka, kuid teeb olemise erksaks ning hoiab toimetuse töös.
Punapea on loomulikult maasikas (jaa, see on ju ka puuvili :)) - teda himustavad nii nälkjad kui naabripoisid, ta on suurepärane magustoit ning temast ei saa kunagi küllalt.

Ma olen armunud muinasjutt, kuigi see valutab

Aastat tagasi, kui ma olin noorem
I tüüpi on soovinud tüdruk Ma teadsin
Ta oli miinide ja meil oli magusam südamed
See oli siis, kuid siis see on tõsi

Ma olen armunud muinasjutt
Kuigi see valutab
Sest ma ei hooli, kui ma kaotan oma meelt
Ma olen juba kirunud

Iga päev hakkasime võidelda
Igal õhtul me armus
Mitte keegi teine saaks mind sader
Aga keegi teine võiks lifti mind kõrgel

Ma ei tea, mida ma tegin
Me äkki me lagunes
Nüüd päevadel ma ei leia teda
Aga kui mina, me saada uus algus

Ma olen armunud muinasjutt
Kuigi see valutab
Sest ma ei hooli, kui ma kaotan oma meelt
Ma olen juba kirunud

Ta on muinasjutt, uuh yeah
Kuigi see valutab
Aga ma ei hooli, kui ma kaotan oma meelt
Ma olen juba kirunud

Tõlkija: ei, mitte Valeria Villandi, vaid Google Translator. Originaal on siin. Aitäh Piretile vihje eest :)

Star Trek, see kinofilm

No mis ma oskan öelda.
Nunnu :)
Enam-vähem sama mis Tähesõjad, võib-olla aasta nooremale koolieale. Peategelane oli samasugune sile noor maapoiss, samamoodi käidi võõrastes laevades kaklemas ja sisseseadet lõhkumas, riputi platvormide äärtest kinni hoides sügavike kohal ning saadi imekiiresti üle loomulikust stressist, mis tekkis pärast kellegi koduplaneedi ja sealse kuue miljardi elaniku sodikslaskmist. Õige, lume sees koleelukate eest jookmist oli ka. Ja lõpus sai kangelane uhke märgi rinda ning kõik lõid kulpi. See muidugi oli hea leid, et Yoda rolli võttis enda peale vana Spock ise :)
Ma küll ei ole Star Treki fänn, kuid mõnda vana osa olen näinud. Seetõttu oskan kiita Chris Pine'i osatäitmist, kelle maneerides, žestides ja isegi näoilmetes oli William Shatner täiesti äratuntav.
Üldiselt üks vana hea kosmosemuinasjutt, kahju ainult, et siinses kinolevis mitte 3D. Loogilisi möödapanekuid oli muidugi ohtrasti, aga kusse kirjas on, et üks muinasjutt peaks mõistuspärane olema.
Igapäevase poliitika- ja ajakirjandushuvilisena ei saanud mina küll aru, mis seal filmis niisugust oli, mis 12-aastaste silmadele soovitav ei olnud. Aga eks usinad moralistid ole ülesmärkimistöö juba minu eest ära teinud. Keda see nimekiri ega lollakavõitu treiler ei kohuta, võib vaatama minna küll.

Kui ei maksa, siis vähemalt ära irise!

Relvitukstegevalt sümpaatne installimistingimus enne GIMP-i parasjagu arenduses oleva väljalaske paigaldamist:

Jah, olen isegi tasuta teenuseid pakkudes kuulnud virinat, et see on valesti, too ei kõlba ja üldse oleksin pidanud rohkem vaeva nägema...

Muponaudid tegutsevad

Koju minnes nägin, kuidas Kolde puiestee peatuses seisma jäänud bussist nr 48 tormas välja turske jänes, tema kannul kaks erariietes kontrolöri. Jänes lippas küll elu eest, aga komistas kaks korda ning haljasalal rauges ta jõud lõplikult. Muponaudid võtsid ta sõbralikult vahepuusse ja tassisid peatuse juures ootavasse rohelisse bussi.
Nii et ärge imestage, kui sõitvas bussis sigineb teie kõrvale rohelisse vormi mitteriietatud tegelane, kes äkki nõuab: "Teie sõidupilet, palun!"

Logistiline probleem

Helistab kuller:
"Tere, ma vaatan saatelehelt, et teie saatja aadress ja sihtkoha aadress on samad - kuhu ma need raamatud viin"
Mina: "Eee... Noh, need raamatud on ju teie laos ja ma tahaksin, et te nad meie kontorisse tooksite..."
"Jah, aga kummale aadressile ma need toon siis?"
/.../
"Äkki võtaks sihtkoha aadressi?", päästsin ma ta lõpuks kimbatusest.
Tõestisündinud tänaõhtune lugu.

Kus kesklinnas lõunat süüa?

Vanalinna piiril paikneva töökoha üks plusse on lõunastamiskohtade ülikirev valik. Alljärgevalt mittetäielik ja ülimalt subjektiivne ülevaade neist ühiskondliku toitlustamise asutustest, kuhu sattunud olen - äkki kulub kellelegi marjaks ära.

Minu esimene stammkoht oli St. Patrick. Neid on seal ümbruskonnas suisa kolm - Pärnu maanteel, Suur-Karjas ja Sõpruse kino sissekäigu vastas. Neljas, Foorumi oma, jääb pisut kaugemale, kuid mitte väga. Pärnu maantee omasse olen millegipärast sattunud enamasti jommispäi ning mäletan peamiselt umbseid ruume, mida küll mõnevõrra tasakaalustas ettekandjatibide jäine suhtumine. Viimases olin võib-olla ise ka mõnevõrra süüdi - meenub õiendamine teemal, miks mulle hapukurki ei pakuta...
Vana-Posti Pätrikus oli suht kitsas, toidud enamasti talutavad, kuid ettekandjad pisut turtsakad. Muide, see olenes vist vahetusest. Suur-Karja tüdrukud see-eest olid väga sõbralikud, interjöör kah super, kuid toidud minu jaoks ülearu soolased.

Minu teine stammkoht oli tükk aega Nimeta baar. Toidud ei olnud seal nii ülesoolatud kui Pätrikus ja portsud olid kah suuremad, lisaks anti tasuta lonks külma vett kah juurde. Isegi nipsakad baaritibid saime meie lõuapoolikust müügijuhi kaasabil umbes aastaga peaaegu naeratama. Saatuslikuks aga sai neile koka väljavahetamine - kahel viimasel korral käis baari šotlasest omanik meie ilmselgelt hapusid nägusid nähes isiklikult vabandamas, et uus kokk ei tunne asja ning teine päevapraad, siis see, mida meie ei võtnud, olevat märksa parem. Mul on siiamaani rahakoti vahel nende kaart, üheksa templit kenasti peal ja üks tasuta päevapraad saada. Sellegipoolest ei kisu sinna tagasi.

Paar korda sattusin ka teisel tänavapoolel olevasse Nimega baari, kuid miskipärast väljusin sealt harva ilma skandaalita. Mitte et ma omateada eriti pretensioonikas klient oleksin, aga kuidagi nad kohe oskasid mind turri ajada - küll kähvasid midagi selle kohta, mida või kuidas ma tellin, küll keeldusid mulle happy hour'i jooke väljareklaamitud hinnaga müümast... Sisustus oli seal katkine ja kleepuv, baaridaamid pehmelt öeldes ebaviisakad ning toidudki polnud suuremad asjad. Takkajärgi ei saagi aru, miks ma seal rohkem kui ühe korra käisin. Mõned kuud tagasi sööma minnes nägime todasama upsakat baaridaami tänaval sooduslõunate flaiereid jagamas, ja jalutasime tast suure kaarega mööda.

Vana nostalgia ajel vedas müügijuht meid mõned korrad ka Raekoja platsil paiknevasse Molly Malones'i, mis üldiselt pole sugugi paha koht. Tüdrukud on sõbralikud, toit tuuakse enamasti kiiresti ja ehkki portsud on väiksevõitu, kõlbab enamasti süüa küll. Tõenäoliselt Raekoja platsi kõige odavam söögikoht.

Suht kindla peale minek on ka Karja Kelder, ehkki sealsed toidud kipuvad olema minu jaoks soolase- ja rasvasevõitu. Ja veel üls väheoluline, kuid ebameeldiv detail - prae juurde pakutav leib on neil alati eilne või üleeilne. Oli see Nimeta baar mis ta oli, aga nende lavašš oli alati pehme ja värske, mis sest, et tükid olid loetud. Ja üldiselt ei ole keldris söömine mu esimene eelistus.

Keldris paiknemine on miinuseks ka iseenesest hea söögikoha, Hr. Mauruse puhul. Asub see linnaraamatukogu keldris, interjöör on temaatiline (raamaturiiulid ja lagunevate põhjadega toolid) ning toidud meeldivalt koduse maitsega. Kooki annavad ka.

Tõenäoliselt odavaim päevapraad meie kandis on pelmeenikohvikus Eat! - 35 krooni ports. Kaalupelmeene ei õnnestunud seal kunagi nii väikse raha eest osta :) Pelmeenieine muidugi ammendas ennast ka esimese kolme-nelja korra järel. Koht iseenesest on muidugi väljapeetud stiiliga, personal sõbralik ja tundub, et esialgu veel isuga asja juures.

Pelmeenikohviku vastas olevasse Angelisse ma veel sattunud ei ole, kuid kõrvalasuvas Mustas Lambas olem paar korda söönud. Iseenesest huvitav elamus - terve restoran sinu päralt :) Toidud on seal nagu niisugustes kohtades tavaliselt, hinnad samuti. Kahju muidugi, kui nad pankrotti lähevad.

Mõnikord olen sattunud ka Pizza Americanasse. Peamiselt kambaga - ma ise ei ole eriline pitsasõber. Ooteaeg on seal tavaliselt suht pikk, samuti on sellised eined lõppenud sellega, et ma kõrvetan oma suulae tulise juustuga ära.

Paar korda on olnud juhust einestada ka Americana kõrval Glorias, loomulikult mitte oma raha eest :) Noh, jah - SELLISE hinnaga lihtsalt PEAB söök hea olema. Ehkki näiteks sealsamas degusteeritud roppkallis Ruinart'i šampus maitses nagu... Andra tikrivein :)

Suht Gloria vastas, Hollywoodi ühes tiivas asub veel üks söögikoht, mille nimi mulle praegu ei meenu. Käisin seal ükskord niiöelda ärilõunal ning tõenäoliselt ei tõsta oma jalga sinna enam kunagi - toit oli kallis, vastiku maitsega ning oodata tuli seda üle mõistuse kaua.

Paar korda olen ärilõunatanud ka Moskvas, samuti mitte oma raha eest - aru ma ei saa, miks peab sihukese suht tavalise lobi eest nii palju maksma. Teenindus ei olnud nagu kah seda hinnavahet väärt.

Päris mitmest näljanäpistusest aitas välja nüüdseks juba suletud Leiburi kohvik. Aga tollel oli sama häda mis ülejäänud kesklinna söögikohtadelgi - kui mõned episoodilised salatilipsud välja arvata, pakutakse sulle põhiliselt rafineeritud süsivesikuid ning üleküllastunud rasvu. Huvitav, kas kapsa, porgandi ja kurgi vedu vanalinna ja selle säilitamine ajab tõesti kulud nii kõrgeks, et lõunasöögile lisatakse seda lusikaotsaga? Ei, Leiburis tõesti vahel ka karbiga salatit müüdi, aga viimasel aastal ma seda enam ei näinud. Suuremast toore kraami näljast päästsid teinekord kunstihoone nurga juures passivad lillemüüjad, kellelt vähemalt sügiseti sai hingehinnaga õunu osta.

Nüüd on samasse püsti pandud ka burksiputka, aga too on minust veel testimata - ei ole eriline vorstisõber. Küll aga olen korra väisanud Suur-Karja tänaval pesitsevat Kaleva Kartulit. Peab ütlema, et omapärane elamus - küpsetatud ahjukartul või, juustu ja (minu valitud) seentega ning küpsetatud maisitõlvik maitsesid päris hääd. Hind aga oli sellel komplektil sama, mis minu praeguse stammkoha, Baronsi hotelli restorani päevaprael - 55 krooni.

Jah, Baronsi teisel korrusel paiknev restoran Margarita pakub igati taskukohase hinnaga tõsiselt head sööki. Tõsi, aeg-ajalt tundub, et meie ropu suuga ja suhtkoht kasimata kamp nii peenesse kohta hästi ei sulandu ning ettekandjatüdruk teeb aeg-ajalt viljatuid katseid meid paika panna. Hehh, Nimeta baari omad olid hoopis pipramad, aga ega nemadki meie vastu saanud :) Söök aga, nagu öeldud, on seal tõesti hea, lisaks antakse juurde sooja leiba, millele saab võid peale määrida. Suppi pole veel proovinud. Kooki annavad ka, aga varieerida nad seda ei viitsi.

Täna oli Barons reserveeritud, sestap põikasin sisse samas kõrval tegutsevasse Schnitzelhaus'i. Vastu võttis mind rohmakavõitu interjööri hästi sulanduv elurõõmus ettekandjatüdruk, kes tõi mulle 50 krooni eest pool kana ja hunniku friikartuleid (koos ühe pisikese salatilehe ja kahe kurgiviiluga). Portsu suuruse eest võis paljugi andeks anda, ehkki friikartulid olid maitsestamata ning kana oleks ka tahtnud veidi kauem küpseda. Aga äkki tuleb neil teinekord paremini välja.

Mõistliku hinnaga päevapraade pidi serveerima ka sakslaste naaber, C'est la Vie. Käisin sealgi korra - hind minu arust küll eriti mõistlik ei olnud, samuti olid prae kõrvale pakutavad kartulid sihukese maitsega, nagu oleks neid soojendatud puhastamata grillil. Ma ei ole eriline kõrbenud toidu austaja, pärast oli tükk aega süda paha.

Kokkuvõttes tundub, et peale üksikute meeldivate erandite pole masu veel kesklinna söögikohtades oma puhastustööd tegema hakanudki. Juhtub sedagi, et võetakse šnitti Eesti valitsuselt - hindu tuleb tõsta, et kompenseerida saamata jäänud tulusid.

Ja rohkem vitamiine, seltsimehed toitlustajad! NII palju need puu- ja juurviljad meil nüüd ka ei maksa, et nad toidu omahinna julmalt üles ajaksid.

Vajadus on veidrate voodikaaslaste ema, vol 2

Ehk siis Isamaa- ja Rahvaliidu kõrvale on kerkimas veel teinegi unelmate paar - Savisaar ja Pihl. Eks neil kahel vanal sõbral ole paljugi, millest rääkida:
"Noh, Jüri, mäletad, kuidas su mehed SIA-d puistamas käisid?"
"Aga sa ise lubasid pärast seda jama enam mitte kunagi poliitikasse tagasi tulla."
"Seda minagi - kes vana asja meelde tuletab..."
Ärge naerge midagi, isegi Innole ja Irjale näikse olevat antud käsk Pihli siunamine mõneks ajaks järgi jätta.
Krt, juba teist nädalat on palavik ja süda niikuinii paha...

Vajadus on veidrate voodikaaslaste ema

Mitte et ma teab mis suur sotside fänn oleksin, kuid minu jaoks tapab Isamaaliidu ja Rahvaliidu ühte koalitsiooni minek selle vähesegi respekti, mis minus veel Eesti poliitikute suhtes säilunud on.

Jah, ma tean, et isamaalastele on Rahvaliit olnud alati mingi abstraktne ja vähetähtis piniseja, kelle võimu all tema parimali päevil oli ainult enamus Eesti omavalitsustest. Suurema osa Eesti territooriumi kontrollimine polnud muidugi midagi erilist, niikaua kuni Tallinn ja Tartu selle territooriumi sisse ei sattunud.

Kuna ma ise juhtusin nendesamade rahvaliitlaste põhipesas mõnda aega töötama ja seeläbi nendega lähemalt kokku puutusin, ei jaga ma sugugi Mart Laari ja tema kambajõmmide seisukohta, et Isamaaliidu kõige vihasem vaenlane Eesti poliitikas on Keskerakond.

Rahvaliidu ideoloogia, niipaljukest kui seda ongi, põhineb teatavasti kahel dogmal:
1. Pensionide tõstmiseks tuleb võtta laenu.
2. Kõigis Eesti hädades on süüdi Mart Laar, kes põllumajanduse põhja lasi.

Ma tõesti EI TAHA näha, kuidas sihukeste vaadetega seltskond koalitsiooni sisse vägistatakse.

Üks haisev supp sellest igatahes tuleb ja meie sinuga, sõber kaasmaksumaksja, oleme need, kes selle ära peavad helpima.

Kommentaari korras ütleksin veel, et äsja kohtuotsuse saanud Villu on minu isikliku mulje ja vahetute kogemuste põhjal oma erakonnas kõige intelligentsem, viisakam ja seaduskuulekam. Sorri, Villu, see ei olnud kompliment :(

Ja veel - mul läheb süda pahaks, kui ma kuulen, kuidas tasakaalus eelarve, krooni muutumatu kurss ning võimalikult kiire ja euro kasutuselevõtt üle mistahes suurusega laibakuhila tagavad Eesti usaldusväärsuse ning lahendavad kõik meie kriisiprobleemid. Selle peale tahaks kohe küsida: kulla Mart, missuguse riigi missugusest pangast sa jätkuvalt palka, vabandust, stipendiumi saad?

Ja veel.

Okei, pingutame, nii et veri ninast väljas, võtame umbes sajalt tuhandelt inimeselt töö ja võib-olla ka kodu, laseme põhja hariduse, teaduse, tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse ning saame selle paljuigatsetud euro.

Ja edasi?

Kas Maastrichti kriteeriumid kehtivad meile ainult liitumise hetkeks või peame me neid püsivalt täitma?

Et siis samasugune sodoomia hakkab toimuma igal eelarveaastal? Et keegi, jumal hoidku, kaks või isegi viis aastat ette mõelda viitsiks...

Ühesõnaga, armas Allah, kuivõrd paremaid riigimehi meil nagunii kusagilt võtta pole, siis palun anna neile, kes meil on, senisest paarkümmend senti pikemad nokud - et see kuradi pikkuse võrdlemine ja kunstpikendamine ühele poole saaks, naised õnnelikumad oleks ja mehed ka muude kehaosadega tööd teha tahaksid.

Mobiilne internett nüüd ka linuxi all

Ma ei usu oma silmi - Ubuntu 9.04 tundis Huawei PCMCIA modemi ära ja tõmbas EMT mobiilse interneti püsti! Krt, see junn ei taha Windowsigi all normaalselt töötada...
Ei oskagi öelda, mida ma selle suure rõõmuga nüüd peale hakkan. Siin Lõuna-Eesti metsade ja mägede vahel on levi muidugi tattaeglane ja kui mõni kaaskannatajatest peaks veel telefoniga helistama, katkeb ühendus sootumaks.
Aga muidu - kõva sõna!

Väljaravimata haigused

Ah see ongi siis see kurikuulus meem, Leheneegri saadetud.
Mis seal ikka, kui rahvas nõuab paljastavaid fakte, siis need peab ta saama.

1. Ma pean spetsiaalselt pingutama, et lehes või ajakirjas rekaamide sisu märgata - tavatingimustes libiseb pilk neist automaatselt üle.

2. Seksuaalsetest perverssustest - mulle meeldivad targad naised :)

3. Mu selle sajandi algul välja antud passis pole ühtki viisakleepsu.

4. Õunu söön koos südamega, kusjuures seemnete ümbert söön kesta eraldi ja seejärel ülejäänud seemne. Õunast jäävad järgi ainult õisikuosa (kui see on eraldatav) ning saba. Viimane jääb tavaliselt kuhugi suvalisse kohta vedelema - särgitaskusse, kapi peale, diivani vahele või arvuti USB-auku.

5. Mul on loll komme uurida, kust mingi jutt pärineb.
Nagu sellegi meemi puhul - selgub, et oleksin käesoleva sotsioloogilise küsitluse äärepealt autorile tagasi saatnud :)

Tegelt Hippokratese nimel vandumine ei luba patsientide haigusloo üksikasju välja lobiseda, seega kedagi oma tumedamat poolt avaldama ma otseselt üles kihutada ei saa. Küll aga olen valmis osutama kvalifitseeritud abi vabatahtlikele ülestunnistajatele :)

Delfi kommentaatori identiteet paljastet!

Kui ma loen seda kirjutist, siis minu arust kattub see üks-ühele Delfi kommentaaride stiiliga. Vähemalt niipalju, kui ma neid mäletan sest ajast, mil ma veel Delfi kommentaare lugesin.
Samad parasiitsõnad, samad adjektiivid, isegi täpselt samad üleskutsed.
Kas tõesti Jürgen jaksab need kõik ise kirjutada?