teisipäev, 20. detsember 2016

Panic!

Jaa, ristirahvas - maailmalõpp ei ole enam kaugel! Kahetsege pattu ja parandage meelt, sest veel on armuaeg!
Ja muide, kui teil juhtub olema natukenegi raha, siis on ju siililegi selge, et hauda seda kaasa ei võta. Millest omakorda järeldub, et see tuleb ahvikiirusel poodi viia ning kasvõi aktsiisi kujul kõrist-kopsust alla lasta...
Kodanik Bahovski hala on ainult üks ja mööngem, kontekstist välja kistud näide, aga tendents on ilmne - kui veel mõned aastad tagasi oli meil peaaegu ainult üks professon Nutt ja Hala, siis nüüdsel aal peab iga arvamuspiider oma pühaks kohuseks rõhutada, kuda maailm ikka oma muistsed väärtused minetanud on ning vältimatu huku poole libiseb. Süüdlased muidugi varieeruvad, vastavalt arvaja ideoloogilistele kiiksudele - kasuahnest kapitalismist ja tarbimiskultusest nutiseadmete, tehislintellekti, migrantide, feministide ja rätipeadeni välja.
"Aga kas siis ohumärgid pole ilmsed?" võidakse retooriliselt küsida. Tõepoolest, paugutatakse, ja kohati meile ebameeldivalt lähedal. Ja keskkond on tõesti pekki keeratud, mis muide genereerib suurema osa praegusest migratsioonilainest - kümnenda järgu inimeste kodumaal ei taha enam eriti midagi kasvada, niisama nälga surra nagu ka eriti ei tahaks ja peamiselt (aga mitte ainult) sellepärast nad Euroopa lihapottide juurde trügivadki. Kusjuures need on veel õiekesed, inetuks läheb asi siis, kui maailmamere tase peaks paar meetrit tõusma - mi on täpselt niipalju, et Gangese delta, mis praegu toidab mõnisada miljonit inimest (st kahe Venemaa rahvastik), soolase vee alla jääb.
No aga küsime kohe vastu - mida me sel puhul teha saame? Et nagu valutame südant, oleme solidaarsed ning deeply concerned, maalime oma feissari profiilipildi parasjagu millegagi pihta saanud lipu värvidesse, laigime ja sheerime ning lähme puhta südametunnistusega tudile?
Meie, šamaanirahva häda on see, et võtame iga sõna, eriti kirjutatud sõna liiga tõsiselt. Eks öelnud ju tuhandete aastate kogemus, et igal sõnal on vägi, seega ei tasu niisama muliseda, sest see võis ohtlik olla ja sulle endale käkki keerata. Meil pole seda silma ja kogemust, et igasugu valetajaid, hirmutajaid, õhumüüjaid ja niisama tühikargajaid läbi näha ja neid pikalt saata, kui nad seda väärivad.
Kas me siis peaksime kolmandat maailmasõda kartma või ei?
Mis tast ikka karta - ei ole keegi meist igaveseks maakerale jäänud, vahe on ainult selles, et julge sureb ainult üks kord, argpüks aga võibolla mitu korda päevas. Inimesed on omavahel sõdinud aastatuhandeid ja pole vähimatki märki, et käesolev ses suhtes viimaseks jääks. Samamoodi on inimesed neidsamu aastatuhandeid oma elu elanud, maju ehitanud, põldu harinud, lapsi kasvatanud ja homme vältimatult saabuvast maailmalõpust hoolimata õunapuid istutanud.
Aga ikkagi, kas Trump või Putin hakkavad sõdima või ei?
Noh, Vladimir Vladimirovitš sõdib juba jupimat aega ning ega Trump kui kohusetundlik vabariiklane saa ka oma sõjatööstuskompleksi nälga jätta. Iseasi, kas nad just tingimata omavahel sõdima hakkavad - mõlemad ju tuumariigid, see aga kärbib väikse võiduka sõja väljavaated üsna minimaalseks. Pealegi on Donald Alfredovitš ju peaaegu oma jope ja kindlasti annaks temaga milleski kokku leppida...
Aga vene karu on ju ohtlik?
On muidugi. Metsakaru on ka ohtlik, eriti kui ta on näljane, muidu närv püsti või temaga niisama norima hakatakse. Aga ega sellepärast metsa minemata või muidu elu seisma jää. Kõige lollim, mida karu kohates teha, on paanitseda, karjuda ja hirmunult plagama pista. Kui tahad, et sind maha ei murtaks, tuleb eelkõige rahulikuks jääda, oma hirmu mitte välja näidata, jätta mulje, et ehkki sa pole ohtlik, läheb singa tülitsemine väga ebameeldivaks ning muidu ka toimida nii, nagu olukord nõuab. Enamasti läheb nii, et karu teeb küll kõva häält, aga jätab asja niisama, kui sa ise just midagi väga lolli ei tee.
Mis ma selle kõigega öelda tahan?
Katsuge mitte lugeda neid uudiseid ja arvamusi, mis teid isiklikult ei puduta. Aleppo, Berliin ja muud jamad on muidugi koledad, aga mida me teha saame? Pseudokaastunne ja muretsemine ei maksa midagi ega aita sealseid inimesi kuidagi, teeb ainult endale haiget.
Kui kohe kuidagi muidu ei saa, tasuks koos kõigi muude läänelike väärtuste hugast kasutada üht mitte eriti afišeeritud, kuid seda ohtramalt kasutatud võtet, nimelt silmakirjalikkust. Jah, me oleme mures. Muidugi, me oleme solidaarsed. Otse loomulikult, me teeme kõik, mis meie võimuses - kohe, kui aega, raha ja tähelepanu üle jääb... Noh, saate isegi aru.
Ja üldse, on jõuluaeg. Tšill änd riläks!



laupäev, 24. september 2016

Vennasvabariigi kaubandusbilanssi toetamas

Ajal, mil poliitikud tegelevad lehmakauplemisega ja kombivad kõikvõimalikke, sealhulgas hea maitse piire, ei jää mõistlikul kodanikul muud üle, kui emigreeruda. Kasvõi pooleks päevaks. Lähim välismaa, kui veepiir välja arvata, on minu jaoks Läti, sinna läksimegi.

Ei viitsinud järgi uurida, kui mitmendat aastat Valmiermuižas mihklilaata peetakse, mina käisin seal teist korda (tänud vihje eest!). Laat on sihuke väike ja mõnus, kohalikku rahvast palju, kuid siiski mitte niivõrd, et tulnuks trügida, šašlõki- ja praekardulahais praktiliselt puudub. Meie laatadel tavalist välitoitlustust tegelt ei olnudki, küll pakuti müügil olevaid sööke-jooke lahkelt maitsta ning kui kohalik (keha)keel juba piisavalt sorav, sai jutule ka kokavormis noorsandidega, kes pistsid täitsa tasuta pihku topsitäie küpsekaalikat toorjuustu ja jõhvikatega. Mulle isiklikult maitses see kombo niivõrd, et pistsin kaalika koos koorega nahka.

Degusteerimine on tegelt väga hea turundusnipp - ilma selleta poleks kindlasti mu seljakotti maandunud pudelid kohaliku ebaküdoonia- ja aroonialimonaadiga. Rääkimata kõrvitsapuskarist - jah, te lugesite õigesti, lätlased ajavad alkoholi ka kõrvitsatest...

Onu, kes toda kõrvitsajooki maitsta pakkus, arvas ise ka, et eks see vähe ekstraordinaarne tooraine olnud, aga maitsel polnud vigagi. Muide, nimetet innovaatilise toote on välja lasknud firma nimega "Veselības laboratorija" - kõlab peaaegu nagu "Prantsuse sõltumatu laboratoorjum", onju, ainult see pooleliitrine toode näeb kuidagi ehtsam välja :)

Ah jaa, need seal pudeli taga paremat kätt on sklandrausis - sihukesed rukkitaignast pesa sees köögiviljatäidisega (võib olla kartul, porgand vms) pirukad. Nii maitselt kui tekstuurilt meenutavad kangesti karjala pirukaid, aint neid ei voldita pealt kokku. Tolle teise, musta kausi sees on tavalisest Valka "Top!" poest pärit pirukavalik, millest õunapirukas on vist kõige parem.

Kõikvõimalikku leiba-saia ja muid küpsetisi oli laadalgi ohtrasti, lisaks igasugu kuivatatud puu- ja juurvilja, juustu-sinki-vorsti ning loomulikult ebaküdooniat igas vormis, sealhulgas veinina. Aga ka ägedat käsitööd, eriti rahvusmustrites sokke-salle-kampsikuid ja mütse (äärepealt oleks vanemale lapsele ostnud mütsi kirjaga "Thank god I'm Latvian"), kõrvarõngaid ja käevõrusid, natuke sepiseid, puidust mänguasju ja muud puukraami ning loomulikult läti keraamikat.

Eks ma kulutasin rohkem, kui olin planeerinud, aga ei kahetse. Minge ka. Laata peetakse seal mihklipäeviti, aga parem valik laadakaubast on permanentselt müügil ka kohaliku pruulikoja poes. Lisaks müüakse viimases ka lahtist Valmiermuiža õlut, siidrit ja muid kohalikke delikatesse. Süüa antakse ka.

Kui juba minekuks läheb, siis Valga-Valmiera tee (ja sealt edasi kuni Riiani välja) on küll maaliline, aga igavavõitu. Palju ägedam on sõita üle Karksi ja Ruhja, seal on tee vaheldusrikkam ja kurvilisem.

Paljureklaamitud alkopoodi sedapuhku ei sattunud, aga tavalises linna- või külapoes on hinnad enamvähem samal tasemel ning õllevalik ka mitmekesisem. Õlu Lätis väga palju soodsam ei ole, küll aga kange alkohol.Paljureklaamitud odavamat kütust ei hakanud kusagil silma - kui kõige odavamas pentsukas Tartu külje all maksis liiter 95-t 1.009, siis Läti pentsukates oli sama toote hind 1.069 - 1.096. Nii et sedapuhku jäi aktsiis kodumaale.

laupäev, 3. september 2016

Aiabasseini õppetunnid

Lasin oma täispuhutava aiabasseini veest tühjaks ning üritasin puhtaks küürida. See oli üks tüütu ja ropp töö, ära kulus terve pudelitäis rohelist seepi ning päris puhtaks ma teda rajakat ei saanudki. Tahtmatult asusin rehkendama, kas see soetus ennast üldse ära tasus.

Suvi oli meil sel aastal sihuke nagu oli. Mis tähendab et toda õnnetut basseini kasutati sihipäraselt ainult paar korda, ülejäänud aja seisis niisama ning kogus vaatamata pealolevale kattele vihmavett ja putukaid (põhja ja külgedele rohelist haisvat ja libedat vetikakihti ka). Maksis ta mingine 30-50 eurot, ma enam päris täpselt ei mäleta, kate veel umbes 9. Sisse läks umbes poolteist kantmeetrit vett, mille jaehind pole küll teab kui märkimisväärne, ökoloogiline jalajälg aga seda enam. Hiljem sai soetatud veel spetsiell puhastusvahendite komplekt (harjad, kahvataoline võrk, filter ja veel mingi teadmata otstarbega toru) hinnaga 35 eurot ning ilmselt oleks ära kulunud ka purgitäis keemiat, mis toda vetikat ohjes oleks hoidnud. Kui see raha nüüd bensiiniks ümber arvestada, oleks tolle eest saanud sadakond korda mõnes lähedalasuvas supluskohas ujumas käia.

Bassein oma aias on kahtlemata mõnus. Aga eks temaga ole omajagu muret ka.

Esiteks tahab ta enda alla täiesti rõhtsat ja siledat pinda. Mul sihukest võtta ei olnud ja see andis kohe tunda, vesi kippus üle ühe külje välja voolama. Ja sisse astudes oli muhklik maapind väga selgesti tunda.

Teiseks on täispuhutavasse basseini aeg-ajalt vaja õhku juurde pumbata. Ning jalg- või käsipumbaga seda teha ei saa - õhk voolab basseini enda raskuse survel kiiremini välja kui sa seda sisse lüüa jaksad. Õnneks ei maksa elektripump palju, kümmekond eurot ning seda saab ka näiteks madratsite ja muu õhkmööbli täislaskmiseks kasutada.

Kolmandaks peab ka täispuhutavat basseini regulaarselt puhastama, muidu läheb sisemus libedaks ja hakkab vastikult lõhnama. Lisaks tunnevad teatud putukaliigid võimast külgetõmmet lahtise vee suhtes, nii et isegi katte olemasolul on bassein suht ruttu täis veepinnal hulpivaid parmu- ja sajajalgselaipu. Tundub, et eriti just viimaste tõttu basseini peamine sihtgrupp seda kasutada ei tahtnudki.

Kui uuesti valikuvõimalus oleks, siis ilmselt jätaks basseini ostmata. Järves ujuda on ikka oluliselt mõnusam, vanni asemel kasutada on ta aga liiga suur ja ebamugav. Lisaks kipub mingite imelike füüsikaseaduste mõjul vesi seal sees olema pigem külmem kui ümbritsev keskkond. +35 kraadise ilmaga oleks see muidugi suur pluss, kuid tänavu sihukesi päevi eriti ei olnud.

Muidugi ei saa öelda, et bassein poleks meelelahutust pakkunud - täis pumbates sain päris paraja füüsilise koormuse ning kerge päikesepõletuse. Ja basseini alt ei pidanud niitma ka. Ja eemalt vaadates oli kahtlemata dekoratiivne.

kolmapäev, 24. veebruar 2016

Deadpool. Äge. Või no ma ei tea...

Käisin lapsega kinos. Ja olgem ausad, vaatamata K-14 reitingule oligi tegemist sihukestele varateismelistele mõeldud linateosega. Reiting võinuks isegi allpool olla, ma küll ei täheldanud miskit niisugust, mida näiteks meie 12-aastased niigi näinud-kuulnud poleks. Ise vist olen selliste filmikunsti saavutuste jaoks juba tiba vana. 12-aastasena oleks selle peale, kui ekraanilt "p***s", "t**a" või koguni "p****s" oleks öeldud ja peaaegu paljast tissi näidatud, teinud "hiihiihii" nii et vähe poleks olnud, aga nüüd nagu enam kuidagi ei viitsi. Sihukeste obstsöössete kildude rebimine jättis kuidagi pingutatud mulje ja ei paistnud eriti ei karakteri ega süžeeliiniga seotud olevat. Aga võibolla ma teen kaht viimast komponenti eeldades filmiloojaile ülekohut.
Mürtsu sai ikka, romantiiki tõugati ka ja ma ikka päris mitu korda naersin, küll mitte väga südamest, aga see-eest kõva häälega. Järge vist siiski vaatama ei läheks, kuid lapsele meeldis küll.


neljapäev, 31. detsember 2015

Doktor Baarmäni aastalõpuintervjuu

Sellega on nüüd nii, et ka mul pole Eesti rahvale midagi uut ja olulist öelda. Ja tegelt ka mina tahaks pigem veeta uue aasta kusagil soojas kohas palmi all, varbad vees ja hea raamat näpu vahel. Nätsu närimise ja naise vahetamise suhtes pole päris kindel, aga ega kõiki lollusi euroopalikest väärtustest kantud tegevusi ei pea kah järele tegema.

Mis puutub põnevasse ja meelierutavasse pagulasküsimusse, siis siin pole muidugi kaksipidi arvamust - inimene, kes tuleb meie igavesse novembrisse meie armsa Wabariigi pakutavat igakuist 90-eurost  sotsiaaltoetust sirgeks lööma, on täiesti ilmselgelt meeleheitel ja kaotanud igasuguse lootuse, et kusagil mujal võib tal mingigi šanss olla. Just nõnda karastus teras, just niisuguse kasvatusega sirguvad uued Bruce Willised ja Mäe Andresed ning kes teab, võib-olla kirjutab mõni Lähis-Ida Kreutzwald kunagi eepilise rahvalaulu karmi Põhjamaa porisel pinnal sirgunud heerosest. Need ülejäänud pagulasmassid, kes tööd ei viitsi teha, võtab külm nagunii ära. Varastada pole meilt ju midagi ja pudelikorjamisbisnises valitseb nendetagi karm konkurents ning pidev oht lõuksi saada. Mis terroriohtu puutub, siis need, kes on siin elanud 90-ndatel, kehitavad vaikse automaaditärina ja paari pommi lõhkemise peale ainult tüdinult õlgu.

Häbi ja piinlikkust ma kellegi pärast tunda enam ei viitsi. Neegrite vastu poole mul isiklikult midagi, hindude vastu küll, aga mitte nende nahavärvi pärast, vaid selle eest, kuidas nad ühele tundmatuks jääda soovivale rahvusvahelisele suurkorporatsioonile supporditeenust pakuvad. Aga noh, eks nad ise teavad, millise karma nad endale valetamise ja lolluse eest kaela tõmbavad. Neegrid seevastu vist karma mõistet ei tunnegi ja üldse on nad lahedad sägad.

Homme kehtima hakkava kooseluseadusega läks küll kehvasti. Mismõttes võivad koosellu astuda ainult kaks määratlemata soost isikut? Miks meil hoopis laialdasemalt levinud kooseluvorm - mees + naine + armuke + määratlemata hulk sõpru-sõbrannasid - säädusest välja jäeti? Kas ülejäänutel polegi siis inimõigusi, ah? Kas kärgperes kasvavad lapsed ei vajagi tunnustust ja õiguslikku kaitset? Riigikogul on siin, mille üle mõelda.

Mida ma igasugu homo-, trans- ja muudest seksuaalidest arvan? Maailma kõige rõhutuma vähemuse (valge heteromees) esindajana leian, et see pole minu asi, kas ja kellega keegi tohib või ei tohi magada. Mida diskussioon edasi, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et nimetet nääklus toimub eelkõige nende vahel, kes on juba kapist väljas, vs need, kes arvavad, et juhtub midagi hirmsat, kui nad ise ka kapist välja ronivad. Võtame või tüüpilise näite - üks vägagi tuntud spordiajakirjanik, kes on mitut puhku esinenud traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvate ja samasooliste suhteid (ja üldse pehmovärki) hukka mõistvate avaldustega. Kui me nüüd nimetet indiviidi lähemalt vaatleme, näeme vaimustavat kollektsiooni kapiinimest iseloomustavatest joontest - edev ja metsikult suure tunnustusvajadusega, käib keskmiselt paremini riides, pöörab suurt tähelepanu oma füüsilisele vormile (ja eksponeerib seda igal võimalikul juhul), armastab klatšida ning sealjuures on rõhutatult vaenulik nn vikerkaarerahva suhtes - ma ei väida, et ta orientatsioon on nii- või naasugune, aga järeldused teeb igaüks ise ;)

Mis pinevasse rahvusvahelisse olukorda puutub, siis minu teada on see pinev olnud juba viimased mõnituhat aastat. Ikka peetakse kusagil mingeid mõttetuid sõdu või vähemalt valmistutakse nendeks, ikka keeravad ühed inimesed teistele käkki või üritavad oma suurt ego pisikese maakera piiresse ära mahutada. Miskipärast arvan siiski, et tasapisi läheb paremaks - vähemalt tissi- ja kassipilte on ju internetis iga aastaga üha rohkem :)

Ega uueks aastaks ei oskagi muud soovida, kui et olge mõnusad, ajage oma asja, ärge laske end välistest asjaoludest segada ja lööge sirgeks kogu raha, mis teile on eraldatud. Täpselt nagu need djuudid siin videos:



pühapäev, 13. detsember 2015

Milline mobiiltelefon jõulukingiks valida?

Ja kultuseinimestele ilusat advendi jätku!

laupäev, 7. märts 2015

Laisa mehe hommikupuder

Maitsva ja tervisliku hommikupudruga on see häda, et tolle kokkukeetmiseks pead tõusma mõned minutid varem kui tavaliselt ning eks temaga ole üksjagu vaeva ka - sega kokku, passi, et üle ei kee, lõpuks oota, kuni ära jahtub.
Kui sul aga leidub kodus multikeetja (nagu mul näiteks), on elu palju lihtsam. Aega ja vaeva nõudva ettevalmistustöö võib jätta eelmiseks õhtuks. Tõsi - kuna kõik komponendid peavad öö läbi toatemperatuuril seisma, siis piima paraku kasutada ei saa, aga ega eriti vaja ei ole ka.
Niisiis, võta üks väiksemapoolsem õun, tee tükkideks, eemalda südamik ja kui soovid, siis ka koor. Viska potti. Peale raputa ohtralt kaneeli ja kui sul on, siis ka näpuotsatäis kardemoni. Suhkrut ega soola ära pane, selle asemel otsi kapist kuivatatud puuvilju. Mina panen tavaliselt kolm datlit, kolm suuremat kuivatatud aprikoosi ja mõnikümmend grammi rosinaid. Dattel annab põhimagususe, aprikoos seda tasakaalustava hapukama meki ja rosinad on niisama mõnusad. Rosinate asemel on kuivatatud jõhvikad ka väga head, aga neid liigub laiatarbepoodides tiba harvemini, kallimad on ka. Tõsi, ega kõige odavamaid rosinaid ka osta tasu, meie sõbrad usbekid kipuvad neile suht palju kivikesi ja oksatükke sisse jätma.
Pudru põhikomponendiks soovitan kas nisuhelbeid või jämedaid röstitud kaerahelbeid. Tavaliselt on multikeetjaga kaasas ka mõõdutopsik, ühe õuna kohta on kaks topsikutäit helbeid just paras kogus. Kaerahelvestele olen peale kallanud umbes supilusikatäie oliiviõli (ekstra süütu on liiga vänge, see odavam jääkõli aga täpselt paras), nisuhelbed saavad ka ilma õlita väga hästi läbi. Siis lisa tavalist kraanivett, selle arvestusega, et ühe topsitäie helveste kohta tuleks kaks-kolm topsitäit vedelikku. Sega kogu kupatus paari hooletu randmeliigutusega läbi, sulge multikeetja kaas, programmeeri pudru valmima näiteks kella 7-ks ja kobi magama. Hommikul ärka multikeetja piiksumise ning meeliülendava kaneeli- ja kardemonilõhna peale. Niikaua kuni võimled ja duši all käid, hoiab keetja su pudruportsu parajalt sooja, aga kui liiga palav puder pole sinu stiihia, lülita oma automaatpada lihtsalt välja. Niimoodi jahtub ta küll natuke kiiremini, kuid ega ta seal kaane all päriselt külmaks ikka ei lähe.
Minu öeldud kogusest tuleb välja kolm täis või neli mitte nii väga täis pudrukaussi. Kui juhtud üksi elama, siis jäta need kaks ülejäänud kaussi rahulikult kööki seisma - soojas toas ei juhtu selle pudruga midagi, külmast peast on ta aga vaat et paremgi.
Õuna asemel pirni või mõnd muud värsket frukti kasutada ei olnud hea mõte - tavaline õun töötab kõige paremini.
10-minutilisest keetmisajast piisab, eriti kui ta hiljem veel natuke haududa saab.
Ja keeduanum pese parem kohe, kuni veel soe - nii võid pääseda pelgalt üleloputamisega. Kui pudru seal juba päev otsa seisnud, on kraapimist-leotamist kõvasti rohkem.
Kui sa aga kogu selle keedumajandusega kohe üldse jännata ei viitsi ja/või arstitädi käseb rohkem piimatooteid tarvitada, saad läbi veelgi lihtsamalt.
Osta maitsestamata jogurtit.
Rüüpa natuke pealt ära.
Kalla eelmisel õhtul sinna natuke rosinaid ja kaerahelbeid (või, kui sihid hipsteriseisust, siis näiteks toortatart).
Kui kallamine alles hommikul meelde tuli, võid piirduda ka ainult kaerahelvestega - rosin ja tatar tahaksid seista, kaera aga võid põhimõtteliselt kohe krõmpsutama hakata.
Mulle isiklikult piisab hommikul poolest 400-grammisest topsist. Kuivõrd aga jogurtitopsid kisuvad viimasel ajal sinna 380 grammi kanti, tuleb kas paar lumekrabi pulka, üks keedumuna või paar tükki heeringat peale hammustada. Lõunasöögini lööb vastu küll.

pühapäev, 1. märts 2015

Valimispäev Stroomi keskuses

Viinereid ja mandariine jätkub, kassatädid peaaegu naeratavad ja, enamgi veel, ainult kaks Maxima kassat ei tööta.
Ilmselt korjab Edgar siit hea häältesaagi :)

kolmapäev, 18. veebruar 2015

Keda siis seekord valida?

Ega siin midagi molutada enam ei olegi, eelhääletamine algab juba homme. Ja öelgu üks mitte väga tundmatuks jääda sooviv erakond mida tahes, progressiivsem osa kodanikkonnast annab muidugi oma hääle elektrooniliselt.Valimisprotseduuri endaga on niisiis lihtne, oluliselt keerulisem küsimus on aga, keda konkreetselt valida?
Kui vaadata kandidaatide nimekirja, siis kahtlemata on nad rõhuvas enamuses kõik toredad inimesed. Laulusalm ütleb küll, et: "Temast rääkida võib küll mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead..." aga olgem ausad - selleks, et riiki valitseda, ei pea olema süütu skaut ega meistersportlane, olema kiitusega lõpetanud pühapäevakooli ega omama soovoliniku ja pornokomisjoni heakskiitu. Mäletate küll seda anekdooti, milles tules valida Roosevelti, Churchilli ja Hitleri vahel, kus kaks esimest on kahtlases seltskonnas hängivad joodikud ja laaberdajad, Aadu aga korralik taimetoitlane, mittesuitsetaja, pole kordagi naist petnud ning sõjakangelane pealegi.
Niisiis tuleks valida selle järgi mida teile lubatakse. Ütlete, et poliitiku lubadus pole nagunii väärt isegi seda sooja õhku, mis selle kuuldavaletoomiseks kulutati? Eksite, sõbrad - pahatihti nad tegelikult teevad ka, mida lubavad. Eriti kui lubaduse täitmine sõltub meist, valijaist. Pange tähele, et peaaegu keegi ei luba erakondade rahastamise vähendamist ega paku konkreetseid samme riigiaparaadi kokkutõmbamiseks (peale roheliste), samas aga lubatakse küll alkoholiaktsiisi ja riigilõivude tõusu ja astmelist tulumaksu. Karta on, et meie, kodanikud, hakkame igal juhul rohkem maksma, hoolimata sellest, kuidas seda serveeritakse.
Missuguse erakonna poolt hääletada?
Noh, Keskerakonna, Reformi, IRL-i ja sotside valitsemisstiiliga on meil kõigil juba õnnestunud tuttavaks saada, järeldused teeb igaüks ise. Mina isiklikult soovitan neid mitte valida, kui te just ise mõne nimetatu nimekirjas ei figureeri või kui teil pole seal lähedasi sõpru-sugulasi. Keskerakond on, noh... saate isegi aru. IRL-i aatelisuse viimastele riismetele tõmmati vesi peale sel hetkel, kui sinna inkorporeeriti nende kunagste vihaseimate ideoloogiliste vastaste, Maaliidu riismed. Kui valite Reformierakonna, saate hiilivalt tõusvad kaudsed maksud, samuti hiilivalt paljuneva ametnikearmee ja bürokraatiaaparaadi (ja sealjuures kokkutõmmatavad avalikud teenused - suureneb ainult ametnikearmee, reaalseid töötegijaid lastakse pigem lahti), suurärimeeste ja rahvusvaheliste korporatsioonide huvides läbisurutavad seadused ning väikeettevõtjate vaikimisi, kuid see-eest avalikult maksupetturiteks tembeldamise. Sotsde kohta ei oskagi tegelikult eriti halba kosta, välja arvatud see, et senimaani on nad igas koalitsioonis tantsinud mitte oma maailmavaate, vaid koalitsioonipartnerite pilli järgi. Aga mine tea, kui kord teistest rohkem hääli saavad, vast hakkavad oma joont kah ajama.
Ahjaa, see iba, et kui ei vali Reformi, tuleb Keskerakond võimule, ei aja enam isegi oksele. See on pigem sihuke tüütu hüpikreklaam, millest silm ilma seda märkamata üle libiseb. Piinlik, seltsimehed oravad - tõesti sai kogu tarkus otsa ühtäkki?
Veel figureerivad valimistel Rahva Ühtsuse erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Vabaerakond, Rohelised, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja Eesti Iseseisvuspartei.
Vabaerakond on iseenesest sümpaatne seltskond, aga ma olen nende suhtes veidi skeptiline. Mitte ses suhtes, kas nad saavad Riigikogusse või ei - loodetavasti ikka saavad. Pealegi, sõbrad - hääletame ikka oma südametunnistuse järgi, mitte selle põhjal, kas kandidaat võiks sisse saada või ei, onju. Isegi juhul, kui kandidaat või erakond sisse ei saa, loevad tema poolt antud hääled edasises poliitika kujundamises - alati on mõni konkurent, kes hakkab uurima, milliste lubaduste varal sinu lemmik nii palju hääli kogus, ja integreerib vähemalt mõned neist ka oma platvormi. Skeptilisust aga põhjustab minus erakonna juhtide varasem taust - tagatoapoliitika vastu sõna võttev seltskond on kunagi olnud ise kah ühe tagatoa liikmed, kes sellepärast uue erakonna tegidki, et nad sellest tagatoast välja puksiti. Üldse pole kindel, et nad võimule saades uuesti sissetallatud rajale ei pööra. Muidugi oleks tore uskuda, et nad on nüüd oma vitsad kätte saanud ja varasemaist targemaina ongi nii toredad kui nad ise räägivad. Inimestesse peab ju uskuma, onju :)
Rohelised seevastu muutuvad mulle isiklikult aiva sümpaatsemaks. Eriti kui vaatan, et nende põhipujään Marek Strandberg on erakonnast koguni välja astunud. Mulle küll meeldiks, kui mavalitsused muutuksid omavalitsusteks, et puhkepäevale langeva riigipüha järgne tööpäev antaks vabaks, et teadlastel lastaks projektikirjutamise asemel vabalt möllata ja loomulikult, et mulle makstaks kodanikupalka. Ärgu tuldagu mulle jahuma, et viimase jaoks pole raha - kasvõi rehabilitatsiooniplaanide koostamise kulu äralangemine tooks kenakese kopika, muu bürokraatia samamoodi. Ei ole raha siit maailmast otsa lõppenud, no ei ole :)
EKRE kohta ei oska ma midagi öelda, ei ole au olnud kedagi sealt isiklikult tunda. Ka ei ole kristlikud väärtused just minu tassike teed. Aga kui teil on, siis tuleb loomulikult nende poolt hääletada - egas aateid saa ometi peenrahaks vahetada.
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ei suuda minus tekitada muid emotsioone peale mõningase respekti - eks ta umbes samasugune donkihhotlik järjekindlus ole nagu ka mõningate üksikkandidaatide ning paraku ka Eesti Iseseisvuspartei oma.
Jäänud on veel projektipartei nimega Rahva Ühtsuse Erakond. Ma ausalt öeldes ei oska välja mõelda, millistest aatelistest kaalutlustest lähtudes nende poolt hääletama peaks. Ma isegi vaatasin nende programmi (päriselt ka!) ega suutnud leida midagi, millega seltskond mõnest teisest erakonnast kuidagi eristuks. Aga kui olete perekond Ojulandi fänn, tuleb teil muidugi nende poolt hääletada.
Ükskikandidaate Vabaiigi Valimiskomisjon oma kodukal eraldi välja tuua ei viitsi, samas pean häbiga tunnistama, et ega nende nimed mulle eriti midagi ei ütle ka. Peale selle tädi, kes Europarlamendi valimiste puhul lubas meie sõjaväe laiali saata ja igaühele 500 eurtsi visata. Mine tea, äkki saadab teda ka seekord edu.


teisipäev, 10. veebruar 2015

Juustune tomati-kõrvitsasupp

Kui ma seda veel maininud pole, siis siin Pelgurannas mul ahju-pliiti polegi, kogu kokkamisvajaduse rahuldab multikeetja. Mistap ma eriti ei tee vahet ka keetmisel-praadimisel - lihtsalt natuke erinev programm, kuid keskkond on sama.
Aga supi juurde. Vaja läheb
4 spl oliiviõli (võib ka rohkem)
1 paprika
paar küünt küüslauku
4 tomatit
0,5 kg kõrvitsat (võib ka rohkem)
1 tops Merevaiku
koriandrit
soola.
Puhasta ja tükelda paprika (jäta suured tükid). Viska kuuma õlisse.
Niikaua kuni paprika praeb, puhasta ja tükelda küüslauk. Viska paprikale seltsiks.
Puhasta ja tükelda tomatid. Kui tomatinahk ei meeldi, võta see ära. Mulle meeldib, nii et ma teen lihtsalt tükkideks. Sega pipraga. Piilu potti. Kui küüslauk on pruunistunud, kalla tomatid otsa.
Kuumuta niikaua, kuni tomatinahk maha rullub. Siis vala kõrvitsatükid peale. Viimased võib riivida, siis saab rutem, aga väikesed tükid ajavad kah asja ära. Muide, kõrvitsatükke võib enne pottipanekut eraldi kausis oliiviõli ja natukese soolaga segada ning natuke seista lasta. Süüa võib neid ka sellistena toorelt - maitse on ju-ma-lik! :)
Nüüd tuleks kogu kompotti keeta niikaua, kuni kõrvits laiali laguneb. Kui asjad juba niikaugel, tuleks lisada maitse järgi soola (ilma ei saa, jääb liiga maitsetu) ning koriandrit, võib ka muskaati. Seejärel võib potil kuumuse alt ära võtta ning teha viimane viimistlus - segada sodi hulka topsitäis Merevaiku (või mõnd muud sulatatud juustu).
Seejärel on supp põhimõtteliselt kohe serveerimisvalmis. Peale võib puistada krutoone, kui neid on (mul pole), aga ilma maitseb kah hästi.