teisipäev, 9. mai 2017

Mäletamisest

Paar päeva tagasi sattusin sõitma auto sabas, mille tagaklaasil koloraadovärviline kleeps venekeelse kirjaga "Я помню!". Iseenesest ei midagi ebatavalist meie tänavapildis, kuid millegipärast jäin juurdlema - kas autosolija jaoks ei ole vähe irooniline kleepida midagi niisugust just saksa päritolu autole? Oleks võinud ka jaapani oma olla - eks mõlemad kunagised verivaenlased tooda ju selle rahvakillu lemmiktrandulette.
Surematu polkovnik. Pilt pätsatud internetist.

Mis puutub tänasesse tähtpäeva (ei, ma ei mõelnud seda), siis mida aasta edasi, seda suuremat kurbust ma idanaabrite pärast tunnen. Kas tõesti ei ole maailma kunagisel viljaaidal, mis on maavarade poolest rikas nagu Aafrika ning mis on maailmale andnud mitu leegionitäit säravaid õpetlasi, kirjanikke, kunstnikke ja muid toredaid inimesi, millel veel sada aastat tagasi oli täiesti realistlikult ees suur ja särav tulevik, enam millegi muuga hoobelda kui sõjaga, millest viimasedki osavõtjad on puhtast vanadusest oma kunagiste relvavendade juurde lahkumas? Et siis nagu võit küll, aga siiamaani ei suudeta kodumaal toota autosid, millega mugav sõita oleks. Ja siis veel need teed...
Ega mul ainult autode pärast neist kahju ole. Mis kuradi elu peab tavaline venelane olema elanud, et 30 aasta tagust nõukaaega tagantjärgi ilusaks ja helgeks pidada? Kas tõesti on Putin ja Medvedev parimad, keda selle riigi juhtimiseks võtta? Kusjuures ma peaaegu kardan, et see viimane võibki nii olla :(

Lugesin läbi Leo Kunnase "Sõda 2023". Kes lugenud, see teab, et raamat sisaldab negatiivset ja positiivset stsenaariumi - esimese puhul purustatase Eesti kaitsejõudude juhtmissüssteem, baasid ja laod koos relvastuse ja lahingumoonaga sõja esimeste tundide jooksul ning kogu vastupanu koondub Tallinna, kus lüüakse kangelaslikult tagasi mitu suurrünnakut. Ma arvan, et kui päriselt sõjaks peaks minema, on see negatiivne variant veel suht positiivne - ma millegipärast ei usu, et siin Kunnase kirjeldatud stiilis visa vastupanu suudetaks korraldada. Õnneks on Kunnas, samavõrd kui ta on liiga optimistlik sõjalises plaanis, liiga pessimistlik välispoliitiliste aspektide ning Venemaa motiivide osas üldse sõtta minna.

Mille nimel peaks Venemaa meiega sõdima? Kunnas pakub kaks varianti - kas tsaaririigi või Nõukogude Liidu taastamise nimel. Kumbki neist ei tule õnneks kõne alla nii moraalsetel, ideoloogilistel kui ka ajaloolistel põhjustel. Isake tsaar löödi küll maha kõige haletsusväärsemal asjaoludel, samas on kogu nõukarahvale lasteaiast saadik kõrvade vahele taotud, kui paha ja kole asi see tsaarivõim ikka oli. Pealegi - kust seda uut tsaari niiväga võtta? Vana dünastia taastamisel pole erilist mõtet. Varjaagide juurest kutsuda enam ei saa, kuidagi häbi on ja ega riigipirukat kah nagu jagada ei tahaks. Bonaparte'i moodi end ise keisriks kuulutada on ka imelik, pealegi pole ju ka presidendielul häda midagi.

Minna sõtta Nõukogude Liidu taastamise nimel? Kah nadivõitu. Ida-Ukrainas pealegi juba prooviti, välja tuli nagu alati. Mis veel? Mingite Duginite ja teiste muinasjutuvestjate sonimise peale? Või selleks, et V.V., Dimon ja kambajõmmid saaksid rohkem varastada? No ei ole motiveeriv.
Minu tagasihoidliku arvamuse põhjal hakkab praegune Venemaa sõdima ainult siis, kui tunneb endale eksistentsiaalset ohtu. Ukrainas selline tekkiski - sealne rahvas hakkas arvama, et äkki prooviks elada ka ilma oligarhidele ja muudele väljapressijatele obrokit maksmata, natuke nagu euroopalikke väärtusi juurutades. Oht Venemaale seisnes selles, et kui väiksematel vendadel see õnnestunukski, hakanuks vene enda rahvas küsima - aga miks meil niimoodi ei ole?!? Varasta siis veel seesugustelt...

neljapäev, 2. märts 2017

Leidsin endale orientatsiooni

"Ma olen nüüdsest transvegan. Transveganil on võimalus süüa liha ja kutsuda ennast veganiks, kuna transvegan tajub hingeliselt, et ta on taimetoitlane, kuigi reaalsus siiski erineb tema sisemisest tunnetusest. Tähtsaim on siiski tunne - olen vegan.
Transveganite diskrimineerimine on tõsine probleem. Inimesi, kes söövad liha, ei peeta automaatselt veganiteks ja see võib solvata transveganeid. Me peame ühiskondlikke arusaami muutma ja lahti saama mõttemallidest, et liha sööv inimene ei saa automaatselt olla vegan."

Lähemalt:https://twitter.com/hashtag/transvegan
ja http://tarbija24.postimees.ee/4031877/subway-voileiva-vahel-olev-kana-ei-pruugigi-kana-olla

teisipäev, 20. detsember 2016

Panic!

Jaa, ristirahvas - maailmalõpp ei ole enam kaugel! Kahetsege pattu ja parandage meelt, sest veel on armuaeg!
Ja muide, kui teil juhtub olema natukenegi raha, siis on ju siililegi selge, et hauda seda kaasa ei võta. Millest omakorda järeldub, et see tuleb ahvikiirusel poodi viia ning kasvõi aktsiisi kujul kõrist-kopsust alla lasta...
Kodanik Bahovski hala on ainult üks ja mööngem, kontekstist välja kistud näide, aga tendents on ilmne - kui veel mõned aastad tagasi oli meil peaaegu ainult üks professon Nutt ja Hala, siis nüüdsel aal peab iga arvamuspiider oma pühaks kohuseks rõhutada, kuda maailm ikka oma muistsed väärtused minetanud on ning vältimatu huku poole libiseb. Süüdlased muidugi varieeruvad, vastavalt arvaja ideoloogilistele kiiksudele - kasuahnest kapitalismist ja tarbimiskultusest nutiseadmete, tehislintellekti, migrantide, feministide ja rätipeadeni välja.
"Aga kas siis ohumärgid pole ilmsed?" võidakse retooriliselt küsida. Tõepoolest, paugutatakse, ja kohati meile ebameeldivalt lähedal. Ja keskkond on tõesti pekki keeratud, mis muide genereerib suurema osa praegusest migratsioonilainest - kümnenda järgu inimeste kodumaal ei taha enam eriti midagi kasvada, niisama nälga surra nagu ka eriti ei tahaks ja peamiselt (aga mitte ainult) sellepärast nad Euroopa lihapottide juurde trügivadki. Kusjuures need on veel õiekesed, inetuks läheb asi siis, kui maailmamere tase peaks paar meetrit tõusma - mi on täpselt niipalju, et Gangese delta, mis praegu toidab mõnisada miljonit inimest (st kahe Venemaa rahvastik), soolase vee alla jääb.
No aga küsime kohe vastu - mida me sel puhul teha saame? Et nagu valutame südant, oleme solidaarsed ning deeply concerned, maalime oma feissari profiilipildi parasjagu millegagi pihta saanud lipu värvidesse, laigime ja sheerime ning lähme puhta südametunnistusega tudile?
Meie, šamaanirahva häda on see, et võtame iga sõna, eriti kirjutatud sõna liiga tõsiselt. Eks öelnud ju tuhandete aastate kogemus, et igal sõnal on vägi, seega ei tasu niisama muliseda, sest see võis ohtlik olla ja sulle endale käkki keerata. Meil pole seda silma ja kogemust, et igasugu valetajaid, hirmutajaid, õhumüüjaid ja niisama tühikargajaid läbi näha ja neid pikalt saata, kui nad seda väärivad.
Kas me siis peaksime kolmandat maailmasõda kartma või ei?
Mis tast ikka karta - ei ole keegi meist igaveseks maakerale jäänud, vahe on ainult selles, et julge sureb ainult üks kord, argpüks aga võibolla mitu korda päevas. Inimesed on omavahel sõdinud aastatuhandeid ja pole vähimatki märki, et käesolev ses suhtes viimaseks jääks. Samamoodi on inimesed neidsamu aastatuhandeid oma elu elanud, maju ehitanud, põldu harinud, lapsi kasvatanud ja homme vältimatult saabuvast maailmalõpust hoolimata õunapuid istutanud.
Aga ikkagi, kas Trump või Putin hakkavad sõdima või ei?
Noh, Vladimir Vladimirovitš sõdib juba jupimat aega ning ega Trump kui kohusetundlik vabariiklane saa ka oma sõjatööstuskompleksi nälga jätta. Iseasi, kas nad just tingimata omavahel sõdima hakkavad - mõlemad ju tuumariigid, see aga kärbib väikse võiduka sõja väljavaated üsna minimaalseks. Pealegi on Donald Alfredovitš ju peaaegu oma jope ja kindlasti annaks temaga milleski kokku leppida...
Aga vene karu on ju ohtlik?
On muidugi. Metsakaru on ka ohtlik, eriti kui ta on näljane, muidu närv püsti või temaga niisama norima hakatakse. Aga ega sellepärast metsa minemata või muidu elu seisma jää. Kõige lollim, mida karu kohates teha, on paanitseda, karjuda ja hirmunult plagama pista. Kui tahad, et sind maha ei murtaks, tuleb eelkõige rahulikuks jääda, oma hirmu mitte välja näidata, jätta mulje, et ehkki sa pole ohtlik, läheb singa tülitsemine väga ebameeldivaks ning muidu ka toimida nii, nagu olukord nõuab. Enamasti läheb nii, et karu teeb küll kõva häält, aga jätab asja niisama, kui sa ise just midagi väga lolli ei tee.
Mis ma selle kõigega öelda tahan?
Katsuge mitte lugeda neid uudiseid ja arvamusi, mis teid isiklikult ei puduta. Aleppo, Berliin ja muud jamad on muidugi koledad, aga mida me teha saame? Pseudokaastunne ja muretsemine ei maksa midagi ega aita sealseid inimesi kuidagi, teeb ainult endale haiget.
Kui kohe kuidagi muidu ei saa, tasuks koos kõigi muude läänelike väärtuste hugast kasutada üht mitte eriti afišeeritud, kuid seda ohtramalt kasutatud võtet, nimelt silmakirjalikkust. Jah, me oleme mures. Muidugi, me oleme solidaarsed. Otse loomulikult, me teeme kõik, mis meie võimuses - kohe, kui aega, raha ja tähelepanu üle jääb... Noh, saate isegi aru.
Ja üldse, on jõuluaeg. Tšill änd riläks!



laupäev, 24. september 2016

Vennasvabariigi kaubandusbilanssi toetamas

Ajal, mil poliitikud tegelevad lehmakauplemisega ja kombivad kõikvõimalikke, sealhulgas hea maitse piire, ei jää mõistlikul kodanikul muud üle, kui emigreeruda. Kasvõi pooleks päevaks. Lähim välismaa, kui veepiir välja arvata, on minu jaoks Läti, sinna läksimegi.

Ei viitsinud järgi uurida, kui mitmendat aastat Valmiermuižas mihklilaata peetakse, mina käisin seal teist korda (tänud vihje eest!). Laat on sihuke väike ja mõnus, kohalikku rahvast palju, kuid siiski mitte niivõrd, et tulnuks trügida, šašlõki- ja praekardulahais praktiliselt puudub. Meie laatadel tavalist välitoitlustust tegelt ei olnudki, küll pakuti müügil olevaid sööke-jooke lahkelt maitsta ning kui kohalik (keha)keel juba piisavalt sorav, sai jutule ka kokavormis noorsandidega, kes pistsid täitsa tasuta pihku topsitäie küpsekaalikat toorjuustu ja jõhvikatega. Mulle isiklikult maitses see kombo niivõrd, et pistsin kaalika koos koorega nahka.

Degusteerimine on tegelt väga hea turundusnipp - ilma selleta poleks kindlasti mu seljakotti maandunud pudelid kohaliku ebaküdoonia- ja aroonialimonaadiga. Rääkimata kõrvitsapuskarist - jah, te lugesite õigesti, lätlased ajavad alkoholi ka kõrvitsatest...

Onu, kes toda kõrvitsajooki maitsta pakkus, arvas ise ka, et eks see vähe ekstraordinaarne tooraine olnud, aga maitsel polnud vigagi. Muide, nimetet innovaatilise toote on välja lasknud firma nimega "Veselības laboratorija" - kõlab peaaegu nagu "Prantsuse sõltumatu laboratoorjum", onju, ainult see pooleliitrine toode näeb kuidagi ehtsam välja :)

Ah jaa, need seal pudeli taga paremat kätt on sklandrausis - sihukesed rukkitaignast pesa sees köögiviljatäidisega (võib olla kartul, porgand vms) pirukad. Nii maitselt kui tekstuurilt meenutavad kangesti karjala pirukaid, aint neid ei voldita pealt kokku. Tolle teise, musta kausi sees on tavalisest Valka "Top!" poest pärit pirukavalik, millest õunapirukas on vist kõige parem.

Kõikvõimalikku leiba-saia ja muid küpsetisi oli laadalgi ohtrasti, lisaks igasugu kuivatatud puu- ja juurvilja, juustu-sinki-vorsti ning loomulikult ebaküdooniat igas vormis, sealhulgas veinina. Aga ka ägedat käsitööd, eriti rahvusmustrites sokke-salle-kampsikuid ja mütse (äärepealt oleks vanemale lapsele ostnud mütsi kirjaga "Thank god I'm Latvian"), kõrvarõngaid ja käevõrusid, natuke sepiseid, puidust mänguasju ja muud puukraami ning loomulikult läti keraamikat.

Eks ma kulutasin rohkem, kui olin planeerinud, aga ei kahetse. Minge ka. Laata peetakse seal mihklipäeviti, aga parem valik laadakaubast on permanentselt müügil ka kohaliku pruulikoja poes. Lisaks müüakse viimases ka lahtist Valmiermuiža õlut, siidrit ja muid kohalikke delikatesse. Süüa antakse ka.

Kui juba minekuks läheb, siis Valga-Valmiera tee (ja sealt edasi kuni Riiani välja) on küll maaliline, aga igavavõitu. Palju ägedam on sõita üle Karksi ja Ruhja, seal on tee vaheldusrikkam ja kurvilisem.

Paljureklaamitud alkopoodi sedapuhku ei sattunud, aga tavalises linna- või külapoes on hinnad enamvähem samal tasemel ning õllevalik ka mitmekesisem. Õlu Lätis väga palju soodsam ei ole, küll aga kange alkohol.Paljureklaamitud odavamat kütust ei hakanud kusagil silma - kui kõige odavamas pentsukas Tartu külje all maksis liiter 95-t 1.009, siis Läti pentsukates oli sama toote hind 1.069 - 1.096. Nii et sedapuhku jäi aktsiis kodumaale.

laupäev, 3. september 2016

Aiabasseini õppetunnid

Lasin oma täispuhutava aiabasseini veest tühjaks ning üritasin puhtaks küürida. See oli üks tüütu ja ropp töö, ära kulus terve pudelitäis rohelist seepi ning päris puhtaks ma teda rajakat ei saanudki. Tahtmatult asusin rehkendama, kas see soetus ennast üldse ära tasus.

Suvi oli meil sel aastal sihuke nagu oli. Mis tähendab et toda õnnetut basseini kasutati sihipäraselt ainult paar korda, ülejäänud aja seisis niisama ning kogus vaatamata pealolevale kattele vihmavett ja putukaid (põhja ja külgedele rohelist haisvat ja libedat vetikakihti ka). Maksis ta mingine 30-50 eurot, ma enam päris täpselt ei mäleta, kate veel umbes 9. Sisse läks umbes poolteist kantmeetrit vett, mille jaehind pole küll teab kui märkimisväärne, ökoloogiline jalajälg aga seda enam. Hiljem sai soetatud veel spetsiell puhastusvahendite komplekt (harjad, kahvataoline võrk, filter ja veel mingi teadmata otstarbega toru) hinnaga 35 eurot ning ilmselt oleks ära kulunud ka purgitäis keemiat, mis toda vetikat ohjes oleks hoidnud. Kui see raha nüüd bensiiniks ümber arvestada, oleks tolle eest saanud sadakond korda mõnes lähedalasuvas supluskohas ujumas käia.

Bassein oma aias on kahtlemata mõnus. Aga eks temaga ole omajagu muret ka.

Esiteks tahab ta enda alla täiesti rõhtsat ja siledat pinda. Mul sihukest võtta ei olnud ja see andis kohe tunda, vesi kippus üle ühe külje välja voolama. Ja sisse astudes oli muhklik maapind väga selgesti tunda.

Teiseks on täispuhutavasse basseini aeg-ajalt vaja õhku juurde pumbata. Ning jalg- või käsipumbaga seda teha ei saa - õhk voolab basseini enda raskuse survel kiiremini välja kui sa seda sisse lüüa jaksad. Õnneks ei maksa elektripump palju, kümmekond eurot ning seda saab ka näiteks madratsite ja muu õhkmööbli täislaskmiseks kasutada.

Kolmandaks peab ka täispuhutavat basseini regulaarselt puhastama, muidu läheb sisemus libedaks ja hakkab vastikult lõhnama. Lisaks tunnevad teatud putukaliigid võimast külgetõmmet lahtise vee suhtes, nii et isegi katte olemasolul on bassein suht ruttu täis veepinnal hulpivaid parmu- ja sajajalgselaipu. Tundub, et eriti just viimaste tõttu basseini peamine sihtgrupp seda kasutada ei tahtnudki.

Kui uuesti valikuvõimalus oleks, siis ilmselt jätaks basseini ostmata. Järves ujuda on ikka oluliselt mõnusam, vanni asemel kasutada on ta aga liiga suur ja ebamugav. Lisaks kipub mingite imelike füüsikaseaduste mõjul vesi seal sees olema pigem külmem kui ümbritsev keskkond. +35 kraadise ilmaga oleks see muidugi suur pluss, kuid tänavu sihukesi päevi eriti ei olnud.

Muidugi ei saa öelda, et bassein poleks meelelahutust pakkunud - täis pumbates sain päris paraja füüsilise koormuse ning kerge päikesepõletuse. Ja basseini alt ei pidanud niitma ka. Ja eemalt vaadates oli kahtlemata dekoratiivne.

kolmapäev, 24. veebruar 2016

Deadpool. Äge. Või no ma ei tea...

Käisin lapsega kinos. Ja olgem ausad, vaatamata K-14 reitingule oligi tegemist sihukestele varateismelistele mõeldud linateosega. Reiting võinuks isegi allpool olla, ma küll ei täheldanud miskit niisugust, mida näiteks meie 12-aastased niigi näinud-kuulnud poleks. Ise vist olen selliste filmikunsti saavutuste jaoks juba tiba vana. 12-aastasena oleks selle peale, kui ekraanilt "p***s", "t**a" või koguni "p****s" oleks öeldud ja peaaegu paljast tissi näidatud, teinud "hiihiihii" nii et vähe poleks olnud, aga nüüd nagu enam kuidagi ei viitsi. Sihukeste obstsöössete kildude rebimine jättis kuidagi pingutatud mulje ja ei paistnud eriti ei karakteri ega süžeeliiniga seotud olevat. Aga võibolla ma teen kaht viimast komponenti eeldades filmiloojaile ülekohut.
Mürtsu sai ikka, romantiiki tõugati ka ja ma ikka päris mitu korda naersin, küll mitte väga südamest, aga see-eest kõva häälega. Järge vist siiski vaatama ei läheks, kuid lapsele meeldis küll.


neljapäev, 31. detsember 2015

Doktor Baarmäni aastalõpuintervjuu

Sellega on nüüd nii, et ka mul pole Eesti rahvale midagi uut ja olulist öelda. Ja tegelt ka mina tahaks pigem veeta uue aasta kusagil soojas kohas palmi all, varbad vees ja hea raamat näpu vahel. Nätsu närimise ja naise vahetamise suhtes pole päris kindel, aga ega kõiki lollusi euroopalikest väärtustest kantud tegevusi ei pea kah järele tegema.

Mis puutub põnevasse ja meelierutavasse pagulasküsimusse, siis siin pole muidugi kaksipidi arvamust - inimene, kes tuleb meie igavesse novembrisse meie armsa Wabariigi pakutavat igakuist 90-eurost  sotsiaaltoetust sirgeks lööma, on täiesti ilmselgelt meeleheitel ja kaotanud igasuguse lootuse, et kusagil mujal võib tal mingigi šanss olla. Just nõnda karastus teras, just niisuguse kasvatusega sirguvad uued Bruce Willised ja Mäe Andresed ning kes teab, võib-olla kirjutab mõni Lähis-Ida Kreutzwald kunagi eepilise rahvalaulu karmi Põhjamaa porisel pinnal sirgunud heerosest. Need ülejäänud pagulasmassid, kes tööd ei viitsi teha, võtab külm nagunii ära. Varastada pole meilt ju midagi ja pudelikorjamisbisnises valitseb nendetagi karm konkurents ning pidev oht lõuksi saada. Mis terroriohtu puutub, siis need, kes on siin elanud 90-ndatel, kehitavad vaikse automaaditärina ja paari pommi lõhkemise peale ainult tüdinult õlgu.

Häbi ja piinlikkust ma kellegi pärast tunda enam ei viitsi. Neegrite vastu poole mul isiklikult midagi, hindude vastu küll, aga mitte nende nahavärvi pärast, vaid selle eest, kuidas nad ühele tundmatuks jääda soovivale rahvusvahelisele suurkorporatsioonile supporditeenust pakuvad. Aga noh, eks nad ise teavad, millise karma nad endale valetamise ja lolluse eest kaela tõmbavad. Neegrid seevastu vist karma mõistet ei tunnegi ja üldse on nad lahedad sägad.

Homme kehtima hakkava kooseluseadusega läks küll kehvasti. Mismõttes võivad koosellu astuda ainult kaks määratlemata soost isikut? Miks meil hoopis laialdasemalt levinud kooseluvorm - mees + naine + armuke + määratlemata hulk sõpru-sõbrannasid - säädusest välja jäeti? Kas ülejäänutel polegi siis inimõigusi, ah? Kas kärgperes kasvavad lapsed ei vajagi tunnustust ja õiguslikku kaitset? Riigikogul on siin, mille üle mõelda.

Mida ma igasugu homo-, trans- ja muudest seksuaalidest arvan? Maailma kõige rõhutuma vähemuse (valge heteromees) esindajana leian, et see pole minu asi, kas ja kellega keegi tohib või ei tohi magada. Mida diskussioon edasi, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et nimetet nääklus toimub eelkõige nende vahel, kes on juba kapist väljas, vs need, kes arvavad, et juhtub midagi hirmsat, kui nad ise ka kapist välja ronivad. Võtame või tüüpilise näite - üks vägagi tuntud spordiajakirjanik, kes on mitut puhku esinenud traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvate ja samasooliste suhteid (ja üldse pehmovärki) hukka mõistvate avaldustega. Kui me nüüd nimetet indiviidi lähemalt vaatleme, näeme vaimustavat kollektsiooni kapiinimest iseloomustavatest joontest - edev ja metsikult suure tunnustusvajadusega, käib keskmiselt paremini riides, pöörab suurt tähelepanu oma füüsilisele vormile (ja eksponeerib seda igal võimalikul juhul), armastab klatšida ning sealjuures on rõhutatult vaenulik nn vikerkaarerahva suhtes - ma ei väida, et ta orientatsioon on nii- või naasugune, aga järeldused teeb igaüks ise ;)

Mis pinevasse rahvusvahelisse olukorda puutub, siis minu teada on see pinev olnud juba viimased mõnituhat aastat. Ikka peetakse kusagil mingeid mõttetuid sõdu või vähemalt valmistutakse nendeks, ikka keeravad ühed inimesed teistele käkki või üritavad oma suurt ego pisikese maakera piiresse ära mahutada. Miskipärast arvan siiski, et tasapisi läheb paremaks - vähemalt tissi- ja kassipilte on ju internetis iga aastaga üha rohkem :)

Ega uueks aastaks ei oskagi muud soovida, kui et olge mõnusad, ajage oma asja, ärge laske end välistest asjaoludest segada ja lööge sirgeks kogu raha, mis teile on eraldatud. Täpselt nagu need djuudid siin videos:



pühapäev, 13. detsember 2015

Milline mobiiltelefon jõulukingiks valida?

Ja kultuseinimestele ilusat advendi jätku!

laupäev, 7. märts 2015

Laisa mehe hommikupuder

Maitsva ja tervisliku hommikupudruga on see häda, et tolle kokkukeetmiseks pead tõusma mõned minutid varem kui tavaliselt ning eks temaga ole üksjagu vaeva ka - sega kokku, passi, et üle ei kee, lõpuks oota, kuni ära jahtub.
Kui sul aga leidub kodus multikeetja (nagu mul näiteks), on elu palju lihtsam. Aega ja vaeva nõudva ettevalmistustöö võib jätta eelmiseks õhtuks. Tõsi - kuna kõik komponendid peavad öö läbi toatemperatuuril seisma, siis piima paraku kasutada ei saa, aga ega eriti vaja ei ole ka.
Niisiis, võta üks väiksemapoolsem õun, tee tükkideks, eemalda südamik ja kui soovid, siis ka koor. Viska potti. Peale raputa ohtralt kaneeli ja kui sul on, siis ka näpuotsatäis kardemoni. Suhkrut ega soola ära pane, selle asemel otsi kapist kuivatatud puuvilju. Mina panen tavaliselt kolm datlit, kolm suuremat kuivatatud aprikoosi ja mõnikümmend grammi rosinaid. Dattel annab põhimagususe, aprikoos seda tasakaalustava hapukama meki ja rosinad on niisama mõnusad. Rosinate asemel on kuivatatud jõhvikad ka väga head, aga neid liigub laiatarbepoodides tiba harvemini, kallimad on ka. Tõsi, ega kõige odavamaid rosinaid ka osta tasu, meie sõbrad usbekid kipuvad neile suht palju kivikesi ja oksatükke sisse jätma.
Pudru põhikomponendiks soovitan kas nisuhelbeid või jämedaid röstitud kaerahelbeid. Tavaliselt on multikeetjaga kaasas ka mõõdutopsik, ühe õuna kohta on kaks topsikutäit helbeid just paras kogus. Kaerahelvestele olen peale kallanud umbes supilusikatäie oliiviõli (ekstra süütu on liiga vänge, see odavam jääkõli aga täpselt paras), nisuhelbed saavad ka ilma õlita väga hästi läbi. Siis lisa tavalist kraanivett, selle arvestusega, et ühe topsitäie helveste kohta tuleks kaks-kolm topsitäit vedelikku. Sega kogu kupatus paari hooletu randmeliigutusega läbi, sulge multikeetja kaas, programmeeri pudru valmima näiteks kella 7-ks ja kobi magama. Hommikul ärka multikeetja piiksumise ning meeliülendava kaneeli- ja kardemonilõhna peale. Niikaua kuni võimled ja duši all käid, hoiab keetja su pudruportsu parajalt sooja, aga kui liiga palav puder pole sinu stiihia, lülita oma automaatpada lihtsalt välja. Niimoodi jahtub ta küll natuke kiiremini, kuid ega ta seal kaane all päriselt külmaks ikka ei lähe.
Minu öeldud kogusest tuleb välja kolm täis või neli mitte nii väga täis pudrukaussi. Kui juhtud üksi elama, siis jäta need kaks ülejäänud kaussi rahulikult kööki seisma - soojas toas ei juhtu selle pudruga midagi, külmast peast on ta aga vaat et paremgi.
Õuna asemel pirni või mõnd muud värsket frukti kasutada ei olnud hea mõte - tavaline õun töötab kõige paremini.
10-minutilisest keetmisajast piisab, eriti kui ta hiljem veel natuke haududa saab.
Ja keeduanum pese parem kohe, kuni veel soe - nii võid pääseda pelgalt üleloputamisega. Kui pudru seal juba päev otsa seisnud, on kraapimist-leotamist kõvasti rohkem.
Kui sa aga kogu selle keedumajandusega kohe üldse jännata ei viitsi ja/või arstitädi käseb rohkem piimatooteid tarvitada, saad läbi veelgi lihtsamalt.
Osta maitsestamata jogurtit.
Rüüpa natuke pealt ära.
Kalla eelmisel õhtul sinna natuke rosinaid ja kaerahelbeid (või, kui sihid hipsteriseisust, siis näiteks toortatart).
Kui kallamine alles hommikul meelde tuli, võid piirduda ka ainult kaerahelvestega - rosin ja tatar tahaksid seista, kaera aga võid põhimõtteliselt kohe krõmpsutama hakata.
Mulle isiklikult piisab hommikul poolest 400-grammisest topsist. Kuivõrd aga jogurtitopsid kisuvad viimasel ajal sinna 380 grammi kanti, tuleb kas paar lumekrabi pulka, üks keedumuna või paar tükki heeringat peale hammustada. Lõunasöögini lööb vastu küll.

pühapäev, 1. märts 2015

Valimispäev Stroomi keskuses

Viinereid ja mandariine jätkub, kassatädid peaaegu naeratavad ja, enamgi veel, ainult kaks Maxima kassat ei tööta.
Ilmselt korjab Edgar siit hea häältesaagi :)