Kõige veidramad jõulukingitused

Lapsel oli täna korralik ehmatus: ajas end voodist välja, vaatas magamistoa aknalaua peale, siis kolistas kõik majapidamise aknalauad läbi, aga päkapikk polnud selleks advendiks midagi toonud :( Tõsi, kiri, mis seks puhuks pidanuks aknalaual päkapikku ootama, oli ka eelmisel õhtul kirjutamata ununud, nii et varant, et nüüd ei saanudki midagi, tundus suht tõenäoline... Aga loodetavasti ollakse nüüd paljajalu külmal põrandal ringilippamisega veidi ettevaatlikum, sest hiljem selgus, et õel päkapikk oli kogu otsimisaktsiooni käigus üksinda nurgas vedelevate susside sisse poetanud pisikese ja "hästi armsa" silitamise-ussi :p
Aga liiva täistopitud stressimaandav maohakatis pole teps mitte nende jõulude kõige veidram kingitus. Tegin reedel viisakusvisiidi oma perearstile ning muu seltskondliku vestluse käigus avaldasin soovi saada ka gripi vastu vaktsineeritud. Tehtud-mõeldud, ent kui mu peretohtri kompanjon oli sutsaka ära teinud, selgus piinlik tõsiasi, et mul pole sularaha kaasas. "Võta jõulukingiks," rehmas proua doktor suurejooneliselt, selmet mulle oma arve numbrit anda. Andra ei jaksa siiamaani oma klassiõe ekstravagantset praktilist meelt ära imestada. Aga kui mõtlema hakata - kõigi nende aastate jooksul, mil mind vaktsineeriti, pole ma talviti väga põhjalikult haige olnud, nii et seesugune kingitus on tõesti meeldiv ja kasulik :)

Kas kõik ikka teadsid, et Jõgeva maavanem on tubli mees? :)

Minu äraolekul oli meie Jõgeva-lähedase elamise postkasti potsatanud üks ilus värvitrükis ja läikepaberil (küll õhukesel, kuid siiski läikepaberil) üllitis - Jõgeva Maavalitsuse infoleht nr 6 (järelikult on neid viis tükki juba ära ilmunud!).
Väljaandest võib iga soovija lugeda, et Kõik Jõgevamaa linnad said ühise aja (kirjaviis ja -vead muutmata):

Novembris paigaldati nii Põltsamaa (parempoolsel pildil) kui Mustvee (vasempoolsel fotol) linnasüdames asuva avaliku hoone seinale maakonna vapikell - samasugune, nagu Jõgeval maavalitsuse hoonet eelmise aasta detsembrist ehtiv ajanäitaja (keskel). Elektronkellade diameeter on 1,8 meetri meetrit ja kaal alla 50 kilo. Kella sees peituv GPS-süsteem on ühenduses navigatsioonisatelliidiga, mis garanteerib, et kell näitab alati täpset aega.
Kellad annavad endast kuuldavalt märku igal veerand-, pool- ja kolmveerandtunnil ning loomulikult täistunnil, kui kell mängib erinevaid meloodiakatkeid maavanem Aivar Koka enda loodud lauludest.

Arvate, et Jõgeva maavanema anded piirduvad ainult muusikaga? Leheküljelt 5 saame teada, et tegemist on ka eduka kirjastajaga:

Me unustame liiga kiirest nende inimeste töö, kes on midagi hästi teinud. Nii olen ma võtnud südameasjaks anda igal aastal välja vähemalt üks raamat, mis räägib meist, jõgevamaalastest Kalevipoja tegude maalt.

Kuid lisaks maakonna ja omavalitsusjuhtidest pajatavale raamatule ei unustata mainimast ka teist väljaannet. Ehk siis kasulikku ja õpetlikku kokaraamatut:

Õpperaamat valmis Jõgeva maavalitsuse eestvedamisel ning koostöös Jõgevamaa toitumisspetsialistide, koolide ja lasteaedade kokkade ning kooliõpilastega. Raamatu vastu tunnevad suurt huvi paljude lasteaedade ja koolide kokad üle Eesti.

Aga see, nagu öeldakse Teleturus, pole veel kõik. Lisaks on meil tegemist ka pedagoogiga:

Jõgeva maavanem Aivar Kokk andis Jõgevamaa kõikidele esimeste klasside õpilastele esimese õppeveerandi lõpus huvitava koolitunni Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ajaloolises klassitoas.

Ega kogu selle kasuliku lugemismaterjali kokkuvõtteks olegi rohkem öelda, kui tsiteerida seda, mida kirjutab üllituse vist juhtkirja moodi asjas heade jõgevamaalaste poole pöörduv AIVAR KOKK, Maavanem Kalevipoja tegude maalt:

Oleksin kellegi suhtes paratamatult ülekohtune, kui püüaksin hakatasiinkohal üles lugema jõgevamaalaste kõiki tänavusi olulisemaid tegusid. Midagi jääks ikka ütlemata. Parafraseerides "Kevadet" - enne läheks jumala päike looja, kui ma oma loeteluga ühele poole jõuaksin.

Ülekohtus maavanemat tõesti süüdistada ei saa. Selle asemel võib (ikka sellesama maavanema kutsel) minna

eeloleval pühapäeval, 23. detsembril kell 16 Jõgeva kultuurikeskuse ette jõulukuuse alla, kus süütame koos neljanda advendiküünla. Pärast lühikesi päevakohaseid esinemisi pakume kõigile rosinasuppi ja piparkooki.

Vat selline tubli mees on Jõgeva maavanem.
Statistika mõttes lugesin kokku: enam-vähem äratuntaval kujul figureeris Aivar Kokk 49-l fotol (neid, kus maavanema äratundmiseks pidanuks luubi appi võtma, ma ei lugenud), seevastu ees- ja perekonnanime pidi oli teda mainitud kõigest 12-l korral.
Huvitav, kas nimetatud väljaande koostanud inimesed saavad nüüd Jõgevamaa Kuld- või Hõberisti (mille nominente samas väljaandes ka otsitakse) või tuleb neil ülalviidatud statistilise vajakajäämise eest leppida pelgalt Jõgevamaa Raudristiga (mille nominente, olgem õiglased, infolehes siiski ei otsita)? :p

Sõimatasaamine palga sees

"Võtke selle ...ga midagi ette, keeravad seal kampaania täitsa untsu!"
On ju tore saada sõimata selle eest, et teed oma tööd ja teed seda hästi?
Naljakas, peaksin selliste asjadega juba harjunud olema. Omal ajal lehte tehes oli see juba niiöelda palga sees :) Nüüd aga on tuju paha ja ei taha kuidagi paremaks minna. Vist hakkan vanaks jääma...
Huvitav, kuidas piletikontrolörid ja müügiinimesed oma psüühikat taastavad? Neil peaks see värk ju veel palju hullem olema.
Natuke kurb on ka teada saada, et meie riigi ühe olulise institutsiooni üsna olulisel kohal olev isik ei jaga eriti palju ei sellest, millega ta oma otseste töökohustuste raames peaks tegelema, veel vähem aga sellest valdkonnast, millesse ta oma nina toppida üritab...

Veel üks veider blogimiskogemus

Seekord Tartu-Tallinna kiirrongi teise klassi vagunis.
Mitte et esimene klassi eriti midagi päästaks, reede hommikul vastassuunas sõites leidsin küll wifi saatja üles, aga külge ühenduda ei õnnestunud.
Väljas on täielik masekas, pimeda halli udu seest roomavad miskised koledad puurootsud. Pime on ja aru ei saa, kus oled. "Vaata et mööda ei sõida :p" paneb Andra MSN-is südamele :)
Lõunane kiirrong on vähemalt sellepoolest meeldiv, et rongile minnes pole veel päris pime. No ja ruumi on ka laiemalt käes kui õhtuses.
Päeva ajal ringi sõites ei saanud päris hästi aru, miks mu autoke aeg-ajalt tee peal hüpleb. Kui jaama kõndides paar korda väikse kaapeka tegin, sain aru küll - must jää...
Tõenmäoliselt vastik ilm on süüdi ka selles, et internett täna mitte kuidagi levida ei taha - kui tavaliselt on üks suurem leviauk Tapalt Tallinna poole välja sõites ning teine Vägeva ja Pedja vahel, siis täna tundub see kohati lausa permanentne.

Üks lauluke, mis ammu kummitas

Kuulsin seda juhuslikult raadiost juba väga tükk aega tagasi ning mulle hakkas sihuke mõnus jorisemine kohe meeldima :)
Häda oli aga selles, et ma ei suutnud tükk aega tuvastada ei autorit ega esitajat. Hiljem selgus, et ehkki meloodia oli väga tuttav, jäid sõnad kuulates valesti meelde ja seetõttu ei andnud kuugeldamine ka mingit tulemust.
Nüüd aga lasti sama laulu umbes veerand tundi tagasi raadiost uuesti, ja seekord olid sisestatud märksõnad täpsemad :D
Saage tuttavaks, see on saksa bänd The BossHoss, kes on Burt Bacharachi kunagise hiti kantristiilseks ümber kaverdanud. Kiire otsing ei näidanud küll, et nad miskit samaväärset veel oleks teinud, aga ka see üks laul on tõsiselt mõnus:

Pöffielamus saadud

Esimene kokkupuude oli mu oma eriala (IT) poole pealt ja negatiivne.
Üritasin, naiivne nagu ma olen, internetist piletit osta. Esimese katse tegin PÖFF-i kodukalt soovitud filmi juurest - skript, mis pidanuks ilmelt mind kuhugi ostmiskeskkonda edasi toimetama, ei töötanud. Okei, keerasin oma brauserilt veid paranoilisust maha - ikka ei midagi. Alles siis, kui tõmbasin käima brauseri, mida ma hoian igasuguste kahtlaste saitide uurimiseks, sain aru, et seal ei olegi midagi, mis töötada võiks :(
Seejärel saabus keniaalne mõte - aga miks mitte proovida otse mind huvitava kino kodukalt? Ent Kosmose veebikodus kuvati mulle rõõmsat teadet, et käimas on pöff, ning juhatati mind piletisooviga PÖFFI kodukale tagasi.
Kuna mulle telekast oli ju näidatud, et pileteid internetist osta siiski saab, maandusin lõpuks Piletilevi kodukal. Sääl selgus aga kummastav tõsiasi, et pileteid on saada vaid esimesse ritta. Kaks ja pool tundi, pea kuklas? Samal ajal kui töötervishoiuarst soovitab massaaži ja ujumist? Õnneks soovitas kogenum sõber pileteid otse kassast küsida, ja juhatas Vene teatris asuvasse PÖFFi tugipunkti.
Nimetatud kultuuriasutus pole meie juurest õnneks kaugel. Marssisin sisse ja leidsin vaevata PÖFFi leti (no tegelt oli see otse vastu ust, paar sammu trepist üles). Entusiastliku häälega tütarlaps leti taga suunas mind aga keldrisse, kus vanem proua üritas veerand tundi minu ees seisvale paarile pileteid välja trükkida, misjärel teatas, et tema arvuti on nüüd kokku jooksnud ja siirdugu me korrus kõrgemale tagasi.
Sama tütarlaps, kes meid ennist alla juhatas, ei tahtnud miskipärast pileteid müüa, olles pigem valmis soovitud kinode kassad oma isikliku mobiiltelefoniga läbi helistama ja soovijaile vajalikud piletid kinni panema. Lasin tal, käsi mobiiltelefonil, vanduda, et pileteid saab kinode kassadest igal suvalisel ajahetkel, mitte tund enne seansi algust, nagu kodukal kirjas, ning läksin otse Kosmose kassasse. Seal muidugi selgus, et vabalt saab kohti ka mujale kui esimesse ritta, näiteks otse keset saali...
Film ise oli hiinlaste "Mõistuselahing". Tutvustuses lubati, et "Filmis on romantikat, veriseid taplusi ja eelkõige hiina sõjafilosoofiat ning selle üle trooniv rahusõnum. Ehkki siin on palju suurejoonelisi lahingustseene, on põhirõhk siiski sõjastrateegial, vastase üle kavaldamisel ja tõhusal taktikal." Lahingustseene tõesti oli, tiba romantiiki kah, aga sõjastrateegia koha pealt ei näinud ma midagi, mida "Seitsmes samurais" juba näidatud polnud. See va rahusõnum jäi ka suht häguseks.. Nojah, filmikriitikutelt ei saagi ju nõuda, et nad sõjapidamiskunstist ja ühiskonna toimemehhanismidest (veel vähem muidugi füüsikaseadustest:)) midagi jagaksid...