pühapäev, 8. juuni 2008

Jaekaubandus depressiivses Eesti väikelinnas

Mille me saame, kui rajame oma bisnise miinimumpalgalisele tööjõule ja üritame ka igalt poolt mujalt, maksku mis maksab, kulusid kokku hoida? Aga otse loomulikult seesuguse teeninduselamuse, mis paneb sinu äri külastama ainult äärmise hädavajaduse sunnil.
Jõgeval, näituseks, pole alati sedagi võimalust - kui toidupoode hoitakse lahti tervelt kella 21-ni (kui kohalik jota oma õlut kätte ei saa, siis ta tuleb ja võtab ju ise, kus selle kulu ots), siis tööstuskaupade ärid panid vähemalt mõnda aega tagasi oma uksed lukku juba kell 17. Õige kah - kohalikul publikul kas pole niikuinii raha või siis saavad kõik oma poeskäigud südamerahuga ka tööajast ära tehtud.
Millega aga astub Jõgeva kaubandusvõrk vastu laupäevale, mil linna ummistavad lähema 30 kilomeetri raadiusest kokku sõitvad hajaasustusala elanikud - et osta kokku nädala toiduvaru, hankida mõni uuem hilp või jalats, soetada naelu, patareisid või koguni uus transistorraadio, külmkapp või värvitelekas?Jõgeva kaubandusvõrk võtab selle rahvamassi koos kogu nende taskus sügeleva rahaga vastu tavalisest poole väiksema isikkoosseisu ning poole lühema lahtiolekuajaga...
Aga konkreetseid näiteid ka. Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma alustama sellest, kuidas ma läinud laupäeval nõudepesumasina koju tassisin. Nimetatu soetamisel ei juhtunud iseenesest midagi tähelepanuväärset, ainult ostu vormistav tibin ei suutnud leida garantiitalongi ja küsis seda minu käest :) Raskem osa, nagu alati, algas alles pärast seda, kui raha oli omanikku vahetanud ja ost pagasnikusse poetatud. Ok, agregaat oli suht kerge ja selle teisele korrusele vinnamisega sain ise hakkama. Paraku tahavad need sunnikud ka a) puhta vee pealevoolu ja b) kasutatud vee äravoolu. Viimasega oli suht lihtne: olemasolevale torule kolmik otsa, vahejulla vahele, voolik sisse ja valmis. Puhast vett aga polnud võtta kusagilt mujalt kui köögikraani toru vahelt. Ega midagi, lõin autole jälle hääled sisse ja siirdusin tagasi Jõgevale vajalikke vidinaid hankima.
Vajalikud vidinad olid poes mõistagi turvaliselt poetädi selja taga riiulis. Seletasin siis, nii hästi kui oskasin, et mul vaja enne kraani kolmik panna, et pesumasina jaoks vett võtta. Tütarlaps, kes nägi välja nagu tüüpiline idamaine iluideaal (ning sellest teadlikuna hakkas mind kohe sundimatult sinatama) pakkus mulle seepeale hoopis pesumasinakraani. Kui ma selle tehinguga nõus ei tahtnud olla, toodi letti kolmik koos kolme lisamuhviga. Arvasin, et seegi on liiast, mispeale araabia poeedi unistus teatas piinatult:
"Mul ei ole aega sulle pikemalt seletada, mul on kliendid!"
Ma kohe ei saanud oma maksevalmis rahakotile osutades jätta küsimata, kelleks siis mina kvalifitseerun :) Seepeale leppisime ühe kolmiku ja ühe üleminekumuhvi peale kokku.
Kui ma kaks tundi hiljem oma ikka ja jälle tilkumahakkavate liitmike kinni- ja lahtikeeramisest katkiseid käsi vaatasin ja tundsin tungivat soovi kogu eelmise omaniku toruinstallatsioon välja vahetada, ei olnud enam kedagi minu raha tahtmas - pood oli juba kell kolm kinni pandud...

2 kommentaari:

Aivar Ilves ütles ...

Njah, nii see väikelinnades on, et torutöid pead tegema päise päeva ajal ja soovitavalt tööpäeviti. Kui ikka mingit vidinat on vaja, siis on üldjuhul pood alati kinni.
Tallinnas on üldiselt lihtsam - kasvõi pühapäeva õhtul kell pool kaheksa võib Key ehituskaupadest omale vajaliku toruvidina hankida. Oli mulgi juhtum, kui pühapäeva õhtul kell 18.00 paiku alumine naaber tuli kurtma, et minu WC uputab teda. Enda teada küll ei uputa, kuid WC põrand oli tõesti märg ja ühendusvoolikut katsuma minnes kippus teine üldse üht otsapidi pihku jääma. Key kaubamajas ka Murpy seadustele kohaselt oli santehnika osakonnas inventuur, aga avariiolukorras kenasti paludes sai vooliku siiski kätte.

Merle ütles ...

Õu jee... Jõgeva kaubandusvõrgustikust teavad paljud õudusunenägusid rääkida. Alustades sellest, kas on üldse asjakohane Jõgeval toimuvat äritegevust kaubanduseks nimetada, ja lõpetades väikelinna teeninduskultuuriga. Mul oli paar päeva tagasi juhtum Kaubahallis, kus peale ostu sooritamist müüjaneiu (no sellline kuldsetes 50-ndates) hakkas teise näitsikuga arutlema minu ostukorvi sisu üle. Ja seda kõike minu kuuldes!!!!
Ah ja, täna ju uus kaubandusmeka Maxima oma uksed Jõgeval avab. Millegipärast soovitatakse Maximat külastades varustada oma telefon tarbijakaitse telefoninumbriga :)