Kuidas ma Prismas peaaegu tõmmata oleks saanud

Kui inimene vajab puhast särki, siis läheb ta poodi ja ostab - mis siin ikka saab valesti minna? Mina mõtlesin ka nii.

Tegelt on riiete ostmine suht frustreeriv tegevus. Alustame sellest, et meie kaubandusvõrgu varustajate arvates ei vaja täisjõus eesti mees never suuremat kehakatet kui XL, no äärmisel juhul XXL. Hea küll, ma võiksin tõepoolest mõned kilod maha võtta, aga õlgadest kitsamaks ma seepeale ikka ei lähe :(

Prisma ja Kaubamaja on väheseid poode, kus vahel ka suuremaid numbreid liigub. On isegi juhtunud, et sealne XXL on mulle paras :) Muidugi mitte alati, sõltub sellest, kui kollasel maal suurussilt hilbule külge on kinnitatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Ladusin mina siis Kristiine Prismas mõned särgid korvi ja mõned viivud hiljem ka kassalindile. Kassatädi lõi nad kenasti ükshaaval läbi, kuni jäi ühe rohelise särgi hinnasilti pikemalt silmitsema. Lõi selle juba kassast läbi, silmitses veel mõnda aega, haaras siis riidetüki kaasa ja jalutas kuhugi saalisügavustesse. Mulle ega järjekorrale midagi kommenteerimata. Tuli siis mõne aja pärast tagasi ja jätkas särkide kassast läbilöömist, nagu poleks midagi juhtunud.

Kui olin kaarditšekile alla kirjutanud ja arvet vaatama hakkasin, sain aru küll, mis valesti oli - rohelise särgi hinnasildile oli kleebitud number 89.-, tsekil aga seisis number 169.- Minu õiendamise peale teatas kassatädi ainult, et tema ei saa sinna midagi parata, ega tema neid hindu välja ei pane. Kui ma ikka edasi seletasin, et nii ei tohi teha, soovitati mul infoletti pöörduda.

Teel infoletti vaatasin igaks juhuks üle, kas ülejäänud hinnad ka klapivad. Ei klappinud - too õnnetu vale hinnaga roheline särk oli kaks korda läbi löödud! Mõlemal korral mõistagi kõrgema hinnaga...

Infoletile tuleb siiski au anda - nad oleksid võinud mind mu murega vabalt pikalt saata ning soovitada otsida mul teist särki enda või sõbra seljakotist. Õnneks ulatas infoletitädi mulle pärast ülemustega konsulteerimist 249 krooni ja koguni palus vabandust. Õieti tegi muidugi - vastasel korral oleksin tõenäoliselt kõvasti suurema summa eest purustusi tekitanud :)

Aga tegelikult oli see suht juhuslik, et ma kohe kassas hindu uurima hakkasin - viimasel ajal on tekkinud loll harjumus kaupade kassast läbilöömist mitte jälgida, veel hullem aga, et olen vist juba paar aastat loobunud oma ostusumma kokkurehkendamisest juba enne kassat.

Ega midagi, tuleb jälle harjumusi muuta. Tundub, et rahaliselt tasub see vägagi ära.

Käisime kuningal külas

Täpselt nii oligi. Eelmisel Stockholmis-käigul lõppesid meie jõuvarud just kuningalossi juures (mu tollased kingad ei kannatanud pikka käimist ning Sass oli ka täpselt poole noorem), seekord jätkasime sealtsamast.

Loss oli jätkuvalt vanas kohas. Karl Gustavit ennast küll parasjagu kodus ei olnud, kuid tema ustavad alamad võtsid meilt 90 krooni nina pealt ja lasid lossi uitama. Tõsi, pildistada nad seal ei lubanud. Tuli alistuda, sest neil olid relvad:

Eriti närvi läks too püssiga kutt selle peale, kui keegi üritas sellest tahmaga joonistatud ringist üle astuda. Seespool olid nad rahulikumalt, isegi üht japsi, kes keelust hoolimata oma Nikonit klõpsutas, ei heidetudki kohe vangikongi. Oleks ma seda teadnud, teinuks ma kindlasti ka seespool pilte.
Tegelt koosnes kuningaloss neljast eraldi atraktsioonist, millede külastamiseks sai osta ka 130-kroonise komplekspileti. Selle eest näidati kuninga kroonijuveele, Bernadotte'ide perekonnaportreesid, kuninglikke eluruume, 1697. aastal mahapõlenud vana kuningalossi eluolu kujutavat muuseumi ning Gustav IIInda antiikskulptuuride kogu. Täitsa põnev oli, eriti jäid mulle meelde vanad peeglid, banketisaali mosaiikparkett ning asjaolu, et üks varasematest kuningatest oli muutnud oma vastuvõtusaali magamistoaks ning magamistoa omakorda vastuvõtusaaliks... Vana Tre Kronori lossi makette kohtas ka muidugi igal sammul:

Ma ei tea miks, aga lossi paremat tiiba ümbritsevad kaldteed olid millegipärast kaetud graniidikillustikuga, mis nägi välja nii, nagu oleks see seal talvest saati.

Ei saa salata, et Stockholmi vanalinn meenutab kangesti Tallinna oma. Sealseid kauplusesilte ja hindu vaadates tuli mul millegipärast Monopoli mäng meelde :)
Milline tore kunstkäsitöö :) See oli üks kahest vaateaknast, mida pikemalt vaatama jäin. Teine oli ulmekirjanduse pood.

Skulptor on jäädvustanud loomapiinamise. Kus on Rootsi loomakaitsjate silmad?
Kuna Stockholmi bussijuhid streikisid, võinuks liiklemiseks kasutada ka laevu, veetaksosid ja ka sihukest ujuvrestorani.
Läksime siiski jala ega pidanud kahetsema - kaldaäär oli täis pikitud kõikvõimalikke ujuvvahendeid, üks nunnum kui teine. Ka asjakohasest keelusildist õnnestus kinni pidada.
Meresõitjaid oli muidugi kaigast rahvusest ja igat karva...
Mingil hetkel tuli muidugi kaldast kaugemale keerata - otsetee sadamasse viib Rootsi raadiost ja televisioonist mööda. Kui see tamm kasvaks Eestis, oleks ta rahvapärimuse kohaselt kindlasti Rootsi kuninga istutet. Uvitav, kas tal ka Rootsi tammede külvamiseks võhma üle jäi? :P
Koeraelu Rootsi moodi - penid jalutavad klubisse.

Rootsi autotööstuse lipulaev :D
Kodu kaugel meres... Terve laevatee Kappelskärist Stockholmi on sihukestega ääristatud.
Ja nagu näha juuresolevalt pildilt, võivad sihukest luksust endale lubada ainult väga jõukad rootslased. Arvata on, et graniidi sisse vundamendi uuristamine maksab väikse varanduse, kusjuures võrreldes krundi enda hinnaga on see veel peenraha...

Ja mis privaatsusest saab seal juttu olla, kui suured laevad nii päeval kui öösel mitmekaupa mööda uhavad?
Aga no eks rootslased ole ka laevaliikluse ohjeldamisele mõelnud: kui olukord ikka sootumaks kontrolli alt väljub, tõmmatakse lihtsalt tuli peale.
Öine 10-minutiline peatus Marienhamnis. Ahvenamaale sissepõikamiseks tasub kütust põletada: tänu mingisugustele rahvusvahelistele lepetele on see tollivaba tsoon, mistõttu laevafirma võib laevapoodides müüdavalt alkoholilt kogutava aktsiisi enda taskusse pista.
Nomaeitea. Minu jaoks olid laevapoe hinnad pigem kallivõitu, rootslased seevastu ostsid suure hurraaga kärutäite kaupa õlut ja viina. Uvitav, kui hõredaks nad oma juuksed pärast seda kakkusid, kui olid laevalt maha tulnud ja Tallinna poodide hinnad ära näinud?
Ei märganud ka, et nad kokkuahnitsetud alksi kohe laeva peal usinalt tarbinuks - erinevalt koju tagasipöörduvatest eesti ehitajatest, kes end juba esimese poole tunniga rihmaks jõid, lällama ja laiama hakkasid ning loodetavasti kartsa pisteti.
Meie kajut, võrreldes eelmise reisiga ikka hoopis teine tase. Odavamad kajutid nägid välja samasugused, ainult et nn teisel korrusel oli veel kaks magamisaset ning akna asemel oli peegel.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et Rootsis tasub ikka käia. Kant on ilus, inimesed enamasti viisakad ning ka hinnad umbes samad mis meil - ainult et Rootsi kroonides...