Täiesti kompetentne audiitorfirma uuris asja ja leidis, et kolmandik maavalitsuste töötajaid täidab esindusülesandeid, teine kolmandik tegeleb iseenda aparaadi käigushoidmisega ning maavalitsusele otseselt ülesandeks tehtud kohustuste täitmisele jääb siis ülejäänud kolmandik.
Otse loomulikult hakkab varsti kostma ka nutulaulu (tegelt juba kostabki), et uuringu metoodika on vildak, valim polnud esinduslik ja üleüldse on maavalitsusi ikka väga-väga vaja. Metoodika osas võib isegi õigus olla, uuringu aluseks olnud maavalitsuste valimis (Harju, Lääne, Jõgeva, Rapla ja Põlva) võivad vaid kaks esimest ka millegi maakonnalaadse endale seljataha kirjutada. Ma küll ei tahaks jõgeva-, rapla- ja põlvamaalaste regionaalsele identiteedile tanksaabastega selga hüpata, aga... noh... Ütleme nii, et eks te ise tea kõige paremini :)
Mis minu kodumaakonda puutub, siis selle ärakaotamine on päevakorral olnud juba aastakümneid. Ega ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi, millega nad seal tegelevad. Ja ega nende panus kohalikku ellu olegi kunagi ärakaotamishirmudes jutuks olnud. Niipalju kui mina olend kuulnud, muretsetakse ikka selle üle, mis saab Jõgeva linna tulubaasist, kui hulk kõrgepalgalisi ametnikke töökoha kaotab.
No mina isiklikult arvan, et Jõgeva linna eelarve saab maavalitsuse ärakadumisest ainult võita. Sest praegu, olgem ausad, saab tuntava osa maavalitsuse inimeste pealt laekuvast tulumaksust hoopis Tartu linn. Kuhu, muide, läheb sisseostude näol ka arvestatav osa nende kättejäävast palgast. Kui aga maavalitsus ära peaks kaduma, tuleks päris mitmekümnel kõrgeltharitud ja laialdaste sidemetega spetsialistil endale uus rakendus leida. Tartu haldusstruktuurid on kardetavasti täis (ja eks näiteks Põlva maavalitsejatel teki ju sama mure, juhul kui), seega võiks nii mõnigi hoopis Jõgeval oma äri püsti panna - kasvõi näiteks projektikirjutusteenuse pakkujana. Ja kui ametiautot enam istumise all pole, hakkad tahtmatult mõtlema, et ons sel pendeldamisel ja rahakulul üldse mõtet, millest on vaid üks samm vana Jõgeva elukoha ülessoendamise ja tulumaksu taaslaekumiseni.
Asja regionaalpoliitiline aspekt... Mina millegipärast ei usu sellesse kogukondlikku identiteeti, mille kadumisega valdade liitmise hirmus siplevad kohalikud väikevürstid ähvardavad. Ma olen seda kogukonda näinud toimimas küla ja linna tasandil - üldjoontes piirkondades, mis on jalutuskäiguga läbitavad, kus kõik tunnevad kõiki, on enamasti üksteisega kaugelt sugulased ning suhtlevad nii pidu- kui argipäeval.
Lisaks on majanduslikud ja kultuurilised tõmbekeskused, mis tingimata ei kattu administratiivsetega. Näiteks Jõgeva linnal on oma vailedamatu majanduslik tagamaa, kust rahvas regulaarselt sisseoste tegemas ja teenuseid saamas käib, samamoodi Põltsamaal, veidi vähem Mustveel.
Ja loomulikult on olemas vanad ajaloolised maakonnad, millel nõukaaegsetest pingutustest hoolimata oma väärikas identiteet - parimad näited ehk Saare- ja Võrumaa. Kuid kuidas, kurat, aitab regionaalsele arengule kaasa Jõgeva maavalitsuse püstihoidmine? Igasugune regionaalpoliitika saab põhineda ainult kohalikele tegusatele inimestele, kellel oma kodukoha areng südameasjaks. Kui inimese huvid ja eraelu on Tartus, siis mina hindan tema juttu vajadusest panustada üha rohkem ja rohkem Jõgevamaa arengusse täpselt sellena, milles audit maavalitsusi süüdistab - riigi rahaga endale mõnusa äraolemise tekitamises.
Üks mõttetumaid regionaalpoliitilisi nähtusi on minu arvates Jõgeva linna ja valla eraldieksisteerimine. St valitsevate asjapulkade jaoks on sellel muidugi vägagi suur mõte, kuid kummagi omavalitsusüksuse elanikke loksutatakse ja ahistatakse täiesti mõttetute adimistratiivbarjääridega. Ei olnud näiteks väga kaugel minevikus see aeg, mil praeguse maavanema juhitud vallavalitsus leidis, et Jõgeva linnale haridusteenuse eest maksmine on täiesti mõttetu kulu ning kilomeetri kaugusel linna piirist elavad lapsed võiks näiteks hoopis Kuremaale gümnaasiumi sõidutada. Viimane jäi õnneks tegemata, aga ega seal väga palju puudu ka ei jäänud.
Äkki olen ma oma kodumaakonna suhtes liiga üleolev? Äkki on mindki tabanud mentaliteet "Elada on loomulikult võimalik ainult Tallinnas"? Ma ei usu. Kunagi oli kohaliku elu saatuse pärast südantvalutamine koguni üks minu tööülesandeid. Ma lihtsalt ei arva, et haldusjaotuse muutumine muudaks ka mulla viljakust, paneks metsa kiduralt kasvama, kuivataks jõed, võõrandaks kinnisvara ning müüks talupojad uuele pärishärrale. Piirkonna areng sõltub ikkagi inimestest, kellele see on tähtis. Kui niisuguseid ei ole, kui olemasolevad jalga lasevad või käega löövad, siis võib-olla ongi mõttekam liituda nendega, kes veel pingutada viitsivad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar