Lõik vastremonditud Kopli tänavast. Kõnnid (või sõidad rattaga või rulluisutad) rahulikult ja sirgjoones ning ühtäkki katkeb asfaldiriba nagu noaga lõigatult:
Mis sest, et ka teisel pool tänavat jätkub kõnnitee samas sihis, tarkade tee-ehitajate meelest aga peaks edasi pääsema hoopis sellise jõnksu kaudu:
Keniaalne.
Tahaks näha, mitu rohuliblet sellel nn haljasalaribal ellu suudab jääda.
Ma sellise liikluskorralduse välja haudunud konstruktori vaimseid võimeid ega muid iseloomuomadusi siinkohal parem lahkama ei hakka, küll aga oleks mul tagasihoidlik soov, et ta endaprojekteeritud trajektoori vähemalt kuu aega iga päev kaks korda ise kasutaks. Jalgsi (veel parem rattaga), ausalt ja lõikamata.
Ei ole ju palju tahetud?
Edit: Andra ütleb, et sellist kiusamist nimetatakse liikluse rahustamiseks. Mina täheldasin enda juures teatavat rahunemist küll alles pärast seda, kui umbes kilomeeter hiljem täislaotud kilekotiga Säästukast välja taarusin.
4 kommentaari:
Kas see on Volta ja Kopli ristmik?
Peaks olema küll.
Mitte et sellest midagi oleneks või et see üldse teemasse läheks, mul lihtsalt heameel, et endine kodukant veel äratuntav on (hoolimata ebatavaliselt siledast asfaldist ja kummalistest kõnniteedest).
Muuseas - kõnniteed kasutama ajab üsna suure tõenäosusega Eesti kliima - kui seal kaare sees korralik lomp on, siis käiakse seda ringi küll (mo endise kodumaja ees just nii juhtub). Aga muru loomulikult ka pole, sest suvel saab otse...
Aa, see ristmik on tore kyll. Olen seal juba kuude kaupa otse käinud.
Postita kommentaar