reede, 19. märts 2010

Allikakaitsest

Ei viitsi kohtulahendites tuhlata, kuid olen olnud üks väheseid, kui mitte isegi ainus leheneeger Eestis, kes on tõepoolest ka allika paljastamise eesmärgil kohtusse kaevatud. Tagantjärgi võib öelda, et tegemist oli nii minu kui kaebaja poolse tööõnnetusega - ma oleks talle heameelega tolle lollaka lobiseja kenasti teipi pakituna üle andnud, sest kahtlustasin, ja nagu hiljem selgus, õigusega, et too ajas mulle süüdimatult pada. Samas ei saanud ma kaebajale seda nime ka lihtsalt niisama öelda, sest mult ju paluti anonüümsust. Paraku ei suutnud kaebaja ka oma hagi niimoodi formuleerida, et kohtunikul olnuks põhjust mu käest allika nime küsida, ja avaldamata see jäigi. Tunnistasin end valeandmete levitamises süüdi, maksin ära paarsada krooni kohtukulusid (advokaati me kumbki ei palganud), avaldasin vabanduse ning läksime mõnevõrra pettunult lahku.

Hiljem, kui Ajalehtede Liidu saadetud ameeriklasest konsultandile seda lugu rääkisin, haaras too kahe peaga käest kinni ning seletas, ilmne kabuhirm silmis, et tehku ma edaspidises elus mis tahan ja sõlmigu kuitahes kulukaid ja/või alandavaid kokkuleppeid, peaasi, et asi kohtusse ei jõuaks. Eks nad ole seal Meerikas ju harjunud, et kohtusse võid sa küll jalutada vaba, rikka ja lugupeetud mehena, välja aga võidakse sind tassida juba rauduskäsi ning majanduslikult ja moraalselt ruineerituna.

Aga meil ei ole ju Ameerika. Noh, oletame, et Lang ja teised ajakirjanduse suukorvistajad saavad oma tahtmise ja nn allikakaitse eelnõu võetaksegi vastu. Mis juhtub leheneegriga, kes temalt allika paljastamist nõudvale kohtule keskmist sõrme näitab? Lihtne - Euroopa Inimõiguste Kohus rehabiliteerib ta täielikult ning mõistab Eesti Vabariigilt tema kasuks välja nii moraalse kompensatsiooni kui kohtukulud.

See, kas meie ajakirjandusel on piisavalt mune, et niisuguse asjaga riskida, on juba teine teema.

Kommentaare ei ole: