Ei ole ma veel jõudnud piisavalt paaduda - demagoogia ning süüdimatu lausvaletamine ajab mul alati harja punaseks. Nagu see kurikuulus 656 SE - juba eelnõu hinnanguleht lükkab ümber enamiku Justiitsministeeriumist tulevaid väiteid. Näiteks Lang rääkis eile Foorumis suure suuga, kuidas teise astme kuriteod said eelnõusse sisse pandud selleks, et kergendada prokuratuuri tööd - kurat, nii Riigikohus kui ka Riigiprokuratuur ütlevad, et nende hinnangul ei ole see vajalik, ja Justiitsministeerium saadab nad lihtsalt üle t***.
Ja KÕIK, kellelt hinnangut küsitakse, avaldavad arusaamatust, mille kuradi pärast seda eelnõu üldse vaja on. Aga justminn saadab nad ikka täpselt samasse kohta.
Nüüd tekib õigustatud küsimus - kui seaduseelnõu pole vaja ei õiguskaitseorganitele ega meediaorganisatsioonidele, siis kellele ometi?
Juhtumisi kuulasin tänast Vikerraadio Meediatundi. Justiitsministeeriumi asekantsler Martin Hirvojal paluti seal rohkem kui üks kord tuua konkreetseid näiteid juhtumitest, mil Eesti ajakirjandus on mõnd kodanikku niivõrd ahistanud, et tuleks tõesti rakendada ennetavat trahvi. Keerutas asekantsler mis ta keerutas, aga konkreetse juhtumina tõi esile ainult abstraktse situatsiooni (salvestuse 26. minut), mil "kellegi elukaaslane läheb tülli ja kättemaksuks hakkab enda isiklikus blogis avaldama näiteks mingisuguseid väga eraleulisi detaile, näteks et kirjeldab siin, kuidas on ikkagi missugused harjumused on siin ütleme hommikuti vannitoas ja nii edasi..." (pardon my french, ja võibolla ma ei kuulnud päris täpselt ka).
Me kõik teame, kes meil siin niisugust blogi peab (arvestades, et näiteks Ruitlane pani oma blogi kohtu nõudmisel ilma igasuguste ennetavate trahvideta kinni). Kusjuures tõenäoliselt ka Tammerk teab rohkem kui räägib - ega ta saate lõpus asjata Ojulandiga tehtud intervjuud kõneks võtnud.
Noh, Inno - mida ootame? :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar