Mida kuradit te seal maakohas kardate kogu aeg?

Saatan ise ajas mind tänase põhiuudise kommentaare lugema. Tavalist tatipritsimist ei oskagi nagu enam tähele panna, küll aga jäi kummitama mõttekäik, et kui miskised tundmatud tüübid sulle õue peale sõidavad, siis tulebki kõigepealt tina anda ja alles pärast uurida, kas külameestel asja ka oli. Et kodu puutumatust vaja relvaga kaitsta ja maakohas ju ilma Kalašnikovita ikka ei saa ja viimasel ajal liiguvad ju igasugused ja blablaa.
Tahaks tõesti teada, millises õppeasutuses meil nii kvaliteetseid idioote välja lastakse.
Kurkulöödud hambad paneb hambaarst sulle suhu tagasi, enamasti isegi lööja kulul, kui sa asjale vähegi ametlikku käiku julged anda. Ka sinu kodune samagonnivaru on hõlpsasti asendatav. Aga kaasinimese surnust ülesäratamise teenust osutab ainult Issand Jumal ja sedagi keskeltläbi korra aastatuhande jooksul. Rüselus, millele sa raudatõmmatud padruniga tuki kaasa võtad, võib ALATI lõppeda kellegi (sealhulgas su enda) surma või sandiksjäämisega. See-eest sai püha kodukolde ülihinnaline puutumatus kaitstud, mis tost, et kinnisvarahindade praeguse taseme juures ei kata selle kodu turuväärtus isegi kiirabiauto väljasõidukulu. Hale.

Okei, vehid oma jumal teab kust hangitud tulirelvaga ja mõtled, et oled Mees, suure emmiga. Kurat võtaks, kui ikka noku on nii lühike, siis tarvitseb ju vaid avada postkast ning kvaliteetseid pikendajaid saab kasvõi konteinerite kaupa endale koju tellida. Ja laskmist õppida ju kah ei raatsi, sest iga pauk maksab mitu ruublit. Nii saadki teada, mida tulirelv TEGELIKULT inimese kehaga teha võib, alles siis, kui oled värisevi käsi kellelegi kogemata pihta saanud.
Samas ei saa salata, et väga paljudes maakolgastes valitsebki peaaegu maniakaalne hirm võõraste inimeste ees. Mäletan, et sõitsime kunagi töökaaslasega ühte külasse antenni üles panema, kuid keerasime valele teeotsale ja sattusime mingi talukoha värava taha. Kui tulime autost välja, et küsida, kus me oleme ja kuidas me saame sinna, kuhu meil vaja on, aeti meile kõigepealt koerad kallale, siis sõimati näod täis ja tagatipuks helistas mingi politseinik töökaaslase ämmale, kelle nimele auto oli registreeritud, ja uuris, mis asju me ikka seal värava taga ajasime. Haige.
Hästi, ma saan aru, et kusagil metsatalus redutades pöörab psüühika lõpuks ära, eriti kui telekast iga issanda õhtu verejanuliste Hollywoodi kineastide retrospektiive vahtida. Kuid millegipärast pole ma sarnast paranoiat kohanud nende vanainimeste juures, kes on tõepoolest igasugu kolle oma koduväraval vastu võtnud - täisrelvis sõdureid, küüditajaid, riigilaenu volinikke, timurlasi... Miskipärast on neil toredatel vanainimestel alati valmis nii tere, kruusitäis kaevuvett kui ka laialdased teadmised kohalikust geograafiast. Sina ei karda neid, nemad ei karda sind. Ja kedagi ei viida kiirabiautoga ära.