reede, 27. detsember 2013
reede, 18. oktoober 2013
Kes võidab valimised?
Edgar muidugi, kes siis veel :)
Arvan, et Keskerakond saab tavapäraselt hea tulemuse, ehkki vaevalt nad endi valitsetavate omavalitsuste geograafiat eriti laiendada suudavad. Sama võib vist kahjuks öelda ka valimisliitude kohta. IRL kasvatab oma hääli põhiliselt Reformierakonna arvelt ning sotsid jäävad sinna, kus nad praegu on. Ehk revolutsioonid ja riigipöörded jäävad paraku järgmisi valimisi ootama.
Tallinn
Pakun, et Keskerakond saab Tallinna linnavolikogu 79 kohast 41, IRL 15, Reform 10, sotsid 9, Vaba Tallinna Kodanik 4 ja ülejäänud mitte ühtegi. Pärast pingelisi koalitsiooniläbirääkimisi moodustab linnavalitsuse Keskerakond.
Tartu
Pole parata, oravad jäävad vist võimule. Volikogu 49 kohast saavad nad 15 ning koalitsiooni teevad nad oma vanade sõpradega Keskerakonnast, mis saab 11 kohta. Koalitsioon ei saa aga olema kuigi kindel, sest IRL oma 7, sotsid 8, Vaba Isamaaline Tartu Kodanik 5 ja Vabakund 3 kohaga loovad piisavalt kiusatusi koalitsioonide ümbermängimiseks.
Jõgeva linn
Arvan, et volikogu 19 kohast saavad oravad 6, IRL 6 ja Keskerakond 6 kohta. Kui sotsidel ülihästi läheb, võivad nemadki ühe koha saada, kuid pigem saab Keskerakond nende arvelt ühe lisahääle.
Jõgeva vald
Nii nagu Edgar Tallinnas, püsib ka Aivar Kokk Jõgeva vallas nigu raudnael, seekord veab ta oma targal juhtimisel vääramatule valimisvõidule IRL-i. 19-liikmelisest volikogust vähem kui 9 kohta oleks niisugusele ratsarügemendile ilmselge läbikukkumine, aga arvan, et ega nad palju rohkem ei saa ka. Keskerakond saab oma traditsioonilised 5 kohta, reform lepib ehk kolmega ning uus tulija, valimisliit Kõigi Kodu saab algaja õnne pealt kaks kohta kätte.
Mustvee linn
Ausõna, mul pole õrna aimugi, kes seal kellega magab ja kes kellele kui palju võlgu on. Pakun, et Keskerakond saab 2, valimisliit Meie Mustvee 4, Pähklid 3 ja Ühistulevik 2 kohta. Samas pole kaugeltki võimatu, et Keskerakond saab 3, Meie Mustvee 5, Pähklid 1 ja Ühistulevik ka 1 koha. Või siis paneb valimsed kinni Ühistlevik ja Keskerakond jääb täiesti ukse taha. Nagu öeldud, kõik variandid on võimalikud.
Pajusi vald
Sotsid 6, Reform 4, valimisliit Pajusi 3, kokku 13.
Pala vald
Seal jätkab valimisliit Pala - meie koduvald, mis saab 9 kohast 6. Reformile jääb ülejäänud 3, teised vaevalt et löögile pääsevad.
Palamuse vald
Jätkab senise vallavanema juhtimisel, kes, nagu ikka, korjab isikumandaadi ja tirib oma häältega volikokku veel mõne kaaskandidaadi valimisliidust Paunvere. Viimane saab 13 kohast 7, ülejäänutest 4 võtavad sotsid ning viimane koht jääb kas Keskerakonnale või sotsidele.
Puurmani vald
Reform 4, IRL 3, sotsid 2, Keskerakond 1, EKRE 1. Kui EKRE künnise taha jääb, läheb üks lisakoht reformile.
Põltsamaa vald
Kuna vana vallavanem kolis Rahvaliidust IRL-i, siis teeb viimane seal ilmselt puhta töö. Kui palju nad täpselt saavad, ei kujuta ette, aga ülejäänute osa kujuneb marginaalseks.
Põltsamaa linn
Paistab, et põltsamaalasi tabab vasakpoolne linnavalitsus, 17-liikmelisest volikogust saavad Keskerakond ja sotsid kaks kolmandikku. IRL saab ehk 4 ja Reform 2 kohta.
Kasepää vald
Gigantide heitlus Keskerakonna ja IRL-i vahel, millest võitjana väljub ilmselt IRL.
Saare vald
Seal ei kõiguta sotside võimu miski. Kui hästi läheb, saab valimisliit Koduvald Saare vähemalt niipalju kohti, et suudavad revisjonikomisjoni juhi koha ära mehitada.
Tabivere vald
Ka see näib jäävat kindlalt sotside võimu alla, paar kohta saavad ka Keskerakond ja IRL.
Torma vald
Seal paneb valimised kinni Meie koduvald Torma, millele pakuksin vähemalt 8 kohta. Teiste kohtade arvu ei hakka isegi pakkuma.
Ülejäänud omavalitsustest ei oska ma midagi arvata ning oleksin õnnelik, kui ülalkirjeldatutegagi niipalju mööda panin, et valimispäeva õhtul ikka üllatusi jaguks.
Suremata luule
Tulge nüüd, lähme koos,
hommik taas päeva loob,
sa näed - hingab maa, heliseb lootus.
Põlluäär, taevakaar,
suvelaul, lumine maa -
see kõik on me jaoks kunagi loodud.
Refrään:Üks kaunis maa, Eestimaa, on meie hoida see maa,
Tallinna tornides päike ja tuul sõbrad las olla.
Üks kaunis maa, Eestimaa, tänu et siin elada saan,
homsete jaoks istutan puu - ilus neil tulla.
Iga hetk lootust loob,
iga samm rõõmu toob,
kui laul kõlama jääb tüdruku huulil.
Põlluäär, taevakaar,
suvelaul, lumine maa,
me väikene rahvas siin südametukset kord kuulis.
Refrään:Üks kaunis maa...
No kas pole kaunis, äh?
Muide, poes küsitakse plaadi eest 5.99, mp3 kujul alla laadides saab täpselt euro võrra odavamalt :)
esmaspäev, 5. august 2013
Nigeeria kopiraidi värskeid pärleid
Sain oma äriaadressile e-maili pealkirjaga "Kohene reaktsioon vaja".
Sisu on liiga hea, et seda mitte jagada:
Sisu on liiga hea, et seda mitte jagada:
Kallis sõber.Kuidas teile täna ja teie perekond? Loodan trahvi, olen Dr.William Johnson From Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Credit Suisse Bank Corporation Londonis. Kirjutan teile oma kontorist, mis tuleb tohutu kasu nii meile. Minu osakond, mis on juhataja asetäitja (Greater London Regional Office, olen avastanud, summa 16.500.000 Briti naela (£ 16,500,000.00 GBP FROM kontonumber: # 386-41732-56) in kontole, mis kuulub üks meie välismaistele klientidele Late Business Mogul hr Moises Saba miljardär, juut Mehhiko see oli ohver helikopteri crash 10. jaanuaril 2010 Saba oli 47-aastane. Ka chopper ajal crash oli tema naine, nende poeg Abraham (Albert) ja tema tütar-in-law. Pilot ka suri.Valik Teile on tekitanud alates geograafilist laadi kohta, kus te elate, eelkõige seetõttu, et tundlikkus ja tehingu konfidentsiaalsuse siin. Nüüd meie panga on oodanud ükskõik millise sugulaste ees-up tuleb nõuet, kuid keegi ei teinud seda. Mina isiklikult ei ole andnud leidmisel sugulaste, Ma otsin oma nõusoleku esitada teile kui lähisugulasega / Kas abisaaja surnud, nii et teel selle konto hinnatud 16500000 Briti naela võib maksta oma kontole .See on välja makstud või jagada need protsendid, 60% mulle ja 40% sulle. Mul on tagatud kõik vajalikud juriidilised dokumendid, mida saab kasutada varundage see väide me tegemisel. Vajan on täita oma nime ja dokumentide legaliseerimise see kohus siin tõestada teile õigustatud saaja. All I nõuavad nüüd on teie ausad koostöö, konfidentsiaalsus ja usaldus, mis võimaldab meil näha selle tehingu läbi. I garanteerida teile, et see täide viia seaduslik korraldus, mis kaitseb teid mis tahes rikkumise korral õigust.Palun, annavad mulle järgmist, nagu oleme 7 päeva kestab see läbi. See on väga kiiresti palun.1. Full: Nimi2. Teie: Telefoninumber3. Teie: Kontakt Aadress.4. Age:5. Core Töö / Amet:
6. Sugu:7. Teie pass:Võttes läbinud metoodiline otsida, otsustasin ma teiega loodame, et sa leiad selle ettepaneku huvitav. Palun teie kinnitus sellele kirjale ja näitab teie huvi esitavad teile rohkem teavet. Endeavor lasta mul tunne oma otsuse mitte hoida mind ootab. Tänan teid oodates oma soodsa vastuse.Soovidega.Dr.William Johnson.
Mina ei tea, kuidas teile, aga mulle küll tundub, et Nigeeria kirjanduselu on mõningatele vormistampidele vaatamata jätkuvalt tõusuteel :)
teisipäev, 9. juuli 2013
Abiks algajale autoostjale vol. 2 - kellad ja viled
Ehk mida ise juurde küsida, kui kohe kaasa ei pakuta, ja millele vastu sõdida, kui kaela määritakse.
Ohutuspakett
Kardetavasti sellest nagunii ei pääse, aga mida paganat ma teen kolme ohukolmnurga, kahe paari tõkiskingade, kahe tulekustuti ja kahe helkurvestiga, millest üks on pealegi minu jaoks liiga väike?
Valuveljed
Jah, näevad uhked välja, aga on mõttetult kallid, õrnad ning talvine soolalobjakas sööb hullusti. Tavaline plekk on igal juhul parem.
Toonitud klaasid
Kui odavalt antakse, tasub kindlasti võtta. Mitte privaatsuse, vaid sisekliima pärast - lageda päikse all seistes on sees oluliselt jahedam, ja sõites ka ei tee lõõsk liiga.
Igasugused kroomitud välisdetailid, mille eest lisaraha küsitakse
No milleks? Kui bling on sinu elu sisu, osta kasvõi mäkaiveri teipi ja tõmba sobivatesse kohtadesse - on ilusam, funktsionaalsem ja, mis peaasi, odavam :)
Nahksisu, puiduimitatsioon ja muu sisebling
Vaata eelmist punkti. Ja nahkistmele pead nagunii katte peale panema, et tagumik naks-naks külge ei jääks.
Käetoed, panpaigad, laekad
Neid tasub võtta niipalju kui rahakott vähegi kannatab. Elu näitab, et kõikvõimalikud autosse mõeldud pisiasjad kipuvad muudkui kogunema, ja parem on needsinatsed võimalikult silma alt ära saada.
Kiirushoidik
Kui tead, et pead pikemaid otsi sõitma, ja odavalt antakse, võta kindlasti - sinu parempoolne tagajalg on sulle selle eest tänulik.
Parkimisabilised
Sõltub silmamõõdust. Minul seda ei ole, nii et lisakindlustus kulub ära. Parkimisandurid on vist uuematel mudelitel pea kõigile külge keeratud, aga suuremagabariidilise tranduleti puhul on kindlasti ka tagurduskaamera igati asjaks. Kui tundub kallis, mõtle sellele, et paari parkimiskõksu omavastutus teenib selle väljamineku ilusti tasa.
Sisseehitatud navi
Iseenesest on muidugi tore navipilti otse keskkonsoolist vaadata, kuid esiteks maksad sa selle lõbu eest umbes kümme korda niipalju kui tavalise laiatarbenavi eest ja teiseks läheb su elu eriti lõbusaks siis, kui üritad kaarte või muid seadeid uuendada.
Esitulede pesur
Kui see baasvarustusega kaasa tuleb, nagu mu vanal Micral, siis maha kruvida muidugi ei tasu. Samas kasutasin seda seitsme aasta jooksul kokku kaks korda, kusjuures kummalgi korral eriliste efektita.
Kliimaseade
Me võime küll ilkuda, et Eestimaa suvi on kolm kuud kehva suusailma, aga fakt on see, et isegi +20 juures köetakse salong ikka parajalt kuumaks. Ja enamik suve on, tänu Allahile, isegi soojem kui +20. Ja ähvardavad, et kliima soojenevat veelgi. Nii et konditsioneer kipub ka meil siin olema juba kohustuslik lisavarustus. Aga maksta selle eest mõnisada tugrikut rohkem, et seesama konditsioneer ka etteantud temperatuuri hoiaks? Nomaitea, maitseasi.
Istmesoojendused
Veider teada, aga paljudel Eestis müüdavatel autodel on need ikka veel lisavarustuse nimekirjas. Kahjuks on see nüüd niisugune koht, kus ei jää üle muud, kui autotootjate ahnusele järele anda - liotoon ja teised möginad ärakülmetunud seljale või radikuliidi ravi sanatooriumis maksavad ikka oluliselt rohkem.
Plokikaanesoojendus
Ei oska kommentaarida, kuna puuduvad kogemused diiselmootoritega, aga ükski mu tuttavatest pole kurtnud, et nende lisasoojenduseta diisel ka kõige krõbedama külmaga käima poleks läinud.
Ohutuspakett
Kardetavasti sellest nagunii ei pääse, aga mida paganat ma teen kolme ohukolmnurga, kahe paari tõkiskingade, kahe tulekustuti ja kahe helkurvestiga, millest üks on pealegi minu jaoks liiga väike?
Valuveljed
Jah, näevad uhked välja, aga on mõttetult kallid, õrnad ning talvine soolalobjakas sööb hullusti. Tavaline plekk on igal juhul parem.
Toonitud klaasid
Kui odavalt antakse, tasub kindlasti võtta. Mitte privaatsuse, vaid sisekliima pärast - lageda päikse all seistes on sees oluliselt jahedam, ja sõites ka ei tee lõõsk liiga.
Igasugused kroomitud välisdetailid, mille eest lisaraha küsitakse
No milleks? Kui bling on sinu elu sisu, osta kasvõi mäkaiveri teipi ja tõmba sobivatesse kohtadesse - on ilusam, funktsionaalsem ja, mis peaasi, odavam :)
Nahksisu, puiduimitatsioon ja muu sisebling
Vaata eelmist punkti. Ja nahkistmele pead nagunii katte peale panema, et tagumik naks-naks külge ei jääks.
Käetoed, panpaigad, laekad
Neid tasub võtta niipalju kui rahakott vähegi kannatab. Elu näitab, et kõikvõimalikud autosse mõeldud pisiasjad kipuvad muudkui kogunema, ja parem on needsinatsed võimalikult silma alt ära saada.
Kiirushoidik
Kui tead, et pead pikemaid otsi sõitma, ja odavalt antakse, võta kindlasti - sinu parempoolne tagajalg on sulle selle eest tänulik.
Parkimisabilised
Sõltub silmamõõdust. Minul seda ei ole, nii et lisakindlustus kulub ära. Parkimisandurid on vist uuematel mudelitel pea kõigile külge keeratud, aga suuremagabariidilise tranduleti puhul on kindlasti ka tagurduskaamera igati asjaks. Kui tundub kallis, mõtle sellele, et paari parkimiskõksu omavastutus teenib selle väljamineku ilusti tasa.
Sisseehitatud navi
Iseenesest on muidugi tore navipilti otse keskkonsoolist vaadata, kuid esiteks maksad sa selle lõbu eest umbes kümme korda niipalju kui tavalise laiatarbenavi eest ja teiseks läheb su elu eriti lõbusaks siis, kui üritad kaarte või muid seadeid uuendada.
Esitulede pesur
Kui see baasvarustusega kaasa tuleb, nagu mu vanal Micral, siis maha kruvida muidugi ei tasu. Samas kasutasin seda seitsme aasta jooksul kokku kaks korda, kusjuures kummalgi korral eriliste efektita.
Kliimaseade
Me võime küll ilkuda, et Eestimaa suvi on kolm kuud kehva suusailma, aga fakt on see, et isegi +20 juures köetakse salong ikka parajalt kuumaks. Ja enamik suve on, tänu Allahile, isegi soojem kui +20. Ja ähvardavad, et kliima soojenevat veelgi. Nii et konditsioneer kipub ka meil siin olema juba kohustuslik lisavarustus. Aga maksta selle eest mõnisada tugrikut rohkem, et seesama konditsioneer ka etteantud temperatuuri hoiaks? Nomaitea, maitseasi.
Istmesoojendused
Veider teada, aga paljudel Eestis müüdavatel autodel on need ikka veel lisavarustuse nimekirjas. Kahjuks on see nüüd niisugune koht, kus ei jää üle muud, kui autotootjate ahnusele järele anda - liotoon ja teised möginad ärakülmetunud seljale või radikuliidi ravi sanatooriumis maksavad ikka oluliselt rohkem.
Plokikaanesoojendus
Ei oska kommentaarida, kuna puuduvad kogemused diiselmootoritega, aga ükski mu tuttavatest pole kurtnud, et nende lisasoojenduseta diisel ka kõige krõbedama külmaga käima poleks läinud.
esmaspäev, 8. juuli 2013
Abiks algajale autoostjale
Pühendan selle kirjutise kõigile Tartu autokaupmeestele, kelle ma oma uue auto väljavalimise käigus surmani ära tüütasin. Loodetavasti aitavad mu kogemused vältida teiste sama probleemi ees seisvate kaaskodanike asjatut tõmblemist ning vähendada müügisaalide töökoormust käesoleval kiirel masujärgsel ajal.
Igaks juhuks panen lähteandmed ka kirja. Kuna ma lähema viie aasta jooksul kolida ei kavatse, siis erilist universaali või mahtuniversaali huvi ei ole. Viis keskmisest pikemat kasvu inimest võiks lahedalt sisse ära mahtuda, kusjuures juhi istumisasend võiks olla kõrge, ülevaatlik ja mite eriti selga väsitav. Kuna vahel tuleb sõita ka pikka maad, siis sõidumugavus ja vähene müra on üsna oluline.
Mootoritest eelistan pentsukaid, sest neid on odavam osta ja pidada. Arvutasin välja, et minu aastase läbisõidu ning bensiini ja diiselkütuse hinnavahe juures tasuks diislit kaaluda alles siis, kui hinnavahe on mitte suurem kui 1500 eurot (mida see tavaliselt ei ole).
Kogemus nr. 1: see auto, millega sa juba pikemat aega sõidad, ongi tõenäoliselt sinu lemmikmark ja -mudel.
Minu puhul on selleks Nissan Micra. Ta on meie peres juba seitse aastat, sõitnud selle aja jooksul läbi umbes täpselt 100 000 kilomeetrit, teeninduses on käinud ainult korralises hoolduses ning kuluosi (põhiliselt veermik) vahetamas ning tee peale pole mind veel (ptüi-ptüi) kordagi jätnud.
Micra kiituseks tuleb veel ja eelkõige öelda, et see on üks neid autosid, mis on seest suurem kui väljast. Kui välisgabariidid võimaldavad teda parkida kuhu iganes, ka täiesti võimatutesse piludesse, ning praktiliselt kohapeal ringi keerata, siis sisse mahub korraga kaks minusuurust (183 cm kõrge, 120 kilo lai) meest ette ja kuni neli kõhnemat täiskasvanut taha (praktikas järgi proovitud). Pagasnik pole just suur, kuid allalastud tagaistmega olen vedanud nii suurt vanaaegset kummutit kui söögilauda (126x80 cm).
Mootor on tal pisike (1,2), kuid ergas - möödasõidud pole kunagi probleemiks olnud ja foori tagant saab minema kiiremini kui enamik kaasliiklejaid.Käima on esimesest pöördest läinud ka kõige külmemate talvedega ning Hongkongist soetatud OBD skänner ei suuda selle seest mitte mingeid probleeme leida.
Eks probleeme ole muidugi ka - omal ajal sai konditsioneeri arvelt kokku hoitud, samuti pole ta siiski mõeldud pikaks maanteesõiduks. Peamine mure on aga, et vanem pägal on juba kasvanud minust pikemaks koibikuks ning noorem ähvardab samaga. Ehk siis me kohe-kohe ei mahu enam tema sisse ära. No ja eks ma ole juba vanemaks kah jäänud - tahaks sihukest vaiksemat ja mugavamat liikumisvahendit.
Etteruttavalt peab ütlema, et Micrast on väga raske suvalisse teise väikekeskklassi või isegi keskklassi autosse ümber istuda - enamus neist tunduvad kuidagi pisukesed, uimased ja ebamugavad. See on ka üks põhjuseid, miks mu uue auto otsingud pea aasta peale venisid - kole raske on mitte just piiramatu eelarve juures midagi samaväärset leida.
Niisiis oli loogiline, et kõigepealt seadsin sammud Nissani edasimüüjate juurde, kelleks Tartus on Autospirit. Paraku selgus, et ka Nissan peab Micrat parimaks, mis neil pakkuda on - midagi suuremat, mis ka sõiduauto moodi välja näeks, Eestis lihtsalt ei müüda, kõik ülejäänud mudelid - Note, Juke ja isegi Qashqai - on aga sama suured või isegi väiksemad. Tõsijutt - Qashqai näiteks on sama kõrge kui Micra, kuid et ka põhi on oluliselt kõrgemal, oli mu pea Qashqais istudes konkreetselt laes kinni. Mõtlesin, et äkki annab istme kõrgust reguleerida, ja vajutasin vastavat kangi. Andis küll. Paraku selgus, et iste oligi juba kõige alumises asendis, ning selle kergitamine tõstis mu pea luugist välja.
Need Nissanid, kuhu ma ilusti ära mahtusin, mulle erinevatel põhjustel ei sobinud. Leaf oli küll mõnus, nägi seest ja väljast hea välja ja oli ka meeldivalt ruumikas, kuid minu sõidud on tavaliselt natuke pikemad kui selle akud mulle pakuksid. NV 200 oli minu jaoks isegi natuke liiga suur, pealegi ei ole ma veel (või enam) bussi omamise eluetapis. Murano oli täpselt paras, liisingumaksest oleksin kah jagu saanud, aga remondiks, bensiiniks ja endale söögi ostmiseks poleks enam jätkunud.
Õnneks müüakse samas salongis veel ka Kiasid ja Chevrolet'sid. Kui Chevrolet Orlando paistis väljast päris suur, siis sees oli seitse kohta ning kahes viimases reas üsna kitsas. Cruze seevastu oli nii mugava juhikoha kui ruumika tagaistmega, pealegi teadsin, et seest on ta Opel, ainult et teise firmamärgiga. Jätsin ta igaks juhuks meelde.
Proovisõimas käisin Kia ceed'i ja Sportagega. Kui esimese juhiistmel oli minu jaoks ruumi piisavalt, siis tagaistmele lapsetooli äramahutamiseks tuli parempoolne esiiste nihutada peaaegu sama ette kui Micras. Sõidumugavus aga üllatas meeldivalt, Tartu tänavaaukudes ei hakanud miski kolisema, logisema ega raputama. Rool oli täpne, käiguvahetus sujuv, pedaalid täpselt õige talla all. Ka sõidumüra ei kostnud rohkem sisse kui Micras (72-80 dB). Kui sihukese odavalt kätte saaks, mõtlesin, oleks see meie teedel liiklemiseks täiesti mõistlik valik.
Proovida antud Kia Sportage oli automaatkäigukastiga, kuid esiveoline. Õlaruumi on selles ohtrasti, kuid tagaistmega oli peaaegu sama seis mis ceed'il. Samas sõita oli hea, teel püsis hästi ning hilistalviste teeoludega ei andnud esiveolisus kuidagi negatiivselt tunda. Auke peaaegu ei tundnudki. Automaatkäigukast töötas kiirelt ja loogiliselt, palju paremini kui mõne kallima margi oma. Sõidumüra kostus sisse veelgi vähem kui ceed'il. Salongis sisse istudes pelgasin natuke väljavaadet - lagi tundub tal ju üsna madal - kuid sõites ei jäänud nagu eriti midagi piilarite ega ülemise aknaserva taha. Varustust on peal ohtrasti, küll ka mõttetuid vidinaid, kuid ka meeldivaid pisiasju, näiteks parkimisandurid, vihmasensor ja muu selline. Jällegi, kui odavalt antakse, siis igati mõistlik valik., eriti koos seitsmeaastase garantiiga.
Kogemus nr. 2 - mõtle tõsiselt järgi, kas ja kui väga sa ikka nelivedu vajad. Päriselt ka.
Enamik mu proovisõite jäi, nagu öeldud, hilistalvisesse aega, mil üks tuisus, libeda ning lumelobjakase teega Jõhvist tulek (ja korduv hädavaevu teelejäämine) veel värskelt meeles. Samuti pole Jõgeva ja selle lähiümbrus päris niisugused kohad, kus talvel väga usinalt lund lükatakse, ning korra jäin ühel meie kõrvaltänaval lobjakasse peaaegu kinni ka. No ja mõned käesoleva blogi lugejatest ei pea ju vähem kui neliveolist sõiduvahendit üldse AUTOKS ega midagi.
Nii et hindasin oma rahalised ressursid ära ja vaatasin üle turul pakutavad neliveolised, minu gabariitidele vastavad sõiduvahendid. Ega niisuguseid peale Dacia Dusteri suurt silma hakanudki. Sestap helistasin Citymotorsisse ja panin proovisõiduaja kinni.
Peab ütlema, et väljast on Duster täitsa nitševoo. Ja ka seest polnud häda midagi - ruumi oli lahedalt viiele inimesele, sealhulgas ühele lapsetooliga tegelasele. Juhkoht oli vaatamata veidi robustsele väljanägemisele mugav ja käepärane, juhiiste oluliselt vähem selga väsitav kui mõned palju kallimate markide omad. Istumisasend oli kõrge, väljavaade hea ning olulised pedaalid-kangid õiges kohas.
Eks teatud kiikse oli ka, näiteks elektriakende nupud keskkonsoolis. Ka armatuuritabloo värv ja valgustugevus olid valitud sellised, et ereda päikse ja päikseprillidega ma neid eriti ei näinudki.
Sõidukogemus? Tuleb ausalt tunnistada, et olen sõitnud kaks-kolm korda kallimate autodega, mille juhitavus ja sõidumugavus olid hulga kehvemad. Eriti hea oli Duster kruusateel - kiirendasin prooviks natuke üle lubatud sõidukiiruse (näost üha kaamemaks muutuv müügipoiss kõrvalistmel) ning pidurdasin seejärel järsemini kui tavaliselt. Dusteri kiituseks tuleb öelda, et nii kiirenduse kui pidurduse ajal liikus ta teel täpselt ja kindlalt, kuulas hästi rooli ja pidureid, ei libisenud ega raputanud. Isegi tagaistmelt ei kostnud proteste ega nurinaid.
Kujutan ette, et kui elaksin kusagil karukolkas ning peaksin läbi kevadmuda või lahtilükkamata lumehangede lapsed linna kooli ja linnast nädala toidumoona, kuuriparandamise materjali ja uue elektrigeneraatori tagasi tooma, oleks Duster kindlasti väga hea ja lollikindel valik - ostmine ja pidamine pole kallis ning ka lõhkuda pole kahju - kui ta üldse katki lähebki.
Mis minusse puutub, siis tõsiselt järele mõeldes suutsin meenutada ainult paari korda aastas, mil ma asfaldilt kruusateele pööran. Asfaldil aga ei ole Duster enam nii hea - teeaukudes pole ta Micrast kuigi palju parem, sõidu- ja eriti tuulemüra on temas aga oluliselt rohkem (nii 84-86 dB kanti). Samuti oli diiselmootori vibra läbi rooli ja gaasipedaali tunda, mis koos müraga võib mugavast istmest hoolimata pikka maad sõites üsnagi häirivaks muutuda. Minu esimene eelistus oli küll bensiinimootor, aga seda neil proovimiseks pakkuda ei olnud. Küll aga võivad eriti kokkuhoidlikud kodanikud soetada sellise Dusteri, mis tarvitab nii bensiini kui vedelgaasi, kuid paraku peavad sel juhul leppima ainult esiveoga. Samas pole pelgalt esiveoline Duster üldse paha variant - kliirens on tal ju jätkuvalt suurem kui tavalisel sõiduautol ning kere on oma hinnaklassis kindlasti üks mahukamaid.
Kuivõrd Citymotors müüb ka Renault'sid, sõitsin prooviks nendega ka, lisaks elektrikängurule veel Fluence'i ja Lagunaga. Esimene oli täitsa OK, selle hinna eest oli autot küll ja veel ning ka lapsetool mahtus tagaistmele ilusti ära. Ja ega Laguna sellest väga palju suurem ka ei olnud, ainult igasugu kellasid-vilesid oli kõvasti rohkem.
Kui juba prantsuse autode proovimiseks läks, siis pole Renault muidugi mitte ainus valik. Kuna Veho müügimehed oma salongis mu vastu vähimatki huvi ei tundnud ning ainust mudelit, mis mulle võinuks veidi huvi pakkuda, C3 Picassot Eestis üldse ei müüdagi, jäid üle ainult Peugeotid.
Naksitrallide poole nagu eriti ei tõmmanud. Partner oli kunagi tööauto ning Berlingoga käisin paar aastat tagasi proovisõitmas. Eriti viimane kogemus kustutas igasuguse entusiasmi, eriti asjaolu, et proovisõidu algul ust lahti teha üritanud müügimehele jäi sissejuhatuseks link pihku. Linna vahel tegime siiski tiiru ära ning selle uimane minek ja töntsid juhtimisseadmed tekitasid Micrasse ümber istudes mulje, et olen maandunud Ferrari rooli. Mitte et ma Ferrariga nii hirmus tihti sõitmas käiks.
Aga Peugeoti salongis jäi silma soodushinnaga 508. Ruumi jätkus nii ees kui taga, rooli taga olla tundus mugav ning müügimehe kiidusõnade järgi olla see nii vaikne, et üks sats proovisõitjaid olevat foori taga seisma jäädes kontrollimas käinud, kas mootor üldse töötab. Proovisõita õnnestus sellega ühes teises kontekstis, kuid paraku mitte soodusmudeli, vaid hübriidvariandiga.
508 hübriid mulle ei meeldinud. Oli küll suur ja edev, seest nägi hea välja, mõnus oli istuda ja hulgaliselt šikke pisiasju, näiteks holograafiline näidik, oli ka küljes. Aga teeaukudes oli ta pigem terav kui pehme, kiirendades tuimavõitu ja rool ei andnud ka nii head tagasisidet kui mõnel teisel autol. Võibolla oli see muidugi konkreetse eksemplari spetsiifiline probleem, kuid mulje oli sellegipoolest rikutud.
Kogemus nr. 3 - istu sisse ja usalda oma emotsioone!
Mu bensiinieelistuskiiks tiris mind loomulikult Volkswageni grupi TSI-de manu. Hinnatundliku idaeurooplasena alustasin mõistagi Škodast. Fabia oli minu jaoks väike, Roomster tundus sisse istudes mõnus ja mahukas, kuid, olgem ausad, nägi väljast ikka päris kole välja. Jeti tundus juba looma hakkavat, kuid proovisõit kustutas positiivse sisseistumismulje - vedrustus oli jäik, kruusateel viskas külje ette ja tagaiste olevat olnud liiga kõva, kuid see-eest raputanud korralikult läbi. Octavia vanem mudel oli juba parem. Vähemalt ees istuda mulle küll meeldis, kõik oli mugav ja käepärane ning küünarnukk leidis kah, millele toetuda. Hoolimata 1,2 liitrisest mootorist oli minek sujuv ja jõuline. Nurinat kostus tagaistmelt, kus kahele täiskasvanule ja lapsetoolile olla liiga kitsas. Sestap tõstsime kogu kupatuse Superbi ümber.
Häbi tunnistada, aga see oli mul esimene kord automaatkäigukastiga sõita, nii et kui kõrvalt ootamatult lähenevat sõidukit silmates instinktiivselt mõlemad jalad pedaalidele surusin, lendasid kõik sõitjad ninapidi kes esiklaasi, kes esiistmesse. Kuid juba mõnesaja meetri pärast leidsin, et automaatkast võib täitsa meeldima hakata, sõidu lõpul aga tabasin end rehkendamas, kuidas kombineerida kokku vajalikud mõnituhat eurot, et endale kah midagi sellist lubada.
Ei saa salata, limusiin on ikka limusiin. Tagaistmel oli isegi minust pikemal pägalal jalaruumi rohkem kui tarvis, igasugu mõnusaid pisiasju, konditsioneere ja juhtimisabilisi oli kah piisavalt. Aga juhikohal mulle ei meeldinud - ruumi oli kuidagi liiga palju, selja ja käetugi ebapiisav ja üldse. Sõit oli muidugi mõnus ja sujuv, vedrustusele ja juhitavusele polnud mitte midagi ette heita ja DSG automaatkäigukast oli klass omaette. Kuid määravaks sai just juhikoha emotsioon - no milleks ma peaksin ostma planeeritust natuke kallima auto, kui ma end selles hästi ei tunne?
Sellal kui ma erinevate mudelite vahel kõhklesin, jõudis Škoda välja lasta ka uue Octavia, mille samuti ära proovisin. Ma üldse ei imesta, kui see saab lähiaastatel üheks enimmüüdud kohalikuks mudeliks. Ruumi oli seal vaat et samapalju kui Superbis, vedrustustus oli tänavaaukudes just paras, 1,2 liitrine mootor viis suurt masinat kiiresti ja jõuliselt edasi ning juhikohale polnud kah mitte midagi ette heita. Kui üldse millegi kallal natuke norida, siis oli see odava plastmassi või tekstiili lõhn, millest sain pool päeva kestnud peavalu. Aga tollest saab ju korraliku tuulutuse ja salongipesuga mõnevõrra lahti, kas pole?
Mis seal salata, ka Volkswageni margiesindus pakub aeg-ajalt kampaaniahindu, mis Škoda omadele eriti alla ei jäägi. No ja mu vanast Passatist olid mul üldiselt head mälestused, vähemalt sinnamaani, kuni see kohalike meistrimeeste kätte remonti sattus. Aga see selleks. Aasta Auto Plussi salongis hakkas silma Jetta. Istusin sisse ja tundsin, et see on mulle täiesti paras - nii mõõtmete, tehniliste näitajate kui ka hinna poolest. Sõitmas käisin ka. Kõige esimene mulje oli super - parklast välja tagurdades küsiti tagaistmelt, kas mootor ikka töötab :) Ka linnatänaval oli Jetta meeldivalt vaikne ja pehme - tõesti oli tunne, et nii hea autoga pole tükk aega sõitnud. Pikemal sõidul selgus paraku, et polnud ta nii vaikne midagi kui ma lootsin - müra oli kokkuvõttes rohkemgi kui Micras. Ka pedaalid olid nagu vale jala all, istumisasend kuidagi viltu ja kokkuvõttes hakkas selg valutama. Andsin Jetta võtmed salongi tagasi ja puhtast igavusest istusin teistesse mudelitesse ka sisse.
Golf Pluss üllatas meeldivalt - ei olnud väga pikk (mulle kui olematu silmamõõduga indiviidile on see suur pluss, eriti parkimise mõttes), kuid sees oli ruumi piisavalt, juhikoht kõrge ja ülevaatlik ning kõik vajalik käepäraselt paigutatud. Ega midagi, küsisin proovisõitu, kuid selgus, et salongimudel ongi neil ainuke. "Aga te proovige Tiguani, see on seest täpselt samasugune," soovitas müügimees. No mis mul kaotada oli, istusin linnamaasturisse ja tegin oma prooviringi ära.
Proovisõidumasin oli neliveoline, automaatkasti ja diiselmootoriga. Ja vaikne. Tõsiselt vaikne, isegi kui liikuda treppisõidetud lennujaama teed mööda. Kruusateel liikus otse, pidurdas täpselt (ja ikka otse), rooli kuulas korralikult, kiirendas kähku ja jõuliselt. Too lollakas Start-Stopp süsteem oli ka peal, aga seda sai nupust välja lülitada. Ühesõnaga, olin peaaegu müüdud, kuid läksin siiski ka Mariine Autosse Subaruid vaatama.
Kõigepealt anti proovida XV. Mis seal salata, ruumi seal oli ja istuda oli mõnus (kui pärast kõrvalasuvas Silberautos Mitsubishi Outlanderisse istusin, oli tunne, nagu oleks tugitoolist korvtooli istunud). Sõita polnud kah viga, aga mulle tundus kuidagi uimane, automatkäigukast vahetas käiku minu jaoks liiga hilja ja vedrustus tundus kah jäigavõitu. Forester oli küll suurem, kuid kokkuvõttes samasugune kui XV.
Outback oli muidugi klass omaette - kõrge, neliveoline, automaatkäigukastiga, võimas, kuid samal ajal ökonoomne, kõik mõeldavad elektroonilised lisad külge kruvitud ja number hinnalipikul ainult 27 tonni (samasuguses konfiguratsioonis Tiguan oli oluliselt kallim). Taga oli ruumi laialt, lisaks sai tagumisi istmeid lebotamiseks tahapoole kallutada või siis siledaks pinnaks ettepoole kallutada, nii et moodustus sile pind, kus tarbe korral kaks inimest lahedalt tukkuda saavad (if you know what I mean ;)). Sõita oli kah mõnus, eriti kehva tee peal. Häirivaid pisiasju oli ka - ma nimelt tükk aega ei saanud aru, miks vastusõitjad mulle tulesid vilgutavad, kuni kinni pidasin ja selgus, et päevatuled ei lülita teps mitte end automaatselt sisse. Automaatkast oli oluliset erksam kui XV või Foresteri oma, kuid käiguvahetuslabade tööpõhimõttele või üldse mõttekusele ma pihta ei saanudki. Aga need on kokkuvõttes siiski pisiasjad, mis ei seganud mul pärast proovisõitu müügimehele siiralt tunnistamast, et see on tõenäoliselt parim auto, millega ma kunagi sõitnud olen.
Kokkuvõtteks võib öelda, et autoostmine on väga emotsionaalne tegevus. Sa võis küllkorjata tehnilist taustainfot ja sõprade kommentaare ning hinnakirjades näpuga järge ajada, kuid lõppkokkuvõttes loeb siiski see, mida sa tunned, mida sa arvad, et tahad ning mingi täiesti tarbetu, kuid meeldiv pisiasi. Seega tänan kannatlikkuse eest kõiki, kes lugemisega siiamaani jõudsid, ning soovin edu kõigile, kel sarnased katsumused veel ees seisavad.
Seda, mille ma lõpuks ära ostsin, ma siinkohal ei avalda. Soovi korral võib kommentaariumis pakkumisi teha, parimale (st. teravmeelseimale, mitte õigemale!) pakkujale on auhinnaks a) purk moosi või b) eestikeelne ulmekas e-raamatu kujul.
Igaks juhuks panen lähteandmed ka kirja. Kuna ma lähema viie aasta jooksul kolida ei kavatse, siis erilist universaali või mahtuniversaali huvi ei ole. Viis keskmisest pikemat kasvu inimest võiks lahedalt sisse ära mahtuda, kusjuures juhi istumisasend võiks olla kõrge, ülevaatlik ja mite eriti selga väsitav. Kuna vahel tuleb sõita ka pikka maad, siis sõidumugavus ja vähene müra on üsna oluline.
Mootoritest eelistan pentsukaid, sest neid on odavam osta ja pidada. Arvutasin välja, et minu aastase läbisõidu ning bensiini ja diiselkütuse hinnavahe juures tasuks diislit kaaluda alles siis, kui hinnavahe on mitte suurem kui 1500 eurot (mida see tavaliselt ei ole).
Kogemus nr. 1: see auto, millega sa juba pikemat aega sõidad, ongi tõenäoliselt sinu lemmikmark ja -mudel.
Minu puhul on selleks Nissan Micra. Ta on meie peres juba seitse aastat, sõitnud selle aja jooksul läbi umbes täpselt 100 000 kilomeetrit, teeninduses on käinud ainult korralises hoolduses ning kuluosi (põhiliselt veermik) vahetamas ning tee peale pole mind veel (ptüi-ptüi) kordagi jätnud.
Micra kiituseks tuleb veel ja eelkõige öelda, et see on üks neid autosid, mis on seest suurem kui väljast. Kui välisgabariidid võimaldavad teda parkida kuhu iganes, ka täiesti võimatutesse piludesse, ning praktiliselt kohapeal ringi keerata, siis sisse mahub korraga kaks minusuurust (183 cm kõrge, 120 kilo lai) meest ette ja kuni neli kõhnemat täiskasvanut taha (praktikas järgi proovitud). Pagasnik pole just suur, kuid allalastud tagaistmega olen vedanud nii suurt vanaaegset kummutit kui söögilauda (126x80 cm).
Mootor on tal pisike (1,2), kuid ergas - möödasõidud pole kunagi probleemiks olnud ja foori tagant saab minema kiiremini kui enamik kaasliiklejaid.Käima on esimesest pöördest läinud ka kõige külmemate talvedega ning Hongkongist soetatud OBD skänner ei suuda selle seest mitte mingeid probleeme leida.
Eks probleeme ole muidugi ka - omal ajal sai konditsioneeri arvelt kokku hoitud, samuti pole ta siiski mõeldud pikaks maanteesõiduks. Peamine mure on aga, et vanem pägal on juba kasvanud minust pikemaks koibikuks ning noorem ähvardab samaga. Ehk siis me kohe-kohe ei mahu enam tema sisse ära. No ja eks ma ole juba vanemaks kah jäänud - tahaks sihukest vaiksemat ja mugavamat liikumisvahendit.
Etteruttavalt peab ütlema, et Micrast on väga raske suvalisse teise väikekeskklassi või isegi keskklassi autosse ümber istuda - enamus neist tunduvad kuidagi pisukesed, uimased ja ebamugavad. See on ka üks põhjuseid, miks mu uue auto otsingud pea aasta peale venisid - kole raske on mitte just piiramatu eelarve juures midagi samaväärset leida.
Niisiis oli loogiline, et kõigepealt seadsin sammud Nissani edasimüüjate juurde, kelleks Tartus on Autospirit. Paraku selgus, et ka Nissan peab Micrat parimaks, mis neil pakkuda on - midagi suuremat, mis ka sõiduauto moodi välja näeks, Eestis lihtsalt ei müüda, kõik ülejäänud mudelid - Note, Juke ja isegi Qashqai - on aga sama suured või isegi väiksemad. Tõsijutt - Qashqai näiteks on sama kõrge kui Micra, kuid et ka põhi on oluliselt kõrgemal, oli mu pea Qashqais istudes konkreetselt laes kinni. Mõtlesin, et äkki annab istme kõrgust reguleerida, ja vajutasin vastavat kangi. Andis küll. Paraku selgus, et iste oligi juba kõige alumises asendis, ning selle kergitamine tõstis mu pea luugist välja.
Need Nissanid, kuhu ma ilusti ära mahtusin, mulle erinevatel põhjustel ei sobinud. Leaf oli küll mõnus, nägi seest ja väljast hea välja ja oli ka meeldivalt ruumikas, kuid minu sõidud on tavaliselt natuke pikemad kui selle akud mulle pakuksid. NV 200 oli minu jaoks isegi natuke liiga suur, pealegi ei ole ma veel (või enam) bussi omamise eluetapis. Murano oli täpselt paras, liisingumaksest oleksin kah jagu saanud, aga remondiks, bensiiniks ja endale söögi ostmiseks poleks enam jätkunud.
Õnneks müüakse samas salongis veel ka Kiasid ja Chevrolet'sid. Kui Chevrolet Orlando paistis väljast päris suur, siis sees oli seitse kohta ning kahes viimases reas üsna kitsas. Cruze seevastu oli nii mugava juhikoha kui ruumika tagaistmega, pealegi teadsin, et seest on ta Opel, ainult et teise firmamärgiga. Jätsin ta igaks juhuks meelde.
Proovisõimas käisin Kia ceed'i ja Sportagega. Kui esimese juhiistmel oli minu jaoks ruumi piisavalt, siis tagaistmele lapsetooli äramahutamiseks tuli parempoolne esiiste nihutada peaaegu sama ette kui Micras. Sõidumugavus aga üllatas meeldivalt, Tartu tänavaaukudes ei hakanud miski kolisema, logisema ega raputama. Rool oli täpne, käiguvahetus sujuv, pedaalid täpselt õige talla all. Ka sõidumüra ei kostnud rohkem sisse kui Micras (72-80 dB). Kui sihukese odavalt kätte saaks, mõtlesin, oleks see meie teedel liiklemiseks täiesti mõistlik valik.
Proovida antud Kia Sportage oli automaatkäigukastiga, kuid esiveoline. Õlaruumi on selles ohtrasti, kuid tagaistmega oli peaaegu sama seis mis ceed'il. Samas sõita oli hea, teel püsis hästi ning hilistalviste teeoludega ei andnud esiveolisus kuidagi negatiivselt tunda. Auke peaaegu ei tundnudki. Automaatkäigukast töötas kiirelt ja loogiliselt, palju paremini kui mõne kallima margi oma. Sõidumüra kostus sisse veelgi vähem kui ceed'il. Salongis sisse istudes pelgasin natuke väljavaadet - lagi tundub tal ju üsna madal - kuid sõites ei jäänud nagu eriti midagi piilarite ega ülemise aknaserva taha. Varustust on peal ohtrasti, küll ka mõttetuid vidinaid, kuid ka meeldivaid pisiasju, näiteks parkimisandurid, vihmasensor ja muu selline. Jällegi, kui odavalt antakse, siis igati mõistlik valik., eriti koos seitsmeaastase garantiiga.
Kogemus nr. 2 - mõtle tõsiselt järgi, kas ja kui väga sa ikka nelivedu vajad. Päriselt ka.
Enamik mu proovisõite jäi, nagu öeldud, hilistalvisesse aega, mil üks tuisus, libeda ning lumelobjakase teega Jõhvist tulek (ja korduv hädavaevu teelejäämine) veel värskelt meeles. Samuti pole Jõgeva ja selle lähiümbrus päris niisugused kohad, kus talvel väga usinalt lund lükatakse, ning korra jäin ühel meie kõrvaltänaval lobjakasse peaaegu kinni ka. No ja mõned käesoleva blogi lugejatest ei pea ju vähem kui neliveolist sõiduvahendit üldse AUTOKS ega midagi.
Nii et hindasin oma rahalised ressursid ära ja vaatasin üle turul pakutavad neliveolised, minu gabariitidele vastavad sõiduvahendid. Ega niisuguseid peale Dacia Dusteri suurt silma hakanudki. Sestap helistasin Citymotorsisse ja panin proovisõiduaja kinni.
Peab ütlema, et väljast on Duster täitsa nitševoo. Ja ka seest polnud häda midagi - ruumi oli lahedalt viiele inimesele, sealhulgas ühele lapsetooliga tegelasele. Juhkoht oli vaatamata veidi robustsele väljanägemisele mugav ja käepärane, juhiiste oluliselt vähem selga väsitav kui mõned palju kallimate markide omad. Istumisasend oli kõrge, väljavaade hea ning olulised pedaalid-kangid õiges kohas.
Eks teatud kiikse oli ka, näiteks elektriakende nupud keskkonsoolis. Ka armatuuritabloo värv ja valgustugevus olid valitud sellised, et ereda päikse ja päikseprillidega ma neid eriti ei näinudki.
Sõidukogemus? Tuleb ausalt tunnistada, et olen sõitnud kaks-kolm korda kallimate autodega, mille juhitavus ja sõidumugavus olid hulga kehvemad. Eriti hea oli Duster kruusateel - kiirendasin prooviks natuke üle lubatud sõidukiiruse (näost üha kaamemaks muutuv müügipoiss kõrvalistmel) ning pidurdasin seejärel järsemini kui tavaliselt. Dusteri kiituseks tuleb öelda, et nii kiirenduse kui pidurduse ajal liikus ta teel täpselt ja kindlalt, kuulas hästi rooli ja pidureid, ei libisenud ega raputanud. Isegi tagaistmelt ei kostnud proteste ega nurinaid.
Kujutan ette, et kui elaksin kusagil karukolkas ning peaksin läbi kevadmuda või lahtilükkamata lumehangede lapsed linna kooli ja linnast nädala toidumoona, kuuriparandamise materjali ja uue elektrigeneraatori tagasi tooma, oleks Duster kindlasti väga hea ja lollikindel valik - ostmine ja pidamine pole kallis ning ka lõhkuda pole kahju - kui ta üldse katki lähebki.
Mis minusse puutub, siis tõsiselt järele mõeldes suutsin meenutada ainult paari korda aastas, mil ma asfaldilt kruusateele pööran. Asfaldil aga ei ole Duster enam nii hea - teeaukudes pole ta Micrast kuigi palju parem, sõidu- ja eriti tuulemüra on temas aga oluliselt rohkem (nii 84-86 dB kanti). Samuti oli diiselmootori vibra läbi rooli ja gaasipedaali tunda, mis koos müraga võib mugavast istmest hoolimata pikka maad sõites üsnagi häirivaks muutuda. Minu esimene eelistus oli küll bensiinimootor, aga seda neil proovimiseks pakkuda ei olnud. Küll aga võivad eriti kokkuhoidlikud kodanikud soetada sellise Dusteri, mis tarvitab nii bensiini kui vedelgaasi, kuid paraku peavad sel juhul leppima ainult esiveoga. Samas pole pelgalt esiveoline Duster üldse paha variant - kliirens on tal ju jätkuvalt suurem kui tavalisel sõiduautol ning kere on oma hinnaklassis kindlasti üks mahukamaid.
Kuivõrd Citymotors müüb ka Renault'sid, sõitsin prooviks nendega ka, lisaks elektrikängurule veel Fluence'i ja Lagunaga. Esimene oli täitsa OK, selle hinna eest oli autot küll ja veel ning ka lapsetool mahtus tagaistmele ilusti ära. Ja ega Laguna sellest väga palju suurem ka ei olnud, ainult igasugu kellasid-vilesid oli kõvasti rohkem.
Kui juba prantsuse autode proovimiseks läks, siis pole Renault muidugi mitte ainus valik. Kuna Veho müügimehed oma salongis mu vastu vähimatki huvi ei tundnud ning ainust mudelit, mis mulle võinuks veidi huvi pakkuda, C3 Picassot Eestis üldse ei müüdagi, jäid üle ainult Peugeotid.
Naksitrallide poole nagu eriti ei tõmmanud. Partner oli kunagi tööauto ning Berlingoga käisin paar aastat tagasi proovisõitmas. Eriti viimane kogemus kustutas igasuguse entusiasmi, eriti asjaolu, et proovisõidu algul ust lahti teha üritanud müügimehele jäi sissejuhatuseks link pihku. Linna vahel tegime siiski tiiru ära ning selle uimane minek ja töntsid juhtimisseadmed tekitasid Micrasse ümber istudes mulje, et olen maandunud Ferrari rooli. Mitte et ma Ferrariga nii hirmus tihti sõitmas käiks.
Aga Peugeoti salongis jäi silma soodushinnaga 508. Ruumi jätkus nii ees kui taga, rooli taga olla tundus mugav ning müügimehe kiidusõnade järgi olla see nii vaikne, et üks sats proovisõitjaid olevat foori taga seisma jäädes kontrollimas käinud, kas mootor üldse töötab. Proovisõita õnnestus sellega ühes teises kontekstis, kuid paraku mitte soodusmudeli, vaid hübriidvariandiga.
508 hübriid mulle ei meeldinud. Oli küll suur ja edev, seest nägi hea välja, mõnus oli istuda ja hulgaliselt šikke pisiasju, näiteks holograafiline näidik, oli ka küljes. Aga teeaukudes oli ta pigem terav kui pehme, kiirendades tuimavõitu ja rool ei andnud ka nii head tagasisidet kui mõnel teisel autol. Võibolla oli see muidugi konkreetse eksemplari spetsiifiline probleem, kuid mulje oli sellegipoolest rikutud.
Kogemus nr. 3 - istu sisse ja usalda oma emotsioone!
Mu bensiinieelistuskiiks tiris mind loomulikult Volkswageni grupi TSI-de manu. Hinnatundliku idaeurooplasena alustasin mõistagi Škodast. Fabia oli minu jaoks väike, Roomster tundus sisse istudes mõnus ja mahukas, kuid, olgem ausad, nägi väljast ikka päris kole välja. Jeti tundus juba looma hakkavat, kuid proovisõit kustutas positiivse sisseistumismulje - vedrustus oli jäik, kruusateel viskas külje ette ja tagaiste olevat olnud liiga kõva, kuid see-eest raputanud korralikult läbi. Octavia vanem mudel oli juba parem. Vähemalt ees istuda mulle küll meeldis, kõik oli mugav ja käepärane ning küünarnukk leidis kah, millele toetuda. Hoolimata 1,2 liitrisest mootorist oli minek sujuv ja jõuline. Nurinat kostus tagaistmelt, kus kahele täiskasvanule ja lapsetoolile olla liiga kitsas. Sestap tõstsime kogu kupatuse Superbi ümber.
Häbi tunnistada, aga see oli mul esimene kord automaatkäigukastiga sõita, nii et kui kõrvalt ootamatult lähenevat sõidukit silmates instinktiivselt mõlemad jalad pedaalidele surusin, lendasid kõik sõitjad ninapidi kes esiklaasi, kes esiistmesse. Kuid juba mõnesaja meetri pärast leidsin, et automaatkast võib täitsa meeldima hakata, sõidu lõpul aga tabasin end rehkendamas, kuidas kombineerida kokku vajalikud mõnituhat eurot, et endale kah midagi sellist lubada.
Ei saa salata, limusiin on ikka limusiin. Tagaistmel oli isegi minust pikemal pägalal jalaruumi rohkem kui tarvis, igasugu mõnusaid pisiasju, konditsioneere ja juhtimisabilisi oli kah piisavalt. Aga juhikohal mulle ei meeldinud - ruumi oli kuidagi liiga palju, selja ja käetugi ebapiisav ja üldse. Sõit oli muidugi mõnus ja sujuv, vedrustusele ja juhitavusele polnud mitte midagi ette heita ja DSG automaatkäigukast oli klass omaette. Kuid määravaks sai just juhikoha emotsioon - no milleks ma peaksin ostma planeeritust natuke kallima auto, kui ma end selles hästi ei tunne?
Sellal kui ma erinevate mudelite vahel kõhklesin, jõudis Škoda välja lasta ka uue Octavia, mille samuti ära proovisin. Ma üldse ei imesta, kui see saab lähiaastatel üheks enimmüüdud kohalikuks mudeliks. Ruumi oli seal vaat et samapalju kui Superbis, vedrustustus oli tänavaaukudes just paras, 1,2 liitrine mootor viis suurt masinat kiiresti ja jõuliselt edasi ning juhikohale polnud kah mitte midagi ette heita. Kui üldse millegi kallal natuke norida, siis oli see odava plastmassi või tekstiili lõhn, millest sain pool päeva kestnud peavalu. Aga tollest saab ju korraliku tuulutuse ja salongipesuga mõnevõrra lahti, kas pole?
Mis seal salata, ka Volkswageni margiesindus pakub aeg-ajalt kampaaniahindu, mis Škoda omadele eriti alla ei jäägi. No ja mu vanast Passatist olid mul üldiselt head mälestused, vähemalt sinnamaani, kuni see kohalike meistrimeeste kätte remonti sattus. Aga see selleks. Aasta Auto Plussi salongis hakkas silma Jetta. Istusin sisse ja tundsin, et see on mulle täiesti paras - nii mõõtmete, tehniliste näitajate kui ka hinna poolest. Sõitmas käisin ka. Kõige esimene mulje oli super - parklast välja tagurdades küsiti tagaistmelt, kas mootor ikka töötab :) Ka linnatänaval oli Jetta meeldivalt vaikne ja pehme - tõesti oli tunne, et nii hea autoga pole tükk aega sõitnud. Pikemal sõidul selgus paraku, et polnud ta nii vaikne midagi kui ma lootsin - müra oli kokkuvõttes rohkemgi kui Micras. Ka pedaalid olid nagu vale jala all, istumisasend kuidagi viltu ja kokkuvõttes hakkas selg valutama. Andsin Jetta võtmed salongi tagasi ja puhtast igavusest istusin teistesse mudelitesse ka sisse.
Golf Pluss üllatas meeldivalt - ei olnud väga pikk (mulle kui olematu silmamõõduga indiviidile on see suur pluss, eriti parkimise mõttes), kuid sees oli ruumi piisavalt, juhikoht kõrge ja ülevaatlik ning kõik vajalik käepäraselt paigutatud. Ega midagi, küsisin proovisõitu, kuid selgus, et salongimudel ongi neil ainuke. "Aga te proovige Tiguani, see on seest täpselt samasugune," soovitas müügimees. No mis mul kaotada oli, istusin linnamaasturisse ja tegin oma prooviringi ära.
Proovisõidumasin oli neliveoline, automaatkasti ja diiselmootoriga. Ja vaikne. Tõsiselt vaikne, isegi kui liikuda treppisõidetud lennujaama teed mööda. Kruusateel liikus otse, pidurdas täpselt (ja ikka otse), rooli kuulas korralikult, kiirendas kähku ja jõuliselt. Too lollakas Start-Stopp süsteem oli ka peal, aga seda sai nupust välja lülitada. Ühesõnaga, olin peaaegu müüdud, kuid läksin siiski ka Mariine Autosse Subaruid vaatama.
Kõigepealt anti proovida XV. Mis seal salata, ruumi seal oli ja istuda oli mõnus (kui pärast kõrvalasuvas Silberautos Mitsubishi Outlanderisse istusin, oli tunne, nagu oleks tugitoolist korvtooli istunud). Sõita polnud kah viga, aga mulle tundus kuidagi uimane, automatkäigukast vahetas käiku minu jaoks liiga hilja ja vedrustus tundus kah jäigavõitu. Forester oli küll suurem, kuid kokkuvõttes samasugune kui XV.
Outback oli muidugi klass omaette - kõrge, neliveoline, automaatkäigukastiga, võimas, kuid samal ajal ökonoomne, kõik mõeldavad elektroonilised lisad külge kruvitud ja number hinnalipikul ainult 27 tonni (samasuguses konfiguratsioonis Tiguan oli oluliselt kallim). Taga oli ruumi laialt, lisaks sai tagumisi istmeid lebotamiseks tahapoole kallutada või siis siledaks pinnaks ettepoole kallutada, nii et moodustus sile pind, kus tarbe korral kaks inimest lahedalt tukkuda saavad (if you know what I mean ;)). Sõita oli kah mõnus, eriti kehva tee peal. Häirivaid pisiasju oli ka - ma nimelt tükk aega ei saanud aru, miks vastusõitjad mulle tulesid vilgutavad, kuni kinni pidasin ja selgus, et päevatuled ei lülita teps mitte end automaatselt sisse. Automaatkast oli oluliset erksam kui XV või Foresteri oma, kuid käiguvahetuslabade tööpõhimõttele või üldse mõttekusele ma pihta ei saanudki. Aga need on kokkuvõttes siiski pisiasjad, mis ei seganud mul pärast proovisõitu müügimehele siiralt tunnistamast, et see on tõenäoliselt parim auto, millega ma kunagi sõitnud olen.
Kokkuvõtteks võib öelda, et autoostmine on väga emotsionaalne tegevus. Sa võis küllkorjata tehnilist taustainfot ja sõprade kommentaare ning hinnakirjades näpuga järge ajada, kuid lõppkokkuvõttes loeb siiski see, mida sa tunned, mida sa arvad, et tahad ning mingi täiesti tarbetu, kuid meeldiv pisiasi. Seega tänan kannatlikkuse eest kõiki, kes lugemisega siiamaani jõudsid, ning soovin edu kõigile, kel sarnased katsumused veel ees seisavad.
Seda, mille ma lõpuks ära ostsin, ma siinkohal ei avalda. Soovi korral võib kommentaariumis pakkumisi teha, parimale (st. teravmeelseimale, mitte õigemale!) pakkujale on auhinnaks a) purk moosi või b) eestikeelne ulmekas e-raamatu kujul.
esmaspäev, 18. märts 2013
Tellimine:
Postitused (Atom)