Abiks algajale autoostjale

Pühendan selle kirjutise kõigile Tartu autokaupmeestele, kelle ma oma uue auto väljavalimise käigus surmani ära tüütasin. Loodetavasti aitavad mu kogemused vältida teiste sama probleemi ees seisvate kaaskodanike asjatut tõmblemist ning vähendada müügisaalide töökoormust käesoleval kiirel masujärgsel ajal.

Igaks juhuks panen lähteandmed ka kirja. Kuna ma lähema viie aasta jooksul kolida ei kavatse, siis erilist universaali või mahtuniversaali huvi ei ole. Viis keskmisest pikemat kasvu inimest võiks lahedalt sisse ära mahtuda, kusjuures juhi istumisasend võiks olla kõrge, ülevaatlik ja mite eriti selga väsitav. Kuna vahel tuleb sõita ka pikka maad, siis sõidumugavus ja vähene müra on üsna oluline.

Mootoritest eelistan pentsukaid, sest neid on odavam osta ja pidada. Arvutasin välja, et minu aastase läbisõidu ning bensiini ja diiselkütuse hinnavahe juures tasuks diislit kaaluda alles siis, kui hinnavahe on mitte suurem kui 1500 eurot (mida see tavaliselt ei ole).

Kogemus nr. 1: see auto, millega sa juba pikemat aega sõidad, ongi tõenäoliselt sinu lemmikmark ja -mudel.

Minu puhul on selleks Nissan Micra. Ta on meie peres juba seitse aastat, sõitnud selle aja jooksul läbi umbes täpselt 100 000 kilomeetrit, teeninduses on käinud ainult korralises hoolduses ning kuluosi (põhiliselt veermik) vahetamas ning tee peale pole mind veel (ptüi-ptüi) kordagi jätnud.

Micra kiituseks tuleb veel ja eelkõige öelda, et see on üks neid autosid, mis on seest suurem kui väljast. Kui välisgabariidid võimaldavad teda parkida kuhu iganes, ka täiesti võimatutesse piludesse, ning praktiliselt kohapeal ringi keerata, siis sisse mahub korraga kaks minusuurust  (183 cm kõrge, 120 kilo lai) meest ette ja kuni neli kõhnemat täiskasvanut taha (praktikas järgi proovitud). Pagasnik pole just suur, kuid allalastud tagaistmega olen vedanud nii suurt vanaaegset kummutit kui söögilauda (126x80 cm).

Mootor on tal pisike (1,2), kuid ergas - möödasõidud pole kunagi probleemiks olnud ja foori tagant saab minema kiiremini kui enamik kaasliiklejaid.Käima on esimesest pöördest läinud ka kõige külmemate talvedega ning Hongkongist soetatud OBD skänner ei suuda selle seest mitte mingeid probleeme leida.

Eks probleeme ole muidugi ka - omal ajal sai konditsioneeri arvelt kokku hoitud, samuti pole ta siiski mõeldud pikaks maanteesõiduks. Peamine mure on aga, et vanem pägal on juba kasvanud minust pikemaks koibikuks ning noorem ähvardab samaga. Ehk siis me kohe-kohe ei mahu enam tema sisse ära. No ja eks ma ole juba vanemaks kah jäänud - tahaks sihukest vaiksemat ja mugavamat liikumisvahendit.

Etteruttavalt peab ütlema, et Micrast on väga raske suvalisse teise väikekeskklassi või isegi keskklassi autosse ümber istuda - enamus neist tunduvad kuidagi pisukesed, uimased ja ebamugavad. See on ka üks põhjuseid, miks mu uue auto otsingud pea aasta peale venisid - kole raske on mitte just piiramatu eelarve juures midagi samaväärset leida.

Niisiis oli loogiline, et kõigepealt seadsin sammud Nissani edasimüüjate juurde, kelleks Tartus on Autospirit. Paraku selgus, et ka Nissan peab Micrat parimaks, mis neil pakkuda on - midagi suuremat, mis ka sõiduauto moodi välja näeks, Eestis lihtsalt ei müüda, kõik ülejäänud mudelid - Note, Juke ja isegi Qashqai - on aga sama suured või isegi väiksemad. Tõsijutt - Qashqai näiteks on sama kõrge kui Micra, kuid et ka põhi on oluliselt kõrgemal, oli mu pea Qashqais istudes konkreetselt laes kinni. Mõtlesin, et äkki annab istme kõrgust reguleerida, ja vajutasin vastavat kangi. Andis küll. Paraku selgus, et iste oligi juba kõige alumises asendis, ning selle kergitamine tõstis mu pea luugist välja.

Need Nissanid, kuhu ma ilusti ära mahtusin, mulle erinevatel põhjustel ei sobinud. Leaf oli küll mõnus, nägi seest ja väljast hea välja ja oli ka meeldivalt ruumikas, kuid minu sõidud on tavaliselt natuke pikemad kui selle akud mulle pakuksid. NV 200 oli minu jaoks isegi natuke liiga suur, pealegi ei ole ma veel (või enam) bussi omamise eluetapis. Murano oli täpselt paras, liisingumaksest oleksin kah jagu saanud, aga remondiks, bensiiniks ja endale söögi ostmiseks poleks enam jätkunud.

Õnneks müüakse samas salongis veel ka Kiasid ja Chevrolet'sid. Kui Chevrolet Orlando paistis väljast päris suur, siis sees oli seitse kohta ning kahes viimases reas üsna kitsas. Cruze seevastu oli nii mugava juhikoha kui ruumika tagaistmega, pealegi teadsin, et seest on ta Opel, ainult et teise firmamärgiga. Jätsin ta igaks juhuks meelde.

Proovisõimas käisin Kia ceed'i ja Sportagega. Kui esimese juhiistmel oli minu jaoks ruumi piisavalt, siis tagaistmele lapsetooli äramahutamiseks tuli parempoolne esiiste nihutada peaaegu sama ette kui Micras. Sõidumugavus aga üllatas meeldivalt, Tartu tänavaaukudes ei hakanud miski kolisema, logisema ega raputama. Rool oli täpne, käiguvahetus sujuv, pedaalid täpselt õige talla all. Ka sõidumüra ei kostnud rohkem sisse kui Micras (72-80 dB). Kui sihukese odavalt kätte saaks, mõtlesin, oleks see meie teedel liiklemiseks täiesti mõistlik valik.

Proovida antud Kia Sportage oli automaatkäigukastiga, kuid esiveoline. Õlaruumi on selles ohtrasti, kuid tagaistmega oli peaaegu sama seis mis ceed'il. Samas sõita oli hea, teel püsis hästi ning hilistalviste teeoludega ei andnud esiveolisus kuidagi negatiivselt tunda. Auke peaaegu ei tundnudki. Automaatkäigukast töötas kiirelt ja loogiliselt, palju paremini kui mõne kallima margi oma. Sõidumüra kostus sisse veelgi vähem kui ceed'il. Salongis sisse istudes pelgasin natuke väljavaadet - lagi tundub tal ju üsna madal - kuid sõites ei jäänud nagu eriti midagi piilarite ega ülemise aknaserva taha. Varustust on peal ohtrasti, küll ka mõttetuid vidinaid, kuid ka meeldivaid pisiasju, näiteks parkimisandurid, vihmasensor ja muu selline. Jällegi, kui odavalt antakse, siis igati mõistlik valik., eriti koos seitsmeaastase garantiiga.

Kogemus nr. 2 - mõtle tõsiselt järgi, kas ja kui väga sa ikka nelivedu vajad.  Päriselt ka.

Enamik mu proovisõite jäi, nagu öeldud, hilistalvisesse aega, mil üks tuisus, libeda  ning lumelobjakase teega Jõhvist tulek (ja korduv hädavaevu teelejäämine) veel värskelt meeles. Samuti pole Jõgeva ja selle lähiümbrus päris niisugused kohad, kus talvel väga usinalt lund lükatakse, ning korra jäin ühel meie kõrvaltänaval lobjakasse peaaegu kinni ka. No ja mõned käesoleva blogi lugejatest ei pea ju vähem kui neliveolist sõiduvahendit üldse AUTOKS ega midagi.

Nii et hindasin oma rahalised ressursid ära ja vaatasin üle turul pakutavad neliveolised, minu gabariitidele vastavad sõiduvahendid. Ega niisuguseid peale Dacia Dusteri suurt silma hakanudki. Sestap helistasin Citymotorsisse ja panin proovisõiduaja kinni.

Peab ütlema, et väljast on Duster täitsa nitševoo. Ja ka seest polnud häda midagi - ruumi oli lahedalt viiele inimesele, sealhulgas ühele lapsetooliga tegelasele. Juhkoht oli vaatamata veidi robustsele väljanägemisele mugav ja käepärane, juhiiste oluliselt vähem selga väsitav kui mõned palju kallimate markide omad. Istumisasend oli kõrge, väljavaade hea ning olulised pedaalid-kangid õiges kohas.

Eks teatud kiikse oli ka, näiteks elektriakende nupud keskkonsoolis. Ka armatuuritabloo värv ja valgustugevus olid valitud sellised, et ereda päikse ja päikseprillidega ma neid eriti ei näinudki.

Sõidukogemus? Tuleb ausalt tunnistada, et olen sõitnud kaks-kolm korda kallimate autodega, mille juhitavus ja sõidumugavus olid hulga kehvemad. Eriti hea oli Duster kruusateel - kiirendasin prooviks natuke üle lubatud sõidukiiruse (näost üha kaamemaks muutuv müügipoiss kõrvalistmel) ning pidurdasin seejärel järsemini kui tavaliselt. Dusteri kiituseks tuleb öelda, et nii kiirenduse kui pidurduse ajal liikus ta teel täpselt ja kindlalt, kuulas hästi rooli ja pidureid, ei libisenud ega raputanud. Isegi tagaistmelt ei kostnud proteste ega nurinaid.

Kujutan ette, et kui elaksin kusagil karukolkas ning peaksin läbi kevadmuda või lahtilükkamata lumehangede lapsed linna kooli ja linnast nädala toidumoona, kuuriparandamise materjali ja uue elektrigeneraatori tagasi tooma, oleks Duster kindlasti väga hea ja lollikindel valik - ostmine ja pidamine pole kallis ning ka lõhkuda pole kahju - kui ta üldse katki lähebki.

Mis minusse puutub, siis tõsiselt järele mõeldes suutsin meenutada ainult paari korda aastas, mil ma asfaldilt kruusateele pööran. Asfaldil aga ei ole Duster enam nii hea - teeaukudes pole ta Micrast kuigi palju parem, sõidu- ja eriti tuulemüra on temas aga oluliselt rohkem (nii 84-86 dB kanti). Samuti oli diiselmootori vibra läbi rooli ja gaasipedaali tunda, mis koos müraga võib mugavast istmest hoolimata pikka maad sõites üsnagi häirivaks muutuda. Minu esimene eelistus oli küll bensiinimootor, aga seda neil proovimiseks pakkuda ei olnud. Küll aga võivad eriti kokkuhoidlikud kodanikud soetada sellise Dusteri, mis tarvitab nii bensiini kui vedelgaasi, kuid paraku peavad sel juhul leppima ainult esiveoga. Samas pole pelgalt esiveoline Duster üldse paha variant - kliirens on tal ju jätkuvalt suurem kui tavalisel sõiduautol ning kere on oma hinnaklassis kindlasti üks mahukamaid.

Kuivõrd Citymotors müüb ka Renault'sid, sõitsin prooviks nendega ka, lisaks elektrikängurule veel Fluence'i ja Lagunaga. Esimene oli täitsa OK, selle hinna eest oli autot küll ja veel ning ka lapsetool mahtus tagaistmele ilusti ära. Ja ega Laguna sellest väga palju suurem ka ei olnud, ainult igasugu kellasid-vilesid oli kõvasti rohkem.

Kui juba prantsuse autode proovimiseks läks, siis pole Renault muidugi mitte ainus valik. Kuna Veho müügimehed oma salongis mu vastu vähimatki huvi ei tundnud ning ainust mudelit, mis mulle võinuks veidi huvi pakkuda, C3 Picassot Eestis üldse ei müüdagi, jäid üle ainult Peugeotid.

Naksitrallide poole nagu eriti ei tõmmanud. Partner oli kunagi tööauto ning Berlingoga käisin paar aastat tagasi proovisõitmas. Eriti viimane kogemus kustutas igasuguse entusiasmi, eriti asjaolu, et proovisõidu algul ust lahti teha üritanud müügimehele jäi sissejuhatuseks link pihku. Linna vahel tegime siiski tiiru ära ning selle uimane minek ja töntsid juhtimisseadmed tekitasid Micrasse ümber istudes mulje, et olen maandunud Ferrari rooli. Mitte et ma Ferrariga nii hirmus tihti sõitmas käiks.

Aga Peugeoti salongis jäi silma soodushinnaga 508. Ruumi jätkus nii ees kui taga, rooli taga olla tundus mugav ning müügimehe kiidusõnade järgi olla see nii vaikne, et üks sats proovisõitjaid olevat foori taga seisma jäädes kontrollimas käinud, kas mootor üldse töötab. Proovisõita õnnestus sellega ühes teises kontekstis, kuid paraku mitte soodusmudeli, vaid hübriidvariandiga.

508 hübriid mulle ei meeldinud. Oli küll suur ja edev, seest nägi hea välja, mõnus oli istuda ja hulgaliselt šikke pisiasju, näiteks holograafiline näidik, oli ka küljes. Aga teeaukudes oli ta pigem terav kui pehme, kiirendades tuimavõitu ja rool ei andnud ka nii head tagasisidet kui mõnel teisel autol. Võibolla oli see muidugi konkreetse eksemplari spetsiifiline probleem, kuid mulje oli sellegipoolest rikutud.

Kogemus nr. 3 - istu sisse ja usalda oma emotsioone!

Mu bensiinieelistuskiiks tiris mind loomulikult Volkswageni grupi TSI-de manu. Hinnatundliku idaeurooplasena alustasin mõistagi Škodast. Fabia oli minu jaoks väike, Roomster tundus sisse istudes mõnus ja mahukas, kuid, olgem ausad, nägi väljast ikka päris kole välja. Jeti tundus juba looma hakkavat, kuid proovisõit kustutas positiivse sisseistumismulje - vedrustus oli jäik, kruusateel viskas külje ette ja tagaiste olevat olnud liiga kõva, kuid see-eest raputanud korralikult läbi. Octavia vanem mudel oli juba parem. Vähemalt ees istuda mulle küll meeldis, kõik oli mugav ja käepärane ning küünarnukk leidis kah, millele toetuda. Hoolimata 1,2 liitrisest mootorist oli minek sujuv ja jõuline. Nurinat kostus tagaistmelt, kus kahele täiskasvanule ja lapsetoolile olla liiga kitsas. Sestap tõstsime kogu kupatuse Superbi ümber.

Häbi tunnistada, aga see oli mul esimene kord automaatkäigukastiga sõita, nii et kui kõrvalt ootamatult lähenevat sõidukit silmates instinktiivselt mõlemad jalad pedaalidele surusin, lendasid kõik sõitjad ninapidi kes esiklaasi, kes esiistmesse. Kuid juba mõnesaja meetri pärast leidsin, et automaatkast võib täitsa meeldima hakata, sõidu lõpul aga tabasin end rehkendamas, kuidas kombineerida kokku vajalikud mõnituhat eurot, et endale kah midagi sellist lubada.

Ei saa salata, limusiin on ikka limusiin. Tagaistmel oli isegi minust pikemal pägalal jalaruumi rohkem kui tarvis, igasugu mõnusaid pisiasju, konditsioneere ja juhtimisabilisi oli kah piisavalt. Aga juhikohal mulle ei meeldinud - ruumi oli kuidagi liiga palju, selja ja käetugi ebapiisav ja üldse. Sõit oli muidugi mõnus ja sujuv, vedrustusele ja juhitavusele polnud mitte midagi ette heita ja DSG automaatkäigukast oli klass omaette. Kuid määravaks sai just juhikoha emotsioon - no milleks ma peaksin ostma planeeritust natuke kallima auto, kui ma end selles hästi ei tunne?

Sellal kui ma erinevate mudelite vahel kõhklesin, jõudis Škoda välja lasta ka uue Octavia, mille samuti ära proovisin. Ma üldse ei imesta, kui see saab lähiaastatel üheks enimmüüdud kohalikuks mudeliks. Ruumi oli seal vaat et samapalju kui Superbis, vedrustustus oli tänavaaukudes just paras, 1,2 liitrine mootor viis suurt masinat kiiresti ja jõuliselt edasi ning juhikohale polnud kah mitte midagi ette heita. Kui üldse millegi kallal natuke norida, siis oli see odava plastmassi või tekstiili lõhn, millest sain pool päeva kestnud peavalu. Aga tollest saab ju korraliku tuulutuse ja salongipesuga mõnevõrra lahti, kas pole?

Mis seal salata, ka Volkswageni margiesindus pakub aeg-ajalt kampaaniahindu, mis Škoda omadele eriti alla ei jäägi. No ja mu vanast Passatist olid mul üldiselt head mälestused, vähemalt sinnamaani, kuni see kohalike meistrimeeste kätte remonti sattus. Aga see selleks. Aasta Auto Plussi salongis hakkas silma Jetta. Istusin sisse ja tundsin, et see on mulle täiesti paras - nii mõõtmete, tehniliste näitajate kui ka hinna poolest. Sõitmas käisin ka. Kõige esimene mulje oli super - parklast välja tagurdades küsiti tagaistmelt, kas mootor ikka töötab :) Ka linnatänaval oli Jetta meeldivalt vaikne ja pehme - tõesti oli tunne, et nii hea autoga pole tükk aega sõitnud. Pikemal sõidul selgus paraku, et polnud ta nii vaikne midagi kui ma lootsin - müra oli kokkuvõttes rohkemgi kui Micras. Ka pedaalid olid nagu vale jala all, istumisasend kuidagi viltu ja kokkuvõttes hakkas selg valutama. Andsin Jetta võtmed salongi tagasi ja puhtast igavusest istusin teistesse mudelitesse ka sisse.

Golf Pluss üllatas meeldivalt - ei olnud väga pikk (mulle kui olematu silmamõõduga indiviidile on see suur pluss, eriti parkimise mõttes), kuid sees oli ruumi piisavalt, juhikoht kõrge ja ülevaatlik ning kõik vajalik käepäraselt paigutatud. Ega midagi, küsisin proovisõitu, kuid selgus, et salongimudel ongi neil ainuke. "Aga te proovige Tiguani, see on seest täpselt samasugune," soovitas müügimees. No mis mul kaotada oli, istusin linnamaasturisse ja tegin oma prooviringi ära.

Proovisõidumasin oli neliveoline, automaatkasti ja diiselmootoriga. Ja vaikne. Tõsiselt vaikne, isegi kui liikuda treppisõidetud lennujaama teed mööda. Kruusateel liikus otse, pidurdas täpselt (ja ikka otse), rooli kuulas korralikult, kiirendas kähku ja jõuliselt. Too lollakas Start-Stopp süsteem oli ka peal, aga seda sai nupust välja lülitada. Ühesõnaga, olin peaaegu müüdud, kuid läksin siiski ka Mariine Autosse Subaruid vaatama.

Kõigepealt anti proovida XV. Mis seal salata, ruumi seal oli ja istuda oli mõnus (kui pärast kõrvalasuvas Silberautos Mitsubishi Outlanderisse istusin, oli tunne, nagu oleks tugitoolist korvtooli istunud). Sõita polnud kah viga, aga mulle tundus kuidagi uimane, automatkäigukast vahetas käiku minu jaoks liiga hilja ja vedrustus tundus kah jäigavõitu. Forester oli küll suurem, kuid kokkuvõttes samasugune kui XV.

Outback oli muidugi klass omaette - kõrge, neliveoline, automaatkäigukastiga, võimas, kuid samal ajal ökonoomne, kõik mõeldavad elektroonilised lisad külge kruvitud ja number hinnalipikul ainult 27 tonni (samasuguses konfiguratsioonis Tiguan oli oluliselt kallim). Taga oli ruumi laialt, lisaks sai tagumisi istmeid lebotamiseks tahapoole kallutada või siis siledaks pinnaks ettepoole kallutada, nii et moodustus sile pind, kus tarbe korral kaks inimest lahedalt tukkuda saavad (if you know what I mean ;)). Sõita oli kah mõnus, eriti kehva tee peal. Häirivaid pisiasju oli ka - ma nimelt tükk aega ei saanud aru, miks vastusõitjad mulle tulesid vilgutavad, kuni kinni pidasin ja selgus, et päevatuled ei lülita teps mitte end automaatselt sisse. Automaatkast oli oluliset erksam kui XV või Foresteri oma, kuid käiguvahetuslabade tööpõhimõttele või üldse mõttekusele ma pihta ei saanudki. Aga need on kokkuvõttes siiski pisiasjad, mis ei seganud mul pärast proovisõitu müügimehele siiralt tunnistamast, et see on tõenäoliselt parim auto, millega ma kunagi sõitnud olen.

Kokkuvõtteks võib öelda, et autoostmine on väga emotsionaalne tegevus. Sa võis küllkorjata tehnilist taustainfot ja sõprade kommentaare ning hinnakirjades näpuga järge ajada, kuid lõppkokkuvõttes loeb siiski see, mida sa tunned, mida sa arvad, et tahad ning mingi täiesti tarbetu, kuid meeldiv pisiasi. Seega tänan kannatlikkuse eest kõiki, kes lugemisega siiamaani jõudsid, ning soovin edu kõigile, kel sarnased katsumused veel ees seisavad.

Seda, mille ma lõpuks ära ostsin, ma siinkohal ei avalda. Soovi korral võib kommentaariumis pakkumisi teha, parimale (st. teravmeelseimale, mitte õigemale!) pakkujale on auhinnaks a) purk moosi või b) eestikeelne ulmekas e-raamatu kujul.